Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Pärnumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 3.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Aarde on peitnud geopeitur kkillu, kes kajastab enda tegemisi geocaching.com lehel. Antud aarde peitja ei mängi ise geopeitus.ee lehel ning aarde info ei pruugi seetõttu 100% täpne olla. Vaata kindlasti infot ka geocaching.com lehel, samuti saab aarde omanikuga sealtkaudu ühendust! Kui märkad erinevusi geopeitus.ee ja geocaching.com lehtede vahel, siis anna sellest palun teada geopeitus.ee lehel "Kiri administraatorile" (lehe vasakul pool või allservas) kaudu.
Hassalaid, kohalike jaoks tuntud ka, kui ühe puu saar. Hassalaid (ka Assalaid) on Pärnu maakonnas, Lääneranna vallas Paatsalu lahes asuv väike saar (laid). Laiu pindala on 0,86 hektarit ja rannajoone pikkus 534 meetrit. Laiu pinnamood on kivine. Laiu kõrval asub Oosäär mida kutsutakse ka pikaks laiuks. Oosäär (ka Oossaar, Kuradisäär, Oossäär) on 1,83 hektari suurune laid Paatsalu lahe suudme ees. Oosäär ehk kuradisild on omapärane laid, mis on umbes 4,5 km pikk ja 5-10 m lai. Laiu kohta on olemas legend, et kurat tahtnud minna Saaremaale ja hakanud öösel silda ehitama, aga enne kui sild valmis sai, jõudis hommik kätte ja kuradil jäi silla ehitamine pooleli.Laid on väga kitsas (5–10 m) ja pikk (umbes 2,3 km). Laid on liivase pinnamoega ja lõunatipus on maasäär.
NB! Ära mine saarele suve alguses kuna saarel on lindude pesitsusaeg kuni juuli alguseni.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. mai kuni 05. juuli
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (4), ilus_vaade (3), väikesaar (2), ujumiskoht (2), rattaga_raske (1), lumega_raske (1), liikumispiirang (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC8B7Y3
Logiteadete statistika:
49 (98,0%)
1
3
1
0
0
0
Kokku: 54
Käesolev talv on olnud mõnus, detsember ja jaanuar (vähemalt kuni tänaseni) on pakkunud suurepäraseid võimalusi suusatamiseks. Õnneks on aardeid, kus saab ühildada suusatamise ja geopeitumise soovi. Merejääl suusatamine tundus täna hea mõte. Võtsime suuna Pöörilaiule, algne plaan oli sealt otse ka Hassalaiule suusatada, aga jää peal oli lumi paks, nii jäi suurema ringi mõte katki, suundusime tagasi autoni, kus hakkas aga ikkagi Hassalaid ka kripeldama, väljas ju alles valge. Sõitsime Paatsalu sadama kanti asja uurima, sealt linnulennult oli laiule kõigest ~1,5 km, Pöörilaiu ~8+ km kõrval ju lihtsalt väike sutsakas, nii saidki suusad jälle välja ja hakkasime sihtmärgi suunas liikuma. Lumi oli siingi paks, suusatada polnud just kerge, aga niisama jalutada ka ei tahtnud, soov oli ju suusatades need laiud käia.
Kohale jõudes tõmbas meid muidugi ka puude juurde, kuidagi ei tahtnud uskuda, et aare pole seal, aga koordinaat näitaks visalt hoopis eemale, kus valitses lihtsalt paks lumeväli, mõned kibuvitsatutid vaevu lume alt välja paistmas. Ohjah, no nüüd oli hämming, kaevasime pisut lund siit ja sealt ja veel mitmest kohast, ilma suuskadeta vajus kohati üle põlve lumme, seega tundus asi üsna lootusetu. Kirusime end, miks enne ei süvenenud logidesse või kodutööd ei teinud, kirusime sellist peitmisviisi ja olime mitteleiuga leppimas ning valmis loobudes tagasiteele asuma. Sõbrakõne siiski utsitas veel korra proovima ja läksin tagasi eeldatavasse kohta, rõõm oli suur kui suusakepp tabas teisel katselt miskit kahtlast, veidi lume kühveldamist ja tõdesime, et õnne peab ka olema, see leid oli küll puhas juhuse asi. Tagasitee autoni oli pärast leidu igatahes mõnusam kui see oleks olnud mitteleiuga lahkudes.
Oli pisut raske, aga tore suusaseiklus.
Tõstsime kambaga oma suure kanuu üle Kuradisilla ja tulime ka Hassalaidu väisama. Siingi peitis ennast 1 aare. Ilma süvenemata kõndisin kohe puu juurde. Ja vaata, aga vaata, laiul ei ole mitte 1 puu vaid lausa 2. Puu küljes ma aaret ei leidnud ja mõtlesin, et mis seal siis ikka. Teised hüüdsid, et nad leidsid midagi huvitavat. Siis alles tegin geoäpi lahti ja sain aru, et olin nullist eemal. Läksin siis vaatama mis teised, mugud, leidsid ja voilaa avasin nende leiu, kus oligi aare. Tegime saarel väikse pikniku ja vaatlesime erinevaid kive. Ja viskasime lutsu. Mega mõnus ja nauditav. Aitäh korraliku aarde eest!
Esimese veepeatuse tegime siin. Ma olin oma peas ette täitsa kindel, kus Hassalaiu aare meid ootab aga vot võta näpust, sealt leidsime ainult 2 muna :D. Aarde leidsime ikka ka loetud sekundid hiljem ja katusega katta saime teda peale logimist lausa kaks korda, sest Indy jooksis esimese asetuse suure hooga lihtsalt laiali. Aitäh veeaarde eest, need on alati nii lahedad projektikad.
