Kirjeldus
See aare tutvustab Loone linnust ehk Lohu Jaanilinna.
Loone linnuse rajamise täpne aeg on teadmata, arvatavasti on see kaitseehitis püstitatud 11.-12. sajandil. Õue pindala on suur, üle 8000 m2. Linnus on kolmest ilmakaarest - põhjast, idast ja läänest kaitstud valliga, lõuna poolt kaitses linnust aga Keila jõgi. Värav on asunud arvatavasti idas, selle kõrval võis olla kõrgem torn, mida Liivimaa kroonikas mainitakse kui summitas munitions.
Liivimaa kroonikas kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad Riia linnast alustavad Eesti, Läti ja Liivi alade vallutusi, sh ka meid puudutavate alade ründamisi. Nad (ristisõdijad) tungisid „õndsa neitsi taevaminemise päeval" ehk rukkimaarjapäeval 15. augustil 1216. aastal Harju provintsi, panid seal põlema ja laastasid kõik, tapsid mehed ja naised ning võtsid lapsed kinni. Kui siis Loone küla juurde jõuti, siis kõigepealt puhati kolm päeva ümberkaudset maad rüüstates, enne kui suunduti edasi Revala küladesse. Ristisõdijate teise retke ajal 1220. aastal oli Loone küla samuti kogunemiskohaks, linnuse piiramisest juttu ei ole. Alles 25. detsembril 1223. aastal alanud sõjakäigu ajal jõuti Loone linnuse piiramiseni. Võideldi kaks nädalat, kuni linnus vallutati jaanuaris 1224, seega 790 aastat tagasi.
Järgnevalt Loone linnuse viimasest lahingust „Henriku Liivimaa kroonika" 1993. aasta väljaandest: „Pühitsenud issanda sündimise püha, mõtlesid riialased Tartu linnust piirata. Ja nad tulid sõjateenistuse vendadega ja ristisõitjatega ja liivlaste ja lätlastega Asti järve äärde kokku ja neil oli suur sõjavägi. Ja neile tulid meelde kestvas hädas viibivad taanlased, kelle vastu võitlesid juba ammu kõik ümberkaudsed maad ja paganahõimud; ja loobunud retkest Tartusse, läksid nad kogu sõjaväega Harjumaale ja piirasid Loone linnust, võideldes nendega kaks nädalat ja ehitades masinaid ja paterelle ja väga tugeva puutorni, mille nad lükkasid linnusele lähemale, et võiksid selle alt linnust kaevata ja tipust neid paremini rünnata. Ja seda kuulda saades olid taanlased rõõmsad ja tulid nende juurde, avaldades tänu, et nad neile kaasa tundes neile appi olid tulnud. Pärast seda aga tapeti paljud ammuküttide poolt ja paisati masinameeste poolt maha ja ülejäänud hakkasid raskesti haigestuma ja surema. Pealegi lähenesid ka kaevajad juba kindlustuse tipule, nii et linnuse omad arvasid, et vajuvad koos juba koos kaevatuga alla. Sellepärast anusid nad lõpuks sõjaväge, et see kingiks neile elu ja vabaduse. Ja nad jätsid neile elu ja panid linnuse põlema, aga kõik hobused ja veised ja kariloomad ja vara ja riided ja kõik, mis linnuses oli, riisusid sakslased endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega; taanlastele aga andsid nad inimesed tagasi ja saatsid vabadena nende küladesse.
Vahepeal saatsid sakslased mõningaid oma sõjaväest kolme teise väiksema ümbruskonnas asuva linnuse juurde, ähvardades neid sõjaga, kui nad ei anna end nende kätte. Ja need kolm juurdekuuluvat linnust andsid end riialaste kätte, saates neile selsamal sõjakäigul andameid ja õige palju vaipu. Ja riialaste sõjavägi pöördus tagasi ..."
Arvatakse, et linnust kasutati viimati kaitseotstarbel veel Jüriöö ülestõusu ajal, selle mahasurumise järel jäi aga kasutuseta ning omandas aja jooksul meile tuttava ilme. Puitrajatised lagunesid lõplikult, müürid varisesid, tasandusid, said osaks vallist. Loone linnus ei ole põhjalikult läbi uuritud. 1914. aastal kaevas seal baltisaksa arheoloog A. Friedenthal, kelle leidude hulgas oli peale traditsiooniliste savinõude kildude ka kirves ja vööpannal. Linnuse lähedalt on leitud üks odaots ja münte. 1974. aasta kaevamistööde käigus avastati Loone linnusest vanem linnus paarisaja meetri kauguselt teiselt poolt jõge, mis keraamikaleidude järgi dateeriti 10.-11. sajandisse.
