Naisteraba

Kui me täna sõbrannaga siia jõudsime ja ma kohapeal alles lugesin, et lumega pole leitav, siis tundus, et hakkan nõela heinakuhjast otsima. otsustasin peitjalt abi küsida, et millist puud ma otsima peaks, sest kaevata hetkel on pehme lumega hea. Üks mänd tundus loogiline ja kaevates see karp ka vǎlja ilmus. Tänan ja nimi kirjas :)

Näris hinge, mis teha. Kuumus andis järgi, lubas isegi jahutavat vihma. Sobiv hetk katse number kaks jaoks. Raba oli kenasti läbitav tänu eelnevale kuivale perioodile. Mida ei tulnud, oli vihm. Oleks need saadanad selja tagant minema peksnud. Kui talvel saab vahepeal puhata ja ümbrust nautida, siis seekord sellist luksust ei lubatud. Kohe kui seisma jääd, hakatakse kõrva ja silma tungima ja mobla ekraani pealt gepsu uurima. Lõpus oli ainult logimise vaev. Eelmine kord kindlasti seisime konteineri peal, aga sellises kohas poleks taibanud kaevata. Tagasi tulime teist teed pidi, see oli viga. Varasemast tuttav talvine hea ja tugev tee oli seekord mudamülgas. Kokkuvõttes oli eelmise korraga nii plusse kui miinuseid, aga kindlasti on talvel kergem seda aaret külastada. Aitäh!

Lumi läinud.

Panen märgi maha. Jääb paremini meelde, et lumega raske. Tee oli normaalne. Viimased 400m eriti mugavad. Suvel saab siin vatti näha. Esimese tiiru tegime ära, rohkem kiikasin taeva poole. Alles logisid lugedes selgus, et lumi on leidmist raskendav faktor. Kuna labidat polnud kaasa vedanud, siis kaua ei otsinud. Päike hakkas loojuma, tahtsime valges rabast välja saada. Peab leidma sobiva momendi kus maastiku läbimine ja aarde leidmine on mõlemad keskmiselt kergemad.

Paraku mitte. Liiga sügav oli lumevaip

Rattaga jätkasin sealt siis nii kaua kuni puud asendusid lagendikuga ja edasi otsustasin juba jalgsi minna. Täitsa m6nus kulgemine oli. Esialgu natuke valisin trajektoori, aga kuna igalt poolt nagu kandis siis l6puks oli julgust juba nii palju et k6ndisin igalt poolt, ka vesisena näivatest kohtadest sirge seljaga yle. Raba on endiselt nii kuiv ja tugev et matkasaapaga polnud mingisugust probleemi kulgeda. Poolel teel tuli meelde et mul oli täna ju yhe kursuse videokohtumine tulemas. Kella vaadates polnud kahtlustki et see tuleb täna just siin rabas teha. Ega muidugi enam paremat kohta ju ei saagi olla :P Sättisin end lauka servale istuma ja miiting v6is alata . Ratta juurde tagasi j6udnuna päris teisele poole järve ei viitsinud minna ja otsustasin otse l6igata et siis metsasihiga taas kohtuda. Ytleme nii et see v6sa vahel ratta sikutamine ja kraavide yletamine oli k66mes selle k6rval kui palju siin alles p6drakärbseid oli. Mina rumaluke olin veel valge särgiga ka ja see toimis nendele nagu magnet. Metsasihile tagasi j6udes taandusid 6nneks ka kärpselised ja edasi sai juba s6ites/lykates jätkata. Täpselt kilometraazi ei m66tnud aga usun et sii rappa sai täna oma 6-7km kyll vist jäetud. Täielik kvaliteet aeg ;) Tänud peitale

Väikese vahemärkusena Leviale mina järve ääres seda kummipaadiga kotti ei märganud. Järelikult tehti see tegelane kylmaks peale minu minekut ja ennem sinu tulekut :D Oleks v6ibolla pidanud ise ka logiraamatust k6ik nimed yle kontrollima et kas nimede taga olevad inimesed ikka tänaseks tsivilisatsiooni tagasi ka j6udnud on :D Aga m6nus sünk on meil t6esti nende rabakatega nii Keavas kui siin ;)

Oli hiilgama mõnus vantsimine. Tänulik aarde eest!