Kaks päeva tagasi Ruhnus olles tuli eksprompt mõte, et teeks kohe veel ühe merereisi. Kiire kõne Paatsalu sadamasse andis julgust juurde, et paadi saame sealt ja nii me täna hommikul uuele veeseiklusele vastu läksime. Kui kõik ametlikud toimetused sadamas tehtud, siis aitas sadamakapten paadi vette lükata ja meie võtsime suuna Hassalaiule. Väike tuuleke oli mõnusalt jahutav ja laid paistis sadamast ju nii lähedal, et tundus lihtne paadisõit. Ega ta midagi hullu polnudki, poolel maal vahetasime sõudjat ja suure hooga otsemat teed saarel randusime. Esmalt vaatasime need kaks puukest üle ja leidsime ühe puu alt kaks suurt linnumuna. Aare oli ikka natuke eemal ja täie tervise juures. Kui nimed kirjas, Indyl kiire suplus tehtud, siis taas paati ja järgmise sihtmärgi poole. Suur tänu aarde peitjale!
Sadam oli teada, sadamavaht andis veel õpetussõnu teele kaasa. Üksik puu sel saarel on tähtis maamärk. Aitäh!
Esmaspäeva õhtul tuli teade, et laidudele minek. Ei ole midagi selle vastu, kui viiakse kohale. Aare korras. Aitäh.
Зимник но 5.
Jätkame pikkade jalutuskäikude sarja, mille peamiseks põhjuseks jäätunud veed.
Selle aardega läks nii, et suvel polnud aega ja valikutest jäigi järgi jäätunud meri. Ilm veidi tuuline, vähese lumesajuga, temperatuur nulli ümber. Lumi tekitas jää peale kareda pinna ja libeduse pärast ei pidanud muretsema. Küll aga mõnes kohas jää kumises nagu õudusfilmis.
Aardele lähemale jõudes nägime, et Paatsalu puhkekeskuse poolt tuleb pr Suusataja! Laiule jõudsime ühel ajal. Vahetasime viisakusi. Tema puhkas jalga, meie logisime aarde.
Teisel pool Ooo säärt paistis lahtine vesi. Ka laiu otsas oli lahtine koht. Kummaline.
Peale Oosääre matka tulime veel ka Hassalaiult läbi. Ega siin tegelikult ju midagi vaadata väga polegi. Kuulsime, et kohalikud kutsuvad seda ühepuulaiuks. Kuigi tegelikult kasvas seal kaks puud. Aarde leidsime kiiresti. Sadamasse tagasi aerutades tekkis päris tugev külgtuul. Õnnes meile siiski soodsas suunas ja saime kenasti sadamasse. Aitäh aarde eest!
Assaraks, et siis Hassalaid!!
Tänased plaanid olid veel eile hommikul üsna ebanormaalsed. No nii umbes üksteist ebanormaalset, millest esimene ehk numbrita täpikese ebanormaalsus oli meie poolt kontrollitud. Aga lõunasöögi ajal tabati meid Kihnus Kurase kohvikust söömas ja kostus korraga üks OOO aarde jutt, mille peale mu muidu tukkuvas asendis aju reageeris ja silmad selle tühja halli kolu sees lõid äkki põlema.
Jutust sai plaan ja täna tuli vaid kokkulepitud ajal ja kohas olla, kus kapten meid koos jungaga juba ootamas oli.
Vesi oli sile, kui paberileht. Päike võttis iga sekund, mis võtta oli, tuuleke jahutas ja täiega tuus oli olla. Ega seda ilu pikalt nautida saanudki. Kiirelt olime kohal ja võtsime otse suuna aardeni ja enne, kui hoo sisse oleks saanud seisimegi juba aarde ees. Otsida polnud midagi. Tuli vaid konteiner avada ja nimed ritta laduda. Aardes olnud rändurid võtsime endaga ühes.
Edasi siit juba OOO aarde poole!
Aitäh!
SUP-id olid kaasas ja lihtsalt otsustasime, et davai, teeme selle Hassalaiukese ära. (P.S. Loodame, et sel korral siis sealsamas kõrval ca 3 päeva pärast uus aare ei avaldu :D). Registreerisime end vastavas kohas, kohalik proff vaatas üle, et meil kõik turvaline oleks ning hakkasime aerutama. Kohati oli ikka tükk tegemist, et nina õiges suunas hoida, kuid ei midagi hullu ja peagi olime laiul. Koordinaat näitas kenasti õigesse kohta, panime nimed kirja ja aerutasime tagasi. Oli ikka hea meel küll, et see aare tehtud sai.
Ainult sellest ei saa aru, et kuidas sellise koha maastiku raskusaste 3.0 on
Kolm päeva enne antud aarde avaldumist sai käidud OOO aaret leidmas ning sai vaadatud Hassalaiu poole. Antud aarde avaldudes oli eriti tore rõõmus tõdemus, et kui üks piirkond saab aaretest tühjaks, siis kohe mõnel järgmisel päeval tuleb uus aare, kuigi varasema mitme aasta jooksul pole midagi tulnud.
Alguses oli plaan tulla Paavo ja Marje stiilis idast, aga kui juba Paatsalu sadamasse tulime, siis tundus kiirem variant siis SUPidega vette minna. Maatuul küll hirmutas, aga läksime vette, kui olime end sadamale minekust teada andnud. Nad andsid väärt nõu, et seljakotile peaks panema helkurkleepsu, siis oleksime sadama radarile 1km asemel 10km+ nähtavad. Saarele jõudes oli seal palju linde, kes eest ära läksid. Panime nimed kirja ja hakkasime tagasi sõitma. Õnneks tuul polnudki nii hull ja midagi erilist ei juhtunud. Vihm oli ka väga õrn ja padukas meid ei tabanud. Jälle üks tore veeaare leitud.
Linnud pesitsevad. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".
