Sildiaare: lumega_leitav

Aare arhiveeritud.

Kasutaja soovis aarde arhiveerimist.

Ei hakka taastama.

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu". Üritan lähiajal uue viia.

Aare leitud rohujuure tasandilt, hetkel ei ole kättesaadav, aarde jäänused minu käes. Omaniku on teavitatud.

Lõpuks jõudis kätte aeg selle aarde jaoks. Korduvalt on see punkt muidu suhteliselt aaretest tühjal alal silma jäänud. Kunagi varem olin siin koha peal käinud ja olukorra üle vaadanud. Ei mäleta enam, kas logimiseks vajalik oli tollal kaasas või mitte, aarde suunas igatahes minema ei hakanud.

Nüüd aga tundus õige aeg olevat. Vajalik varustus oli kaasas, mille tassisin posti juurde. Esimese asjana läks käiku redel. See päris poole maani ei ulatunud, aga igatahes pidi aardeni jõudmiseni oluliselt lihtsamaks ja kiiremaks tegema. Panin redeli püsti ja stabiilsuse huvides panin ülevalt veel slingi ja karabiiniga ümber posti kinni ka.

Seejärel panin selga ronimisvöö koos vajaliku (ja varu-) ronimisvarustusega. Redeli ülaossa jõudes panin paar slingi ümber posti, ühendades neist ülemise karabiiniga vöö külge ning jättes teise jala jaoks. Sedasi nihutasin ennast vaikselt ülespoole - jalaslingi abil keha üles tõstes ning seejärel algul ülemist ja seejärel alumist slingi kõrgemale liigutades. Minek polnud tõenäoliselt eriti kiire, aga samas ka mitte kurnav. Ning mingist hetkest oligi ämber mitte ainult käe-, vaid ka peaulatuses.

Nüüd võtsin ühe varustlingi ja -karabiini kastusse ning kinnitasin ämbri nende nende külge, et natukene allapoole langetada. Kuna natukene jäi veel käeulatusest puudu, siis lasin veel käiku ka kaasa võetud julgestusaasa, mille sama slingi külge kinnitasin, et ennast parajal määral kõrgemale tõsta, et kenasti kätega ämbris tegutsema ulatuks. Sedasi sain ämbris kõik oma tegutsemised ära teha ilma, et oleks ohtu millegi maapinnale pudenemiseks.

Karp oli vähem kui kahe aastaga juba korralikult päikese poolt söödud - kaane üks kinnitus tuli avades küljest, kaks järgmist tulevad potentsiaalselt järgmisel avamisel ära. Karp samas ise oli väga tugevalt suletud ja selle sisu korras. Ka pärast logimist. Siiski tasub järgmisetel külastajatel ehk uus karp igaks juhuks kaasa võtta.

Nagu selliste logimiste puhul tavaks, sai alla mõnevõrra kiiremalt kui üles. Samas kuskile kiiret polnud, nii et liiga suuri samme ei võtnud. Laskudes hakkasid veised vaikselt lähenema, osaliselt ilmselt uudishimust - olid juba mõnda aega pilke minu poole heitnud. Kena karvikud-sarvikud, soti mägiveised.

Kindla maa peale jõudes väga pikalt neid ootama ei jäänud - loom on ikkagi loom - ja pakkisin asjad kokku. Kuna aga redel oli olemas, siis poolenisti nalja pärast otsustasin seda veel elektrikarjuse ületamiseks kasutada. Sarnaselt sellele nagu karjaaeda ületamiseks valmistatud treppe kasutatakse. Toimis kenasti.

Aitäh aarde eest!

