9 

Aare on loodusest ära korjatud. Aitäh kõigile otsijatele!

Ajaloo ürikute huvides kirjeldan ka ära kuidas multi aare oli üles ehitatud. Esimeses punktis oli purgi täis välgumihkleid. Igal ühel peal koordinaat. Ainult üks oli õige. Õige oli tulemasin, mis töötas ehk tekkis leek. Kõik teised olid tühjad. Sellest siis vihje, et talvel on maastik lihtsam ja saab üle laugaste aga külmaga välgumihkel tihtipeale ei käivitu. Aardesse sai valitud üks töökindlamaid, mis töötas ka täna, 6 aastat pärast rabas veetmist.

Aarde lõpp seisukord

Vana lagunenud karp

 8 

Välgumihkli juurde lähenesin Nätsi raba aarde juurest. Märkamatult oli rahulikust päikesepaistelisest ilmast saanud väga tuuline ilm. Ja tuul otse vastu. Rühkisin kindla sammuga kodus ette märgitud sihipunktide poole kuniks peagi olingi kohal. Aarde lõpp oli, tänu vahepeal külastajate poolt vahetatud karbile, pigem väga heas seisukorras. Plastik, olgu ta kui kõva tahes, laguneb rabamaastikul siiski üsna kiiresti ära. Seega ei hakanud jätma endale tulevikuks kohustust seda kauget raba aaret hooldada ja pakkisin selle kotti kaasa. Lõpetuseks veel ka algpunkti visiit. Minnes hüppasin kahes kohas üle lauka, et teekonda oluliselt lühendada. Klaaspurk oli ilusti terve, kuid kaas veidi roostetama hakkav. Maskeering aga päris pude ja selle kunagise maasikakasti sai mugavalt lapikuks voltida ja kotti toppida.

Matkal tagasi autoni hakkas tekkima juba korralik väsimus peale, sest kõrgemate puhmastega maastikul oli tunne nagu käiks ühest lõputust trepist üles. Seega mõnes paigas tundus mõistlikum puudest eemale hoida ja kulgeda mööda vesisemat kuid siledamat raba.

Autoni jõudes näitas kell, et matkaks kulus umbes 4 ja pool tundi. Edasi Võlla raba parkla poole.

Siit hüppasin üle

Aga maandumine andis soovida

Rabakepiga/harjavarrega

 7 

13629.

 1 

Anninni pani juba meie seiklused kirja:-). Raba oli üldiselt kuiv ja enam vähem oleks saanud kuiva jalaga. Tänud aarde eest!

 1 

Pool suve juba läbi, aga korralik rabamatk oli ikka veel tegemata. Seadsimegi siis täna sammud kahe Nätsi raba aarde suunas. Alustuseks Välgumihkli aare. Ilm oli mõnusalt soe ja väike tuuleiil hoidis suurema putukaparve eemal. Nulli navigeerimine läks plaanipäraselt, nullis läks aega omajagu. Tuvastasime küll üsna kindlalt, milline on õige koht, aga kindluse mõttes fikseerisime ikka kõikvõimalikud koordinaadid ära, sest mine tea. Sammud seadsime küll kohe õige suunas. Aardekarbi üks nurk on katki, aga kui see allpool on, siis vast vesi sisse ei pääse. Logiraamat on heas korras. Nännikilekott oli küll seest niiske, nii et kuniks me ujumise ja lõunapausi tegime, lasime asjadel päikese ja tuule käes veidi kuivada - sai paremaks küll. Raba on siin imeilus ja matk oli väga nauditav. Suur tänu peitjale siia kutsumast!

 1 

Nätsis nimi kirjas võtsime suuna Välgumihklile. Teekond kulges mõnusalt üle laugaste. Nullis puhkas üks kirju liblikas, kelle und me natuke segasime. Tegelikult päris kaua segasime, sest õige mihkli tuvastamine oli keerukas. Tükk aega uurisime kõiki, et milline see õige võiks olla? Lõpuks tagusin kõik punktid kaardile ja valisime oma teekonna nii, et õige punkt sai leitud neljandast. Suvel siin laugaste vahel laveerida oleks ikka päris keeruline. Tegime väikese lõunapausi ja asusime tagasiteele. Oli mõnud matk. Tänan.

 2 

Käisime talvel, aga et raskusastmed paika jääksid, ei lugenud korralikult kirjeldust ;) Tammusime eelmiste leidjate jäljed läbi, siis jäid veel pooled vahepunktid külastamata. Ja kui nutumaik juba suus oli, siis VIIMANE teadaolev koht sisaldas aaret. Kaks ja pool tundi läks. Jalad jäid tänu kummikutele kuivaks, teel aardeni nägime mitmel korral ilvese jälgi, keda inimeste rajad absoluutselt ei huvitanud. Üks hundijälgede rada oli ka. Aitäh!

 3 

Rabalaupäeva aardeks Välgumihkli aare. Ilmast ei soovi rääkidagi, see oli tõesti kohutav. Sellepärast ei tulnud lahendaminegi õieti välja. Tegime siis jälgi sinna omaäranägemise järgi, vabandust selle eest järgmistele. Oleks pidanud panema sinna sildi" Ära käi mu järgi ,olen isegi eksinud" Igaljuhul peale mitmeid jalutuskäike sai aare ka leitud. Ja ilm läks ilusaks. Tänud

 4 

Teel peitja poolt märgitud parklasse hakkas Krissu korraga rääkima, et ta mõtles algselt et ei räägi mulle aga nüüd hea enne rappa minekut ära rääkida, mis und tema nägi. Nimelt olla ma mingi aarde pärast kuhugi sukeldunud ja ära uppunud ning Krissu käis unes mu matustel.

Tõtt öeldes polnud peale sellise unenäo kuulamist enam soovi kuhugi minna, ammugi veel rappa. Eks see ole ju teada tuntud koht, kuhu hea igaveseks "ära kaduda". Peale mõningast mõttepausi lisas küll Krissu, et sellised unenäod tähendavad tavaliselt midagi head. Kuidas iganes sellega ka poleks.. ma enam sellele mõelda ei soovinud. Sukeldumise plaane pole ka pidanud. Kui saaks nüüd selle raba aardega ühele poole oleks super. Ilm oli märg. No kohe väga märg. Lausa üks kõige märjemaid üldse, mida ma sel aastal kogeda saanud olen. See ollus, mis taevast alla langes meenutas küll lund aga kui aarde nulli jõudsime oli juba tunda kuidas niiskus on läbi jope end surunud ja sulalumi, mis räätsade külge end mässis ei teinud astumist mitte kergeks. Nii, et mingist erilisest maastiku raskusastme langemisest siin täna väga rääkida küll ei saanud. Ja kuna olemine oli nagu ta polnud siis aju ka koostööd ei teinud. Seega, kui ei võta pea, siis võtavad jalad. Nüüd me siis vähemalt teame kes neli päeva peale meid meie teekonnale lootsid :D Tagantjärgi päris naljakas mõelda millised toredad rajad me sinna ette tallasime. Igatahes alla me ei vandunud ja leitud me saime ja kunagi hiljem jäi sadu ka järgi ja olemine muutus kohe hulka paremaks. Aitäh sulle Karl! Siit edasi läksime ikka Nätsi juurde ka :)

Siin tehti sulps

Selle kaikaga mõõdeti sügavust

 1 

Matk, mis oli väga kaua plaanis, on nüüd tehtud :)
Aitäh, Karl!