Oli kindel plaan sel talvel siin laiul ja Oosääre peal ära käia aga nädalad muudkui läksid ja läksid. Nüüd oli aeg niikaugel, et kui üldse veel saab siis see nädalavahetus on küll viimane. Terve nädala jälgisin iga päev ilmateadet ja uurisin jääkaarte, ausalt öelda ega mingit lootust jääle pääseda enam järgi ei jäänud aga võtsin ikkagi Rakverest teekonna ette, et saab mis saab. Võtsin Haapsalust tuttava ka kaasa sest üksi ei olnud mõtteski hulluks minna. Sadamas hakkasime endast ja tegevusest teada andma, härra vaatas meid siis nagu segaseid. Pikemalt (asjalikku)juttu ajades hakkas talle vist tunduma et ega me vist päris ullikesed linnavurled ei ole ja et varasemat jääkogemust meil ikka on erinevat ja piisavalt. Küsis siis et mis varustus meil vähemalt on, ütlesime et päästevestid (tegelikult turvavestid), jäänaelad, mobiili jaoks veekindel kott ja pikk kaigas. Need pidid head küll olema aga nendest on vähe. Andis meile siis korralikud paukvestid ja ka ühe plastikust supilaua pika köie otsas. Rääkis ka pikad selgitused hoovuste asukohast ja laiule mineku traektooridest ja sealt säärele minemiseks (otse need ei olnud). Vahetasime temaga otse helistamiseks tel numbrid ja salvestasime kiirvaliku alla. Kui nüüd päris aus olla siis ma ennem küll nii palju ei kartnud kui nüüd peale seda kõike. Kalda ääres oli üsna ok aga no umbes saja meetri pärast oli küll jama. Ega seda jää seisu on üsna keeruline kirjeldada ehk mõni pilt annab mingisugust aimu. Minul oli igal juhul hirm. Kohale me jõudsime ja logi sai kirja. Sellega ei olnud veel seiklus lõppenud, ees ootas Oosäär. Aarde eest tänud suured!
Kui juba kalapaadi juurde sattusin, siis otsustasin ka laiu üle vaadata. Tuleb tõdeda, et ilma kelku järgi vedamata ja jääpuuri õlal hoidmata on ka täitsa mõnus jääl jalutada. Aitüma peitjale!
Enne virtuaalset sai siin logi kirja pandud. Tänud peitjale.
Ahjaa, vahepeal jõudis meelest minna, et üks pluss üks on kaks, ehk kaks kärbest ühe hoobiga, või siis kus üks hirmuga ees, seal teised himuga järel. Ohohoo-teekonna peale jäi ka see Hahahaa.
Marssisime mööda geomaanteed üle merejää ja tegime soojenduse enne Oosäärt.
Ennem Oosäärele jõudmist tegime siin väikese vahepeatuse.
See ühes OOO-ga oli päeva peaeesmärk. Seda lähenemist sai soojenduseks proovitud nii ühelt, kui teiselt poolt, aga lõppes see asi ikka sadamas. Kohale jõudes oli rand rahvast täis, aga kuna mul nende nägude tundmisega liiga hästi pole, siis ei osanud sest esimese hooga midagi arvata. Õige pea siiski selgus, et eesmärgid on meil ühised ja nii haakisime ennast ka kolonnile sappa ja jalutasime kohale. Ega seal mingist otsimisest muidugi asja ei saanud, me polnud õieti veel maale saanudki, kui teises laiu otsas juba logimine käis. Igatahes nimed said kirja ja tee OOO tipu suunas võis jätkuda. Tänud aarde eest!
Tegime selle aarde ja lahe pärast lausa oma plaanid ümber. Ja ei kahetse midagi. Hommikul aaretasime end sõprade juurest siia, taastasime enda Puhkepausi aarde ja kui kõik kohal, võis teekond alata. Tänud
FB on tore asi, siit saab teada kus pead asuma ja mis kell pead olema. Teised tegid plaanid ja mina tõusin hommikul kell 5.30, et siia tulla ja 20.30 olin kodus tagasi siulipsti. Lumi, lumi, lumi - see kogus mis siin maas oli, oleks Kuutsemäele paras olnud.
Hakkasime minema hanereas, lugesime sassi, sest nii palju oli meid. Tänud kutsumast!
Mina koos toreda ja suure seltskonnaga. Võtsin seda kui matkapäeva, sest Ooo-aare on leitud juba 4 aastat tagasi. Sellegipoolest käisn naudinguga kogu matka kaasa, Hassalaid oli ainult vahepeatus :)
Eelmisel pühapäeval hakkas arenema vestlus avada laidude hooaeg. Meri lubas kandvust ja jätkuvad külmad ilmad kasvatasid ainult paksust. Üsna kiirelt ja üksmeelselt jäime Hassalaiu ja Ooo aarde juurde. Paar tundi hiljem oli kuupäev paigas ning järjest kasvav seltskond lubas toredat matka.
Tee Hassalaiule kulges väga kiiresti. Kuna meid oli ikkagist 16 matkaselli-geopeiturit, siis aare end kaua ei varjanud. Panime oma nimed kirja ja matkasime edasi Oosäärele. Aitäh.
Küll ja veel on omal ajal kaarte vaadatud, et kuidas siia kõige paremini süstaga peale saab. Miskipärast pidasin sadamat keelatud territooriumiks ja et sinna ma sisse saa. Sestp juba oligi plaan tuulikute juurest tulla. Aga lõpuksoli see ülemõtlemine kõik asjatu. Tuli vaid õige ilm ära oodata ja oligi aeg siia tulla. Kuigi teadsime, et siia tuleb täna grupp peale, siis mõtlesime, et no ok, mingi 5 inimest. Aga tuli välja jälgede põhjal, et siin on täna geoloomaaed. No päris tõsiselt! Selline koht ja selline aare ning siis selline maantee! Vaata ja imesta. Ainult astu nagu rong rööbastel ja ka karp paistis kaugelt silma. Isegi juhuslikke leidjaid oli. Aitäh kerge soenduse ja sirutuse eest lõpppunkti mineku, milleks mõistagi OOO aare.
