Matkatee: Rabivere

Lõpp ootas kaardil vist päris mitu aastat aga kuidagi ei tahtnud siia ei kuhugi tulla. Nüüd sai plaabi võetud ja lihtsalt ilma mõtlemata tuldud. Teekond osutus ikka väga mugavaks jalutamiseks, aitäh :)

Kunagi sai esimeses punktis ära käidud ja kuna läks pimedaks siis tookord jäi pooleli. Täna sai siis lõpuni tehtud. Tänan

Siin sai tagurpidi vahvad topsid üle vaadatud. Parketil väike sörk ette käidud jälgedes. Päike soojendas selga ja avarust jagus ümbritsevale. Metsa vahel enne topsi ristusin jällegi tähistatud rajaga, mida hiljem kasutasin sihtotstarbeliselt kuni parklani. Tänud.

Tänan väga ilusa rabamulti eest!

 1 

Ilm täpselt õige üheks väikeseks rabasutsuks. Auto parklasse ja nulli poole koordinaatide järgi astuma. Metsaalune lumi kandis suurepäraselt, nii et räätsad seljas muudkui astusin. Kusjuures tundub, et mul hakkab juba traditsiooniks saama rabas märgade jalgadega matkata. Seekord olin ise täiel määral selle asja eest vastutav, oli vaja jah kraavi servast hooga keset kraavi astuda. Loomulikult andis lumekoorik järgi ja üks jalgadest maandus kraavisügavuses vees. Seekord oli saapasse tunginud vett õnneks tunduvalt vähem kui mõned päevad tagasi jalga laukas loputades, Mis seal siis ikka, eks siis tuleb harjuma hakata sellise karastamismeetodiga. varsti võin talisuplusega algust teha. Metsaalusel olid jaanuarikuiste kulgejate jäljed kenasti näha, aga rappa need enam ei läinud, olingi omapead. Niisugune kulgemine mulle meeldib, ei kuskil ühtegi hingelist. Kohati oli lund üsna palju, nii et räätsad alla ja enne rabast taas välja jõudmist ma neid alt ära ei võtnudki. Päike paistis mõnusalt ja paar tunnikest rabas möödus ruttu. Tänud peitjale mõnusa lihtsa multi eest siis kaunis rabas.

Teist korda siin. Algus oli libe, pärast mööda rada. Üllatavalt hästi lumi kandis. Aitäh!

Eelmine nädal olime lähedal, aga sel päeval polnud multit vaja. Võtsime ainult koordinaadid. Täna oli vaja ära käia. Panustasin õigesti - lumekiht väiksem ja jää kannab kenasti. Kõik tuli üllatavalt kergelt. Üllatus, et 2023 on aare külastamata jäänud. See raba on nüüd puhas. Aitäh!

Kerge nagu pargis

Isegi siin käis FTF ralli

Siit lähedalt mööda sõidetud küll aga no ei ole minul sellist “rabakutset”, et üksi siia tulla. Täitsa koba peale uurisin kaaslasi ja niimoodi joppas. Alustasime eiteakust ja kui rajal olime, siis oli küll möhh. Rada saime muidugi nautida vaid mõned sajad meetrid nulli poole, peale seda sisestasime gepsu lõpu ja no mida oligi arvata, et lihtne olema ei saa. Kuna maa niigi pikk, siis loomulikult me lõikasime nii otse kui vähegi sai. Rabas oli jh vett aga seda mu arvatust kõvasti vähem. Lobasime, nautisime värve, sain targemaks, sammalde ja samblike teemal, sõime jõhvikaid, sest jõhvikad kõlbavadki vaid rabas söömiseks. Mingit mannavahtu mina nendest ei tee, sest jääb mingi tükiline ja kibe, rabas on aga jummala head ampsata.

Lõpp oli ilusas kohas, teostus igalpool kena ja seekord tänan ka lahedat kaaslast siia tulekuks, vedas mul!

