Kirjeldus
Väino Einer (1926-1998) oli teemeister. Elas ja töötas Simunas, pärast pensionilejäämist läks tagasi kodukanti Tsirguliina. Hobina uuris ta teede ajalugu, nii ehituslikus kui kulgemise mõttes, nii kaardil kui metsas. Vägeva kandis Selja mäel avastas ta nt lohud, mis annavad tunnistust kunagi sealtkaudu käinud ratsateest. Aastal 1988 avaldas ta oma uurimused raamatus Korilasrajast kiirteeni (Tallinn, Valgus). Vahest kõige inspireerivam asi on vallutuseelse Eesti maismaateede skeem, mille ta on oma uurimuste põhjal julgenud visandada – mine tea, ehk liigutigi toona nii, nagu see skeem näitas, igatahes mõtted viib lendama ...
... Varsti pärast seda, kui Dannebrog oli taevast langenud ja taanlased paganate vastu võidule aidanud, saatis kuningas Valdemar mungad oma uusi valdusi üle vaatama ja rahvast ristima. Mungad käisid läbi kogu maa, panid kuulmise järgi kirja kõik külad, kus nad käisid ja pealikud, kes neid valitsesid. Kus võisid nemad teada, et aastasadu hiljem loeb enamus läbikäidud küladest oma ajalugu just sellest ringkäigust. Igatahes läks munkadega kaasa Revali neiu Margareeta. Pani nunnarüü üll ja jättis vend Melchiorile sõna, et ootab teda teeristil täpselt sellises kohas, kus ühte Margareeta nimelist Revali neidu, ei paksu ega peenikest, just leida võibki. Et sinna jätab vend Melchiorile teate. Sai siis vend Melchior sõnumi kätte, läks Margareetat otsima mööda munkade radasid. Otsis maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste seast. Piilus Purtsesse, tüüris Tallinnasse, otsis Otepäält, kaes Karksisse, ei leidnud Eidaperest, käis veel korra Purtses, kogus Kestlast teateid, möödus Mõhkkülast – aga ei miskit. Lõpuks, sealkandis, kus tee väljus Kõrvemaa laantest ja suundus edasi küla poole, mille nimeks mungad olid kirjutanud Toruestaeuaerae või midagi sarnast – no on neil alles käekiri, kuidas küll tulevased põlved sellest aru peavad saama? – tabas Melchiori äratundmine: muidugi, just siin peab Margareeta sõnum olema! Ikka siin, siitkaudu ju käivad talupojad rannast silku toomas ja siia tekib hiljem kõrts, kus mujal üks Margareeta ikka oma paki jätab. Siltki seoseid seletav juures. Ja selge meelega läks võttis Melchior sõnumi välja ...
Mine aita Melchiori. Geokontroll kontrollib täpselt mõistatuse lahendust. Kirvetajaid sotsiaalmeediast ei blokeerita, vaid tunnustatakse leidlikkuse eest.
Väino Einer (1926-1998) oli teemeister. Elas ja töötas Simunas, pärast pensionilejäämist läks tagasi kodukanti Tsirguliina. Hobina uuris ta teede ajalugu, nii ehituslikus kui kulgemise mõttes, nii kaardil kui metsas. Vägeva kandis Selja mäel avastas ta nt lohud, mis annavad tunnistust kunagi sealtkaudu käinud ratsateest. Aastal 1988 avaldas ta oma uurimused raamatus Korilasrajast kiirteeni (Tallinn, Valgus). Vahest kõige inspireerivam asi on vallutuseelse Eesti maismaateede skeem, mille ta on oma uurimuste põhjal julgenud visandada – mine tea, ehk liigutigi toona nii, nagu see skeem näitas, igatahes mõtted viib lendama ...