Leitud koos: Berti, Kassikakk, Kleone, Henriko, Max, Kikael, Martin, Nuffi sõbrannaga, Yksk6ik, Thunder, Ingrid, Iksid, Peakas, Fahrenheit ja Marihen
Kui ilmus esimene logi, et laiule saab üle jää kenasti kohale, läks kohe silm särama. Olen ju seda jääd mitu aastat oodanud. Kõigepealt uurisin Kallo käest lisa infot jääolude kohta ja sain rohelise tule. Suur tänu talle selle eest! Edasi läks sebimiseks, Vanda poolt ellu äratatud üks vana jututuba sai uue hingamise ja seltskond aina suurenes. Ei saa ju lasta võimalust käest soodsaid jääolusid kasutada. Seal OOO kõrval on ju kaval hoovus, mis võib iga hetk jää minema viia.
Esialgu plaanisime läheneda Männi väikesadama poolt, aga seal olid tõkkepuud igal pool ees ja nii me otsa ringi pöörasimegi ning võtsime suuna Paatsalu sadamasse. Seal luges peremees meile sõnad peale, et ta ei viitsi küll laupäeval tööd teha ja meile jääauku järele tulla, aga samas, et 1% kadu on alati lubatud. :D Vastavalt korraldustele saatsime sõnumi Paatsalu sadama infonumbrile, et 14 inimest läks jala merele. Asutasime teele kui ei tea kust ilmusid välja Priit ja Madis. Etteruttavalt võin öelda, et tagasi tulles sain saata sõnumi 16 inimest mandril tagasi. Nagu merest leitud 2 inimest. :D
Hassalaiule minek oli suts ja valmis. Aarde olid ka eelmised leidjad kenasti välja kaevanud, niiet ainult pane logi kirja. Tänan.
Millest siis õieti see lugu algab. Silma jäid eelkäijate logid, et tänavu pakub loodus võimalust just talviseks külastuseks, kui soovi oleks. Soovi siia tulla oli, aga juhuslikult oli meil tänaseks oma plaan juba olemas. Saatus aga tahtis nii, et kuulsime suuremast plaanist. Meie mängisime oma plaanid ringi. Nii see seltskond kasvaski. Seltskond omandas juba päris korralikud organiseeritud matkagrupi mõõtmed. Samas oli just see nädalavahetus Eesti geojuubeli tähtpäev ja kõrval asuv OOO aare sobib suurepäraselt 20.aastapäeva verstapostiks. Peale väikest ekslemist kohalikel teedel alustasime oma matka merejääl ikka Paatsalu sadamast. Väljumist raporteerisime 14-kesi ja tagasi saabus meid 16. Ikka juhtub, et matka käigus grupp kasvab. Oli tore matk. Esimene osa, laiuni, tundus eriti lihtne. Teiega, kallid geokamraadid, võiks uuesti iga kell mis iganes maanurgas. Aitäh!
Veel ööpäev enne minekut kõikusid plaanid rabamatkadest ei tea kuhu. Siis aga liikus mõte õuesoleva külma ja rannikulähedal olevate aarete peale ja vist kõigil korraga tekkis mõtteenergia, et äkki hoopis nendesse kohtadesse. Minu pilk jäi alul pidama küll Haapsalu piirkonda. Aga inimene mõtleb ja plaanib aga naine (naised) otsustavad... Ja hästi.
Hommikul Tallinnas kostitas taevas meid igast suunast sadava lumega aga mida lähemal aardele seda enam tuli päike välja ja lõpuks säras see juba täielikus üksinduses taevavõlvil.
Põrutasime legaalselt tõkkepuudest läbi ja saime parkas teada, et sedasi olime end praktiliselt juba merepäästele registreerinud. Varustanud end kohaliku info, hoiatuste ja hirmudega asusime lõpuks ometi teele. Lõpuks ometi jala ja merejääl!!! Nii kaua on seda oodatud ja igakord loomulikult kardad ka. Olles kunagi täiesti ootamatult läbi jää vajunud, oled vist elu lõpuni ettevaatlik. Ikka kuulad hääli jalge alt, adrenaliin lõhnab ja kütab aga iga hetke naudid. Olime ettevaatlikud ja ajasime kogu aeg teineteist üksteisest ohutuse mõttes kaugemale ja siis hetk hiljem selgus, et olime taas üksteise juurde oma kulgemisel sattunud.
Tasapisi kasvas silmis olev puu, kuni see oli juba pai tegemise kaugusel. Kohal! Esimene selle hooaja ülemere kõndimise aare! Küll sai seda ikka oodatud ja küll sai nauditud! Jätkame siis järgmise juures...
Plaan täna siia selle ning ka järgmise, veidi kaugemal asuva aarde juurde tulla sündis üsna spontaanselt. Kuigi oli teada, et ilm tuleb külm ning lubas ka omajagu tuult (ning merel teadagi tuule eet kuhugi peitu pugeda ei õnnestu) sai ikkagi otsustatud, et tuleme ja vähemalt vaatame, et kuidas see olukord siin on. Kui saab, siis saab, kui ei, siis jääb see plaan katki ja läheb käiku plaan B.
Kodust startides näitas auto välistermomeeter 17 miinust, tee peal jõudsid igasugused numbrid vahetuda 12-st kuni 18-ni. Kui lõpuks Paatsalu puhkekeskuse juurde jõudsime, oli veel 13 miinuskraadi jäänud. Võrreldes 18ga oli see ju köömes!
Rääkisin kohapeal peremehe ja -naisega ning uurisin, et kuidas olud on. Jää pidavat olema ca 20cm paks ning Hassalaiule minek polevat mingi probleem. Küll aga pidavat laiu ja Oosääre vahel olema hoovus, mis isegi sellise külmaga pidavat suutma lahtist vett hoida. Seega, kui vesi lahti, tulnuks tulla tagasi kalda poole ja siis suurema kaarega liikuda sääre algusesse. Igatahes, see oli etapp kaks.