Trio

Tehtud!

 3 

See on juba pikemat aega olnud selliseks omamoodi folklooriks meil, et kui on Pärnukandis olles tund veel valget aega siis ikka sobis küsida, et äkki teeks Välgumihkli ära. Või siis keeras ilm perversseks või oli kiire möödasõit - ikka sobis pakkumistesse, et äkki kiire kõrvalpõige Välgumihkini.
Nüüd on see siis läbi. Ilmakaardid näitasid küll saabuvat õudust aga lootsime, et vast ikka jõuame. Jõudsimegi!

Logisid lugedes olime valmis umbes üheksaks vahepunktiks ja 5-6 tunni pikkuseks matkaks. Ometi osutus rabaäärse kraavipurde ületamine vist kõige raskemaks ponnistuseks. Mina küll alguses proovisin soovitada, et kulgeme ikka kaardilt laukalabürinti lugedes rabapinnast mööda ja laugaste peale ronimisest hoiduda. Õnneks mind ei võetud kuulda ja peagi sain ise ka aru, et just laugastel räätsadega kõndimine on hetkel siin lihtsaim liikumisviis.
Nullis magasid kasti all kaks liblikat. Vot siis koolibioloogias õpitu, et liblika ainus tegevus on sigida ja siis surra. Ju siis neile kahele see esimene pool väga meeldis ja nad ootasid lihtsalt soojemat aega, et jätkata. Meie ei oodanud ja kulgesime üle laugaste edasi. Lõpp tuli kuidagi ootamatult ruttu.
Kuna lund raba peal oli vähe siis oli tegelikult tänagi väga palju ilu nautida.
Aitäh.

 9 

Зимник но 6.
Jätkame 2022. aasta pikkade jalutuskäikude sarja, mille peamiseks põhjuseks jäätunud veed.
Kaua silmas pinnuks olnud täpp sai nüüd kaardilt kõrvaldatud. Tegime peitja poolt rangelt soovitatule vastupidi. Rabas võib käia, aga talvel. Kõik ei naudi kuuma suvepäeva kuskil võsas, jumal teab milliste satikatega. Pealegi veel kuskil laukas ujumine, pärast üle pea mudane. Prrrr. Samas, on see raba üks salakavalamaid, kus eales käidud. Lisaks eelmise korra ebaõnnestumisele, ei säästnud ka seekord raba meid. Kuigi kahjud olid väiksemad, siis üllatusi tuli ikka ette. Alustasime kummikutes, kui kilomeeter "kaldast" ootas meid lahtine vesi. Panime räätsad alla ja isegi siis vajus jalg sisse. Pikendasime veidi trajektoori ja saime rahulikult edasi. Õnneks vesi kandis. Tagasiteel, kui kõik tundus juba turvaline, sai räätsad alt võetud, et aitab küll. Kohe karistati selle hooletuse eest ja kummiku sääre pikkuse jagu sai raba sügavust mõõdetud.
Nüüd on seal käidud ja positiivseid emotsioone on küllaga. Natuke võiks isegi peitjat tänada, et sellisesse huvitavasse kohta juhatas, kuhu ilma geopeituseta kuidagi ei satuks.
Populaarne on see koht. Parklast viis lai rada rappa. Seal, jäljed kadusid...

Keset laugast

Lahtised kohad

Rabaelukas

Piia ja päike

Ohtlik teekond

Rabailu

Rabamaastik

Jõhvikad!

Ilus, kannab ka

Rabaromantikud

 1 

Selle aardega läks ootamatult lihtsalt. Minu lähenemise suund ja eeldatav lõpp sattusid eriti soodsalt seatud olema, nii et rabas käik piirduski kenasti paari tunniga. Räätsadega põrutasin lagedal alal süüdimatult otse lauka labürindini ja seal vahel kulgesin lihtsalt kummikus sihtpaika. Vahepeal mõned jõhvika ampsud vitamiinide manustamiseks, lagedamal alal kerge tuuleke ning aeg-ajalt pilvede vahelt paistev päike. Septembri alguses on raba eriti ilus oma värvide kirevuses ja päikeses helkivate laugastega.

Tänan peitmast.

 3 

Oiiiii, see aare, ma mõtlesin küll et selle Karli aarde leidmisaeg tuleb koos Šveitsi juustuga mul ükskord saja aasta pärast mais aga vot niimoodi vedas, et sain ta leitud juba 2021 aprillis :D. Ja kõik puha selle pärast et a) Salmel oli koolivaheaeg, mida Pärnus veeta ja b) me sattusime Heleniga nende puhkuseplaanidest ka täpsemalt muude juttude vahel rääkima :).

Tööl sain oma asjad nii korda, et nädala esimeses pooles tegin turbo-48tundi ja teise poolde õnnestus üks vaba päev tekitada ning neljapäeva hommik meid Indyga siis siinsesse sektorisse sõitmast leidiski. Enne rappaminekut pidasime maha veel mõnusa pika pannkoogihommiku ning unustasime liikuma hakates natuke vajalikke asju maha (või noh, mina unustasin. Ja tagasi läksime muidugi, sest maha jäid ju räätsad :D) aga lõpuks me seal rabaservas olime ja saime alustada päeva põhiülesande äramurdmisega. Noh, ütleme nii, et ega see mingi väga lihtne astumine ei olnud :D. Esiteks maastiku pärast ja teiseks õnnestus mul selle aasta esimest ussi märgata ning peale seda oli muidugi selline tunne, et iga järgmise mätta taga luurab neid veel üks ja veel üks… Vaesed sookured, kes seal läheduses samal ajal omi asju toimetasid, ilmselt nad minu kisa pärast oma pesa sinna ikkagi sisse ei seadnud... :D.

Nulli poole nihkumine käis meil puhtalt Salme kaardilugemise järgi, tal kuidagi kohe tuleb see erinevate kaardikihtide vahel opereerimine välja nii lihtsalt ja kiiresti ning kõik ettepanekud nt suunamuutmistega seoses on ka alati asjalikud ja põhjendatud. Ja olimegi mingi tund-natuke-peale hiljem maastikukatsetamiste ja ringiminemiste ja loba kõrvale täpselt vajalikus kohas ning võisime hakata välja mõtlema, kuidas Karl meid järgmisesse punkti saadab. Helen valis peale mõningaid teste ja vaatlusi välja ühe eksemplari, mille peale läks kõige suurem panus, siis veel mõned, millega „võiks arvestada“ ja siis ülejäänud, mis üldse väljapraakimisele läksid. Salme kontrollis väljapakutud teooria üle ja kuna üks lahendus tundus ka selle reha järel parem kui teised, võtsimegi suuna valitud kohta…

Me saime selle aarde leitud vist natuke vähem kui 3 tundi peale starti. Ja üldse rabast välja ca 5 tundi hiljem, väsinud, aga niiiiii rahul :). Oli väga mõnus geopäev, aitäh Karlile siia rappa meile neid aardeid peitmast ning Helenile ja Salmele aitäh mõnusa pannkoogihommiku ja meiega arvestamise eest nii, et saime liituda :).