 1 

Nuffiga võtsime selle ette. Ega parklast alates tegelt juba rada hakka, märgistus siiski puudulik ja seda me ka tagasitulles vaatasime ekstra, et miks ei märganud. No ei leiagi põhimõtteliselt. Kas siis on seal just värskete muldtöödega midagi muudetud, ei tea. Kui juba rajal oled ja teiselt poolt tuled, on igati ok. Me lidusime üle värske ja küntud raiesmiku ja leidsime rabaservas alles raja üles. Hiljem raba keskele suundudes tõdesin, et nüüdseks on piisavalt vihma olnud, et raba on märg. Alles paar nädalat tagasi sõber pani risti üle Marimetsa raba ja ütles, et tossuga läbitav, sest nii kuiv ikkagi. Sügisesed rabad mulle meeldivad. 50 halli varjundit kehtib, kena ja morbiidne on kõik. Selles on mingi oma võlu ja ausalt öeldes ega need rabad suvel on mu jaoks sellised vähe igavad. Eestlase hingele sobilik rabakogemus algab ikkagi sügisel. Aarde eest aitäh, viisakas teostus.

Leitud, logitud, tänan!

Peale jaaniõhtut tundus hea mõte see jalutuskäik ka ära teha. Täitsa viisakas astumine, isegi kummikuid ei läinud tarvis. Tänud aarde eest!

 1 

Täpselt selline õhtu oli, kuhu sobis ideaalselt üks rabamatk. Kui olime ühte soovitud parklasse saabumas, köitsid pilke kaks valget kuju, kohale jõudes selgus, et kaks suurt hane jalutasid uhkelt põllu peal. Vanad eestlased oleksid muidugi õpetanud, et kes suveõhtul üksiku põllu peal kahte valget hane näeb, leiab nelja tee ristist viiekandilise kivi alt rahapaja, kuid meid huvitas üks leid rohkem kui rahapada. Hanejärgne maastik oli üpris proovilepanev ja aitas keresse sooja sisse saada. Kui lõpuks raba peale jõudsime, oli aega ka nautida. Hea meel oli, et lõpp nii ilusas kohas oli. Algselt oli plaan väike näkisuplus teha, aga lõppu jõudes oli aeg piisavalt hiline, et jätsime selle mõneks teiseks korraks ja läksime tagasi. Auto juurde jõudes olid kaks hane ikka veel platsis, viskasime neile pilgu peale ja lugesime õhtu kordaläinuks.

Selle aarde otsimist on ikka pikalt edasi lükatud. Ega ei teagi miks, midagi rasket siin ju pole, lihtsalt kättevõtmise asi. Täna väga lammutustuuri ei soovinud, aga rabamatk oli just sobiv. Lähenesime põhja poolt ning alguses ei saanud aru, mis moodi läheneda. Läksime mööda põllu serva, siis raielangil. Varsti kobistasime matkaraja otsa, aga kuna see tundus vähe vales suunas minevat, siis panime otse läbi põõsastiku. Aarde juures muidugi nägime, et matkarada tuligi siia :). Edasi mõnus rabamatk ja kui logitud sai, siis jõime rabavett, sest ise seda kaasa võtta ei mõistnud. Kokkuvõtvalt oli mõnus põlvetõstejalutusõhtu.

Selleks laupäevaks võtsime ette teekonna siia. Poolteist tundi ja käidud. Matkarajal liikusime niisama, rabasse jõudes panime räätsad alla. Rabajärved olid veel jääs, nendest läksime otse üle. Tänud

 12 

Niisiis, seda aaret olen kogu aeg edasi lükanud. Alguses olid õhinal kaaslased, kes ässitasid, et ära mine veel ja et selle võiks koos kunagi vallutada. Siis ei viitsinud jällegi ise sinna ronida, sest kord oli kõht liiga täis ja kord jällegi tahtsin kauem magada. Täna ärgates oli selge, et just sinna ma lähen ja ei ole vaja kedagi lisaks kädistama ega kaagutama, lihtsalt Miki ja raba. Nii läkski. Parkimiskohta jõudes oli teeäärne täis oranzides vestides püssimehi. Tõstsin käppa ning hakkasin aga astuma üle lageda välja kusagile kaugusse metsatuka poole. Kaks esimest sammu ja olin vööni lumes. Nojah, räätsad jalga ja uuele katsele. Kui olin kaitsva metsatuka varju jõudnud, siis hakkasid kaugusest paugud käima. Neli rammusat metssiga kappasid täpselt minu suunas ning tee pealt kõmmutasid "vestid" neile muudkui tina reisile kaasa. Aitäh, eksole. Mitte mingit tahtmist ei ole haavatud metssigadega samas metsatukas matkarada jagada. Edasised sammud olid kikivarvul, pussnuga püsti käes ning alguses mulle tundus, et keegi käib järel ja koriseb. Natukese aja pärast oli selge, et see ei ole lihtsalt tundmine vaid reaalselt kostabki selja tagant iga natukese aja tagant mingit haavatud, kuid tigeda metssea korisemist.