Tänud aarde eest :)

Leitud, logitud, tänan!

Räätsasid me alla ei saanudki. Lumi kandis ilusti. Puude ümbruses oli lund küll ja veel ja aare ei tahtnud end kätte anda. Tuulasime siin ja seal ja mõnes kohas mitu kordagi. Üks gc logi pani mu pähe ühe mõtte ja nii me rõõmuga aardeni end uuristasime. Lumega on tõesti raske.
Tagasitee oli samuti mõnus, otsisime ikka veel seda läbimärga metsaalust aga mida ei olnud, seda polnud. Meile sobis.
Ideaalne rabakülastus. Rmk lõkkekohas tegime väikese pannkoogi söömingu ja võiski auto juurde suunduda.
Tänud

Mõnus talvine räätsamatk. Aitäh!

Jep. Lumekaart lubas, et Läänemaa ja Raplamaa on suht lumeta olnud kogu aeg ja seega võis loota, et rabad, mis muidu kohati ikka väga rasked läbida, võiks külmunud olla. Nii ka oli, siin mõnes pehmemas kohas tõmbas kõhedaks ja vajusin sisse, kuid seda vaid järvele väga kaldalähedases kohas. Saime autoga kirde suunda metsalagendiku suunas poolele teele. Ühel hetkel läks tee aga väga rööpasse, see jää aga autot ei kandnud ja loobusime. Takkajärgi tark otsus, muidu oleks ülejäänud päeva traktorit otsinud ja tegelenud auto maa seest kättesaamisega.

Mööda lagendikku läks siht otse järveni ja see oli küll kõps täis külmetanud. Nii mõnus oli järveni ära kõndida. Siis avanesid ägedad vaated ja võrratult külmetanud taimestik. Kaunis.

Aare kenas korras. Ausalt öeldes oli hea, et külmaga sai ära käidud, muidu tundus selline metsaalune, kus soojal ajal väga hea tatsata pole, liiga märg ja rõve selleks. Aga talvise matkana väga äge koht. Aitäh aarde eest.

Minul sellist kutset, et “raba kutsub” ei ole, no ei ole. Ju liiga naiselik. Aga kui geopeitus pakub vaatamisväärsust ja seiklust, siis korra ju võib tulla. Seks aga oli vaja vaadata ilmakaarti. Tark kaaslane ütles, et täna on see päev, no oki, teeme ära.

Siia tulles Arvo enam läbi ei vajunud, küll aga pläkutades panime aardest mööda. Ka siin oli aare vahvasti teostatud, sättisin ta nii, et lumi sisse ei sajaks, sest muidu lumega raske ja suures kraapimistuhinas võivad rabedamad otsijad hea peiduka lihtsalt katki teha.

Tänud kutsumast, ilm oli ikka mõnus, külmapoiss oli ilusaid juukseid puudele teinud, kaaslane tore, täna oli õige päev sips käia!

Loodetavasti tohivad mehed ka ikka Naisteraba aaret logima minna? Mõnus värskelt ärganud rabane teekond Leva järve äärest oli puhas nauding ja tagasi omal-vastutusel-RMK-lõkkekoha-parklani samuti. Paistab, et keskmisel kevadel on maastiku raskusastmed pigem teistpidi. See siin 3.0 ja Leva järvel ehk 3.5. Märkimisväärset vahet pole muidugi. Esile tõstetud ilusa koha vaatasin ka üle, aga ega Naisterabas koledat kohta tegelikult polegi - küllap see rohkem meeste rida :o) Aitäh.

Otsustasime laupäeva kasulikult veeta ning mis võiks selleks veel parem olla, kui üks rabamatk veel kandval pinnasel. Mõnus jalutuskäik, aitäh peitjale!

Leva järve äärest jalutasime siia. Nii ilus maastik. Seisime keset raba ja lihtsalt nautisime! Miki naeris, et linnas vaataks ilma ja ei ajaks kassi ka välja, aga siin rabas ideaalne. Nullis läks kiirelt, tundus ainuke õige koht peitmiseks. Aitäh!