Enne oli vaja jõuda siia laiule ja leida see aare. Kusjuures selle aarde puhul olime üsna skeptilised, kuna meid hoiatati, et see aare asub maapinnal ja noh, kuna lund on omajagu, siis palju õnne meile selle otsimisel. Jalutuskäik laiule kulges nobedalt ja kuna tuul oli tagant, siis arvasime, et tuult üldse polegi. Selle olemasolust saime muidugi hiljem Oosääre tipus hästi teada.
Jõudnud laiule ja end nulli navigeerinud, ei läinud tõesti üle paari sekundi aega, kui aardekasti nurk juba silma jäi. Nimelt seal selline paari lainega eterniitplaadi tükk peal ja see siis oli veidi seganud lumel tuiskamist ja meiepoolne nurk oligi lume alt kenasti näha. Siis oli vaja veel veidi kaevata ja oligi kast käes. Õnneks ikka selline mehine tükk, mis ei purune ka siis kui temaga veidi jõulisemalt ringi käia.
Muidugi oli selle leiu üle meel hea, sest leiu tõenäosus oli selline fifty-fifty: kas leiame või siis mitte. Leidsime, meie võit! Täname aarde eest, mõnus jalutuskäik oli!
Hassalaiule mineku plaanid sündisid üsna viimasel minutil. Kuna meil Peetriga on selliste teekondadega omad mälestused siis et taas sellist kulgemist ette võtta, peab taolise ürituse õnnestumises vähemalt 150%-line kindlustunne olema.
Varahommikune lumesadu Tallinnas küll optimismi ei süstinud aga järjest pilvitumaks muutuv taevas ja särav päike tõid naeratuse ka meie nägudele.
Maal olles andsime ka asjapulkadele teada oma plaanidest ja juba olimegi pühadused ise, kes vee kohal aardeni kulgesid. Ikka kõige pikem kõige ees. Nii oli meil seal taga ka vähe julgem samm ;)
Lihtsalt kõnni ja naudi - valge sädelev vaikus ümberringi. Nagu muinasjutt. Ka kõige väetim ja hallim kõrreke oli uhke pidurüü selga saanud ja säras nüüd päikese käes kui printsess. Seni kuni me seda ilu nautisime oli grupijuht juba peidiku lumehange alt tuvastanud ja hüüdis meid logima. Paistis, et tegu oli taas sellise kuuesekundiaardega ;)
Aare igati vinks-vonks ja edasi seadsime aina julgemaks muutuvad sammud juba sääre lõppu.
Täname ilusa seikluse eest!
Hassalaiule pääseniseks otsisime sobiva teed mere äärde pääsemiseks. Igal pool olid kas aiad või keelumärid ees aga lõpuks ühest poollegaalsest kohast saime siiski SUP-id vee peale lükata. Hiljem avastasime, et Paatsalu sadamast oleks saanud viisakamalt vee peale ja teepikkus oleks olnud vaid 100m pikem. Hassalaiu ümbruses käis merel vilgas liiklus, kes püüdis paadist õnged kala, kes pani paadiga võrke merre ja lisaks oli Oosääre servas sõitmas ka üks luksuslikum kaater. Hassalaiule maabusime aardele lähimast küljest kust pääses nõgesevabalt aardeni. Aardekast oli merekindel aga väga avalik. Logiraamatust leidsime ka tänase kuupäevaga mugude logikande. Hassalaiult jätkasime edasi tänase viimase laiuni, täpsemalt siis Oosäärele, mis oli minul aastaid tagasi suuskadel külastatud aga Jaanikal oli Oosäärel veel käimata.
Aeg uueks kajakiretkeks. Sel korral alustasime Paatsalu sadamast, plaaniga logida Hassalaiu ja OOO aarded just selles järjekorras. Sel korral õnnestus mööda vett aardele ikka väga lähedale saada. Peidukoht torkas üpris hästi silma. Panime nimed kirja ja liikusime edasi Oosääre poole. Aitäh!
Hommikul pani peremees meile paadi koos kõige vajalikuga valmis ja soovis toredat päeva. Laadisime oma kompsud peale ja sikutasime paadi vette. Ilm oli võrratu. Karl aerutas Hassalaiule. Jätsime paadi ankrusse ja hakkasime aarde poole jalutama. Sel saarel kasvabki vaid üks puu ja kõrvenõgesed. Aeglaselt ja väheste kõrvetustega jõudsin siiski aardeni. Tagasi läbi nõgeste ei tahtnud ma minna ja nii jäingi saarele merehädaliseks. Karl läks samal ajal tagasi paadini ja aerutas mulle vastu teise kaldasse. Ronisin paadimehele seltsiks ja edasi suundusime Oosääre poole.
Geotuuri 7. päev algas meil Paatsalus. Olime telkla kokkupanekul jõudnud just viimasesse toimetamise järku kui omanik saabus meid tervitama. Andis teada, et paat on valmis seatud. Aerud, vestid ja ankur kõik paadis. Õpetas mis sõnum saata sadamale kui merele minna ja kui ka tagasi jõuame. Eelmine õhtu oli juttu ka sellest, et kui soovime, siis saaksime ka hiigelsuure SUP-ga minna aga paistab, et selle said endale üks inglaste seltskond. Toreda peremehega jätkus juttu kauemaks nii eelmine õhtu kui ka paadisõidu hommikul. Teemaks tuli ka tunk, kes käis Oosäärel ujudes ja esimene kord ebaõnnestus. Teemaks võttis selle kusjuures peremees ise. Peagi oligi telk ka koos ja suundusime sadamasse endi paati otsima.
Paat liikus mängleva kergusega ja eks see ilm oli ka supper. Randusime esimesena ettejäänud kaldas. Koheselt sai hakatud lutsu viskama. Ideaalne koht, kus vaid 1 ebaõnnestunud vise 10 viske kohta. Proovisin ka Mairet lutsu viskama õpetada aga seekord veel ei õnnestunud :P. Nulli läks nagu teerada meie randumiskohast. Ületasime mahajäetud luigepesa ja vältisime kokkupuuteid nõgestega. Aare paistis juba kaugele silma ja võiski järjekordse Eestimaa laiu vallutatuks kuulutada. Edasi chillisime vee ääres ja ma viskasin lutsu nii palju kui hing ihaldas. Üks hetk oli aeg lahkuda ja läksin paadi juurde, et Mairele stiilselt mööda merd järgi minna.
