Nätsi raba

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

Aare on loodusest ära korjatud. Aitäh kõigile otsijatele! Üllataval kombel oli aarde sisu kuiv. Ainult vol2 logiraamat niiske võitu.

Minu tänane põhiprojekt - korjata kokku Nätsi ja Võlla rabast amortiseerunud aarded. Kõik kes on tahtnud, on saanud aastate jooksul siin ilusas puutumata rabas ära käia. Seetõttu ei näe antud aarete hooldamisel enam mõtet. Kes tahab, siis saab siia hoopis midagi uut peita :) Matka alustasin ennem päikesetõusu tavapärasest parklast. Kraavil ei paistnud mitte ühtegi mittemädanenud purret. Seega tuli kraav ületada mööda kopratammi. Selle jaoks lükkasin räätsad juba varakult jalga, et kaalu jaotada. Õnnestus hästi. Rappa jõudes hakkas päike tõusma ja lõi kogu raba heledaks. Maapinnal jagus värve aga igale maitsele. Teekonnal silmad puhkasid rabailust. Eriti ilusad olid mingid roosaks värvunud puhmad. Teekonnal sai süüa ka sinikaid, pohli ja jõhvikaid. Igati meeldiv matk.

Kott on ribadeks ja karp puru. Märjad logiraamatud sai päikse ja tuule abil kuivemaks ning kuiva gripikotti pandud, kuid hooldus on siiski väga vajalik.

Ei olnud lihtne, kuid samas konti ka ei murdnud. Rahulikult räätsades õõtsudes ja linnulennu teekonda kahekordseks ümber laugaste ning hälveste keerutades me kohale jõudsime ja aarde leidsime. Tegime aarde juures pikema istumise logiraamatute kuivatamise, kehakinnituse ja lihtsalt kevadise päikeselise ilma nautimisega.

Tänan peitmast.

Anninni pani juba meie seiklused kirja:-) Tänud aarde eest!

Välgumihkli aarde juurest võtsime suuna selle aarde poole. Nii mõneski kohas õõtsus päris korralikult, aga räätsadega oli kõik ületatav. Aardekarp püsib praegu oma kahe kõrvaga kenasti koos ja logiraamatuga on kõik väga hästi. Kogu meie tänane rabaseiklus oli ligi 9 kilomeetrit ja aega läks 5 tundi - väga mõnus matk oli. Suur tänu peitjale!

Sellel rabal on pikalt pilku hoitud, aga millegi pärast polnud siiani plaani võtnud. Nüüd kui Ingrid arvas, et on viimane aeg siin ära käia, siis otsisin ka mina oma räätsad keldrist välja. Polnudki neid see talv veel jalutama viinud. Tuli aga välja, et alla ma neid ei saanudki. Rabas polnud lund ollagi ja laukad olid mõnusalt jääs, niiet räätsad said raba piiluda ainult kotis kõlkudes. Oli tore matk. Tänan.

Küll on mõnus otsida, kui tead, mida! Aarde juures tegime väikese söögipeatuse ja asusime tagasiteele. Tuul oli tagant ja laukad kandsid üsna hästi. Vaid ühes kohas oli lahtist vett ja Mikk astus ühe kummikuga jääst läbi. Õnneks jalg jäi kuivaks ja neli ning kolmveerand tundi hiljem jõudsime autoni tagasi. Aitäh!

Otse välkari aarde juurest tatsasime siia. Võiks lausa öelda, et sai nätsti käidud :D Nii nätske ja niiske oli olla küll, et igati õigel ajal siin rabas mis ei näinud kusagilt otsast enam nii ahvatlev välja, kui kaasmängijatel nädalake tagasi. Aga no mis sa ikka teed, kui ei taipa ise õigel ajal õiges kohas olla. Igatahes käidud sai ja korraliku väsimuse sain boonusena kaasa. Aitäh!

Mihkli pealt võtsime suuna siia.Sadu lakkas ja päike tuli pilve tagant välja.
Tänud aarde eest.