Oli selline pool sulailm.Äärmiselt vaikne koht. Aardeni jõudmine ilma räätsadetta oli paras väljakutse. Maapind vetrus ja vajus läbi nq rabas ikka. Õigest jalatsist abi polnud. Vesi kippus kummikust üle tulema kui sisse vajusime. Tore ja väga väsitav matk oli. Tänan

Täitsa mõnusa matka saime koos kahe aarde logimisega.Naistel oli uued räätsad mis vajasid sissekäimist.Mina olin matkasaapaga ees rajameistriks.

Järve äärest võtsime suhtelise sirge Naisterabale.Aarde enda leidmine lumega on selline 50/50 teema.Õnneks leiuta me ei jäänud.

Aitüma uue koha nägemise eest.Saime autost autoni toreda 7,2 km pikkuse jalgsimatka.

Soetasime Ingridiga omale räätsad ja see raba siin oli ideaalne koht nende sisse õnnistamiseks. Raba oli suhteliselt lage ja tüütuid mättaid ka vähe, niiet astuda oli täitsa hea. Tagasi võtsime suuna vahepunktile: ilus vaade. Rada me sealt tuvastada ei suutnud, trügisime läbi padriku ja jõudsime siiski õigele rajale välja. Tore matk oli, imeline valge pehme lumi ja päikesepaiste. Tänan.

Me oleme Heleni ja Salmega juba kolm nädalavahetust järjest räätsadega rabas käinud ja need on nii mõnusad käigud olnud :). Salme oli täna meie pearajameister (nagu tegelikult ka kõik järgmised korrad ;)) ning tema valitud suundade järgi me üks hetk aarde kõrval seisimegi. Räätsadeta oleks muidugi kõvasti raskem olnud, on ikka head abikad leiutatud meile sellistel maastikel liikumiseks :). Minu poolt ka Merlele ja Tessale suured tänud aarde eest (kui nägin peitjateloetelu, läksin kohe vaatama, kas neljakäpalisest peitjast on ka kirjeldusse lisatud mõni pilt tegevushoos :D). Ning Helenile ja Salmele aitäh oma plaanidesse kaasa hõikamast, nendest ühistest käikudest on alati nii palju rõõmu, liitun hea meelega järgmine kordki :)

Peale Leva järve aaret võtsime suuna sellele aardele.
Kuna vahepeal tõusime jälle kõrgemale metsa alla, siis võtsime räätsad jalast ja saime natuke pikema sammuga liikuda. Lagedamal taas räätsad alla ja maalilisi vaateid nautides rühkisime edasi. Aeg-ajalt hõikus meie kaardilugeja Salme kõige eest, kui palju meetreid aardeni jäänud ja täitsa üllatavalt ütles ta ükskord, et olemegi kohal. Vaatasime siis ringi ja märkasime maas lumes ühte karpi. Urgitsesime selle jää seest välja, õnneks karbi sisu täitsa korras. Peale logimist panime karbi oma ilusasse pesa tagasi, ilmselt oli ta sealt lihtsalt välja libisenud.

Nüüd oli taas otsustamise koht, kas võtame suuna kaardil märgitud matkaraja algusele või kuhugi sinnakanti, kust rappa sisenesime. Valisime siis mingi vahepealse suuna ja jõudsimegi ilma probleemideta raba servale. Edasi oli plaan paarsada meetrit läbi metsa tungida, et jõuaks metsasihile, kus olime ka varem kulgenud.

Kui rappa minnes valisime ikka ettevaatlikult radasid ja kraavide ületamisel tegime pigem natuke pikema tiiru metsas, et sobivaim koht leida, siis nüüd võtsime ette ka riskantsemaid üle puude turnimisi. Ühes kohas, kus tulles olime kraavi jääkaant liiga õhukeseks pidanud, siis nüüd sammusime sirge seljaga sealt üle jää. Ei tea, kas lootsime, et mõne tunniga on jää oluliselt paksemaks muutunud või meie hoopis rabas sumbates palju kilosid kaotanud ;)

Õnnelikult ja ühegi vahejuhtumita me lõpuks sirgel teelõigul olime, kus nägime eemal ühte inimest. Lähemale liikudes selgus, et Reix ja Henny, kes olid meist tunduvalt hiljem alustanud, olid juba jõudnud raba läbi lipata ja sammusid meile vastu :)

Koos liikusime autode suunas, põikasime läbi ka RMK lõkkeplatsilt lootuses seal väike lõunapaus teha. See plats oli aga nii ülerahvastatud, et astusime edasi ja tegime oma pikniku lihtsalt ühel teede ristmikul.