 2 

Tänase rabapäeva plaane hakkasime tegema juba eelmise nädala lõpus. Kuna meil oli terve nädal puhkamiseks (loe geopeituseks), siis hakkasime sobitama Marise tööplaane ja ilmaennustusi. Ja nii osutuski valituks tänane päev.
Hommikul kell 10 olid Maris Ja Indy kõpsti meil Pärnus maja ees. Tegime päeva edukaks käimalükkamiseks ühise pannkoogisöömise ja siis juba suund rappa. Peale auto parkimist kulus esimene pooltund rappa jõudmiseks. Ja põhiline aeg sellest esimese suurema kraavi ületamiseks. Peale oskuslikku palgikõndi olimegi rabas. Räätsad alla ja hoogsalt eesmärgi poole. Algul ikka valisime natuke astumise kohti ja kohe hurraaga õõtsikute peale ei tormanud. Natuke maad enne multi alguspunkti võtsime üldse räätsad jalast, sest kõrgete põõsaste vahel oli nendega äärmiselt ebamugav liikuda. Kui otsitav leitud, siis tegime väikse istumise pausi ja hakkasime infot töötlema. Üsna kiiresti saime asjale pihta, kuid kõhklusi jätkus siiski päris pikalt veel. Lõpuks hakkas istumisest jahe ja võtsime suuna punktile, mis meie meelest kõige paljulubavam oli. Tuli ette võtta üsna pikk seiklemine laugaste labürindis, kuid lõpuks me sihile jõudsime. Teel nägime ka kahte rästikut päikese käes päevitamas. Esimesel korral ussi nähes saatis Maris õhku sellise röögatuse, et olin kindel, et meid ründab karu :)
Rabasse tulekust oli möödunud juba 2.5 tundi ja jalad hakkasid kergelt makaronistuma. Rõõm oli suur, kui end lõpuks aardekarbi kõrvalt leidsime ja rohkem tiirutama ei pidanud. Peale logimist oli kerge arupidamine, kas jätkame Nätsi rabaga tutvumist või võtame ette tagasitee.
Koht on super, ilusad laukad ja väiksed rabasaarekesed nende sees. Ilm oli ka täitsa mõnus, päike paistis ja tuuleke puhus. Praegusel ajal räätsadega täitsa hästi läbitav raba. Putukaid ka veel pole, seega kiirustage geopeiturid!

Suur-suur tänu peitjale. Meil oli väsitav, kuid meeldejääv seiklus rabas.

 1 

Pikk jutt hiljem. Jätsin lipukese Vabariigi auks?aitäh peitjale, kuid nüüd jooksen tuule eest ära :)

Palju õnne meile!

Leitud.

 3 

Jäime nädal aega hiljaks.
Sulistasime selles vesises rabas üksjagu, kuni kergem koos räätsadega põlvini maa alla vajus. Veidi tegime veel poriseid jälgi. Aga kuna jää ei tundunud enam üldse kindel, siis keerasime nina kodupoole tagasi. Mõni teine kord uuesti.
Veidi näägutamist ka, mis logi see muidu on :) Mismoodi saab räätsadel 10 kilomeetrit liikudes, maastik 2.0 olla? Termin "talv" tasub ka veidi kriitilisemalt üle vaadata. Kevadel ja sügisel on ka 3 kraadi sooja ning muru roheline.
Täname peitjat õue kutsumast.

 1 

Lõpp-punktis olin peale alguses käimises üpris kindel, kui peale Nätsi raba juures käimist käisin siiski mõnes suhteliselt teele jäänud punktis ka. Selgus, et seda poleks olnud vaja teha, kuna algne mõte oli õige. Tänud!

 2 

Viimasel ajal on nii väga palju tööd ja arvutis olemist, et kohe peab sekka nädalavahetusel mõned rabamatkad ette võtma. Tore, et Mari ja Krista sellise päeva organiseerisid ja kodutöö ära tegid! Mina läksin lihtsalt kaasa. Ja õnneks sain aidata sellega, et esimeses punktis kohe aardekarpi silmasin ja samuti esimese ülesande lahendamisega hakkama sain. Aitäh peitjale aarde eest!

 6 

Pühapäeva ilmaennustus Pärnu kanti oli nutune. Isegi hullem. 2 kraadi sooja ja padusadu. Aga teised päevad ei sobinud. Jätta ei tahtnud, nii et tuli võtta. Nii said kõik huvilised kaasa tulla.
Oma arust startisin paraja varuga, aga tee oli nii jube, et kohati üle 65 km tunnis sõita oli liig mis liig. Kiilasjääd kattev lumi või taevast langev ollus just parimaid emotsioone ei tekitanud. Vähemalt oli autos soe...ja kuiv. Kohale jõudsime kerge hilinemisega, aga tühja sest. Peaasi, et kohale jõudsime. Selleks ajaks oli Pärnumaal meile ka sõbralikke sõnumeid: sadu oli lõppenud, ainult niiskus püsis. Ja Päikest kahjuks ei näidatud.
Esimesse kraavi trampisin augu. Mis teha, kui inimene aru ei saa, et kraavist oleks mõistlikum välja ronida, mitte sinna maailma uudistama jääda. Õnneks kooslus kummik ja suusapüksid töötas hästi. Püksisäär sai märjaks, jalg ja sokk jäid kuivaks. Tore. Edasi olin ettevaatlikum. Hannese uljal juhtimisel kulgesime nulli. Tema ringikäimisi ei armasta, nii et kohati tallusime mööda pealt pehmeid laukaid. Minu jaoks oli see esmakordne kogemus, et vesine lumi astudes räätsavahedest ülespoole purskab. All tundus tugev jää olevat ja küllap ta seda oligi - läbi me ei vajunud. Nullis nägi selge silmaga Piret kohe, kus konteinerike peidus on. Peagi olime teel järgmisesse punkti. Ega nüüd muud olnudki, kui et siht nii sirgelt, kui võimalik ette, ja minekut. Päris kõik kohad ei kandnud. Siit-sealt pidime ikka ringe tegema. Aga põhimõtteliselt meie taktika oli hästi valitud ja aarde saime kenasti kätte. Tagasiteel tegime Piretiga kunsti. Targemad arutasid senikaua kuu faase. No ja siis oligi juba parkla ja võisime oma võileivad ja joogid kotist välja kookida ja toituma hakata.
Aitäh, Karl! Tore aare on! Päikesega kindlasti veel palju imelisem.