Kui Välgumihkli aare oli edukalt leitud, siis hakkasime plaanima edasist teekonda. Valikuvõimalusi oli mitmeid. Marisel oli see aare leitud ja tema oleks rahulikult võinud kodutee ette võtta. Mina arvasin, et võiks midagi siin rabas ka talviseks külastuseks jääda. Ja Salme oli kindel, et täna on parim päev teha natuke pikem ring siin rabas. Kuna Mariselgi polnud midagi selle plaani vastu ja Indy oma arvamust ei avaldanud, siis tuli mul alla anda ja uus suund ette võtta. Meie taas laugaste labürindis seiklemas, Indy enamus aega laugastes ujumas või älvestes mudavanne võtmas. Mina olen täiesti kindel, et Indy oli eelmises elus saarmas.

Mõnusalt lobisedes ja Salme käest aeg-ajalt suunda kontrollides olime umbes tunni aja pärast Nätsi raba aarde juures. Polnud just elu kiireim 1,5 km läbimine, kuid väga tore. Enne aarde juurde jõudmist oli meil siiski vaja ületada üks veetakistus. Räätsadega kaugushüpe sooritamine oli küll esmakordne kogemus ja õnneks saime hästi hakkama.

Karbike oli natuke viletsas seisus. Neljast kõrvast oli küljes veel üks. Koukisime kotist välja teibi ja käärid, ning panime ühe kõrva veel külge tagasi ning toestasime teibiga ka teist. Kuna külastajaid siin palju ei käi, siis ilmselt püsib mõnda aega ilusti.

Ja nüüd siis tagasitee. Nüüd olime liikumises juba suht muretud, panime otse ka üsna õõtsuvatest ja vesistest kohtadest. Räätsad ja kummikud päästsid hullemast ja õnneks keegi kuhugi sisse ei vajunud. Rabast leidsime ka ühe allakukkunud drooni, oli omale mutta mõnusa maandumispesa teinud. Lootsime selle küljest leida ka mingit omaniku kontakti, kuid seda seal polnud. Oma seisukorra järgi tundus ta juba prügi olevat ja et aku looduses pahandust tegema ei hakkaks, korjasime selle lennumasina sealt rabast kaasa.

Tagasi metsa äärde jõudsime hoopis teisest kohast, kui algul rappa sisenenud olime. Hakkasime siis mööda kraaviäärt liikuma ja varsti avastasimegi kobraste tehtud paisu ja selle tagant peaaegu ilma veeta kraavipõhja, kust kummikutega muretult läbi jalutada sai.

Üsna väsinult, kuid siiski rahulolevatena jõudsime umbes 5 tunni pärast auto juurde tagasi. Oli väga mõnus rabapäev. Aitäh Karlile seda seiklust meile teele sättimast!

Leitud.

Tänud aarde eest! Eriti mõnus! Minu lemmikraba.

Eilne rabas matkamine ajas ka täna rappa. Tänud mõnusa matka eest.

Matka kaugeimast punktist Nätsi aardeni kulgemine venitas poole maa pealt seltskonna juba päris pikaks inimketiks.Päike oli küll juba loojunud,kuid selge taeva all olev lumine raba peegeldas valguskuma päris hästi.

Saime aarde logitud ning jäigi veel viimane etapp.Vahetult ennem matka lõppu sai tehtud ka kohustuslik "poomiharjutus" ning oligi valgest valgeni aeg tänase päevaga maksimaalselt ära kasutatud. Kristjan tundis veel erilist meelehead,kui paljajalu lumes sai väsinud jalgu jahutada :)

Tervitused kõigile vapratele matkakaaslastele seltskonna eest.Aitüma Karl siia kutsumast.