Kokku veetsime metsas ja rabas ligi 4 tundi, käisime maha ligi 10 kilomeetrit ja saime nii-nii palju toredaid emotsioone. Oleme selle seiklusega väga rahul ja täname peitjat. Ilma nende aareteta oleks kõik see toredus olemata jäänud, sest ise poleks siia rappa küll sattunud.

Aitäh Marisele ja Indyle, et meie plaaniga kaasa tulite, väga vahva oli!

Leva järve äärest jätkasin matka Naisteraba aarde poole. Sinna järve äärde pole mõtet enam murakale minna. Tegin sellele piirkonnale ikka puhta 1-0 ära. Kokku sain 2L murakaid. Järve äärest lahkudes võtsin otse suuna laugastikule. Sättisin ennast päikese järgi paika ja hakkasin astuma. Räätsaga oli täitsa hea liikuda. Võis kinnikasvanud laugastest kerge südamega üle minna. Peagi hakkasidki veesilmad paistma ja siis ka aare.

Keha oli murakate korjamisest täitsa laip ja läksin viskasin ennast lauka äärde ühe mätta otsa. Pidasin endaga diskussiooni, et kas minna ujuma või mitte. Vesi oli soe. Olin aga liiga väsinud, et räätsasid ära võtta ja siis pärast kuivada ja uuesti riide panna. Sodisin hoopis terve logiraamatu lehe oma logi täis ja lugesin ka selle aarde lõppenuks.

Tagasiminekuks võtsin suuna metsavahi turbarabavõtukoha / rabakuivenduse projekti poole. Seal vahel oli kohati kraavide labürint aga tänu ortofotole sai leida sobiva tee sealt metsa vahele. Sealt vahelt sain veel suure taskutäie murakaid korjata, veel 25 suutäit mustikaid ja olingi metsavahikohas. Edasi lihtne matk autoni ja oligi tehtud. Kokku tuli autost autoni 5 tundi. Kilometraaži ei tea aga kükke tegin kindlasti neljakohalise arvu.

Aitäh Merlele siia matkama juhatamast!

Leva järve juurest suundusime edasi siia. Mõned käisid peale logimist ka laukas ujumas. Ühel meist olid jalas kummikud, teisel tossud ja kolmandal rihmikud. Huvitaval kombel jäid peale matka kõik oma valikuga rahule. Tänud!

Leva järve aarde juurest võtsime suuna otse siia poole. Peale metsa lõppemist oli veel tükk aega selline maastik, kus kannatas ka kummikutega liikuda. Mingil hetkel panind siiski räätsad jalga, et pisut otsemat teed aardeni jõuda. Ott näitas vahepeal väsimuse märke, ent otsustas siiski peale puhkamist vapralt edasi liikuda. Nulli jõudes leidsime eest leidlikult peidetud aarde.
Autoni tagasiminek läks räätsade abil kiiresti. Seadsin sihiks ilusa raja, milleni jõudes saime kohe läbida ka mitte nii ilusa raja kuni endise metsavahi kohani. Õnneks see oli vaid lühike osa retkest ja auto juurde tagasi sai juba head metsateed mööda. Tänud siia juhatamast!

Leva järve metsatukas kõndides vaatasin, et siia aardeni on alla kilomeetri. Ei saa ju seda punkti siia niimoodi proovimata jätta. Lisaks oli mul ka suur soov räätsasid esimest korda kasutada kuigi mul oli kahtlane tunne, et oleks seekord ka ilma saanud. Kui ma aga ühel hetkel ei viitsinud enam sik-sakke teha, siis panin abivahendid jalga ja asusin jalatrenni tegema. Kiiremini vast ei liikunud aga vähemalt otsemini kui enne :D Vahepeal pakkusin Exele süles puhkust aga ega ta seda eriti kasutada ei tahtnud. Rabalõhnad andsid talle sitkust juurde. Ka siin aarde juures olin üsna geopime. Seisin korduvalt aarde kõrval aga pilk ei peatunud õiges kohas. Otsisin algul pilguga ka mikrot aga see ei ole mingi vabandus. Tagasi läksin juba otse, et mitte suurt ringi teha. Kõige sügavamaks osutusid kohad, kus olid nagu ATV jäljed? Seal oli paras supp, muu oli tehtav nagu ikka. Ja ka metsarajale tagasi jõudmine oli üsna keeruline kuna selleks hetkeks oli mul jalas jälle ainult kummik...