 6 

Hommikused olud Nätsi poole sõites olid jäised. Sadas vihma ja lörtsi vahelduva eduga. Pärnu lähistel oli maantee paljas, lund tuntavalt vähem ja vesisem, sadu jäi ka järgi. Ületasime esimesed kraavid, vesi vulises ja jää veel kandis. Üks auk sinna tekkis, ei hullu. Tubli rajameister Hannes astus kõige ees ja kulgesime rõõmsalt laugastiku poole. Segastel asjaoludel oli nõue, et täna tuleb labidas rappa kaasa võtta, kellel on. Mul oli labidas seljakotis kaasas, aga kasutust see ei leidnud. Piretil õnnestus lihtsamalt otsitav leida. Laugaste kaaned olid kaetud rohke vesise lumega, kuna me kõik kummikuis kulgesime, jäid jalad kuivaks. Kuidagi ruttu saime siin vajalikud toimetused tehtud, sestap oli edasine plaan täna matkata ka Urita rabas. Tänud kaaslastele ja peitjale.

 5 

Kõige pikem rabamatk ootas meid ees.Autode juures ettevalmistusi tehes sai hoolega läbi mõeldud,et mida kaasa võtta.Kiire rehkendus andis mõista,et kindlasti tuleb taskulamp kaasa võtta.Kummik oli endiselt tegija,kui miskit hädavajalikku maha jäi ,siis olid need kindlasti vahetussokid...

Täpselt nüüd ei mäleta,aga selle aarde leidmisega jalad veel märjaks ei saanud. Aitüma-rühime aga edasi :)

 9 

Rabamatka plaanimise algul küsiti minult, kas olen nõus/huvitatud kaasa matkama kuigi mul juba kaks päevaplaani põhiaaret varem leitud. Kõhklemata vastasin, et muidugi olen, rabamatka vastu ei ole kunagi midagi. Illusioon lihtsast rabamatkast ilusa talveilmaga purunes juba tänaste esimeste rabasutsakate juures. Kusjuures siiani olid minu jalad saabastes veel üsna kuivad. Seltskonnaga kulges teekond aardeni lõbusalt ja märkamatult.

Sügisene matk siia koos Marisega muidugi rabailu poolest oli veenvalt nauditavam, kuid toreda pundiga oli täna ka omaette vahva kogemus. Otseteed üle jäätunud laugaste kergendasid teekonda, mis mätaste vahel kõõludes ja sisse vajudes ilmselt kokkuvõttes koormust oluliselt ei kergendanud. Viimase aja kõrgendatud tähelepanu saanud tsällentsitele viidates nõustun tänaste matkakaaslastega, et selline väljakutse on ka mulle emotsionaalselt palju rohkem rahuldust pakkuv.

Võiks teha isikliku tsällensi - rabaaarde külastus igal aasta-ajal. Mul siin juba 2/4st tehtud! Kes tuleb kaasa kevadel? Usun, et vähemalt Anne on kindlasti nõus kampa lööma.

Karl - siia rappa mahub topsikuid veel! ;) Aitäh praeguse eest ja järgmiste eest ette!

Siin ma olen juba olnud ;)

Isegi hämaras on rabas ilus

Veel on valge, peaaegu...

 10 

Selle aardega alustasime oma tänase päeva rabamatkade viimast ja kõige enam väljakutset pakkuvama osaga. Kell oli 13, valget aega arvestasime umbes 3h ning matka pikkuseks umbes 10km. Hoides tempot 3km/h pidanuks sellest ajast piisama. Algus läks üsna lõbusalt ja tempo oli hea. Maastik endine. Natuke külmunud, siin-seal lund, laukad jääs ning ületatavad, kuid ettevaatlik pidi olema selle jääkaane servas, mis mõnel pool osutus pehmeks. Jalad olid juba peaaegu kõigil märjad nagunii, peale kummikumeeste. Olgu etteruttavalt ära öeldud, et selle tiiru lõpuks ei jäänud ka nemad enam kuivaks.

Tõsi ta on, et vaatamata sellele, et rada valides pidi olema ettevaatlik, siis oli suvega võrreldes oluliselt lihtsam, kuna laugaste labürindis ei pidanud endale teed valima ning sai liikuda otse. Seega oli raskusaste kergem kui 4. Aga ega see meid väga ei lohutanud, kuna varbad olid ikka märjad ja mida rohkem edasi, seda töntsimaks ka jalg jäi. Siit Välgumihkli aarde juurest Võlla aarde juurde minnes oli tempo veel siiski hea ja meeleolu ülev. Aitähh siia kutsumast ning huvitava aarde eest!

 10 

Päeva 5 aare. Siit hakkas kolme aarde pikkune rabamatk. Jalanõud olid läbimärjad ja 10km ei kõlanud just eriti hästi. Ka siin oli mul kaks sammu mättal ja kolmas kuskil mülaks, eriti mõnus käia ei olnud, aga kannatasin ära. Aare hakkas üsna ruttu paistma ja siis sai teha väikese pausi, seni kuni logisime.

 8 

Peale imemaitsvat grilli olime loomulikult änksi täis ja kuna mul kodutöö, palju kilomeetreid on, tegemata, ei mõelnudki muule. Parklas aga pakiti seljakotti taskulampe, ma siis uurisin, et milleks ja koheselt tõmmati mul vaip jalge alt ja teatati, et 10 kilomeetrine sälens tuleb täna veel lisaks ja oht on hoopis pimeda peale jääda. Sinna me ka jäime...

Aardeni jõudes olin mina läbi kui läti raha. Mitu korda täitusid eiteakust saapad veega, no krt küll, et see ma ka mind enam ei kandnud. Raskelt tuli see aare.

Lõppkoht oli küll ilus ja päike tuli kah välja ja selline seltskond andis hulka energiat ikka juurde! Tehtud, tänud Karl väljakutse eest!

 9 

Peale grillimist oli vaim värske ja hea tujuga hakkasime siia aarde poole tulema. Parkisime kuhugi põllu serva ning 200m kaugusel tuli oja ületada. Jää ei kadnud, aga kui suurem raskus toetada puu peale, siis jää läbi ei vajunud. Rappa jõudes hakkasime jälle läbi vajuma ning vahepeal oli päris piin, iga kolmas samm vajus sääreni sisse. Õnneks kõrged kummikud ja suusapüksid päästsid mind ning siia aardeni jõudsin kuivade jaladega. Saabastega sumpajatel nii hästi ei läinud. Kuna osadel oli aare juba leitud, siis mõistatusega kaua ei läinud. Hea meelega oleks hakanud auto poole kõndima, aga 2 aaret ootasid veel ees.

 8 

Kui tehti ettepanek seda aaret otsima minna, ei mõelnud kaua. Ise oleksin oodanud selle aardega veel paar kuud aga kui minek, siis minek. Parkal oli Nätsi raba aardest tuttav. Algus samuti. Raba maastik aga hoopis teistsugune, rohkem mättaid. Oli nii mitmeidki sissevajumisi pehmesse pinnasesse. Laugastiku jõudes läks maastik eriti ilusaks. Laukad olid pealt püdedad kuid kandsid meid suureäraselt. Esimeses punktis oli teada, mida teha ja peagi olid ka lõpu koordinaadid käes. Lõpus jätsin teistega hüvasti ja suundusin üksi autode poole tagasi. Teised läksid edasi Võlla ja Nätsi raba avastama. Aitäh.