Aitäh seikluse eest!
Sadamast alanud sõidu esimene peatus oli Hassalaiul. Kõigepealt inspekteerisime kõrgeimat rohelist. Kaarti uurides selgus, et vara veel. Peagi sai leitud see suurekene. Jätkasime päikselisel ja tuuletul päevakesel sõitu Oosäärele. Tänud peitjale.
Eelmisel aastal oli torm, sellel aastal oli plekk. Oleks võinud kummimadratsiga kohale triivida. Meie seda muidugi ei teinud. Krista oli korraliku aluse koos kapteniga välja ajanud ja me tundsime endid kui turistid Tallinnast. Mida me keegi pole. Mõni on isegi maalt ;)
Ühesõnaga kihutasime, tuul juustes lehvimas päikesepaistel laiule ja oi, kui lahe see oli!
Mina olin see ajudeta olevus, kes mäletas küll tunki juhtumisi ja valesid koordinaate, aga mõistust sedavõrd palju polnud, et oleks kohe õigetele koordinaatidele kobinud. Noh, õiglane kah, kui nii kergelt kohale saadud on, siis võiks vähemalt otsimise tööd väheke pikendada. Ja täitsa põnev oli puude oksi ja pesi uurida. Natuke saime nõgesevanne, aga meri leevendas koheselt meie valud. Aare oli täitsa olemas seal kuhu koordinaadid saatsid, nii et suur tänu kutsumast! Uus laid sai Eestis läbi käidud. Mulle meeldib neid koguda! Aarde eest muidugi ka tänud!
Oosäärelt Hassalaiule pääsemiseks sattusin mina aerude juurde. No sõudmine ei ole nüüd kindlasti minu tugevaim külg, kuid läbitud ma selle maa sain. Edaspidi eelistan siiski aerutamist :D Aaret ei saanudki otsida, see vaatas üsna avalikult vastu. Pisut lisasime maskeeringut. Tänan.
Laiult saarele sai Inge aerutada, oli vee möllu ja kõike muud selle lühikese aja jooksul. Tuult ei olnud aga ikka käis aegajalt laine üle pea :D Aarde leid tuli väga kiiresti ja peale logimist läksin paadi lenksu ja peagi olime sadamas tagasi, tänud :)
Pesitsevad luiged olid saare enda valdusesse võtnud - ei läinud tülitama
Esialgne plaan oli oma paadinahk kaasa võtta, et teeme Kerliga väikese sutsaka, Hassalaid ju siinsamas. Aga siis lisandus Kristjan ning tuli midagi ümber korraldada. Järgmine mõte oli, et võtame kajakid ning teeme mõnusa sügisese mereretke, millega kõik nõus olid. Peale kohaliku laenutaja, kes ei suutnud meile kuidagi sobivaid aegu korraldada. Ega siis midagi, võtame variandi 3, laenutame sealtsamast pisikese paadi ning käime sutsti ära. Kohale jõudes nimed kirja, vestid selga ning peremees näitas paremad lähenemisteed ära. Retkest saarele ei olegi väga midagi rääkida, kuna tuul oli küll kõva, kuid saare enda poolt ning selles lombis saime saare varjus läheneda. Viimased paarkümmend meetrit lasin vabahooga lähemale, et mitte kivisse sõita ning kiusasin veits Kerlit.. mis ta ikka niisama kaagutab, tõmmaku meid nüüd saarele. Tänu Kristjani juhendamisele ei läinudki väga palju aega ning "JUHUUU", olimegi kindlal maal. Aardeleid tuli käpelt, edasine pani kukalt kratsima, sest osad tahtsid veel OOO'd logima minna, kuid siis ei olnud me enam tuule eest kaitstud. Õnneks sai Oosääre servas vaikselt edasi liikuda, kuid kerge surin oli ikka sees. Lained tagusid üle Oosääre ning mida kaugemale, seda kõvem oli ka tuul. Seal randumiseks pidin ikka ennast ise jalgele ajama, sain vähemalt sutsaka trenni :). Kuni teised logimas käisid, keerasin paadi kinnitusotsa ümber kere ning ajasin sõrad vastu kivi, nii ei viinud tuul paati minema. Tagasiteel tuli juba paati allatuule poole kaldus hoida, et laine üle tuulepoolse parda ei taoks. Läks õnneks ning jõudsimegi kadudeta tagasi. Huh. Madala pardaga paadi rõõm. Tagasi jõudes saime kohvitassid näpu vahele ning lasime vaikselt diivanil nurru enne minema kappamist. Oli järjekordne mõnus geopäev parimas seltskonnas. Aitäh, et kaasa tegite!