Parkla-Leva järv-Naisteraba-parkla läbimiseks kulus meil 3h:39m:41s ning läbitud sai 7.31 km. Kindlasti saab ka kiiremini aga meie jaoks täitsa parajas tempo. Aitäh!

Põhjuseid omadega rappa minemiseks tekkis tegelikult hulgim. Esiteks, poisil oli vaja loodusõpetuse kodutööna minna metsa ja vaadata-uurida-selgitada seal leiduvaid märke, mis näitavad, et kevad on saabunud. Võtsime metsa ja lisaks veel ka raba vaatluse alla. Teiseks, praegusel ajal on metsas ja tsivilisatsioonist väljas tunduvalt ohutum ringi liikuda. Kolmandaks, tundus, et metsas ja rabas võib ikkagi veel olla veidi külmunud maapinda ja jääd (osutus osaliselt tõeks). Pealegi, külastades paar kuud tagasi siinset naaberaaret, oli pehme pinnasega hullu moodi rassimist ning seepärast otsustasingi tollal, et siia tuleb tulla vaid külmal ajal. Nüüd oli selleks tagumine aeg.

Küll aga peab ütlema, et inimene (st mina) suudab olla loll, aga ikkagi järjekindel. Nagu ka Leva järve aarde juurde läksin hilisel pärastlõunal, nii ei jõudnud me siia varem kui poole kuu aja õhtul. RMK lõkkekohast näitas, et aardeni on 2,25km. Sättisime end kiirelt valmis, mõtlesin, et kuigi peaksime valges tagasi jõudma küll, pistan igaks juhuks taskulambi taskusse. Metsas oli liikuda lihtne, rabas mitte nii-väga. Saime aga hakkama, väga suuri ringi teha ei tulnud. Laukad olid muidugi kõik vaba veega ning lahtist vett oli kõikjal. Samas leidus ka jäisemat pinnast ja mättaid ning neid me siis kasutasime. Igatahes, päris ilusa sirge joonega jõudsime tunniga aardeni. Siis kiirelt logi kirja ja tagasi. Päike oli loojumas.

Tagasiteel võtsime veidi paremale, et oleks vähem raba ja jõuaksime kiiremini metsa, kus mäletasin olevat ilusa ja lihtsalt jalutatava tee. Jõudsimegi metsa äärde, aga seal laius päis lai riba lahtist vett ning sinna me minna ei tahtnud. Tuli veidi oma trajektoor ringi teha ning kuigi ka see kõrvalepõige sisaldas üsna kahtlase pinnaga raba, pääsesime siiski kõik kuivade jalgadega. Nagu arvata oli, metsas liikumine oli juba lust. Eks oligi vaja nüüd tempot hoida, et enne päris pimedat autoni jõuda. Nii läkski, lampi polnud vaja kasutusele võtta, silmad harjusid hämarusega ära. Vast veerand tunnikest hiljem enam nii poleks saanud, siis olnuks ikka täitsa pime juba.

Kaks tundi hiljem olimegi auto manu tagasi. Aare leitud, loodus ja selle kevadmärgid nähtud ning me kõik kadudeta tagasi. Täname rappa kutsumast! :)

Algus tundus kõik hästi. Saime RMK parklasse, sealt probleemideta ja kergesti raba serva, aga siis läks aina raskemaks. Suvel on rabad kuivad ning pole raske, talvel aga saab nagu valgemees sirgelt ühest punktist teise kõndida. Täna aga olid taimed kohevad ja sammal pehme, ei pidanud jalgu välja sikutama, aga pidev natuke vajumist väsitab ära. Kui paremas tallas oli auk, siis vasak jalg läks üpris algul põlveni sisse, nii et mõlemad jalad olid märjad. Pole ammu rabamatkal käinud ning täitsa meelest oli läinud, et vesi peab kaasas olema. Siin polnud veel viga, aga väsimus hakkas tulema. Aare oli hästi maskeeritud, natuke aega sai otsida.