 1 

Selle aarde leidmiseks õnnestus mul raskusastmeid mõnusasti suurendada. Nimelt otsustas gps lõpetada koostöö peale seda, kui läbitud oli umbes veerand teekonnast ning telefonis töötas ainult google map-i tavakaart, ei geoc-d ega ühtegi satelliidi vaadet. Google tavakaardil on ju laukad teadagi lisatud vaid illustratiivse elemendina :). Nulli leidmine läks päris lihtsalt ja üsna õiget teed leides sest ortofoto mälupilt oli veel silme ees :). Edasi liikumise valikus olime üsna kindlad, kuid igaks juhuks sai kirja pandud veel kaks varianti :) Ning siis algas see väga põnev, seiklusrikas ja aeganõudev teekond, kus teada oli ainult liikumissuund ja kaugus sihtmärgist ja mida silm seletas. Peale igat teekonnavalikut oli alati suur ootusärevus, kaugele jõuab ja millal tuleb tagasi pöörata, oi neid tagasi tulemise kordi oli palju :)Soovitan teistelgi vahepeal kaart välja lülitada, palju põnevamaks läheb :) Ma olin sellest rabast ja seiklusest nii vaimustuses, et otsustasin naaberaarde jätta mõneks teiseks korraks, et tahaks tagasi tulla näiteks ka mõnel vesisemal aastaajal. Nüüd aasta aega hiljem logides tean öelda, et ikkagi tulin tagasi järgmisel suvel :) Minu LEMMIK RABA, täiega!! Tänud Sulle Karl, kutsumast!

Kui keegi peaks leidma parklast ühe gpsu rohelise kaelapaelaga, siis on see minu poolt sinna kaotatud

 7 

See Pärnumaa raba pälvis juba eelmisel aastal minu tähelepanu ja huvi. Kindel soov oli tulla siia suvel ja ilusa ilmaga. Välgumihkli aare avaldumine tuletas taas meelde, et kahjuks polegi veel ei jõudnud. Mul juba tegelikult kripeldas suvel, aga kui Marisega tuli teemaks, et võiks ühise matka teha, sobis see väga hästi, mõnusa kaaslasega on ju alati nauditavam. Õnnestuski leida mõlemale sobiv nädalavahetus, ilmataat kuulas ka meie salasoovi ja täitis selle.

Mina oleks naiivselt läinud matkasaapaga, kuigi igaks juhuks pakkisin ka kummikud autosse, Maris siiski soovitas viimaseid ning vastu võtta ka tema poolt pakutud räätsad. See oli väga tark ettepanek, räätsadega oli osa teest ikka oluliselt lihtsam, võimaldas nautida pigem vaateid kui oma jalgealust pidevalt valvsalt silmas pidada.

Esimese olulisema veetakistuse juures oli päris lõbus, vaid ehk veidi ebaharilikus liikumispoosis saime sealt aga sipsti üle. Järgmises kohas hüppeks valmistudes küsis Maris, kas ma olen valmis ka ujuma, kui seda mõnes vahepunktis või lõpus vaja peaks minema.. olles just eelnevalt kuulnud lugusid Kodila raba ujumisest, oli küll sekundiks mõttekoht, aga siinseid kauneid laukaid nähes olin veendunud, et võimalik suplus täna meil siin küll logiraamatu kättesaamisel takistuseks ei saa, kui vaja, siis vaja.

Märkamatult jõudsimegi juba esimesse punkti, kõigepealt ei tahtnud ma peidukohta aardega seotuks pidada, kuna aga asus täitsa õiges kohas, ajasin siiski näpud taha ja asusime nuputamisülesande kallale ja õnneks oli varsti järgmine sihtpunkt teada. Nagu Mariski kirjutas, tuli imetledes ja jutustades lõpp märkamatult ruttu. Lugesime varasemad lood läbi ja lisasime omalt poolt paar rida, et logiraamat ikka rutem täis saaks ja Karlil oleks põhjust siia rappa jälle tulla ning meidki meelitada.

Päike säras, ilm soe, kaunid vaated, täielik nauding! Kordan ennast, aga sellised aarded on üks väga oluline põhjus, miks mulle geopeitus meeldib. Jätkasime oma matka Nätsi aarde suunas.

Aitäh, Karl! Tõesti ilus raba.

 11 

Sobitasime Merlega ühist sügisest rabamatkaplaani. Aarde valik oli kohe selge, aja leidmine vajas rohkem planeerimist. Septembris oli laupäevadega kuidagi väga kitsas, siis esialgne plaan sobitus Maailmakoristuspäevale. Paar päeva varem piilusin ilmateadet ning too tõotas lõunast mingit hullu vihma kaela kallata. Meil oli plaanis hoopis ilusat ilma nautida, siis nihutasime oma külastuse ühe päeva võrra edasi. Nii läkski et ilm sai matkaks imeline. Tänud Karlile, et ta on kirjelduses ilusti paika pannud kuhu auto parkida :) Nii on palju lihtsam alustada tundmatu raba vallutamist. No tegelikult olin siin rabas korra varem kolistanud, kuid siit poolt polnud ma ju aaretele varem lähenenud. Minek oli üsna lihtne. Ei jäänud meile teele ei põhjatuid veerohkeid kraave (selle mure oli kuiv suvi lahendanud) ega muid kontimurdvaid takistusi. Paar väikest veetakistust siiski ületasime, eks see tegigi elu huvitavamaks. Enamus ajast kulgesime turvalisemat räätsaga kergemini läbitavat siledamat rabapinda mööda, vahel sekka kummikuga mättalisemal pinnal. Üldiselt tegime siin rabas palju suuremad ringid kui otse läbi laugaste labürindi murdes. Kuidagi ootamatult kiirelt saabus see lõpp :) oleksin vist veel edasi ringitanud ja punkte noppinud. Aga ega selle aardega raba otsa saanud, kulgesime siit edasi Nätsi aarde juurde. Tänud peitjale taaskord siia rappa kutsumast!

Ilmataat oli armuline

imeline raba

natuke on juba sügisevärve

ja pilt autoparkla kõrvalt - lilleväli 16 september :)

 1 

Ega mul polegi enam midagi lisada, Lembit pani juba kõik kirja, tänud.