Sees oli ikka väga õõnes tunne. Viskasin seljakoti seljast ja valmistusin siis võitluseks, sest nende räbalate puunässide otsa seal rabaservas ei olnud võimalik ronida ja niisama alla anda ei kavatsegi. Isegi metsseale mitte. Mõtlesin just käigu pealt sellist taktikat välja, mis mind võimalikult kaua elus hoiaks, kui... uus korisemine, seekord mu kõrvalt, seljakotist. Pagana kohvitermos, lurises lohakalt suletud kaanetihendi vahelt. Ja mul oleks napilt põhja alt löönud, sest haavatud ja inimese peale solvunud metsanotsu ei ole naljaasi.

Edasine retk oli selline mõnus jalutuskäik imeilusas rabas. Klõpsutasin pilte, ja nautisin iga hetke. Nulli lähedal tegin endale istumispesa puu alla, kuulasin vaikust ja limpsisin kohvi. Ühesõnaga selline omapärane emotsionaalsete kontrastide päev. Aitäh!

Rotirada

Matkarada läheb siit

Ja siit

Lihtsalt ilus pilt

 3 

Mäletan, et seda Rabivere naist näidati meile kunagi koolis, tähendab pilte temast ikka :o) Pimendatud klassiruumis diaprojektoriga seinale. Aga kuskilt rabast leitud räbalates muumia rabab kuuenda klassi lapsi juba pildilgi, mõned tüdrukud kiljatasid ja katsid silmad, ise salamahti ikka sõrmede vahelt piiludes.

Tänase sombuse, ent (esialgu) siiski sajuta õhtu jalutuskäik tõi siinsele rabarajale. Lootsin, et matkatee viib pärast ehk ikka auto juurde tagasi ka ning minust ei saa nii umbes pooleks miljoniks aastaks raba rüppe kaduvat Rabivere meest :P Tegelikult valmistusin pisut pikemaks mulistamiseks, kuidagi väga järsku lõppes geomissioon otsa. Eks pikendasin siis teekonda omal initsiatiivil ja tulin pärast teistkaudu tagasi. Päris lõpuks anti turbaväljade vahel veel korralik sahmakas vett kaela - ega rabast kõlba ju ometi kuivalt naasta!

Aitäh kutsumast, täitsa meeldivat sorti raba.

Esimesse punkti sai küll täitsa kuiva jalaga. Jälgi vaadates on keegi seal hiljuti lausa jalgrattaga liigelnud.

Teisega on aga veits keerulisemad lood ilma lisavarustuseta ligi ei pääse.

Rabiveres on ikka elus käidud.Kartuleid ja napsu võtmas ning ka rosinasaia on pakutud :) Aga vot selles rabas polnudki käinud ja matkateest ei teadnud samuti muffigi.No nüüdseks on koht käidud/nähtud.Lähenemistee põhja poolt oli veidi blokeeritud,hakkepuidu kogujad olid siin ametis.Aga mehed olid ise sõbralikud ja soovisid mulle head matka.

Aitüma peitmast,täitsa mõnus kulgemine ja kenad rabavaated!

 1 

Kui ma hommikul aknast välja vaatasin, oli kohe selline tunne, et tuleb välja minna. Päike siras vastu ja ilm oli võrratau. Kuhu siis ikka minna, kui mitte rappa. Panin poisi autosse ja minekut. Kui eelmine kord lähenesime aardele teiselt poolt raba ja puudus igasugune varustus, siis sellel korral tulime raba teise külje pealt. Natuke maad üle põllu ja võiski rappa siseneda. Algul mõtlesin, et ei hakka räätsasid alla panema, aga kui ikka mitu korda läbi lume vajusin, sättisin räätsad alla. Poiss kukile ja võiski jälle aarde poole kulgema hakata. Päike säras kõrgel taevas ja raba oli muinasjutuline. Aare ilmutas ennast kiirelt. Peale logimist, sai ka natuke ümbrust imetletud. No paremat päeva selle aarde otsimiseks annab leida. Tagasi minnes panime kuni põlluni välja räätsadega. Põllul natuke külm tuul oli, aga see ei seganud. Igatahes suured tänud perenaisele aarde eest.