Kuna Piirissaarel sujus tiimitöö Mikiga superhästi, tundus inimlikult igati loogilise jätkuna vaadata, kus seda tiimitööd veel saaks proovile panna. OOO-aardest olin teadlik, aga kuna mu geokaart on over-all rohkem kollast kui rohelist värvi, siis need üks kuni mitu kollast õhupalli sinisel taustal lisaks väga ei häirigi. Kui aga Hassalaid avaldus, hakkas Miki peagi siiapoole sügelema ja kuna ta on ikkagi heatahtlik ja hooliv geopeitur, siis sündiski hea plaan kolmekesi peale lennates kaks kollast kärbest ühe hoobiga roheliseks saada. Mõeldud, tehtud. Kobistasin end varasel hommikul taaskord Miki koduväravast sisse ja üheskoos startisime Paatsalu sadama poole. Kuna auto oli karvaseid ja sulelisi täis ja kummist Subarut veel ei toodeta, otsustasime nädala alguses mingitsorti liikuri kohapealt rentida. Kuna kajaki- ja rendipaadi broneeringusüsteem tekitas paari päevaga Mikile üks kuni mitu halli karva pealaele juurde, läksime lihtsama vastupanu teed ja rentisime mootorpaadi. Sadamas saime peremehelt päris head juhised teele kaasa ja kuna Miki nägu reetis, et ta jagab seda paadivärki, siis mina piirdusin kontoris paaris kohas hädavajaliku noogutamisega, et "jagan seda paadivärki". Kui kontoris suutsin kaaslased ära petta, siis Miki otsustas, et nii need asjad ikka ei käi ja ulatas mulle esimesena aerud. Keerutasin neid üht- ja teistpidi ja... Nüüd on vist ideaalne aeg öelda, et minu silmis on alati inimese juures väga oluliseks plussiks olnud võime naerda, seda siiralt ja südamest ja koguaeg. Kui sealjuures suudad siiralt ja südamest veel ka iseenda üle naerda, on see juba väga suur pluss! Miks ma seda räägin? Ühesõnaga, kui aerud lõpuks ÕIGETPIDI kätte said (:D) ja ÕIGETPIDI liikuma hakkasid, hakkasime tasapisi ka sadamast eemale liikuma, alguses küll vales suunas, aga vähemalt liikusime :D Miki suutis õnneks õigel ajal kaamera fookusesse saada ja nii ilutseb mu telefonis veel ka tänasel päeval paar klippi, kus ma aerudega rõõmsalt kohapeal sulistan ja "mul pole õrna aimugi, mida ma praegu teen" nendin :D Poistest polnud ka väga kasu, need olid ju vahetustega paadi põrandal kõht kõveras asendis :D Lõpuks Kristjan halastas ja pärast mõnda facepalmi ja occasional itsitamist kündsin meid lõpuks paljulubavalt õiges suunas, Miki andis veel juhtnööre, kuidas ilma ühegi peeglita kohapeal edukalt parkida, kasutasin siis enda selja taga olevat rääkivat peeglit ja väikse avamereringiga olimegi omadega Hassalaiul, juhhuu! :) Aardeleid enam raskusi ei valmistanud, aga see teekond siia...huh, need klipid on puhas kuld ja hakkavad ilmselt varsti enda eest rääkima. Võiks ju öelda, et häbi on, aga no ei tunne, tee mis tahad :D
Tänks, väga äge oli! (:
Mul pole õrna aimugi, mida ma teen praegu
Plaan sai paika juba nädala alguses, et sinna minna võiks. Koha peal midagi keerulist ei olnud, tänud.
Peale Vana kalapaadi 5999. leidu otsisime siiapoole lähenemisteed. Erinevalt esmaleiu-Eskost otsustasime meie ujuda ida poolt. Auto tuli jätta maantee äärde, sest edasi sõitmist keelasid eramaa märgid. Jalutasime niidetud rada mööda mereni. Pidasime seal Vatla poest soetatud toidumoonaga meeldiva pikniku, et merereisil kõht tühjaks ei läheks. Eemal välgutas ja kohe meie kõrval tibutas vihma. Siledale merepinnale langenud piisad tegid elektrikarjuse häält.
Varustuseks oli kaasas kaks kalipsot, millest geopeituses juba tuttava rohelise - õhema ja lühema - Marje omale selga ajas. Mina olin niiii kahe vahel - kas panna paks kalipso või üldse mitte. Kuidagi ei tihanud panna ja nii jäigi - läksin vaid ujukate väel. Mis siis, et plaan lisaks ka Oosäärele Ooo aarde juurde ujuda ja jalutada. Vesi oligi meeldivalt leige, õige pisut jahedapoolne, aga ujudes külm küll ei hakanud. Veepind oli totaalselt sile ja loodetuultki vaid 2-3 meetrit - imeline ujumisilm! Esimesed sadakond meetrit sain kikivarvul jalutada, seejärel ujusime umbes 300 meetrit Hassalaiule.
Laiul maandudes peletasime seal seni valitsenud kormoranid, kajakad ja veel mingid väiksemad linnud eemale. Seejärel tegime saare tagaotsa tiiru peale, et jõuda Esko nulli. Otsida saime mõned minutid kuni Marje jalaga aaret tonksas. Juhuuu! Minu 6000. aardeleid - tehtud! Avasin aardelaeka ja logisin üle piiika aja ise oma käega meid logiraamatus auväärsele teisele pjedestaalikohale. Tagasi peitsime 4.0 raskuse õige pisut vähem õelamalt, nullis peaks nüüd midagigi silma hakkama. Kuidas Esko selle paarkümmend meetrit mööda olnud koordinaatidega üles leidis - müstika ja respekt!
Sulistasime 100 meetrit edasi Oolaiule. Seal saime kaks korda 1.8 km jalutada. Ooo aare oli küll selline, kuhu arvasin, et ma iial enam ei tule, aga ets kae! 2011 märtsis sai siin jalgrattaga käidud. Oli vast elamus, lugedes minu tollast logi. Täna oli elamus teistsugune, aga igati samaväärne. Mul on nii hea meel, et ma siin ka suvel ära käisin! Eskol on õigus - laidudele tasub suvesoojaga ujuda!
Tagasi ujusime vahetult enne kui Paatsalu puhkekeskuses suvepäevatanud osalejad Oosäärele jõudsid. Küllap vaatasid nad, et näe - hülged! Samuti traalis meie mandrile naasmise ujumisteekonnalt läbi kalapaat, aga õnneks ei jätnud nemadki võrke maha, vaid käisid küllap hülgeid e. meid vaatlemas. Naasmine oli sama meeldiv, kui sinna ujumine. Oh seda õnnist merevett. Marje säras veel järgmiselgi päeval - nii väga meeldis tallegi see õite pisut ekstreemsem mereretk ilma abivahendideta, alusteta, paljakäsi ja -jalu.
