Urita raba

Jalutasime puisniitu pidi pikalt täitsa raba servale välja. Sellest servast üle saamine oligi kõige keerulisem osa ja seal olid räätsad tõesti abiks.. nii paarkümmend meetrit. Kogu ülejäänud retk oli suht sirge seljaga ka tossudes tehtav. Laukaid kattis selline valge asfalti sarnane jää, justkui sulalumi oleks kiirelt kõvastunud ja muu raba oli mõnusalt tahke. Käimiseks oli sile lauka pind siiski mõnusam ja nii me siis mööda laukaid kohale jalutasime. Aarde enda kõrvalt leidsime aga lausa lahtise veega lombikese. Tagasi tulles saime isegi pilvede vahelt piiluvalt päikeselt pai ja mõnusad talvised jõhvika ampsud mätastelt. Oli igati mõnus raba retk.

Tänan peitmast.

Minu jaoks oli see järjestikku juba seitsmes nädalavahetus, mil rabasid külastada.

Algus oli üsna nutune aga ega siis kohe alla anna. Ikka edasi, üle kummiku ääre ju vesi veel ei tulnud. Terve kilomeeter oli seda vees sumpamist ja siis lõpuks jõudsime rabasse. Laukad üldjuhul kandsid ja seepärast valisime otsetee aardeni. Aaret tuli jalad leos logida, nii palju vett oli.

Tagasitee valisime veidi eemalt , läbi metsa. Vees sumbata me ei tahtnud , kahjuks aga oli siiski üks koht väga vesine, nii et rääts vajus mul jää alla ja jäi sinna kinni. Järgmisel hetkel olin maoli selles lombis. Päris märg oli.

Auto juurde jõudes oli hea meel, et tehtud. Tänud

 5 

Neljas järjestikune rabalaupäev ja sel korral siis Urita raba või nagu tabavalt täna kostus - "Ürita" raba. Juba teel sinna poole tundus see asi üsna kahtlane, kui nägime autoaknast tee kõrval enamasti vett mis laiusid nii põldudel, lihtsalt metsa vahel või oli vesi jõed umbes kaks korda laiemaks venitanud. Aga me ikka tulime siia. Tõtt rääkides oli küll laual kõigepealt Võlla raba aare aga kuna tee, kust pidime maha keerama näitas, et tuleb hoopis tupik ja kuna ümbersõit oleks olnud üüratu sai käigupealt plaani muudetud.

Üsna alguses said kohe räätsad jalga pandud ja ning peagi tekkis ka tunne, nagu jalutaks räätsadega välibasseini, mitte rappa. Võib isegi öelda, et kõige vesisem teekond oligi kuni raba piirini. Edasi läks asi hulka mõistlikumaks ja kui me aarde juurest tagasi keerasime ootas meid ees lausa lust ja lillepidu, kuna nüüd võttis teejuht võimalikult otsema sihi üle laugaste, mis kandis meid imeliselt ja kõndimine oli siin peaaegu nagu sillutatud teel.

Aarde nullis laiutas vesi, logimist see ei seganud ja aardega on kõik kõige paremas korras.

Nii mõneski mõttes oli täna siin minu jaoks paljud asjad palju rohkem nauditavamad, kui meie eelmiste rabalaupäevakutel. Vaated olid mu silmale täna kaunimad ja lõhn ning meeleolu klappis hästi. Ehk siis kokkuvõtvalt võib öelda, et üks igati mõnna matk oli! Delfiini ega seaga ka ei kohtunud, keda Krissu täna unes nägi aga eks need tegelased pididki hoopis Karujärves olema :P

Tänud peitjatele ja toredatele matkakaaslastele!

aarde nullis

See aare on taaskord olnud pikalt üheks vähestest, mis ilgelt pinda käinud. Üks latakas keset sood. Ausalt öeldes kahtlustasin väga rasket ja pikka matka, kuid suutsin õigel ajal vist tulla. Alt oli ikkagi piisavalt külmunud ja lund ei olnud liiga sügavalt. Oli küll kohati paksult, kuid mitte liiga palju. Sai ilma räätsadetagi ligi. Lõppeks läks väga kippelt, nö. soojendusaardeks või nii.

Maastik on siin tõeliselt kena ja rahulik. See puisniit seal ka nii mõnusalt ära hooldatud, et saab peaaegu piki hooldatud maastikku rabaservani, mingis tihedas märjas metsas müttamisest põhimõtteliselt pea pääseb. Väga mõnus.

Selline hea vanakooliaarde tunne tuli peale, kus pead ikka vähe vaeva nägema ja rassima, et logi kirja saada. Seda mõnusam see logi siis on. Aitäh.