 4 

See sai valitud geopäeva peaeesmärgiks. Auto jätsime algul aardele võimalikult ligidale, kuid seal tõkestas meie tee korralik jõgi. Otsisime erinevaid ületuskohti, kuid tundus, et metsa mahavõtmisest või siis alternatiivselt ujumisest me ei pääseks. Lõime jõe ületusmõtetele käega ja sõitsime peitja poolt soovitatud parklasse. Sealt oli metsani mõnus kõndimine ning ka jõe ületuse eest oli loodus ilusti hoolt kandnud. Metsas oli samuti täitsa pargis jalutamise tunne, kuid rabas algas vaikselt juba väsitavam liikumine pihta. Kohati tuli ikka täitsa vaadata kuhu astud. Tiirlesime üksjagu aega, enne kuni esimesse punkti jõudsime. Tuleb tunnistaga, et isegi minu GPS_i kaardil olid laukad üsna õiges suuruses ja paigas peale märgitud. Seega siis peale mõningaid möödapanekuid hakkasime nulli poole liikuma nina kaardil. Alguspunktis viskasime ennast siruli maha ja puhkasime jalga. Leidsime vajaliku vidina, panime info kirja ning Kristjan pildistas ka teistel oleva info igaks petteks kaasa. Õnneks seda vaja siiski ei läinud. Teise punkti liikusime otse kaardi järgi, kuid varsti oli sellele vaatamata meil kraav ees. See õnnestus meil hüppega ületada ning hoidsime üksjagu jalavaeva ära. Mingi aja pärast oli meil ees järgmine ja veidi laiem kraav. See õnnestus mul samuti hüppega seljatada, Kristjanil päris nii hästi ei läinud, kuid tänase ilmaga oli väike jahutus täitsa ok. Miski aja pärast olime ka aarde juures. Seal siis pistsime logid kirja ning jälle veidi aega puhkasime jalga. Tagasi läksime juba veidi teist teed, et ei peaks liigselt seal laburündis jaurama. Vaated olid rabas superluks ja laugaste arvu ja suurusega ei ole seal koonerdatud. Ühes laukas käis isegi miski veider sulpsatud... kas tõesti kalad sees? Tagasiteel hakkas vaikselt säde sees otsa saama ja jalad kippusid makaronistuma. Seetõttu tegime vahepeal mõned pausid. Auto juurde oli juba päris mõnus jõuda... täitsa väsitav rabamatk oli. Suured tänud mõnusasse paika juhatamast ning füüsilist koormust pakkumast. Veidi vähem kui 3 tundi kulus kogu tegevuse peale.

 13 

Omad vitsad, omad vitsad... Ega multiaarde kirjeldust pole ju ometi tarvis enne otsimist läbi lugeda! :o) Nii võibki juhtuda, et potentsiaalselt kahepunktilisest ja kahetunnisest multist saab potentsiaalselt 14-punktiline ja kuni kuuetunnine :D

Plaanisin teha rabapäeva, alustades uusima Karli uusimast väljakutsest, skoorides kindlasti ka vähemalt Nätsi raba aarde. Unistasin tegelikult rohkemastki ja seetõttu ajasin end maast lahti hommikul kell 5. Kuna und sai alla kolme tunni, tõotas tulla mõnevõrra väsitav päev. Ühtlasi võis arvata, et oma panuse lisab sellesuvine temperatuur, mis on minu jaoks üpris taluvuse piiril püsinud juba mitu nädalat. Igatahes ligemale kaks tundi pärast startimist parkisin peitja poolt soovitatud kohta ning hakkasin aga reipalt pihta. Põllu servast metsa piiril leidsin eest Nissan Terrano II, mille puhul tekkis mõte, et ehk mõni teine peitur tegutseb ka täna siin rabas. Siiski ei näinud ma enda teekonnal ainsatki inimest, samuti ei paistnud tänast kuupäeva logiraamatus. Küllap siis mugu.

Nappidest käepärastest vahenditest koostatud peidik esimeses punktis torkas silma juba eemalt. Keerasin purgi lahti, lugesin kirja kaanel, vaatasin sisu, muigasin, ohkasin, istusin samblale maha ja tegin väikse puhkepausi, valmistudes ette eelseisvateks katsumusteks. (Kui ma ei eksi, siis muuhulgas märkasin konteineris vinnutatud liha pakkidest tuttavat hapnikuneelajat. Nn donotiit-isid on mitut sorti ning niiskuseimajaks sobib pigem jalatsikarpides levinud silica gel, mitte oxygen absorber.) Igatahes võttis vist kõva 10 minutit, enne kui ma kõik punktid gepsu olin sisestanud ning numbrid hoolega üle kontrollinud. Vaatasin tulemust kaardil ning ohkasin - paistis, et tuleb eeldatust raskem retk :P

Ega Karl juba armu ei anna. Kohe tema esimene aare oli sihuke, kus ka kogenud geopeiturid käisid mitu korda. Ja sama aasta advendiseeria ajal lajatas ta sihukese mõistatusega, mis tõi praktiliselt kogu Tallinna ja lähiümbruse aktiivsete geopeiturite väed jäise külma ja ülitugeva tuulega keskööl tehase seina vahtima, vähemalt tunniks, mõnda kaheks, mind isiklikult peaaegu kolmeks :o) Mõlemad need aarded nõudsid tõsist pühendumist, tekitasid kohati tuju kiruda ning kui leid lõpuks käes, siis ajakulu oli ligikaudu sama nagu kümne keskmise aarde puhul. Samas leiurõõm muidugi vastavalt suurem jälle!

Välgumihkli teise punkti jõudes oli päike juba kõrgemal ja palavus andis rohkem tunda, sestap käisin korra ujumas ja jätkasin teed. Kolmandasse edasi sain vast kõige lühema vaevaga antud aarde jahil. Sellegipoolest, väike vette kastmine käis ikka asja juurde. Teekond neljandasse oli juba märksa keerulisem. Leidsin, et olen ära teeninud pisut pikema jahutuse ning tegin suurema supluspausi. Viienda punkti juures hakkas meenuma ning taas harjumuspäraseks saama spetsiifiline tehnika end hülge kombel lauka kaldale vinnates. Kuuendasse liikudes sai vahelduseks natuke lühem ots, eks ka vastavalt lühem preemiakümblus. Seitsmes punkt: 30-kraadises kuumuses olin selleks ajaks välja higistanud sisuliselt kõik, mis säärasel moel kehast üldse väljub. Nüüd oli kahju, et ei viitsinud "väiksele rabaretkele" tilkagi joogivett kaasa vedada. Laukavee joomisest esialgu hoidusin, sest tean, et see janu ei kustuta. Peaks kunagi mingripiga soola kaasa võtma ja seda rabaveega segama, huvitav kas nii saab toimiva "mineraalvee"? :o) Kaheksas punkt: Välgumihkli multiaare lõppes minu jaoks siin. Jõudsin juba tundma hakata kuidas ülekuumenemise tõttu lööb väsimus päris kiiresti sisse. Niipalju rammu leidsin, et teha veel viimane ujumisring. Pärast seda istusin kidura männi varju sookailude vahele maha ja kogusin energiat eelseisvaks matkaks Nätsi raba aarde juurde. Selja taga oli kokku 4 tundi rabamatka, mille sisse mahtus 6½ supluskorda.

Siinne laugastik on tõepoolest muljetavaldav ja seetõttu ka aardejaht vägagi nauditav. Salamisi on mul tegelikult isegi hea meel, et kirjeldust enne korralikult ei lugenud ning alternatiivse, küll märgatavalt vaevarikkama, kontseptsiooni järgi otsisin. Soovitaks lausa teistelegi, eriti kui ilm tiba mahedamaks läheb :o) Aitäh Karl!