Oleme seda posti eemalt takseerinud paaril korral, kui teised aarded siia lähistele toonud on. Täna aga sõitsime siia karjamaa veerele just selle aarde pärast. Kui Kristjan nõu ja jõuga abiks, siis polnud ju probleemi ka sügisel lumega_leitav aaret logida. Krsitjan tegi algul paar palliviset, et äkki saab köie ka üles, aga läks ikka nii, et slingitamisega tuli aardeni liikuda. Salme võttis selle võimlemisülesande enda peale ja meie toimetasime maapinnal aaret hooldades ja logides. Imelise sügisilmaga väga mõnus aardeotsing ja tunnike kulus siin tühjal karjamaal sipstigi. Aitäh peitjale toreda lahenduse eest ja tänud Kristjanile varustuse ja seltskonna eest!

Ämbris oli vesi, päike oli topsi kaane rabedaks muutnud ja sisu oli läbivettinud. Toimetasime aarde maapinnale ja algul mõtlesime vaid logiraamatut tuulutada, kuid iga puude pudendas kaanest uusi tükikesi ja nii tuli aardele uus hingamine anda. Autost leidus sobiv karbike, logiraamatust eemaldasime kõige märjema osa ja ülejäänud minigripistasime uute kotikestega. Juhend ja pliiats sai ka lisatud ja oligi aeg aare oma õigele kohale tagasi toimetada.

Kui aega on, ronimisvarustus on, ning Sander, kes turvab, siis saab ilusti ära logida. Post kõikus ja logiraamat oli märg, aga se ei takistanud nime kirja panemist. Valasin veel igalt poolt välja, aga kahjuks uut kuiva minigripi ei olnud kaasas ja logiraamat läks sinna vanasse niiskessse minigrippi tagasi. Oli põnev seiklus. Aitäh!

Seda posti olen minagi varem silitamas käinud. Ei olnud siis head mõtet ega lahendust kuidas logida. Seekord oli dresseeritud orav kaasas. See ei hakanud üldse plaane tegemagi. Lihtsalt jooksis karbini. Logimine toimus siiski maapinnal. Ühesõnaga: tehtud. Tänud peitjale!

Leitud, logitud, tänan!

Esimese hooga ütlesin Kristjanile, et see jääb mul küll täna vahele. Sest olin parajasti hõivatud ühe teise tegevusega. Aga kohe, peale eitavat vastust, hakkas hinges kripeldama... tegin mõttes väikse korrektuuri ja leidsin, et jõuan kohale küll enne kui nad seal postiga maadlemise lõpetavad. Nii oligi, veised olid juba laiali aetud ja pooled posti otsas ära käinud. Ning ei pidanudki kaua ootama, et ka ämbrit kolistamas käia. Ei tea kaua see post seal niiviisi seisab? Mulle jäi küll mulje, et tulles oli ta palju vähem kaldus kui lahkudes. Varsti saab jalad maas logida? :D Tänud järjekordse toreda õhtu eest.

Simone tegi mulle selgeks, et see pidavat siililegi selge olema, et Airi niikuinii tuleb ronima, et ei hakka tema käest üldse küsimagi. Lihtsalt tuleb teada anda kus ja millal. Muidugi ma tahtsin näha, et mismoodi see posti otsa ronimine veel käib. Esimese hooga tekkis kahtlus, et kas me sinna ikka läheme, sest kari veiseid tuli meid uudistama. Vaatasime seal siis nende loomadega tükk aega tõtt ja üritasime aru saada, kas nad lubaksid oma toidulauale meil mängima tulla. Kristjan muudkui sügas ja patsutas julgemaid noorloomi kuni Simone võttis julguse rindu ja puges teispoole elektrikarjust. Väga uudishimulikud tegelased olid. Kõik oli vaja üle nuuskida ja limpsida. Pepsi sai ka degusteeritud. Sinisilmselt arvasin, et nagu tavaliselt viib Kristjan köie üles aga usaldas selle tähtsa töö hoopis mulle. Mõnus närvikõdi käis seest läbi, kuna õnnestus taaskord midagi uut, slingidega ronimise näol, ära proovida. Lisaks slingidele oli ka kõvera posti otsas ronimine hoopis midagi muud, kui eelnevad kogemused puude