Raba-"tsällens" number 2 ehk 2/4 tehtud. Sügisene Nätsi raba külastus oli superelamus. Kaunid vaated, mõnus ilm, nauditav matkapäev eesmärgiga veeta mõnus päev, miks siis mitte tulla uuesti.. Täna siis taaskülastus, teistmoodi, aga samuti väga elamusrohke talvine matk. Minu meelest polnud hullu midagi (nojah, ega ta kergete killast polnud, see tänane kokku peaaegu 20km rabapäev, arvestades vaid osaliselt külmunud raba). Lahe seltskond, lõbusate kommentaaride saatel möödus ju peaaegu märkamatult:). Viimane lõik Nätsi aarde juurest parklani möödus eriti tempokalt, kohe näha, et rabakülastus annab ikka palju energiat. Kõigile. Aitäh Karlile veelkord mõnusasse rappa kutsumast. Kaaslastele ka tänud ja kiitused vahva päeva eest! Järgmise korrani. Ausalt, mina tuleks siia küll uuesti, ka ilma eesmärgita värvida täpikest. Kihvt raba. Ja soovitan eriti sügisel! Või, kes kergemat raskusastet soovitab, siis pakasega.

Võlla raba aarde juures pisukesel pikutamispausil välja käidud lootus, et kutsume Uberi järgi, ei realiseerunud. Arvasime, et Päästeametit ka vast ei tasu kutsuda, selle eest esitataks ilmselt ikka kopsakas arve. Seega tuli omale jalad alla ajada ning vantsima hakata. Varbad endiselt märjad, väsimus endiselt kontides. Aga kas see meid morjendas? Ei! Tõmbasime joonlauaga jälle sihi paika ja õkva Võllast Nätsi peale. Teadsime küll, et sinna teele jääb ka laiem oja, aga, who cares... :) Sellele mõtleme siis kui sinna jõuame. Ja muidugi jõudsime. Oja ise oli jääkaane all, aga oja kaldal olev jää ei kandnud üldse. Siin oli muidugi tark olla džentelmen ning naised-lapsed ette saata. Kui nemad kuskil juba läbi vajusid, siis oli selge, et sinna ei tasu minna :) Nii õnnestuski mul siin valida trajektoor, millel ma ei vajunud kordagi kuskilt läbi. Erinevalt mõnes mehest, kes vajus siin sisse põlvini ja veidi üle selle. Aga ega väga vahet enam ei olnud ka. Lõpp oli ju juba käega katsuda. Nii umbes 3km ja tunni kaugusel :)

Läks aega palju või vähe, seda enam ei mäletagi, aga sihtkohta me jõudsime. Mõni varem, mõni hiljem. See tähendas muidugi seda, et need, kes jõudsid varem, said teha oma hingetõmbepausi ning need, kes hiljem, ei pausitanud, vaid kütsid sama soojaga edasi, autoni välja. Nüüd hakkas juba tõsisemalt pimedaks kiskuma, kell oli vast umbes pool 5. Kaupo ja Merle tegid ees tempot, meie natuke tagapool, ajasime nende jälgi. Lampi siiski polnud vaja enne metsa välja võtta, kuna suutsime hoida nina nende jäljes. Oligi veel jäänud veidi metsa ja veel ühe oja ületus. Siin olid õnneks mõned puud üle kukkunud ja saime turnida mööda neid. Veel viimane pingutus ja olimegi autode juures tagasi.

Võiks öelda, et päeva parim hetk! Saad jalast ära võtta märjad püksid-saapad-sokid, vahetada särgi, juua teed, süüa paar viilu mandarini. Jah, vahel on tõesti õnneks vähe vaja!

Sellised päevad on head, sellised mis panevad sind proovile, nii füüsiliselt kui vaimselt. Kes tahtis, võis alles nüüd lõpuks vinguda. Tee peal ei teinud seda tegelikult keegi. Mis sest, et oli ehk raske. Aga tõsi, sellest poleks ka kasu olnud, rabast välja tulnuks tulla ikka, kas vingudes või siis ilma.

Olgugi, et Anne kujutas ette, et tänased matkad kokku saavad olema 2x lühemad ning 3x kergemad, jõudis ühes tükis ja tervena tagasi. On põhjust uhke olla. Vot selline geopeitus on challenge, kas pole! Anne on muidugi endiselt seda meelt, et tema Challenge'tega tegemist ei tee! :)

Kokku tuli minu andmetel siin rabas kolme aaret taga ajades matka pikkuseks 11.5 km ning 3h45min.