Nii palju eri toone halli

 2 

Tänast sünnipäeva tulime tähistama just sellesse rappa nagu kinnituseks, et uue aastanumbri ette keeramine ei tähenda veel jõu puudumist rabamatka läbimiseks. Ausalt öelda ega just lihtne ei olnud aga läbitud see sai. Enesekindluse kasv ja rahulolu endaga peale rabast välja jõudmist oli kingituseks hea küll. Kangelaslik geokutsa näitas samuti milleks ta veel 14 aastasena võimeline on. Igatahes lõppedes olime kõik väsinud kuid õnnelikud. Tänud

Rabaretke marsruut

Mina ja minu truu sõber

 3 

Peale lõunapausi võtsime ette veel teisegi rabaka :). Kaarti uurides tundus, et hea plaan oleks teelt rabani astuda mööda puudega pikitud kõrgemat kraaviserva ja nii siis tegimegi aga reaalsuses tähendas see hoopis jalgupidi arvestatava laiusega järve jooksmist :D. Tagasi keerama muidugi enam ka ei hakanud ja geopeituritele kohaselt pressisime solina ja puhkimise kõrvale sellest endid otse läbi :D. Ma tegin video ka, kuidas me seal sumpasime. Ja siis kodus avastasin, et filmimise nupu olin sisse vajutanud alles kinnipanekusekundil, normaalne…

Edasine minek kulges suuremate üllatusteta, siksakitasime rabamaastikul ennast laugasteni ja nende vahel mööda georada karbini, ühtekokku päris mitu kilomeetrit korraliku koormusmatka. Kui nimed kirjas, siis veel sama pikk tagasitee, selle saime tulekule vastukaaluks viimases lõpus küll hoopis imeilusa puisniidu kaudu :). Autode juurde väsinult tagasi jõudes hõõrusin igatahes juba rahulolevalt käsi, et no nüüd sai küll kõiki neid vahepeal söödud kooke vähemalt natuke loodustrenniga ehmatatud aga siis võlus Helen meile preemiaks sinnasamma parklalauale terve suure karbi erinevate täidistega Pärnamägede miniekleere ja noh, te võite arvata, kas mul jätkus iseloomu neid kõiki siis “testimiseks” maitsmata jätta, priimusega kiirelt keedetud kohvi kõrvale… :D.

Aitäh Henrikole ja Kleonele aardega meile põhjust andmast rappa tulla ning Helenile/Salmele taaskord meid oma plaanidesse kaasamast; just selliselt veedetud puhapäevad on kõige mõnusamad :).

 5 

Kui tänast rabapäeva plaanima hakkasime, siis jäi esimesena sihikule just Urita raba. Sirvisin logisid ka ja märgates, kuidas Reix vähem kui 1,5 tunniga selle tehtud sai, tundus ainult üks raba päevas liiga lihtne. Oleksin muidugi võinud ette aimata, millist tempot Reix rabas suudab teha ja millised on meie jalutamise tempod. Ja siis võib-olla poleks rohkem kaardil ringi uurinud ja väljakutseid Võlla rabast otsinud. Aga kui juba korraga kahe raba plaan ette võetud sai, siis tuli see ka teoks teha.
Nedrema puisniidu parklas tegime kerge lõunapausi ja siis juba suund raba poole. Meie kaarditöö oli siin kahjuks puudulik ja millegipärast mõtlesime, et läheneme üle kõige kitsama metsariba, sest lagedal rabal on hulka lihtsam kõndida kui võsas ragistada. Kahjuks sattusime suurde sohu, kus vesi kohati kummiku servani ja seda hullu maastikku oli ikka omajagu. Rappa jõudes olime juba omadega täitsa läbi ja nähes, et aardeni veel umbes 2 kilomeetrit, tundsime end korraks täitsa ebaõnnestunud seiklejatena. Samas tagasi pöördumine ilma aardeleiuta ei tulnud ka kõne alla ja nii me oma teekonda jätkasimegi. Üsna pikalt tuli siin natuke üksluisel rabamaastikul astuda, kus valdavalt vaid hallikad ja pruunikad toonid. Mõnel vesisemal kohal sai hapukaid jõhvikaid suhu pistetud, et vaim ikka erksana hoida. Kui juba laukad paistma hakkasid, siis läks astumine natuke reipamaks ja vaated ilusamaks. Aarde lähistel on tegelikult väga ilus ja viimasel lõigul enne aaret olid isegi georajad rabas. Aardega oli kõik parimas korras, panime nimed kirja ja suundusime tagasi. Raba serva poole jõudes võtsime seekord suuna kõrgema metsa poole ja oma üllatuseks väljusime rabast heakorrastatud puisniidule. See jalutuskäik oli siin küll nagu pargis ja eks kulus meile preemiaks ka natuke lihtsam maastik. Enam poleks küll jaksnaud seal soos sumbata.
Kokku saime Uritas umbes kaks tundi rabamaastikku nautida ja päeva kokkuvõtteks kogunes üle 12 rabakilomeetri. Oli väsitav, aga väga mõnus pühapäev. Täname ja soovitame! :)

Jõhvikaid ampsamas

Väike puhkehetk

Viiejalgne seltskond :)

Nagu pargis

 1 

Seiklused juba kirjas Anninni logis. Sellist metsikut võitlust vereimejatega ei mäletagi. Tänud aarde eest!