Mandril riietudes kappasid meie juurde kohalikud lambad ja oinad. Viimased olid nõnda julged, et üritasid sissetungijaid nuuskida ja vist isegi puksida. Mida nad aga ei oodanud - meie hulgas leidus oinalausuja-taltsutaja, kes paaril suuremate kottidega alfaisasel kõrvad naksti kahekorra keeras. Selle peale panidki loomad plehku. Küll saatsid nad meid kuni metsapiirini nagu Martini hobused Võilaiul. Tundsime end tõeliste karjajuhtide, ehtsate liidritena, kellele kari kuulekalt järgneb :-D Eks see ole nagu vanglas, kus tuleb kohe saabudes senisel kõige kõvemal tüübil kulm rulli lüüa. Seejärel oled tehtud mees, keda rohkem ei kotita;-)
Tuhat tänu peitja Kkillule meitele sellist meeldejäävat elamust pakkumast! Olid ääretult mõnusad kolm tundi, mis veetsime minu ühe lemmikelemendi - vee - vallas. Teine lemmik on tuli. Kolmas õhk. Ja nüüd on taas, mida oodata - 7000. aardeleidu :-D
Assa mait, Hassalaid! Kunagi OOO aarde juures käies vaatasin ka ise peitmismõtetega ida poole, kuid tegudeni ei jõudnudki. Nüüd kui see aare avaldus, oli nädalavahetuse põhimissioon kohe paigas :o)
Mulle niisiis juba kolmas kord siia augustikuus ujuma tulla, eks ikka geopeituse kutsel. Nagu viimatigi, jäi auto Villikasse tõkkepuu taha. Sealt edasi jala kaks ja pool kilomeetrit läänepoolse mandrikalda tipuni, kust hea vette minna. Kujutasin endamisi ette, kuidas Miki vastaskaldal parasjagu paadinahka leotab ja lisaks on kõik Paatsalu paadid geopeiturite poolt renditud :P Etteruttavalt võib öelda, et siiski mitte - sest tegelikult ei näinud ma vee peal ainsatki alust, isegi mitte ühtki mugu seekord. Lambaid samuti mitte, sellest sain aru juba siis kui autojälgedelt kõrgesse rohtu astusin - siin pole käesoleval aastal mää-niidukeid peale lastud.
Olin igaks juhuks autost täispuhutava madratsi kaasa vedanud - puhuks kui vesi peaks nii külmaks osutuma, et jalad krampi kisub. Aga ei hullu midagi, madrats jäi kuivalt kaldale, sain hakkama standardvarustusega. Õigupoolest võinuks üldse ilma varustuseta minna, sest kaardipunkt oli varem järgi vaadatud ning gepsust kohapeal reaalset kasu nagunii polnud, kuna kirjelduses antud koordinaadid näitavad päris palju mööda. Kirjapulk leidub aardes. Ujumispüksid ununesid mul seekord üldse koju. Sündsuse säilitamiseks jätsin trussikud siiski jalga. Ja tagasiteel veest välja tulles unustasin needki :o) Alles Pärnus avastasin, et jäid vist Varsasääre rannale kuivama... Kui keegi juhtumisi sinna maaninale satub, paluks need loodusest prügisse toimetada. Jalanõud on vast kõige olulisemad, mida kaasa vedada. Paljajalu saaks muidugi hakkama, kuid siis paraja piinaga.
Tuulega oli nii ja naa, prognoosiga viisin end kodus kurssi ning laias laastus pidas see paika. Vahutavat lainet just ei visanud, aga päris vaikne see meri ka polnud. Nulli poole suundudes oli igati mõnus, tagasiteel tõusis tuul juba üsna tuntavaks ja laineke uhas libamisi vastu ning samal ajal avamere poole. Seetõttu läksin Oosäärelt mandri suunas omajagu põhja poolt. Et kui tuul avamere poole kannab, siis jõuaksin ikka kuiva maa peale. Tegelikult see asi nii hulluks muidugi ei kujunenud, olgugi, et mõned lonksud soolast vett lendasid ootamatult hammaste vahelt sisse ning segasid ujumisrütmi päris arvestatavalt.
Oosäärelt Hassalaiule suundudes langeb põhi nii järsult, et ma sisuliselt lausa kukkusin säärelt alla kaelani vette. Hassalaiu rannas on seevastu üsna pikalt kõnnitavat merepõhja, nii et ujumisdistants Oosäärelt Hassalaiule on lühem kui kaarti vaadates arvata võiks.
Mõnevõrra üllatuslikult kulus kõige kauem aega laiul. Esimene tund aega otsimist igatahes mingeid tulemusi ei toonud. Ootasin juba abiväge ja endale hakkas tunduma, et tänane üritus piirdubki vaid ujumisega ning laiu uudistamisega. Puhas jonn ja kohale tulekuks nähtud vaev sundisid otsingutega jätkama. Uus tundmatu peitja ka, mine tea kuidas ta näiteks aardetüüpe tõlgendab. Vahepeal käisin kontrollimas isegi üht mõistatusaarde varianti, millele viitava vihje kirjeldusest välja lugesin. Kuna ka see ei toonud edu, siis tammusin niikaua ümber nulli, kuni üpris kogemata aardepeiduka tabasin, 21 m kaugusel antud koordinaatidest. Esmaleiu märkisin logiraamatusse kell 13:56.
Mõned aarde põhiandmed vajaks korrigeerimist.
Maastiku raskusaste: 4.5 tundub enam-vähem õige.
Peidukoha raskusaste: hetkeseisus 4.0. Eks ta niisuguse koha peal ikka üsna õelavõitu ole. Peitsin praegu sama õelalt tagasi, niipalju siiski halastan järgmistele otsijatele, et annan täpse asukoha.
Koordinaadid: 58 30.784, 23 40.296
Aitäh autorile, geopeitus vajab ikka aeg-ajalt jälle mõnda säärast väljakutset. Koht on ilus, Oosäär absoluutselt tähelepanuväärne ja siia peabki tulema justnimelt suvel!