Kuivõrd koroona tõttu ära jäänud plaanid (kellel suusareis, kellel esialgne semestri algus) tekitasid nii hinges kui ka päevaplaanis suure augu, oli vaja leida lahendus. Kaupo pakkus välja rabamatkade päeva. Etteruttavalt olgu öeldud, et naisteraba+leva jäid päeva viimasteks matkadeks. Lisaks vajasid eelmisel õhtul ostetud kummikud sisseõnnistamist. Jätsime auto soovituslikku parklasse ja hakkasime aga minema, algus oli selge, sirgjooneline, arusaadav nagu üldiselt enda koduse väite põhjal meeste mõtlemise kohta öelda võib. Edasi läks aga keeruliseks, mõnevõrra üllatuslikuks, põnevaks ja natuke väsitavaks. Millegipärast tajun teatavat äratundmist (: Teisalt oli meid tohutult ilmaga hoitud. Väljas oli soe, maa oli veel nii palju külmunud, et jääst vajus küll läbi, aga ei olnud nii nagu südasuvel. Igal pool laius raba, raba, raba, raba, kas ma juba ütlesin, et raba? Kaupo läks ees ja vajus sisse. Läks veel ja ikka vajus, kord vähem, kord rohkem. Kaasa ei aidanud ka see, et temagi oleks pidanud ostma uued kummikud. Selle asemel sattusid talle sellised jalga, kus oli tallas auk sees, nii et tema kogemus on eriti vahetu. Mina üldiselt sisse ei vajunud (areng võrreldes soonautikaga on korralik). Läks lausa nii hästi, et sain kuiva jalaga aardeni. Kohale jõudes saime küll omajagu tiirutada, aga Kaupo leidis aarde. Kõige väsitavam osa oli läbitud, pikem tee järgmise aardeni ja sealt veel tagasi autoni, oli veel minna. Aitäh kohta tutvustamast!

Hommikul taevas särav päike kohe kutsus rabamatkale. Vaatasin siis kodus kaarti ja Naisteraba tundus matkaks igati sobilik. Auto jätsin maha siis kui tee enam hästi sõidetav ei olnud, piknikukohta ei kohanud, selle leidsin tagasiteel teiste teed mööda lahkudes. Aardeni matkasin kaarega ümber Leva järve külastades esmalt järve ääres olevat aaret. Rabas panin mugavamaks liikumiseks räätsad jalga ja kulgesin mööda kergelt jäätunud rabapinnast. Kiiret ei olnud, nautisin rabavaateid, järve, laukaid. Rabamätastel jääkooriku sees oli siin ja seal näha külmunud jõhvikaid, mis maitsesid väga magusalt. Aardeni jõudsin päikeseloojangu hetkel ja lahkusin rabast kui hakkas juba kergelt hämarduma.

Tõesti oli hea otsus looduda padivihmast ja otsimatulek edasi lükata. Tasuks saime toreda seltskonna ja võrratu päeva. Tee rabani oli raskeim osa. samas kummik ja natuke ettevaatlikust oli piisav et rõõmsalt ja ebamugavusteta kulgeda. Kõik tõusis emotsionaalsetesse kõrgustesse kui raba ja siis juba järv paistma hakkas. Mulle ei saa kunagi kõllalt nendest eestimaa pärlitest. Mõnes mõttes on isegi hea et need pärlid niisageli on ümbritsetud soodega, seda nauditavam on aeg kui oled kohale jõudnud. Kõikjal olid jõhvikad, mõned olid jah juba kellegi poolt konsumeeritud ja meenutasid seda ühte maailma kallimat kohvi (kopi luwak). Ei olnud hetkel gurmaan ja jätsin need sinna kus olid. Aga ega neid varreotsas olevaidki jõhvikaid väga kergelt kätte saanud, olid niisageli kavalalt sambla külge kinni jäätunud. Taevas oli hall, aga seeest jalgealune oli lausa võrratult värviline. Minul tegid raatsad Tallinnas keldris puhkust, aga nendeta sai väga hästi hakkama. Hilisem piknik RMK lõkkekohas pani toreda punkti päevamatkale. Kõiki tahan tänada - Peitjat kes sellele kohale suunas, päevakaaslaseid, maailmaloojat et ta selliseid kohti on loonud, saatust sellise päeva eest