... Varsti pärast seda, kui Dannebrog oli taevast langenud ja taanlased paganate vastu võidule aidanud, saatis kuningas Valdemar mungad oma uusi valdusi üle vaatama ja rahvast ristima. Mungad käisid läbi kogu maa, panid kuulmise järgi kirja kõik külad, kus nad käisid ja pealikud, kes neid valitsesid. Kus võisid nemad teada, et aastasadu hiljem loeb enamus läbikäidud küladest oma ajalugu just sellest ringkäigust. Igatahes läks munkadega kaasa Revali neiu Margareeta. Pani nunnarüü üll ja jättis vend Melchiorile sõna, et ootab teda teeristil täpselt sellises kohas, kus ühte Margareeta nimelist Revali neidu, ei paksu ega peenikest, just leida võibki. Et sinna jätab vend Melchiorile teate. Sai siis vend Melchior sõnumi kätte, läks Margareetat otsima mööda munkade radasid. Otsis maa alt ja maa pealt, sõprade ja vaenlaste seast. Piilus Purtsesse, tüüris Tallinnasse, otsis Otepäält, kaes Karksisse, ei leidnud Eidaperest, käis veel korra Purtses, kogus Kestlast teateid, möödus Mõhkkülast – aga ei miskit. Lõpuks, sealkandis, kus tee väljus Kõrvemaa laantest ja suundus edasi küla poole, mille nimeks mungad olid kirjutanud Toruestaeuaerae või midagi sarnast – no on neil alles käekiri, kuidas küll tulevased põlved sellest aru peavad saama? – tabas Melchiori äratundmine: muidugi, just siin peab Margareeta sõnum olema! Ikka siin, siitkaudu ju käivad talupojad rannast silku toomas ja siia tekib hiljem kõrts, kus mujal üks Margareeta ikka oma paki jätab. Siltki seoseid seletav juures. Ja selge meelega läks võttis Melchior sõnumi välja ...
Mine aita Melchiori. Geokontroll kontrollib täpselt mõistatuse lahendust. Kirvetajaid sotsiaalmeediast ei blokeerita, vaid tunnustatakse leidlikkuse eest.
Logiteadete statistika
Logiteated
No nüüd on selle aardega lõplikult kõik. Topsik oli kolinud oma õigest asukohast ca 4 kilomeetri kaugusele. Viimane mõistlik logi enne kaotsiminekut oli 1. maist 2020, ja siis 2021 märtsist alates on teda seal uues kohas leitud umbes 5 korda. Jaika tulnukad aktsioonis? Igatahes, kui kellelgi on sellele loole mingi ratsionaalne seletus, siis kuulan huviga. Aga Margareeta lugu ei pruugi sugugi lõppenud olla veel:)
Leidsin selle Margareeta täiesti juhuslikult. Peitjale on detailid edastatud, tema lahkel loal login leiu ja jätan talle mõelda, kuidas edasi toimetada. Aitäh.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Mõistatus võib ju lahe olla, aga kui lõppu mõistlikult peita ei õnnestu, pole sellest kasu. Pealegi, kes peale minu teda ikka leinama jääb ...
Kirvega sai aarde asukoht tuvastatud, aga aaret ei leidnud. Konsulteerisime varem leidjaga, kes kinnitas meie õiget kohta. Otsisime õigest kohast, aga ikkagi ei leidnud. Viimaks helistasime aarde omanikule, kellelt saime aarde täpse asukoha teada, seal aga kahjuks aaret ei olnud.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Vat nüüd ei teagi, kas on isand Melchior ise oma Margareeta kätte saanud ja koju tagasi viinud või on tüdruk ise kergemeelne olnud ja kellegi teisega kaasa läinud, aga kokkulepitud kohas teda enam ei ole. Uurime asja.
Leitud
Leitud
Leitud
Mõistatus sai lahendatud nii mitu aastat tagasi, et vahepeal oli aare kolida jõudnud. Esimese hooga vaatasime koordinaati ja reaalselt looduses olevat ja ei saanud millestki aru. Kui aga logidest selgus, et aarde asupaik on muutunud, vaatasime ringi pilguga, et kuhu siin sellise maastiku raskusastmega aaret peita annaks. Õnneks neid kohti palju polnud :) Tänud!