 1 

Ühest rabaretkest jäi meile täna väheks, nii et võtsime ka selle teekonna ette. Nüüd piserdasime endid ikka korralikult putukatõrjega üle, aga loomulikult ei huvitanud see mitte ühtegi parmu ega kärbest, kes meid terve tee saatsid. Räätsad võtsime siingi kaasa, aga kokku kasutasime me neid umbes 100 meetrit. Oleks ka siin ilma saanud, aga on ju päris nõme neid ainult niisama kaasas tassida. Raba on väga ilus, laugaste vahel ikka silm puhkab. Aare heas korras. Peale logimist tegime kiire supluse ka juuresolevas rabajärvekeses - oi kui mõnus! Suur tänu peitjatele siia imeilusasse kohta kutsumast!

 1 

Auto jäi soovitatud parklasse. Esialgu puisniidul jalutades tundus, et oleks võinud mõnedsajad meetrid rappasukeldusmise kohale lähemale jätta, aga tagasiteel oli jalutuskäik nii kerge, et paarsada lisameetrit ei olnud tundagi. Puisniit on praegu väga ilus: nurmenukud, kullerkupud, isegi mõni pääsusilm õitsevad, rohi madal, linnud laulavad. Enne raba oli metsaviirg vesine, aga raba ise üsna mõnus. Ainult kilomeetreid oli paljuvõitu.

Gepsu kaart oli laugaste asemel lakoonilise suure veekogu välja pakkunud, Maa-ameti kaardi järgi on lähenemine täpsem. Sellest saime muidugi alles siis aru, kui siksakke tegema hakkasime. Tagasi saime hästi täpselt sihtides kõige otsemat teed pidi. Seal on ju isegi rada olemas! Selsamal rajal oli puujuurikate vahel üks salakaval auk, mis mu kummikut tahtis, aga siiski sellest ilma jäi.

Metsades kukkusid käod, paar pardipaari tegi ümber meie patrullende, kostis sookurgi ja korra isegi püssilask. Muidu oli rahulik ja mõnus kulgemine, tuul peletas sääsed ja pingutus andis sooja. Aardega kõik korras, jäi järgmisi ootama. Aitäh!

 1 

Räätsadega väga hästi läbitav mõnus matk, leitud ja logitud.

 1 

Leitud.

 5 

Puhkuse teise päeva hommik leidis mind Nedrema puisniidu parklas. Peale väikest hommikust virgutussörki, einet ja kohvi oli aeg sammud Urita rappa seadda. Ei mingeid kummikuid, vanad tossud jalga, kell käima ja minek. Ei tunginud siit otse vaid hoidsin mööda puisniitu paremale ja seejärel selle nurka. Vaid 20 meetrit kõrkjaid, kus vähe vesisem kui jala ette ei vaata ja seejärel juba lagedas rabas. Teekond oli suhteliselt lihtne, mõned jõhvikad sundisid vahepeal kummardama. Seejärel väike orienteerumine laugaste vahel ja olingi kohal. Mõnus, mõnus! Henriko tubli poiss, tiri veel emme kuhugi teedest kaugele loodusesse! 40 min sinna, 35 tagasi, üllatavalt kiirelt läks, aitäh!

Laukad rabas

Puisniit

Kohe finiš, 40+35min

 12 

Terve tööpäev möödus Nedrema puisniidu parklas vaimu valmis pannes. Ja kui viimane Jira ära specitud, siis ei suutnud ka kere enam sekunditki kauem kannatada. Läppar kinni, kummikud jala otsa ja padavai minema. Kui 300 meetrit hiljem GPS lõpuks piisava arvu satelliitidega ühenduse saavutas ja midagi peaaegu asjalikku näitama hakkas, siis saabus tõehetk - tegelikult võib rahulikult auto juurde tagasi jalutada, sest null on kaugel teisel pool maanteed :P

Üritus olevat nurjunud katse. Aga kui sihiks Urita, siis esimene ebaõnnestumine ei takistanud mind loomulikult edasi "uritamast". Õiges suunas astumise algusotsa pool kilomeetrit midagi meeltülendavat ei pakkunud, ausalt öeldes. Kõva aluspind, ohtralt kõrget heina, kohati lausa võsa, palju seisvat vett. Kuid kui pool kilomeetrit kaetud ja päris rabamaastik juba jalge all, siis sealt edasi tuli üks põnevamaid rabalabürinte, kus ma üldse kunagi kakerdanud (pun intended). Olgem ausad, Pärnu suursoo on hardcore rabagurmaani nirvaana. Mulle tundus kuidagi pettusena pidevalt kaarti jälgides niisama kohale marssida. Sestap püüdsin laukamustri endale mälusse talletada ning viimase kilomeetri peal abivahenditeta ligipääs tuvastada. Ega palju mööda ei pannudki, aga piisavalt, et aaret mitte niisama näha. You win some, you lose some, along the way you may learn some!