Üks legend räägib, et linnuse õuele on maetud vapper pealik Pikk Jüri, et veel möödunud sajandi algul peetud mälestust temast au sees, kunagi ei astutud ei hauale ega üle haua, vaid mindi ikka kaarega mööda. Kus haud asus, ei ole hetkel teada, nagu ka see, kas Pikk Jüri oli eelkirjeldatud sündmuste ajal Loone linnuse pealik või kaitsja. Allikas: Maaleht, Virve Õunapuu artikkel 790 aastat Loone linnuse langemisest
Aare on suuremat sorti mikro. Viimane asukoht on nullist ca. 2,5 m parkla poole. Kuuldavasti liigub nulli ümbruses ilusa ilmaga palju noormugusid, nii et vähemalt suvel otsimiseks soovitan valida kehvema ilmaga päev.
See aare tutvustab Loone linnust ehk Lohu Jaanilinna.
Loone linnuse rajamise täpne aeg on teadmata, arvatavasti on see kaitseehitis püstitatud 11.-12. sajandil. Õue pindala on suur, üle 8000 m2. Linnus on kolmest ilmakaarest - põhjast, idast ja läänest kaitstud valliga, lõuna poolt kaitses linnust aga Keila jõgi. Värav on asunud arvatavasti idas, selle kõrval võis olla kõrgem torn, mida Liivimaa kroonikas mainitakse kui summitas munitions.
Liivimaa kroonikas kirjeldatakse, kuidas ristisõdijad Riia linnast alustavad Eesti, Läti ja Liivi alade vallutusi, sh ka meid puudutavate alade ründamisi. Nad (ristisõdijad) tungisid „õndsa neitsi taevaminemise päeval" ehk rukkimaarjapäeval 15. augustil 1216. aastal Harju provintsi, panid seal põlema ja laastasid kõik, tapsid mehed ja naised ning võtsid lapsed kinni. Kui siis Loone küla juurde jõuti, siis kõigepealt puhati kolm päeva ümberkaudset maad rüüstates, enne kui suunduti edasi Revala küladesse. Ristisõdijate teise retke ajal 1220. aastal oli Loone küla samuti kogunemiskohaks, linnuse piiramisest juttu ei ole. Alles 25. detsembril 1223. aastal alanud sõjakäigu ajal jõuti Loone linnuse piiramiseni. Võideldi kaks nädalat, kuni linnus vallutati jaanuaris 1224, seega 790 aastat tagasi.
Järgnevalt Loone linnuse viimasest lahingust „Henriku Liivimaa kroonika" 1993. aasta väljaandest: „Pühitsenud issanda sündimise püha, mõtlesid riialased Tartu linnust piirata. Ja nad tulid sõjateenistuse vendadega ja ristisõitjatega ja liivlaste ja lätlastega Asti järve äärde kokku ja neil oli suur sõjavägi. Ja neile tulid meelde kestvas hädas viibivad taanlased, kelle vastu võitlesid juba ammu kõik ümberkaudsed maad ja paganahõimud; ja loobunud retkest Tartusse, läksid nad kogu sõjaväega Harjumaale ja piirasid Loone linnust, võideldes nendega kaks nädalat ja ehitades masinaid ja paterelle ja väga tugeva puutorni, mille nad lükkasid linnusele lähemale, et võiksid selle alt linnust kaevata ja tipust neid paremini rünnata. Ja seda kuulda saades olid taanlased rõõmsad ja tulid nende juurde, avaldades tänu, et nad neile kaasa tundes neile appi olid tulnud. Pärast seda aga tapeti paljud ammuküttide poolt ja paisati masinameeste poolt maha ja ülejäänud hakkasid raskesti haigestuma ja surema. Pealegi lähenesid ka kaevajad juba kindlustuse tipule, nii et linnuse omad arvasid, et vajuvad koos juba koos kaevatuga alla. Sellepärast anusid nad lõpuks sõjaväge, et see kingiks neile elu ja vabaduse. Ja nad jätsid neile elu ja panid linnuse põlema, aga kõik hobused ja veised ja kariloomad ja vara ja riided ja kõik, mis linnuses oli, riisusid sakslased endale, jagades võrdselt liivlaste ja lätlastega; taanlastele aga andsid nad inimesed tagasi ja saatsid vabadena nende küladesse.
Vahepeal saatsid sakslased mõningaid oma sõjaväest kolme teise väiksema ümbruskonnas asuva linnuse juurde, ähvardades neid sõjaga, kui nad ei anna end nende kätte. Ja need kolm juurdekuuluvat linnust andsid end riialaste kätte, saates neile selsamal sõjakäigul andameid ja õige palju vaipu. Ja riialaste sõjavägi pöördus tagasi ..."