Karl, ole sa meheks nende aarete eest siin rabas, palun veel! :D

Päeva seitsmes aare. Võlla aarde juurest tagasi kõmpides selle aardeni muutusin ma maailma kõige suuremaks vingujaks. Ma olin juba nii väsinud ja mõtlesin, et kui ma nüüd peaksin läbi jää laukasse kukkuma või mülkasse kinni jääda, siis sinna ma ka jääksin.

Siia tulek oli vaevaline, no lihtsalt ei jaksnud. Vaikselt podisesin vaid omaette, et keegi ei kuuleks, et selline vingats kaasas on. Laukad ju endiselt kandsid ja seal kõndisime täitsa vabalt. Ülejäänud teel püherdasid kõik, sest alatasa keegi koperdas või kallas kummarist vett välja. Mul kallata midagi ei olnud, sest koerakarvast ju vesi välja ei tule.

Aare oli ka kuskil ja keegi logis.

Väljakutseid ehk sälenseid võib olla mitmeid. Võid seista aarde juures ja kehtiada õlgu või matkata 20 km rabas, pole vist kahtlust kumb väljakutse rohkem meelde jääb.
Aitäh Karl tõelise Challenge eest! Nuffi found.

Juba mitmed tunnid tagasi oleks soovinud katkestada, aga kui oled autost mitmete kilomeetrite kaugusel rabas, siis pole palju valikuid. Võllast siia kõndides pidime uuesti Punaoja ületama. Ei viitsinud mõnesaja meetri pikkust ringi teha, et kindlast kohast üle saada, vaid tulime otse gpsi joone järgi. Siin oli oja 3m lai ning kahtlase tugevusega jääga kaetud. Üle saime kõik, küll aga mõned meist teisel pool oja kallast põlveni sisse vajudes. Maastikul orientiiriks võetud kauged metsatukad jõudsid kiirelt kohale, küll aga numbrid gps-il ei vähenenud üldse. Mingit moodi me siia kohale jõudsime, nüüd oli 2km autoni. 5 minutiline logimise paus andis nii palju energiat juurde, et edasi kõndisin vist matka kiireima tempoga. Kui aga 600m kaugusel autost korraks tempo alla võtsin, siis olin ka kööga ning edasi vantsisin tavaliselt. Lõpuks jõudsime ojani ning oli 200m veel minna. See läks märkamatult kõval pinnasel. Gps mõõtis tänaste aarete matkade pikkuseks 19,6km. Sooja nahaga jahedas õhus särgi vahetamine oli matka mõnusaim tunne. Täna oli kodus sooja teki all palju mõnusam olla kui varasematel päevadel. Lahe, et geopeituses nii palju erinevaid aardeid on. Iga päev ei tahaks selliseid matku teha, aga vahest harva on mõnus (mõnus hakkab siis kui autos tagasi). Lõpetuseks nagu Nuffi ütles, ei jaksa ära oodata kuni siia rappa uuesti põhjust tulla on :)

Siia jõudsime juba päris hämaras. Tagasi autosse täitsa pimedas. Kokku tuli täitsa asjalik astumine, tänud.

Nätsi raba ootas oma aega juba eelmise aasta kevadest.. jõudis ära oodata. Kindel plaan oli siia tulla just suvel ja veel on suvi. Tänase rabamatka peamine eesmärk oli Välgumihkli aarde külastus, kuna Nätsi ja Võlla olid Marisel juba varem käidud, jätsime lahtiseks, kas ja kui pika ringi teeme.
Hea mõte oli matkaplaan päeva võrra edasi lükata, sest täna oli tõeliselt kaunis hilissuvine ilm. Päike soojendas mõnusalt, samas raba peal on juba märgata märke saabuvast sügisest. Välgumihkli multi lõppu jõudsime matka täiel rinnal nautides ootamatult kiiresti ja nii ei olnud kahtlustki, et võtame suuna ka Nätsi aardele. Silmanurgast jälgisime ikka kaarti, et päris tupikusse ei jalutaks, kuid teadlikult kulgesime laugaste vahel, et siinset ilu imetleda.
Tõepoolest kaunis raba. Talvisel rabal on muidugi samuti oma võlu ja ilu, aga täna olime küll väga rahul, et Nätsi rappa just suvel sai tuldud.
Taas oli märkamatult käes hetk, kui sain logiraamatusse muljed lisada. Karl oli küll jätnud juba varuraamatu, kuid esimest siiski viimase leheni täis ei hakanud joonistama, kuigi võinuks, positiivseid emotsioone ju tänasest küllaga.
Aarde juures tegime väikese teepausi ja asusime tagasiteele.