Igatahes jah, matka põhiosa emotsioon kaalub selgelt üles üksluisevõitu algusotsa maanteelt rabani, aitäh!

 1 

Leitud.

 1 

Tänud aarde eest!

 1 

Siin saime kõike.Väga vesist kui ka kuivemat raba aga laugaste vahel liikudes oli ikka ilus küll.Me veetsime 3tundi rabas.Aitäh!

 4 

Pärnu villasse sitibreigile sõites jäi see aare teisena teele. Õigemini esimesena, aga rabaparkla otsimisega läks asi kohe alguses rappa. Pärast lähima Batjuška leidu parkisime end siiski soovitatud Nedrema puisniidu parklasse. Kummipüks, kummik, räätsad pihku ja matk võiski alata. Nii kui asfaldilt maha keerasime, leidsime end poolde säärde vee seest. Minu katkine kummik lasi juba 100 meetrit teest talla alt sisse. Pistsime räätsad jalga ja püüdsime kuivema metsa poole suunduda. Seal võtsime taas räätsad jalast. Järgmine kord panime need uuesti jalga erineval ajal keset raba. Eriti räätsadega oli rabas liikumine äärmiselt raske. Julgen arvata, et üks raskemaid kordi rabas üleüldse. Või ei taha neid raskemaid kordi enam mäletada ;-)
Kuna kaardid näitasid aarde juures väikest veeriba, polnud teada, kas otsemat teed saab kuiva ihuga läbi. Sestap kulgesime laugaste vahel pikemat teed. Lõpuks olime aarde man, kus ma Marjel turgutavat õllepausigi ei tahtnud lasta lõpuni nautida. Sest ma teadsin, et mul/meil neli aaret veel plaanis ja kaugel see pimeduski on. Tagasitee oli pea sama raske, kuigi lahkusime otsemat teed. Kokku tuligi veidi üle 6 km ja 2.5 tundi mõnusalt rasket rabamatka, nii räätsega kui ilma.
Auto juures tagasi olles oli õnnis tunne. Ühtlasi saime kinnitust, et Välgumihkli jääb kunagi tulevikku, teiseks või üldse kolmandakski aastaks. Aitäh väiksele Henrikole ja ta emale meie teele katsumusi veeretamast! :-) Kõva poiss, kui sellise rabamatka ära tegi! Aare endiselt heas korras.

https://www.endomondo.com/users/1392188/workouts/1419269501

Nunnud mikrosaared

Ei saa jõhvikatest eemale

 1 

Leitud! Aitäh!

 1 

Selle otsustasin jätta suveks, kuna lume peal võib ju niisama põllul ka jalutada, selleks ei pea rappa sõitma ning lumega rabas on juba käidud küll ja veel :) Samas päris südasuvel on parmud-sääsed, lõuani malts ja räme palavus. Ehk siis, parim aeg on just nüüd ja kohe!

Kuna ükski normaalne inimene minuga peale tööpäeva rabamatkale tulla ei soovinud, siis otsustasin, et käin ise sipsti ära ning nii läkski. Tagasiteel oli juba üsna hämar, kuid see lisas vaid põnevust.

 1 

Eilne rabas matkamine ajas ka täna rappa. Tänud mõnusa matka eest.

 1 

Oli tore päev! Aitäh Kristale ja Marile seda planeerimast! Tänud peitjale toreda teekonna eest! EVEJ

 4 

Tänane teine koht üritamiseks oli Urita. Ma olin mõtelnud küll, et ehk saame Välgumihkliga kenasti hakkama ja jaksame siia ka tulla, aga väga head kaarditööd polnud teinud. Tuli välja, et teised samuti. Hannes uuris telefonist kaarti ja tema eestvedamisel sai sisseminekukoht valitud. Siin rabas, kuigi vaid mõned kilomeetrid eelmisest, oli lumikatte paksus hoopis suurem. Meid see muidugi ei peatanud. Kõige kiirema käiguga Krista sai esimeseks pandud ja mul oli tegu, et järel püsida. Vahepeal kihutasime üle jälgede - mulle tundusid need mootorsaani jäljed olema. Aga mis seal vahet. Vales suunas vanu jälgi me jälitama ei hakanud.
Uritas oli taevas natuke selgemaks läinud. Päikest ei paistnud, aga paarist kohast piilus tükike sinist värvi. Nätsi raba kohal nägime kotkast, siin oli kuulda väikeste lindude hääli.
Rabade kunstikauneim koht leidus siin, kus voolav vesi oli tekitanud laheda värvilaigu muidu hallikasvalgesse lumme.
Aarde leidmisega suurt muret polnud. See sai suht ruttu leitud. Piret hüppas suurest rõõmust paljajalu vette ja trampis seal mõnuga ringi. Ma arvasin, et see on vanusest tulenev lõbu, Hannes jäi eriarvamusele.
Tagasitee teisel poolel tundsin, et tänaseks rabadest aitab. Jalad ei tahtnud enam hästi tõusta, tore, et räätsarada ees oli.
Aitäh aarde eest ja toredatele kaaslastele seltsi ja teerajamise eest!