Võrratu talvepilt kevadest.

Kauni kodumaa värvid.

Matkaselli üksteise otsas.

Veel talve kevades.

Esimesed ristsed räätsadele. Pidasid 2 meest korraga vastu.

Autoga parkla poole liikudes oli juba aru saada, et jälle on hulga metsa kuskil maha võetud. Parkisin auto, pakkisin Kaspari kõhukotti ja asusime astuma. Ei jõudnud palju minna kui juba pidi mööda palke käima hakkama ja tekkis juba kahtlus, et kas tahan ikka selle jalutamise ette võtta. Rada oli kohati väga jäine, siis jälle märg ja ega ilm ei olnud ka tegelikult nii ilus kui aknast tundus. Läksin ikka vapralt veel natuke. Tuul tahtis minema puhuda, sest varjupakkuv mets oli maha võetud. Kui üks hetk ka rajatähised kadunud olid, siis oli küll tahtmine alla anda. Vaatasin kaardilt, et kuhu rada umbes peaks pöörama ja ronisin üle raielangi, õnneks õigesse suunda. Edasi oli juba väheke lihtsam, aga enne vahepunkti jõudmist läks jalgealune aina märjemaks ja pidin juba hoolega vaatama, kuhu astuda sai. Eelnevaid logisid polnud lugenud ja seega oli mul ikka väike lootus, et jõuan ka aardeni, aga see mõte sai peale numbrite sisestamist kohe peast pühitud. Kahjuks pole mul sellise maastikuga väga kogemusi ja üksi katsetama ka ei hakka. Lõpu külastamine läheb kuskile teadmata kauguses tulevikku. Tänud siiski!

 2 

Isver küll, mul on rohkem kui 10 aaret logimata, mis kõik koos Heleni ja Salmega vahepeal otsitud / leitud! Rabivere oli siis neist viimane ja otsimisplaan tekkis ka alles eelmisel õhtul kl 22 paiku, kui Helen kirjutas ja uuris kas mul homsed geoplaanid paigas :). Nende tandem on ikka niiiii äge ja ettevõtlik ja just tänu nende toredatele kaasahõikamistele oleme saanud Indyga ka kaasa tervele hulgale pikkadele, lahedatele seiklustele. Tänane küll oligi vist neist kõigist kõige lühem, saime just endile hea hoo sisse ja siis juba oligi ootamatult finiš :D.

Aitäh Merlele rabamatka-aarde eest, mulle meeldis väga vahepunkti teostus ja edasise koordinaadi andmise viis. Lõpp muidugi ka aga vahekas oli kohe eriti nunnu :). Ja ootame siis uut, pikka ja vähemalt 10-punktilist; et oleks aga põhjust kohe terveks päevaks endile programm teha :D. Helenile ja Salmele aitäh meid kampa hõikamast, teiega oli tore nagu alati ja tuleme hea meelega jälle kohe, kui teil taas mõni pikema matka ja laiendatud koosseisumõttega plaan tekib :).

 2 

Kui ilmaennustus lubas tänaseks imelist talve(või hoopis kevad?)ilma, siis oli kindel tahtmine kuskil ilusas kohas natuke pikemalt matkata. Geopeituse kaarti vahtides saab ikka häid ideid ja nii jäigi pilk sellele aardele. Käisime oma uitmõtte välja ka Marisele, kes oli kohe nõus meiega ühinema ja nii saigi kokku lepitud hommikune rännak rappa.

Natuke kahtlesime, kaugele autoga saab ja äkki teed liiga jäised või lumised. Kohapeal selgus, et muretult saab sõita soovitatud parkimiskohta ja võtta suund matkarajale. Kaasa haarasime loomulikult räätsad ja jalga panime pika säärega kummikud.