Tehtud, lõpuks
Ammu-ammu-ammu küsis geopeituses sama roheline sõber kui olin siis minagi, et mis kollane täpp see seal järvevees on. Selgitasin talle mõistatuste põhimõtet GP-s ning asusin siis asja kallale. Temalgi olid omad mõtted ning lugulaulu järgi sai mõned paigad välja sõelutud, nimelt täpselt 4. Ühe otsija logi kinnitas kaude neist ühte. Kuid geokontroll ei tahtnud nõus olla. Mis siis ikka, tuli dokumentide poole pöörduda ja selguski, et üks kõige tõsiseltvõetavamatest väljapeilitud asukohtadest oligi õige olnud.
Läksid kuud, saabus kevad, tekkis juba see aeg, kui võiks logima minna, kuid siis selgus, et keegi on aarde juures jõudu näidanud. Ja pole midagi leida.
Siis veel mõned kuud ootamist ja trehvamispunkt ilmus taas välja. Ja siis veel aastake, kuni täna hommikul tuli Melchiorilt sõna, et on aeg.
Esmalt võtsin appi oma tubli vana autokojameherisu, hiljem sai abi puuoksakesest. Susimist oli palju, sest kes siis viitsib mingit tugevamat abivahendit kohale vedada. Kui oli juba küllalt susitud, siis lohutuseks sai loetud, et see tegelikult level 4. Lõpuks tagasi oma pessa ta sai. Tänx Melchior :p See oli palju keerulisem kui kätte saamine. Tänud vahva mõistatuse eest! :)
Poisid arutasid õige koha välja ja mina panin nimed kirja.
Kuna see tundus õige tee peal olevat, siis hakkasime seda uurima ja leid tuli kiirelt ja lihtsalt. Aitäh!
Natuke uurimist ja tops käes, tänud.
Kodutöö oli piisav, et julgeksin kohapeale kõõluma tulla. Tühja sellest, et geokontroll minu arvamust ei kinnitanud. Minu kindel veendumus sai õiglaselt premeeritud ja logiraamat nime võrra rikkamaks. Tänan.
Kaupoga minnes saab ikka aarded kätte. Üksi oleks hätta jäänud.
Juba on meelest läinud, kuidas koordinaadi sain, aga oma peaga seda läbi ei hammustanud. Hea, et siia sai kahekesti tuldud, sest üksinda poleks seda maastikku alistanud.
Arusaam asukohast tekkis juba ammu kirjeldust lugedes. Töötas :)
Leitud. Aitähh!
Mõistatus sai kunagi ammu lahendatud, aga kuna kirjeldus oli vahepeal muutunud ja aare kolinud, siis piirdusin vanale nullile lähimate objektide vaatlemisega. Et midagi nii väga kahtlast silma ei jäänud, siis tuleb see mõistatuse asi uuesti üle vaadata
Huhh..läbi see saaga lõpuks! Minu peakuju ilmselt on hoopis teistsugune kui neil leidjatel, kes kirjutavad, et lihtne mõistatus.. vähemalt oli teistsugune siis, kui seda mõistatust esimest korda lugesin ja lahendama hakkasin.. Esmakordse lugemise järel (2017.suvel) mõtlesin end väga valedesse kohtadesse ja kui siis puhkuse ajal külaraamatukogust portsu aarete jaoks vajalike raamatute järele läksin, imestas raamatukogutädi küll pisut, et sellist teost vajan, aga leidis isegi riiulist üles. Kusjuures väga põnev raamat oli, lugesin läbi (ok, lõpupoole veits diagonaalis, aga vanema aja osa oli väga huvitav):). Geokontroll minu enda arvates häid mõtteid siiski ikka ei tunnustanud, aga no mõni aare lihtsalt jääb kripeldama.. Ajaga tuli geotarkust abivahendite osas ja nii sai lõpuks noorte romantikapaiga asukoht selgeks. Ehmatusega avastasin, et just siis, kui minu suur ajude ragistamine hakkas võidurõõmule lähenema, olid kirvemehed mu saavutuse nullinud.. Kevadest saati lükkasin Ohepalu kanti tulekut edasi, lõpuks käisin ära, pärast järves varvaste leotamist tegin isegi pajupuu all peatuse ja üritasin peitja mõtteid aimata.. Nädal hiljem ilmus kauaoodatud taastamisteade:) Peitja kommentaari ja raskusastet lugedes korra kõhklesin, kuidas nüüd tiivad saab, et pajupuu kõrgeimale oksale lennelda, aga kohapeal noojah..sipsti oli logiraamat käes.. oleks peitja üks teine "pind minu silmas" 2.0 sama lihtne..(aga küll ma selle topsi ka kätte saan lõpuks);)
Aitäh peitjale! Lahe mõistatus (ja oo, kui rahul ma olin oma nime puhtasse logiraamatusse kritseldades:))
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "OK / Aktiivne". Mööda maad hulkuvad vandaalid on pajupuust, kus pakk Melchiori ootas, suisa pool kändugi välja juurinud. Vaatasime, nihutasime natuke. Sai väiksem, sai raskemini kättesaadav, lumi peab nüüd ikka väga paks olema, et segaks. Kirjeldus kohenes ka vastavalt. Mõnusat müttamist!