 5 

Peale Nätsi rabas matkamist otsustasime ka Urita raba kaema tulla. Kulgesime alul valgel vaibal, ümbritsetuna madalast roostikust ja sekka natuke hõredat võsamaterjali. Raba peale jõudes leidsime mootorsaani jäljed, meile mitte sobival suunal minemas. Matkasime aga edasi vesises lumes ja peagi oli me teel lahtine vesi sooniku alal ja tuttavad saani jäljed, mis kulgesid jälle ei kuhugi. Lõppu jõudsime laugaste vahel astudes ja logimise ajal kasutas Piret võimalust jalgu jahutada, mändide all leiduvas rabavees. Tänud kaaslastele ja peitjatele.

 3 

Siinse retkega sai ülevaate kas rabad on valmis "joonlauaga valmismõõdetud" sirgeid läbima või mitte.No tiba vara veel,eks viimaste päevade sulailmad on ka oma panuse andnud.Kummik oli märksõnaks kuiva sokiga hakkama saamiseks :)

Nedrema puisniidul tehtud grilli-ja chillipeatus oli etteöeldes tugevaks põhjaks eesolevate matkade kordaminekuks.Aitüma Urita rappa kutsumast

 5 

Rabapäeva teine rabakülastus. Parklast võtsime suuna otsejoones aardele. Vaikselt küll poetasin, et äkki läheks paremalt, aga arvestades alles eesootavat põhieesmärki Nätsi-Võlla raba külastuse näol, ei kõlanud mõte väikese ringiga minna kuigi veenvalt. Niisiis otse! oh-ja-ah.. tegelikult praegu veel veenvalt "ah!" ehk ragistasime läbi roostiku lirts-lärts.. Tänase päeva reaalsus jõudis tõeliselt kohale, ega täna mingi jalutuskäik jäätunud "asfaltteel" ei tule. Pärast kuulsime peitjalt, kuidas väikest matkaselli siia küpsistega meelitati.. tubli poiss! Meil küpsiseid ei olnud, aga Anne seened ja grillmeister Kallo vorstid olid ka meeldiv boonus. Tänud peitjale!

 6 

Päeva teine raba peale Virussaares käimist. Eelmisest rabast olid jalad kergelt niisked. Seal sai kummagi jalaga paar korda sügavamale vajutud ja veidi vett ikka sattus ka saapasse. Aga nii kaua kuni liikumises oled, on see kõik soe ja mõnus, seisma jääda ei või, siis võib hakata külm ja kole. Ja ega meil aega seista polnudki. Kui juba siia sai tuldud, siis oli ikka vaja tempokalt liikuda. Püüdsime hoida kiirust üle 3km/h ning matka lõpuks näitas keskmiseks koguni 3,6. Vahepeal nähtud jäled tekitasid küll seltskonnas veidi elevust, et kellele need kuuluvad, kas neid on üks või mitu ja kes need siin siis käinud on. Arvasime ka, et küllap see karuema koos poegadega meid aarde juures ootab, et siis enne talveund veel veidi maiustada. Aga me ei jõudnud kokkuleppele, et kas ta püüab kinni kõige kondisema, natuke priskema või siis hoopis kõige aeglasema. Õnneks sellist valikut me läbi elama ei pidanudki ning jõudsime ikka kogu seltskonnaga rabast välja. Kuna lõunaaeg oli kätte jõudnud, siis see sobis meile väga hästi. Saime siin tuld teha, grillida ja keha kinnitada enne päeva pikimat ja väljakutsuvamat matka Nätsi-Võlla rabas. Aitäh aarde eest!

 6 

Päeva neljas aare. Meel oli veel üsna virgas ja jalad ainult veidi niisked. Teel aardeni kohtasime erinevaid jalajälgi. Mõtlesime, et millised 100m ja 200m rekordid tuleksid kui nüüd karu peaks kohtama. Jõudsime järeldusele, et see jääb karule, kes kõige aeglasemalt jookseb. Tagasi autosse jõudes olid jalad juba märjad ja päeva plaanist oli läbitud vaid umbes pool.