Matkarada oli eeskujulikult tähistatud, ainult ühel raielangil olid puud koos värviliste kriipsudega maha võetud. Teritasime pilku ja õnneks märkasime langi teises servas tuttavaid tähiseid. Esimese punkti leidsime kergelt, ja peale seda suundusime rappa. Kohe lagedama raba servas panime alla ka räätsad ja üsna mõnus astumine oli. Paksu lund enam polnud, märjemad kohad olid kaetud kerge jääkoorikuga ja suuremad laukad suisa jääs. Olime valmis seal kulgema üsna pikalt ja olime täitsa hämmeldunud, kui ootamatult kiiresti aarde leidsime. Millegipärast arvasime, et peitja meid seal ikka rohkem tiirutada laseb ;) Aare oli korras ja peale logimist tegime tagasiteel jääkatsed ka kaitseala ühel suurimal järvel. Hetkel tundus täitsa kandev jää, kuid juba on sulanud väiksed lohud ja sealt natuke jääd tagudes saime üsna kiirelt lahtise vee kätte. Seega otsustasime ikka pigem turvalisemat rabamaastiku tagasiteeks kasutada.

Väga ilus raba, väga mõnus matk. Suur tänu peitjale toredat seiklust pakkumast. Ja aitäh Marisele ja Indyle, kes meile mõnusat seltsi pakkusid.

Järvejää testimine

Võrreldes nii selle aarde viimase kui ka kõigi teiste külastustega on erinevus selles, et seda pehmet ja vesist pinda ja olekut ei olnud praktiliselt mitte kuskil. Üldsegi andis meile indu siia tulemiseks eilne Nava aarde külastus ja sellele järgnenud Männikjärve raba külastus, kus sai nähtud ja proovitud, et rabad ja laukad kõik puha jääs ja jaluta kus tahad.

Nii saigi siin auto ära pargitud ja suht sirgelt võetud suund aarde nulli poole. Üks laiem kinnikaanetatud kraav sai edukalt ületatud ning ees oli järgmine, ent nii kui ma selle servas olnud jääle astusin, vajusin oma jalaga pea põlvist saati vette! Oot-oot, mis see nüüd siis oli? Kuidas on võimalik, et just sai ühest ja laiemast kraavist muretult üle tuldud, aga see jää siin üldse ei kanna!? Peale väikest juurdlemist tõdesime, et ilmselt oli külmumise ajal veetase langenud ning kraavi keskel olev jää vajunud allapoole ühes veetasemega, aga see servas olnud ja algul külmetanud jää jäi alt tühjaks ning seetõttu ka õhemaks. Seepärast see mind ei kandnudki. Igatahes, jalg väga märjaks ei saanud, vesi varvasteni ei jõudnud.

Igatahes pidasime paremaks üles otsida see matkarada. Selle leidnud, läks kõik edasi ladusalt. Tipa-tapa mööda rada kohale, sealt vajalik info ja nii edasi. Rabas liikumine oli ikka lust. Maapind kõva, laukad külmunud, ka siinsetel laugastel oli täna käidud uisutamas.

Väga mõnus matk oli ja kuna saime siin liikuda igale poole sirgjooneliselt, siis võttis meie retk aega umbes-täpselt 1,5 tundi. Täname rappa kutsumast ja aarde eest!

Tänane päev vajas kirjapanekut ning ilm oli selline, mis võimaldas linnast veidi eemale minna ning välisõhus veidi pikemalt aega veeta. Auto jätsime ligemasse soovitatud parklasse ning kulgesime sealt mööda matkateed nulli. Sisestasin saadud andmed GPS-i ja asusime lõpu poole teele. Vahepeal tuli täitsa vaadata kuhu astud. Igati mõnus rabakas ja ilusad laukad. Aitüma mõnusa jalutuskäigu ja rappa kutsumise eest!

Tulime täna mõnusale pühapäevasele matkale. Panime ka väikse lootuse aarde leidmisele, aga kuna varustus kõige parem ei olnud, siis oli see ime pisike lootus. Tõeliselt mõnus raba ja mets ning täielik vaikus. Kuulda oli ainult meie samme ja hingamist. Nautisime eriti neid viimaseid mustikaid ja pohli. Esimesse punkti jõudes, saime aru, et aardest näeme me ainult und. Seega alustasime koduteega ja jätkasime looduse nautlemist. Tänud siia kutsumast.