Asjaolud üle vaadatud, kirvemehed kohapeal ära kirutud. Projekteerimis- ja varustusosakond on uue ülesande kätte saanud, mai lõpus saab uue toosi paika. Seniks kannatust.
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". No kuulge! Kui ma ütlesin, et kirvega võib võtta, siis ei tähenda see mitte, et võibki kirve või saega kasti või peiduka kallale minna. Aga praegu olla seda tehtud. Asjaolude selgumiseni kinni.
'Toruestaeuaerae' – no seda kuningas Valdemari munkade käekirja on raske kommenteerida. Külanime desifreerisin küll tänapäevasesse vormi, kuid Margareeta sõnumi leidmiseks tuli ka Tsirguliina mehe raamatut sirvida. Aitäh
Nojah, see teos jääb mul nüüd vist lugemata. Sest Lilleorus kuulsime ju peitjalt eneselt aarde peene nime- ja kohaseose ära ning Kristel tegi eelmine õhtu meile raamatust ka värvika sisukokkuvõtte… :D. Aga tore oli siin karpi leida ikka ning Margareeta sai hpalangu aaretest täna teiseks 7-st, mille juures otsimispeatuse tegime, lisaks, nagu juba öeldud, kohtusime päeva teisel poolel ka peitja enesega ning kotis sõitis minuga autos kaasa veel VK12-ne lahendamiseks vajalikuna üles antud “Väike maailm”, mille plaanisin pikemal aardevahemikel sõitmise kõrvale lõpetada. Milleks aga aega tegelikult ei jäänudki, sest juba paari kilomeetri pärast tegime peatuse tänase kolmanda Hannese aarde juures… :D.
Lehitsesin esimest korda raamatu läbi, midagi tarka ei leinud. Teisel korral lugesin juba korralikumalt, ikka mingit kasu polnud. Kopp oli juba täiega ees ja mõtlesin loobuda. Siis otsustasin logisi lugeda.. tomm kirjutas, et Signe sai hetkega rohelise kätte. No krt, mis mul märkamata jääb??? Võtsin raamatu jälle ette, natuke lehitsemist ja saingi oma rohelise kätte. :D
Nüüd jõudsime lõppu. Aare hakkas juba kaugelt silma ja karp natuke lagunes. Laur pani kummiga kinni, kuid see pikalt ei pea. Vajab vast ikka peitja hoolt.
Suured tänud peitjale laheda mõistatuse ja sigaigava raamatu eest. :D
Ei ole ausalt lahendanud asja ja ei oska ka kirvetada...või no täiesti aus olla, siis polnud enne seda päeva sellest aardest isegi väga teadlik. Kodunt kaugel olev mõistatus ja üldiselt need jäävad suht tahaplaanile, sest no kodule lähedal olevad mõistatused on juba üldiselt ka kusagil seal...Aga Kristelil oli ülipõnev raamat läbi loetud ja tal kindel soov asi üles leida. Mis mul ikka vastu vaielda. Üks täpike jälle teist värvi. Kohapeal läks leid kiirelt. Kuna väline konteiner on natuke katki, siis lisasime selle ümber ühe kinni hoidva elemendi. Tänud peitjale!
Mõistatuse lahendamiseks vajasin jämedat õlekõrt, ei taibanud otsi kokku viia. Kohapeal kõik klappis ja sain nime kirja. Meeldis aarde loominguline maskeering. Aitäh!