Pärast 5 tunnist vahvat matka maitses põlluservas auto taga tuulevarju otsides keedetud matkasupp väga hästi. Samal ajal meieni jõudnud meeskodanik meie pikniku vaatepilti nähes oma hämmingut eriti välja ei näidanud. Nimetas end ka rabafänniks ja küsis vaid, kaugel me käisime, mille peale Maris siiralt teatas, et paar kilomeetrit jalutasime rabas.. kella träkk siiski arvas meie matka pikkuseks hoopis 10 km.

Vinge koht! Aitäh, Karl!

Õnneks on minul põhjust siia jälle tulla, Võlla aare jäi järgmist korda ootama, ega me siia ju skoorima tulnud, pigem ikka nautima.

Välgumihkli lõpp-punktis istudes mõtlesin pikalt, kas ikka tahan Nätsi raba aarde juurde täna tulla või pigem mõni teine kord. 30-kraadine õhtutemperatuur tappis üsna maha ja kuna mul joogivett kaasas polnud, siis ainus võimalus mingikski jahutuseks oli end aeg-ajalt laukasse kasta. Veesilmadest siin õnneks puudust ei tekkinud :o) Väike tuul muide puhus, aga see oli tuline nagu föönist - kuivatas hästi, kuid jahutust ei pakkunud. Otsustavaks faktoriks kujunes taevalaele ilmunud kerge pilvevine, mis vähemalt korrakski leevendas lagipähe paistva päikese kuuma hingust. Ajasin kargud alla ja hakkasin energiasäästurezhimil aeglaselt sihi poole tuiama. Raba oli pealtpoolt sellevõrra kuivanud, et ahvatles üle älveste otse lõikama. 99% kandis ka, aga kui pind järgi andis, siis poolde säärde läbi vajunud jala välja sikutamiseks tehtav pingutus võttis lausa hingeldama.

Nulli ma viimaks jõudsin ning valitud paiga erilisus kaalus kindlalt üles siia saamiseks nähtud vaeva. Logiraamatust leidsin viimase kande seal öö veetnud aarde autori poolt, kes oli üles tähendanud ka matkajate vana tarkusetera: "Diffusil ei tööta" :o) Julgen soovitada tehases permetriiniga töödeldud rõivaid - 20 pesukorra järel on kaitse veel tuntav. Vähemalt puuke korjan ainult tavaliste pükstega ringi hulkudes.

Tagasiteel andis päike jälle halastamatult tuld, viimane kilomeeter kulges eriti vaevaliselt, lugesin meetreid kuni metsa piirini (vari!) ja sealt edasi viimase pingutusega autoni (joogivesi! konditsioneer!). Hommikul plaanis olnud Võlla ja Urita raba viskasin kohe peast välja, neid külastan leebema kliimaga, ülejäänu tänasest kuumast päevaks pidasin paremaks veeta peaaegu drive-in Pärnu linna aardeid skoorides :P Muide, maa-ameti andmetel kuulub kogu Nätsi raba Pärnu linna alla - kas maakond / linn aarde infos ei peaks seda kajastama? Kuigi jah, mõistus küll tõrgub sellevõrra avarat vaba loodust linnaks nimetamast :o) Tänud peitjale kutse eest, laukalabürintide ilu kombinatsioonis sookailu meelitava aroomiga mõjuvad alati müstiliselt lummavalt!