 7 

Kui pROTTmeister oma karvapalliga arsi juurest naases, anti talle kaasa üsna muret tekitavad uudised. Kurvad teated aga hakkasid hinge rusuma ning tundsin tungivat vajadust kuskile pingeid maandama minna. Kuna Tagadil oli niikuinii tööasju ajada, siis suund sealt edasi oli ilmselge. Panin navi juhendama lähima märgitud parkimiskoha juurde ning alustasin teekonda. Kuna suur ja kõikvõimas google on viimasel ajal liiga palju vigurdama hakanud, taipasin õigel ajal teekonna üle vaadata. Oligi jälle suunale pärli sisse väänanud ning omal jõul suutsin otseteega üle kümne minuti teekonnast maha näpistada. Pealegi selgus hiljem, et navi juhendatud teekond oleks mind niikuinii tõkkepuu taha juhendanud ja jalavaeva pikendanud. Õhtuks oli ka taevas samasuguste murepilvedega kaetud, mis ka hinges kriipivaid emotsioone tekitasid. Vihma kallas lakkamatult kuid ma ei lasknud ennas sellest karvavõrdki häirida. Alguspunkti suunas otsustasin matkateed ignoreerida ja põrutasin kohale otse üle põllu ja läbi võsa. Kohale jõudes lasin ennast liigagi ahvatlevatest peidukatest korralikult eksitada ning otsimine võttis ootamatult kaua aega. Aga reeglina kes otsib see ka leiab ja sain uue suuna siiski kätte. Maastik muutus nüüd juba palju põnevamaks. Räätsasid kaasa ei viitsinud vedada ja lootsin oma kummikutele. Sai täitsa edukalt hakkama. Ainult ühes kohas muutusin liiga uljaks ja vajusin 2 sammu järjest sügavale sohu. Õnneks mingid kõrgemad jõud olid armulised ja kummiku servast jäi napp sentimeeter puudu ja vesi jäi sisse voolamata. Teekond oli raske kuid huvitav ja mitmekülgne. Seega sai metsa ning raba ilu ja võlu nauditud täiel rinnal. Samuti läksid ka mõtted vähemalt tunniks hinge heitvalt rotikeselt mujale, ehk see missioon sai täidetud edukalt. Kuna vihma sadas, siis ei raatsinud ka telefoni iga natukese aja tagant taskust välja võtta ja nii ma lõpp-punktist esimese hooga korralikult mööda ja kõrvale põrutasin. Tavaliselt sellistel hetkedel ütlen ma endale paar kurja sõna, kuid seekord miskipärast ei tundunud see isegi mingi probleem olevat. Leid ise tuli lihtsalt ning kribasin Ahto järel ka enda nime logiraamatusse. Kuna olin laugaste vahel sõtkudes keha mõnusalt kuumaks ja märjaks rassinud, siis tekkis ka siin vastupandamatu tung laukasse hüpata. Esmalt käega temperatuuri katsudes, olin positiivselt üllatunud. Vesi oli nii soe et tekkis tunne nagu oleks käe ära kõrvetanud. :P Nüüd polnud enam kahtluskti, ihu paljaks ja summdi sisse. Oi kui mõnus see oli, sinna oleks võinud jäädagi. Kuid aeg surus takka ja mingi hetk tuli ikka välja ronida. Kaldale jõudes avastasin, et rätikut pole kaasas kuid ohverdatud särk ajas suurepäraselt asja ära. Hämmastusin kui tühi ja vaikne siin oli. Peale vihmasabina ei kuulnud ega näinud ma kedaga. Alles auto juurde tagasi jõudes jäi silma paar musträstast kes minu saabumise peale põõsa sahisema panid. Seda tühimikku täitsid aga hoopis metsaannid. Kõik kohad olid seeni, mustikaid, pohli ja jõhvikaid täis. Varrukasse tõmmatud käed aga ei tihanud kuidagi nende märgade saaduste poole sirutuma ja minust jäid need kõik puutumata järgmisi korilasi ootama. Pealegi oleks see lisafaktor mind ilmselt pimeda peale jätnud, seda mul küll vaja poleks olnud.

Mulle siin Rabiveres meeldis ja missioon sai ka edukalt täidetud. Aitäh ja paluks juurdegi.

 1 

Matkateest ei hoolinud üldse ja tatsasin otse rappa. Mõne muraka leidsin ka aga sügisel peab vist tagasi jõhvikale tulema. Esimesest punktist leidsin matkatee üles aga punkt oli ülikenasti peidus ja läks veidi aega. Saadud numbrid ei tekitanud kaardil vaadatuna kahtlust. Pugisin kosutuseks mustikaid ja siirdusin põhiosa kallale. Väga tore ja kenad vaated oli rabas õhtu eel. Ka ilm oli super mingeid putukaid ka polnud. Õnneks aare selles kõige kenamas kohas ei olnud ja sain otsejoones turbaväljade poole tagasi tatsuma hakata. Teele jäi huvitav kuiv ja metsane madalam saareke ja järvekesed igasugu linudega. Turvavälja nurkades olid õnneks sillad loomadele, muidu poleks küll üle kraavi pääsenud. Tänud kena ja huvitava looduse ning toreda aardeteostuse eest.