 7 

Ehkki Kleone pidevalt kutsus ja viisakusest peaks ju sõbranne aardesse ikka minema, siis siia ma millegipärast ei rutanud. Igal asjal oma aeg. Seekord Kleone ise ei saanud osaleda aga jooksev info raba olukorrast tal oli.

Kokkuvõttes - vesine, ehk aeg ei rääkinud meie kasuks. Üllatuslikult laukad kandsid ja see andis me liikumisele kõva eelise, kuni! Kuni käis ilge pauk ja me kõik olime kui välgunooled igaüks eri suunas kaldal. Vaene Kaupo oli saarel. Panime telefonid valmis, et nüüd saame video sisse kukkumisest, kuid tutkit me midagi saime. Mees marssis paugu kõrvalt joones meie poole silma pilgutamata.

No ega olekski minu tagavarariided tema kehapinda kuskiltki katnud, vedas. Ja minu kallid matkasaapad pidasid küll. See, mis sisse tuli, see välja enam ei läind. Parklas oli Kallol idee grillida ja no jummel tänatud sellise geniaalsuse peale, sest seda miuke sälens ees ootsas, poleks ilma kuuma rasvast tilkuva vorstita küll läbi vedanud, ma oma 10 kodutehtud lihapirukaga.

Tänud kutsumast ja minu respekt nii väikse kuti ees, siia kohta peitmast!

 10 

Sõitsime tuttavasse parklasse ning kuna Virussaares läks maapind kohati vesiseks, panin siin kummikud jalga. Allan veel kõhkles, kas on mõtet ning soovitasin talle ka. Teistel olid saapad ning hakkasime otse aarde poole murdma. Pilliroos jää ei kandnud ning enamus sammudest vajus läbi. Mul oli mõnus natuke vees solberdada, teised nii rõõmsad polnud. Saime puisniidule ning läksime mööda seda võimalikult kaua. Varsti olime rabas, jälle vajusime aeg-ajalt sisse, aga vett ei olnud. Jää peale minekut vältisime nii palju kui saime (õhtu viimastel matkadel läksime tuimalt peale). Ühel hetkel kohtasime karu jälgi, mis võttis kõhedaks. Igal ühel oli oma arvamus, kellele kuulub suur jälg ja kellele väiksed. Mu arvates oli karuema adopteerinud kaks ilvest. Leidsime aarde, Nuffi kiitis kui ilusasse kohta Kleone aarde peitnud, ainult kahju, et nii lähedale parklast. Tagasi minnes sattusime jääl liiga punti ja käis pikk raksatus. Jooksime kõik eri suunda, õnneks midagi hullu ei juhtunud. Varsti olime jälle puisniidus. Parklasse jõudes hakkasime grillima, sõime kõhud täis enne Zdrk-i rappa minekut. Kokku 8km käidud.

Nii need raksud tulevadki

Selle matka parim osa

 3 

Siin sai naha juba korralikult märjaks, tänud.

 3 

Täna siis matkapäev. Urita rappa tahtnud juba aarde avaldumisest saati, aga siis jäi julgust puudu. Teistelt peituritelt julgustust saanuna sai Nätsis käidud ja nüüd juba väga julgelt siia. Matka alustasin soovitatud parklast ja panin suht üle tee kohe võssi :D. Tagasiteel tulin pisut eemalt ja sai päris pika maa puisniidu alal jalutada. Muidugi putukamürki kaasa ei võtnud - putukahooaeg läbi ja selle 1 sääse ja 2 parmuga saab hakkama.. "nõup".. põdrakärbsed. Esialgu oli loomulikult 57/0 minu kasuks, aga neid ju lõpmatult palju ja kui päästev tuul appi tuli, olid juuksed ja riided ikka mõnuga neid #¤¤%&%¤# täis :/. Aga tuulega oli täitsa lõbus. Raba üsna kuiv veel ja kuigi ma panin kummiku, siis saaks ka tossuga kuiva jalaga läbi. Muidu väga kena koht ja matk oli ka mõnus. Karbist võtsin võtmehoidja mälestuseks ja asemele sai ka.. võtmehoidja :). Aitäh mõnusa matkaaarde eest :).

 8 

Vahtisin kaarti ja üritasin aru saada kust siit kõige mõistlikum rabale läheneda oleks. Silmamõõt sosistas, et igalt poolt sama pikk maa. Kaalukauss langes lõpuks teadmata põhjustel läänesuunalisele valikule.