Arvatakse, et linnust kasutati viimati kaitseotstarbel veel Jüriöö ülestõusu ajal, selle mahasurumise järel jäi aga kasutuseta ning omandas aja jooksul meile tuttava ilme. Puitrajatised lagunesid lõplikult, müürid varisesid, tasandusid, said osaks vallist. Loone linnus ei ole põhjalikult läbi uuritud. 1914. aastal kaevas seal baltisaksa arheoloog A. Friedenthal, kelle leidude hulgas oli peale traditsiooniliste savinõude kildude ka kirves ja vööpannal. Linnuse lähedalt on leitud üks odaots ja münte. 1974. aasta kaevamistööde käigus avastati Loone linnusest vanem linnus paarisaja meetri kauguselt teiselt poolt jõge, mis keraamikaleidude järgi dateeriti 10.-11. sajandisse.
Üks legend räägib, et linnuse õuele on maetud vapper pealik Pikk Jüri, et veel möödunud sajandi algul peetud mälestust temast au sees, kunagi ei astutud ei hauale ega üle haua, vaid mindi ikka kaarega mööda. Kus haud asus, ei ole hetkel teada, nagu ka see, kas Pikk Jüri oli eelkirjeldatud sündmuste ajal Loone linnuse pealik või kaitsja. Allikas: Maaleht, Virve Õunapuu artikkel 790 aastat Loone linnuse langemisest
Aare on suuremat sorti mikro. Viimane asukoht on nullist ca. 2,5 m parkla poole. Kuuldavasti liigub nulli ümbruses ilusa ilmaga palju noormugusid, nii et vähemalt suvel otsimiseks soovitan valida kehvema ilmaga päev.
Läheduses olevad aarded
Pildid
Logiteadete statistika
Logiteated
Ikka veel ootame kuigi sild on juba valmis :D
Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".
Kui sild korda saab, siis panen uue!
Hästi tore on kui aare on siin kinni ja GC lehel lahti. Meie oma elusid ohtu panema ei hakanud ja sillale ei läinud. Aeg läheb omasoodu, 27 juuli 2007 mahtusid sillale ära kõik me sugulased, ühispildile ja D vana nimi läks just siit teele allavoolu. Täname! Ootame aaret ohutult tagasi, sest selle kohaga on meil mälestusi.
Kui aega saan, siis peidan ringi! Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Kohila vald FB leht annab teada:
Küllap mõnigi on täheldanud, et Loone linnuse sild pole enam oma esimeses nooruses ja on näha väsimuse (lagunemise) märke. Olukord on suisa ohtlik ja kindlasti tasuks arvestada sildil öelduga. Täna pole veel täit kindlust, kas saab olemasoleva silla renoveerida või tuleb rajada uus.
Küllap peagi saab taas külastada turvaliselt Loone linnust. Seniks ootame spetsialistide arvamust.
https://www.facebook.com/kohilavallavalitsus/photos/pcb.3792810417410836/3792809227410955/?type=3&theater
Ehk silt ütleb selgelt - Sillal käimine keelatud!
Kaasasolnud abivahendist oli päris palju kasu. Tänud!
Alguses oli üks mugu nullis, nii et jalutasime niisama sillal ja midagi otsida ei julgenud. Onu tüdines lõpuks ikka ära ja sõitis minema, nii et meie saime otsima asuda. Reigo oli siin varem mitteleidnud ja mulle tundus, et nüüd läheb samamoodi. Eks me olime liiga nullis kinni. Reigo luges logisi ja peale seda vaatas natuke laiemalt ringi ning see meid võiduni viiski ja saime logida.
Tänan peitjat.
Kristelil oli vaja õppesõitu teha, mina valisin sihtkoha. Eks mul olid omad huvid mängus, korra olen siin usinasti mitteleidnud. Tänagi läks kaua. Lõpuks leidsime ainsast kohast, mis senini vaatamata, no see oli kaugel ka :) Miskipärast kujutasin ette siin miskit kavalamat. Igatahes saab selle aarde nüüd listist maha tõmmata.
tänud! :)
Alguses saime rahulikult sillaga tutvuda, aga siis kui hakkasid konkreetsemad otsimise ideed tekkima, hakkas äkki parklasse autosid tulema. Lasksime nad rahulikult mööda ja tegime mõned kiired liigutused ning aare oligi käes. Tsipake julgust kulus ka ära.
Et hommikul oli imeline ilm, siis oleks patt olnud seda raisku lasta ja nii tegime väikese väljasõidu. Kohale jõudes oli parkla masinaid täis ja juba tekkis kahtlus, et kas saabki seal rahulikult toimetada, aga õnneks oli kümnekonna minutiga plats puhas ja saime vaatlustelt tegudele üle minna. Ega ta nüüd liiga kergelt ei tulnud, aga ülemäära kaua ka selle asjaga ei läinud. Tänud aarde eest!
Ei leidnud.
Eks ta oli jah nullist eemal aga loogiline koht ja ei võtnud kaua aega... Aitäh peitjale!