Märkamatult on möödunud aasta ja pealegi. Ühe pika geopäeva lõpuks tegin enam kui 5 tunnise rabamatka, mille etapp lõppes mu Nätsi raba aarde juures. Kätte jõudnud südaöö. Peab maksimaalselt ärakasutama pimedat aega ja magama. Hommikul kõpitsen natukene aaret ja lisan ühe logiraamatu, et julgemalt täheldataks kõik emotsioonid ikka kohapeal ka üles. Ise käisin ujumas. Vabatahtlikult. Üli soe vesi. Mitte nii vabatahtlikult viskasin ühe tossu laukasse. Hommikune tagasitee saab tänu sellele huvitav olema. Tänane öö saab aga olema jälle midagi uut minu jaoks. Pole kunagi rabas niisama mätta peal maganud. Kahtlustan, et see pole maailma kõige kavalam idee. Eks hommik ole õhtust targem. Loodan vaid, et sääsed kaoksid magama. Diffusil ei funka.

Lumi on kadunud ja rabad on taas avatud oma ilus. On ärakorrutatud jutt, aga tõesti rabades, eriti sellistes on alati valida, kas kergema ligipääsu, või suurema ilu vahel. Meie oleme alati eelistanud seda viimast. Teiseks on küsimus, et mis on veel parem kui geopeituse aardeleid päevas? Loomulikult kaks aardeleidu päevas! Rabamatkadega see aga samamoodi pole, ühel päeval kahte teha oleks lihtsalt raiskamine ja lõpp muutuks tuimaks tööks. Seega oli juba eile Võllas rippudes selge, et täna tuleb Nätsi rappa minek. Hommikul Villas varustusime Locustega, kellel see olemas oli, see õppis ära kuidas lisada maaameti ortokaart. Sellest oli kindlasti kasu laugastikus orienteerumisel ja Marise poolt kardetud raskuseid me tegelikult ei kohanud.. Kardetud jõeületus osutus jalutuskäiguks ja tänane intiimkontakt sääskedegagi oli pea olematu. Räätsad jätsime jah meie Piiaga autosse, sest kõigil neid ju polnud. Rabas tekkis aga arusaam, et vähemalt mina oleks võinud need ikka kaasa võtta. Põhjuseks see, et sarnastes kohtades kippus ikka üks ja sama isik läbi vajuma. Hakkasime arvutama jalanumbreid ja kehakaalusid ja oligi selge miks maapind mõnda enam imeb, teist aga kannab. Aga räätsadeta sellisel tümal maal kõndimine oli jälle seiklus omaette. Räätsaga paned enamustest kohtadest sirgelt üle, nüüd tuli aga eesolevaga pidevalt suhelda, iga samm võis vajada kiiret edasist liigutamist, või siis laua käpuli viskumist, et oma kummik ikka mustavast sügavusest kätte saada ja mitte ise sajanditeks rappa deponeeruda. Seega oli emotsioon ägedam ja adrenaliin taas kõrgem. MarjePaavo panid sageli otse, kui meie Piiaga ringi kulgesime, nagu lisatud piltidelt näha võib, oli nende liikumisstiil aga kohati väga naljakas. Paavo suutis ennast veel eriti naljakastäbarasse olukorda sättida. Sealjuures oli võidetud teekond Tal umbes 30 m. Nullis me tuvastasime konteineri asukoha, aga logiraamatu avasime alles siis kui olime rabaujumisega lõpetanud (minujaoks oli see küll teine selleaasta vetteviskumine, aga esimene korralik ujumine) ja ka siis oli aega piisavalt, kutsusime ka teisi peitureid nulli, et nemadki meid ümbritsevast ilust osa oleks saanud. Oleksime jaganud ka oma super seltskonda ja imehead meeleolu aga kedagi ei saabunud ja õllepudelid ja purgi tühjenesid. Pakkisime laagri kokku ja ütlesime nulli ümbritsevale ilule head aega ja tagasiteel tegime silmadega lahkumispai kõigile laugastele , mida veel kohtasime. Tänud Karlile ilusa matka pakkumise eest, seltskonnale selle eest, et jagasite minuga oma imekena päeva ja soovitan kõigile kohta külastada lume ja jäävabal ajal
PS jätsime ka ühe geocoini uut kaaslast ootama

Eks see Nätsi on oma aega juba tükk aega oodanud. Täna tundus siis see õige päev. Eile Võlla rabas saadud mõnusale emotsioonile enam lisa vaja polnud ja nii sai otsustatud, et tänast päeva kaunistame just selle matkaga.