Kõigepealt kohtasin esimest korda looduses šaakalit. Võibolla oli lihtsalt metsik, rääbakas, alatoitunud krants. Metsa vahele jõudes avastasin, et see polegi mets vaid kunagine puisniit. Jalutamine oli väga lihtne. Puude vahel kasvav põlvekõrgune rohi pani aga küll meelde tuletama, et täna peab tegema puugikontrolli. Siis nägin järgmisi ohu tundemärke. Palju värskeid karujälgi maapinnal ja puudel. Mõtlesin, et kui ma peaksin karu olema, siis seal oleks küll väga chill elada. Ei olnud tahtmist karu trehvata, seega otsustasin müra tekitada. Loobusin raba vaikuse nautimisest ja lasin taskust rock muusikat. Ainult rokikarud olid teretulnud. Rabas langesid ühed luiged šoki osaliseks kui oma boomboxiga lauka servale sattusin. Ei teadnudki, et luiged oskavad nii kiiresti joosta ja seda veel raba taimestiku vahel. Kui nad ehmatusest düsenteeria said, siis vabandan tagantjärgi kohatud luikede ees.

Teekond aardeni oli kokku umbes 2.5km ja võttis aega 45 minutit. Kauaks loorberitele puhkama ei jäänud vaid panin hoopis vunki juurde. Kell oli juba väga palju ja ees oli ootamas nii mõnigi rabamatka kilomeeter Nätsi rabas, kuhu oli plaan üks uus aare peita ja hiljem laugaste vahel ka ööbida. Tagasiminekul andsin jalgadele valu ja vaatasin kaarti ainult ühe korra metsa sisenedes. Aardest autoni jõudsin 35 minutiga. Tulemuseks oli see, et olin higist läbiligunenud. Kuivasin, komplekteerisin järgmise matka jaoks seljakoti kokku ja panin valmis ühe mitte enam nii külma preemiaõlle. Edasised läbitud Erna retke kilomeetrid lõõgastava väsimusega päikeseloojangus ja pimeduses ei kannata enam kirjamusta.

Urita raba oli mõnusalt lihtsa maastikuga, kuid siiski ilus. Eks kuiv suvi on teinud oma tööd. Äärepealsemad laukad nägid välja, et vaid mõne aasta küsimus kui need kinni kasvavad. Peitjale aitäh siia matkama kutsumast!

<_Eelmine | Järgmine_>

Peeter on juba kõik kenasti kirja pannud. Mul ei jää muud üle kui kõige sellega nõustuda :)
Tänud, nautisime iga hetke!

 8 

Jess! lumi läinud ja jää samuti ja rabalaukad on oma ilus ootamas. Mina keeldun talviti rabaaardeid külastamast, maastik on lihtsam, aga ilu oma hiilguses olematu. Oli valida Urita raba ja kõrvalasuvate laugastike vahel. Otsustasime siit alustada, et äkki jõuab Nätsi ja Võllani ka. Parkisime meiegi Nedermaa puisniidu parklasse ja asusime teele, soovitame kõigil kulgeda mööda puisniitu ja siis keerata rabasse, me alguses lõikasime otse ja saime mööda soist pinnast sumada. Räätasad olid meil kaasas, aga nendega liikumine kujunes raskemaks kui ilma. Seega jõlkusid need seljas lihtsalt kasutuseteta. Esimesed laukad tekitasid jälle vaimustuse, nagu karjalaskepäeval lehmadele. Hetk hiljem rahunenuna saime siis edasi kulgeda. Aga tegelikult oligi ilus, hiljem pilte vaadates tuleb see ilu täiega taas meelde. Kuidagi leidsime laugastikiurägastikus ka tee konteinerini ja logisime. Proovisime tagasiteel küll alul teist teed valida, aga peagi olime ikka samal joonel, mis tulles tagasi, aegajalt kohtasime isegi iseenda jalajägi. Juba tagasipöördumise hetkel olin otsustanud, et Võlla ja Nätsi külastamine ei annaks emotsionaalselt mittemiskit juurde, pigem muutuksid juba tööks. Meeled olid rabailu täisjoodetud ja keha matkast meeldivalt väsinud, kui lõpuks taas parklasse jõudsime. Täname kaunisse rabasse kutsumast ja meile taas Eestimaa ilusaimat maastikutüüpi näitamast. PS ränduri jätsime ka ja FP loomulikult virtuaalselt ka

 3 

Auto jäi puisniidu juurde parklasse ning sealt siis nina GPS-is nulli poole. Igaks juhuks vedasin ka räätsasid kaasa. Paaris kohas sai tänu nendele ka teekond veidi sirgemaks sätitud, kuid kergem kolleeg silkas neist paigust ka ilma räätsata muretult läbi. Kohapeal veidi orienteerumist ja oligi konteiner näpus. Aitähhid, koht tõesti äge!

 3 

Tänase päeva eelis oli see, et temperatuur oli selliseks rännakuks parim ning kõik lendavad pudulojused olid veel kuskil mujal. Kõik muud boonused olid aga vahepeal temperatuurile alla vandunud. Enne aarde vallutust tasuks siiski ortofotot uurida, sest gepsu kaart kohapeal väga ei päde. Meie õnneks oli vajalikus kohas veel natuke jääd, mis oma parimad omadused välja kannatas.