Aafrika savann

Tapjaämblik

Jõekaru

Bonsai

 9 

Kuna see põrgukuumus on täiesti talumatu ja päevad mööduvad külma duši ja diivani vahet loivates, on õhtud selline aeg, et tahaks ikka natuke liigutada ka. No ja siis tuli see aare üles, mis kõlas nagu täitsa vahva seiklus. Eks Miki tuli ka kaasa meelitada, sest siis on alati huvitavaid vahejuhtumeid oodata, aga igaks petteks autosse kaasa võetud haiglakott vist rikkus kõik saatuse vingerpussid ära... Teekond aardeni oli üsna väsitav, ilmselt juba seetõttu, et alguses läks kogu aur parmudega võitlemiseks ja kirusin rapparonimist juba mõnisada meetrit hiljem. Lisaks oli jube jube palav, aga seda ma pean ütlema, et mõnusamat aset kui rabasammal annab ikka otsida! Uni tuli kohe peale, aga tuli ikka edasi rühkida... Aarde juures otsustasin, et väike uinak kulub ikka ära ka, seega sai vast 5 minutit lausa seal lõpus peesitatud, aga siis oli aeg ära minna ka, sest kiskus jube pimedaks - imeilus loojang oli ju ära olnud. Tagasitee oli üsna sündmustevaene, kui valusad puusad välja arvata. Või noh, selle hetkeni, kuni ma rahulikult mülkasse jalutasin ja üks jalg sealt kohe kuidagi välja ei tahtnud tulla, vähemalt mitte koos ühega minu lemmiktossudest. Enne vajun ise sisse, kui selle sinna jätan! Õnneks tuli Miki appi ja pääsesin välja ning kahjuks ei saanudki ma sinna jahedasse mutta uppuda, vaid pidin kõigele vaatamata kuidagi autoni komberdama. Oi, milline õnnis tunne see veel oli! :) Ainult välja nägin päris õudne, aga õnneks polnud ma ainus ja Olerexist meid minema ei aetud. Tore aare, kahju ainult, et siiamaani ühes tükis olen... :D Kasu ei miskit ja vaatamata öisele ajale oli ikka liiga palav!

 22 

Kõigepealt oli üsna väsitav nädalavahetus, sellele järgnes poolmagamata öö, millele järgnes esmaspäevaselt tempokas tööpäev. Poole päeva pealt avaldunud aare maastikuga 4,5 kusagil pärapõrgu rabas pani ainult õlgu kehitama ning ümisema, et "tead, Karl, pista see tulemasin omale mülkasse", küll järgmine suvi vaatan, kui tõesti enam muid aardeid lähedal ei ole ja toimetasin tööasju edasi. Kui tööpäev lõpuks läbi, siis haigutasin läbi linna sõita, kodus õgisin ennast täis ning lasin aiatooli lamamisasendisse. Paar tundi vilus nurru oli just see, mis lahutas mind täielikust õnnetundest. Kusagilt põõsa alt voolas välja unine kass, kes nühkis paar korda tervituseks ning kukkus mu lähedusse püherdama. Idüll.

Paar minutit enne kella 18. Telefon. Madis helistab.. Ah, mis ta mulle distantsilt ikka teha saab, võtsin telefoni vastu. Ah, et uus aare.. nojah, tore tore. Kusagil rabas? Hahaa, las ta olla seal, küll ta ka kunagi loodusega üheks kõduneb. Noh, et Liisiga võiks minna ja vaadata, et mis seal toimub. Vastuseks haigutasin vaid torusse, kirjeldasin oma kannatusi ning keeldusin isegi toolist püsti tõusmast, rääkimata mingist rabamatkast. Leppisime kokku, et helistan ikka natukese aja pärast tagasi ja kinnitan oma keeldumise. Ise plaanisin selle ajaga 100 uut vaimukat vabandust genereerida, miks ma just täna ja praegu ei saa rappa ronida. Nurrusin edasi toolis. Midagi jäi ikkagi sisse kraapima, et samas ju nagu võiks ja Madis lubas ise roolis olla, ma saan tagaistmel nurruda ning õnneks me ei ole kahekesi vaid kaasa tuleb ka viimase vindi peal rase naine, kes ilmselgelt tapvat tempot ei arenda, mis jällegi tähendab mõnusat lonkimist ja millal sinna uuesti keegi läheks jne jne. Tulemuseks oli muidugi vastus, et mina olen käpp. Läks nagu tavaliselt. Pakkisin kaasa ka taskulambi, sest nagunii edasine läheb ka „nagu tavaliselt“.

Kui me olime kusagil poolel teel kus linna tagasi pööramine ei tuleks mingil juhul kõne alla, siis sain ka teada, miks ma kaasas olin - et kui Miki seltskonnas on, siis juhtub alati mingi lahe ja meeldejääv jama. Aitäh! Aga kas ma pean just siis just teiega samas soos olema, kui "see" hetk käes on ning viimase peal rase naine otsustab kõige koledama mülka ääre peal uue kodaniku ilmale tuua. Kohas, kus isegi linnud ei lenda ning kuhu kiirabi reageerib kuus tundi. Mülkasünnituseks ma küll valmis ei ole! Aga noh, siin me juba olime ja aare tuli ära leida. Pakkusin välja, kuidas Madise teksadest kannataks vajadusel kahe männiroikaga kanderaam teha ning sukeldusime sohu. Oli see alles teekond. Alguses olid parmud, kuid õnneks ainult alguses. Sellisesse sohu keeldusid isegi parmud kaasa lendamast või lõime nad tõesti kõik maha? Mine tea. Õnneks oli hea maa-ameti kaart moblas ning rabalabürintide vahel navigeerimine tuli hõlpsalt. Loojuv päike raiskas kõige rohkem me aega, sest see valguse ja varjude mäng lihtsalt nõudis pildistamist. Kui lõpuks nimed logiraamatusse saime, siis keeras Liis ennast samblasse siruli, ütles, et tema edasi ei liigu ja üleüldse, kas me peamegi siit tagasi minema? Niheles veel paar korda ja sinna ta jäi. Madis küsis vaid, kas laukavesi kõlbab juua ja vastust ootamata kukkus käntsti kõhuli ja jõi seda viimast vett sealt veel vähemaks. Minge vaadake - ilusti on jooned näha, kuhumaani enne vesi ulatus :) Vaikselt hakkas pimedaks minema, eluvaim tuli sisse tagasi ning meenus, et homme on tegelikult ka tööpäev. Prooviks vähemalt siit labürindist välja saada enne seda hetke, kui enam mitte midagi ei näe. Teekonnast tagasi väga palju meenutada ei ole. Tõmbasime lihtsalt tuimalt sirge ja andsime minna. Madis ees, mina järel ja siis Liis. Meid kandis see kuivanud sopp hästi, kuid topeltkoormaga Liis oli juba liig mis liig. Või tahtis kohalik sookoll teda enesele saada. Igatahes üks hetk oli ta mülkas ja vajus. Ah, teeme ikka peatuse ja aitame välja - tore geokaaslane ikkagi. Hoidsin Liisi niikaua käppapidi kinni, kuni Madis jaole jõudis ning siis püherdasin lähemale ja kõplasin ta jalgu välja kaevata nii, et muda lendas. Õnneks oli kuiv aeg. Oli oht, et saame Liisi küll kätte, kuid tossu saab kohalik sookoll endale ja ilma tossuta keeldus Liis sealt mülkast lahkumast. Liiga head tossud olevat. Kokkuvõttes läks hästi ning seltskonnas ja varustuses kadusid ei olnud.