Hommik Villas oli nii ilus,et kiirustada kuidagi ei tahtnud.

Kuna MarjelPaavol räätsasid pole siis olime solidaarsed ja jätsime ka oma räätsad autosse. Mingil lõigul ma ikka kahetsesin seda. Aga eks seda hoolsamalt pidi vaatama, kuhu järgmine samm teha. Kui laugasteni jõudsime, polnud enam mahti vaadata, kuhu astud. Seda ilu on ju nii palju ja seda kõike tahaks ju jäädvustada :)

Paavo tahtis ühes kohas lõigata ja tegi meile silda. Aga kuna see õlekõrs oli kui sääseõrs siis katsetada seda ei tihanud :D

Igatahes kohale me jõudsime, logisime ja siis vee mõnusid nautima!

Tänud Sulle, Karl, mõnusa matka eest! Loodame, et tagasi autoni ka jõuame, sest logi tuleb ju otse aarde kõrvalt piknikult.

Marisele: ka täna saab siia kuiva jalaga ja suht otse (2.7 km ja 58 minutit). V.a. mina, kes ma tahtsin vahepeal sillaks-sääseõrreks hakata :-D Tulge ruttu, ootame teid nullis.

Tuhat tänu Karlile elamuste ja emotsioonide eest!

Tänane põhieesmärk, eelnevad logid ajasid meid ka enne selleks aastaks kadumist soodsaid loodustingimusi ära kasutama. Ja me polnud ainsad, tagasiteel kohtasime juba järgmisi minejaid, tervitused minu poolt samuti siinkohal Tarvole ja Vandale :). A suvel ma küll ei kujuta ette, kuidas siin märjakssaamiseta liigelda; peagi Karl ilmselt põhjaliku ülekuulamise selles osas saab ja oma peene veesilmade ümber keerutava rajakaardi ette näitama peab :D. Sest siinne naaber jäi meil ju seekord samuti leidmata, täiesti teadlikult ning ikka selleks, et ägedat maastikku ka soojemal ajal ja ohtrate sillerdavate veesilmade aegu oleks põhjust vaatama tulla :).

Päeva põhieesmärgiks oli see aare. Maris rääkis juba mitu päeva, et peaks külma veel ära kasutama ja seal ära käima. No ja nii me tol päeval selle teekonna ette võtsime. Kasutasime lähenemiseks varasematest logidest välja uuritud kilomeetriposti ja selle juurde oli mõnus auto jätta. Päris 25min meil siiski aardeni ei läinud. Esimesed laukad ületasime ikka väga ettevaatlikult. Hiljem juba natuke julgemalt. Aardeni natuke siksakitasime ja tumedamatest kohtadest hoidsime jääl eemale. Pole veel kordagi sisse kukkunud, niiet ei kujuta ette kas kas enne käib mingi hoiatusragin või on lihtsalt ühel hetkel jalgealune kadunud :D Eks see vist sõltub jääst kah...igatahes võtsime asja rahulikult ja lõpuks olime aarde juures. Väga mõnus koht on sellele välja valitud. Lahedalt laukarohke raba ja tänu sellele tuli ka otsus aaret logides, et naabrikülastuse jätame suvisele perioodile, et ka soojas see raba ära näha :) Tagasiteel kõige viimase lauka juures nägime eemalt meile lehvitamas kahte geopeiturit. Muidugi meie vahele pidi jääma just ka see kõike kõige laiem laugas ja ringiga nagu ka enam ei viitsinud minna. Riskida ka nüüd ei tahtnud enam, et teadagi kuidas võib julgeks minna ja viimases kohas sisse sadada :D Igatahes saime mõned tervitused üle lauka hõigatud ja hiljem logidest sain teada, et tegu oli Tarvo ja Vandaga. Tervitused neile veel takkajärgi :) Autoni oli nagu jalutuskäik metsas ja peagi olimegi geoparklas. Igati mõnus jalutuskäik oli ja ootan juba aega, et saaks tagasi minna :) Suured tänud Karlile meid tühja kohta saatmast :D