 6 

Kevadine sula on lõpuks enamuse lumest maa sisse ära sulatanud ja väiksemad teed on sihukesed kaheldavad. Vaatamata sellele otsustasime ,et hommiku alustuseks võiks omadega rappa minna, veendumaks, kas kõik see lumi ja jää on ka rabast ära sulatatud.

Parkisime oma auto, vedasime saapad jalga ja räätsakoti selga. Kuna kõrkjate vahele väga ei kiskunud siis jalutasime mööda metsaalust veelompides sulistades mööda mingit autojälge, no ikka nina raba poole seades. Olin just suuremat veelompi läbimas kui Kaja hüüatas, et näe sokukene. No oli jah uhkete sarvekestega isand, paraku märkas temagi meid ja punus minema, nii et vaid valge tagumik välkus. Kaja suutis lisaks sarvedele ka muid vigureid märgata, aga eks ta oli kõige ees ka. Enne rappa jõudmist liuglesime ka väikesel jääplaadil, õnneks jäime püsti, kuigi ega kukkumine väga kaugel polnud. Natuke ragistamist pilliroos ja juba olimegi rabas. Vaatasin seda rabapinda ja otsustasin räätsad selga jätta ja uljalt mättaid valides edasi liikuda, kuni jalg ikka päris korralikult sisse sulpsas. Egas midagi, räätsad kotist välja ja peale jõhvikatega maiustamist edasi.Räätsadega oli astumine väga mugav, kohati läksin nii julgeks, et vesi lausa tuiskas. Vahepeal läks tähelepanu kajakate kisale, no muidugi nemad tegid merikotkale kambakat, kuid õnneks pääses ta kiusupunnide eest minema.

Veesilmi vaadates uurisime aga gpsi kaarti ja kulgesime igaüks omas rütmis, teisi samas hoolega silmas pidades, sest Kaja ju kepsles lausa ilma räätsadeta. Kui üks nö suurem laugas oli selja taha jäänud siis ees olevasse ei osanud me kuidagi suhtuda. Kodus olime A-ga maa-ametist kaarte uurinud,sealt oli silme eest siiluke vett ja siis siiluke tahkemat ja nii ikka mitu korda järjest. Looduses nägi see aga hoopis teistmoodi välja ja gpsi kaardil polnud neid nö siilukesi üldse, oli suur hunnik vett ja siis natuke tummisemat maad. No tõmbasime siis kahe vesise siilu vahelt sirge ja kui aardeni oli 62 meetrit siis oli meie ja aarde vahel tahke vesi. Torkasin teda jalaga, jää eest ära ei läinud, katki ka ei läinud kuid ikkagi tundus mõte sellele astuda kuidagi ulmeline. No Kaja katsus ka ja siis kui oli ühes teises kohas veel katsunud tuli esimese tahke jää juurde tagasi ja tegi väga graatsilised roomamisliigutused aarde poole. No ja kui aarde logitud saime siis võttis kätte ja heitis sinna tahke jää peale ka käntsti külili. Lebas kohe tükk aega ja alles siis roomas tummisemale maale tagasi, et siis juba otse mättaid mööda auto poole hüpelda.

Jõhvikaid jäi selle hüplemise käigus rabas kõll vähemaks, kuid kiirematele jätkub ikka. Ilusti külmsäilitatud jõhvikad püsivad veel jupp aega söömiskõlblikud. Ühes kohas tundus mulle, et mesikäpp on ka maiustamas käinud, kuid kuna lasu väikese jõhvikaga ette näidata polnud, siis saatsid kaaslased mu selle jutuga puu taha. Õnneks oli peagi mõni tummisem puu võtta ka ja peagi saime gpsi träki sabaotsale. Ühe puu otsast haaras Bruno veel oma tuulduma jäetud räätsakoti, mida ta muide kuidagi silmadega jupp aega leida ei suutnud , ning peagi olime rabast väljas. Jalad olid pehmed kuid hing rahul. Tänud peitjale!

jääd on veel piisavalt

millist maariba valida...

elegantne minek ;)

jääprintsess puhkab koibi :D

jääväljad

 5 

Arvasin, et rabadega on selleks hooajaks kõik, aga Nuffi eelmise õhtu õrritamine ajas vere keema. Millega siis vaba päeva ikka alustada kui väkse raba matkaga? Kuna hoiatuseks oli öeldud, et palju rahvast ei tohi korraga minna siis panin üksi ajama. Ütleme nii, et kannatas veel ära käia. Tegelikult oli juba kohati päris pehmo. Tänud siia kutsumast! Hakka või uskuma, et rabasid on meil päris palju :) FTF läks kirja kell 10.50