Täpselt siis kui otsimisest küllalt sai, jäi õige asi silma - aitäh!
Null koordinaat ei viinud meid sihile. Silmadega otsimine samuti mitte. Õige asja tõi lõpuks koju julgus ja näppudega otsimine. Aitäh, kena koht aarde jaoks!
Olin siit viimase poole aasta jooksul mitmel korral geoplaaniga mööda sõitnud, aga juba autost võis näha, et pole mõtat nulli minnagi, löögile nagunii ei pääse. Täna õhtul oli esimene erand, mil kedagi ei chillinud silla läheduses - tõele au andes, ega ilm seda väga soosinud ka.
Peitja stiili aja jooksul mõnevõrra tundma õppinuna, samuti arvates teadvat tema "suuremat sorti mikro" mõõdus lemmikkonteinerit, ei pidanud aaret õnneks kuigi kaua otsima. Paari minutiga sattusin täitsa õiget kohta näppima - ei julenud nii kiiret logimist lootagi tegelikult. Aitäh.
Pimedal koduteel eelviimane peatuspaik. Nüüd, soojas toas logides on ju tore pikalt harivat ajalugu studeerida. Kohapeal vähemalt veerand tundi otsida nii tore lõpuks polnudki. Null ja selle ümbrus sai korralikult läbi tuulatud. Üleliia kaugele ei hakanud vaatama, aga lõpuks ikkagi seal see oli. 03.11.2019 veebis logides MA ortofoto järgi vähemalt 6 meetrit parkla poole. Kohapeal sai juba piisavalt kirutud, las see jääda sinnapaika. Meenuvad ka Lohu aare jm, mida seal varem leitud. Tänud peitjale tagasi kutsumast! Aare kombes.
See oli nüüd kolmas kord seal kohal olla. Esimest korda sain rahus otsida. Ja ka siis kui tahtsin topsi tagasi panema hakata tuli piki jõge üks kajaki mugu kes pani ülesvoolu.
Kuna see jäi ebamugavalt kodutee ligidale, siis tuli siia pilk peale visata. Eelmisel korral jäi leidmata täitsa loogilisel põhjusel, nimelt eelmisel korral ma sellele kohale pilku peale ei visanud. Aitüma peitjale!
Leitud
Tänud aarde eest!
Hüüdsime siin Merlet. Leidsime otsitava ja käisime uudistasime linnuse platsil. Tänud peitjale.
Siin olime kohe suuremate jõududega väljas.Aitäh!
Maris tuli itsitama, Aive tundis ära parklas seismas Merle auto ja nii me nagu segased linnuse poole astusime ja Merlet hüüdsime. Juliuse omanik ja Julius piidlesid meid, aga tunnistasid, et Julius Merlet nahka ei pistnud. Otsisime siis alguses ise. Meiega liitus särasilmne Kelli, Kristale jäi konteiner esimesena näppu. Minu gpsi null näitas suts eemale. Aitäh kutsumast, koht väärib aaret!
Gp on emotsionaalne mäng, ellu jäävad vaid paksunahalised. Eelmine kord sain logimatagi mitteotsimise eest kõvasti tuuseldada, isegi tagantjärgi hammustati, kuigi oli teada, et me isegi sillal ei käinud...:( Mul on aga piisavalt paks nahk, nüüd panen kirja mitteleiu, loodetavasti peksa ei saa.
Olime siin juba teist korda ja päris rõõmsaks tegi päeva lõpus teadmine, et kolmandat korda enam tagasi pole vaja tulla. Kui peale taevaste jõudude poole pöördumist oli aare käes, siis tekkis mul küll küsimus, et kuidas me varem ei leidnud, sest tõesti peaks olema kiire leid loogilisest kohast :)
Viimasel ajal pole isu olnud aardeid otsida, pole hetkel tahtmist märga võssa sukelduda, eriti veel üksinda. Aga see koht jättis hea mulje, kuigi eelmine kord vettehüppavate mugude tõttu kaua otsida ei saanud. Täna mõtlesin, kas viitsin üldse midagi otsida, aga kui see aare kaardile jäi, siis juba tahtmist oli. Kohale jõudes jooksis trenni tegev mugu meist mööda ja pärast seda saime pikalt otsida, kuni isu kadus ära ja Karlilt abi saime. Noh jah, polnud sealt küll katsunud, aga väga lähedal olin eelnevalt olnud.
Tulime tegelikult täna Tagadile vanakraami laadale ja kui juba siia kaugele kanti satub, siis tuleb ka võimalikult lähedal olev aare ära korjata. Jätsin venna õe hoolde ja alustasin poleerimist kõrgemates dimensioonides. Natuke ikka algul valest kohas ja siis jäi õige asi ka silma. Suured tänud peitjale aarde eest.