Tagasitee ülejäänud osa möödus vahejuhtumiteta. Lihula Olerexi sisenedes vaatasime küll üksteisele otsa, et vaata, millised välja näeme. Sel hetkel tulid sealt bensukast kaks kohalikku välja, kes nägid täpselt samasugused või natuke hullemad ja astusime sirge seljaga sisse. Koju jõudsin mingi kella 3 paiku öösel, järjekordselt kusagilt pärapõrgu rabast üleni higisena, mudasena väsinuna ja õnnelikuna. Oli tore geopäev, aitäh kaasa kutsumast, geosõbrad :) Teinekordki!

Siin on näha, kuidas võtan pahaaimamatult telefon vastu, päike paistab, kass aeleb. Mõnus.. Miks geopeitur sellise olemise hülgab ning rappa ronib? Ei tea..

Need kappavad soost eemale..

Lihtsalt ilus algus

Raba võlus oma iluga

Madis, ma ei saa ju kummarduda, seo paela, pliis

Ilusaid kohti oli ka

Rase rabanäkk, taustaks päikeseloojang :)

Kuidas siit üle saab?

Veel üks lihtsalt ilus pilt

Ja veel..

Samblasse püherdatud pesa - teatas, et "mina siit enam ei liigu, ootame hommikut"

Märkamatult oli kätte jõudnud öö, kohalik sookoll hoiab veel jalast kinni ning meil käib päästeoperatsioon. Nagu viimasel ajal kombeks, siis kõigepealt pildistame, hiljem päästame.

Teekonna lõpp on lähedal. Viimane paus mõnusas pesas.

 25 

Päeval Liis kurtis, et palav on olla ning laps võiks juba ära sündida, ei viitsi enam rase olla. Oli leidnud kuskilt USA teadusartiklist, et palava ilmaga on lootust, et laps sünnib varem. Mingi hetk saatsin Liisile selle aarde lingi ning ütlesin, et see aare oleks paras logima minna, füüsilise pingutuse tulemusena saab äkki sünnitusele. Liis arvas, et see kõlab nagu plaan. Päeva peale uurisin, et äkki tahab ikka midagi kergemat teha, näiteks laudteega raba, kuid see ei pidavat nii põnev olema. Tingimuseks seadsin, et vinguda ei tohi.

Õhtul kodus söödud ja koristamine lõpetatud, oligi paras aeg minema hakata. Päeva kuumus on ka äkki järgi andnud ning on vähe inimlikum rabas jalutada. Natukene oli jah jahedam, aga sellest hoolimata oli ikka päris palav. Kulgesime mööda raba, pildistasime, puhkasime, kulgesime edasi ning selle käigus otsisime ka aarde üles.

Kui minek möödus vahejuhtumiteta, siis tagasiteel suutis Liis kuskil põlvini mülkasse vajuda ühe jalaga. Õnneks saime ta sealt kadudeta tagasi ning jõudsime lõpuks ka autosse tagasi. Väga äge matk oli, aitäh peitjale selle eest!

Janu leevendamas

 23 

FTF kell 15:00

Üle pika aja käes täiesti kohustuste ja vastutustevaba päev. Minusugune intro hakkab ikka siis metsa poole vaatama. Igatahes oli geopeituse kaart ees ja vaatasin kohta, kuhu võiks matkata, kui tuli uue aarde teatega email. Esimene mõte muidugi, et pole kogemust sinna nii suvisel ajal üksinda ukerdama minna. Aga samas info, et ka ilma räätsata ligipääsetav, tekitas ikka väga suure elevuse. No sai siis vajalikuna tunduv kraam kokku pakitud ja tuld. Ma alustasin lähenemist koordinaatidelt 58°31′39.855″, 24°3′46.661″ - tundus möödasõites ok koht. Liikusin mööda kraavi serva metsani ja esimesest ristuvast kraavist sain kenasti üle sinna tehtud palkidest "silla" abil. Läbi metsa läks ka üsna ladusalt, aga huvitavaks läks Palatu jõe ületamine. Jõe laiuse ja maaameti kaardil oleva purde kauguse suhe kallutas jõe ületamise kasuks. Vaatasin madalama koha ja läksin paljajalu lihtsalt läbi. Ega siis juba peale väikest metsa hakkaski rabamaastik. Päike küttis ja oli palav, samas tuju hea. Esiti mädastel kohtadel sai väga ettevaatlikult mindud, aga kandsid päris hästi ja suht otse panin laugasteni. Seal oli huvitav. See labürint vääriks ise juba mõistatusaarde nimetust :D. Aga õnneks maaameti ortofotod teevad trajektoori valimise väga lihtsaks. Laugaste juures sai ka veega värskendatud ja tahtmine oli ka ujuma minna, aga pole kunagi käinud laukas ja väike hirm. Panin siis nulli. Mõistatus pani seal muidugi kulmu kergitama - siin ja selline :D. Koordinaat tuli kähku ja peale väikest hingetõmbepausi läksin jälle labürinti navigeerima. Ühest esimesest kitsamast laukast hüppasin üle ja jäin peaaegu isegi kuivaks :D. Edasi siis sinka-vonka lõppu. Üks huvitav tähelepanek, et terve tee ei näinud, ega kuulnud ühtki lindu ega looma - kuumus vist ajab ka nemad varju. Lõpule lähenedes igatahes kuulsin mingit häält ja lähenedes oli imestus suur, et suur luik ujus lõpus laukal :o. Karp ise jäi muidugi ka kohe silma ja viskasin oma kraami ka selle juurde ja läksin hoopis luike uudistama - uhke lind ikka. Peale linnuvaatlust logisin ka leiu ja sai mõnda aega niisama varjus lösutatud ja loodust imetletud. Tagasitee läks suht sirgjooneliselt, kuni viimases rabaservas ikka sisse ka käisin - liiga julgeks läksin :D. Seekord valisin trajektoori purde suunal, et saaks kuiva jalaga üle. Purdest polnud muidugi suurt alles enam, aga üle sai kenasti. Mainiks ära, et "purde" juures oli rohi niidetud ja paistis, et seal oleva talu juurest võiks lihtsamalt ligi saada. Ma panin mööda jõeäärt siis tagasi kraavini, mida mööda algul tulin. Seal hakkas silma vähe parem tee jällegi. Teisel pool kraavi põllu servas jällegi palju ladusam liikumine. Tagasiteel sai terve tordi jagu marju ka söödud - sinikad, jõhvikad, paar murakat, mustikad, põldmarjad ja metsvaarikad :D. Lõppkokkuvõttes oli matk üsna raske füüsiliselt, kuna põike lõõskas ja väljas pea 30 kraadi sooja. Aga tuju oli sellegipoolest hea ja jäin väga rahule. Mõtlen isegi, et võiks järgmisel rabamatkal ka öö veeta rabas :D. Ahjaa karbist võtsin kaasa mälestuseks "kasutu plastikust klotsi" ja jätsin dinosauruse :). Suured tänud elamuse eest!

"purre"