Peale treeningut Tagadil, tundus see aare juba üsna lähedal olevat ja nii see suund paika sai. Parklas saime kokku ja alustasime teekonda, mis alguses kulges üsna nukra turbakaevanduse kõrval. Peale kraavi ületust muutus rada mõnusamaks ja kulges kuivalt kuni nullini välja. Nullist leitud juhised kiitsid jalanõudeks kummikute valimist. Edasine raba teekond kulges maastiku lugemise ja mai kuiste jõhvikatega maiustamise tähe all. Lõpp oli samuti kenas paigas ja sai kiirelt leitud. Üsna suvaliselt ja teiste laugaste juurest möödumisega valitud tagasisuund eksis nii paarkümmend meetrist meie tahkemalt pinnalt lahkumise kohast. Oli mõnus matkake. Tänan kutsumast.

 3 

Ilus päikseline pühapäev rabas. Mis saab veel parem olla.
Ei geopeitur niisama kodus passi,
ega niisama silita kassi.
Räätsad jalga tõmbab ta,
sest aardeid laotatud on üle rabamaa!

Rabailu

Matkasell

Saba andnud seltsimees...

Koprakoobas

Minu esimene rabamatk räätsadega (suured tänud Marjele ja Paavole laenutuse eest). Ühtlasi oli see ka minu esimene kord uuel matkateel. Hea meelega külastan seda veel teisteski kohtades. Parkisime auto põhjapoolsemasse parkimiskohta, nagu soovitatud. See oli meie lähenemissuunast lähim parkimiskoht, aga ühtlasi arvasin ka eelmise siit kandist läbisõidu tõttu, et teine parkla on ülerahvastatud (hiljem selgus, et oligi -- PS! seal on ka sissesõitu keelav märk, mida kenasti eirati). Jalutuskäik alguspunkti kulges probleemideta, lõpu poole oli pisut märg, aga kummikutega sai kõikjalt kuiva jalaga läbi. Vajaliku info leidsime kiiresti ja varsti saimegi laugema maa peal räätsad jalga panna. Üpris mõnus astumine oli, aga ilmselt oma ruttava sammu ja natukene vale tasakaaluasetuse tõttu pritsisin jalad siiski natukene märjaks. Ilm oli aga kena ja vaated ilusad, nii et see ei morjendanud. Aarde juures sai ka ümbritsevat imetletud. Tänud siia kutsumast!

Tänud aarde eest!

Matkamine oli ilus.Terve tee ma norisin Heldurit,et ta kummikuid ei pannud.Tulemuseks oli see ,et mina vajusin rappa ja olin oma kummikutega poolest saati märg aga Heldur oma saabastega kuiv.Õnneks oli autos kuivad riided ja jalanõud olemas.Tänud seikluse eest.

 3 

Sättisime end põhjapoolsesse parklasse ning teekond aardeni võis alata. Leidsime siit parklast ilusasti kätte ka matkaraja alguse, aga jalutades kaotasime ta jälle käest. Nii me selle esimese punkti poole üsna vaba trajektooriga rändasime. Mina natuke rohkem raba poolt ja Margus kummikutes kuivemat kandvamat pinnast mööda. Minule tuli täie üllatusena, et esimene punkt nii metsases kohas asus. See-eest oli muidugi kohe selge, mis nüüd järgneb ja kus suunas edasi. Teel järgmisse punkti sattusin jõhvikate peale. Nii palju jõhvikaid ühes kohas pole minu silm veel näinud. See oli rajal kõvaks takistuseks :) Peale takistusi jõudsimegi aardeni. Leitud-logitud, tore aare. Ja nüüd jälle vaba trajektooriga tagasi algusesse. Tänud rappa kutsumast! Auto juures varustust kokkupakkides nägime ära ka järgmise ekipaazi :) Ilusasti 2 meetri kauguselt. Tervitused!

esimene laugas on ikke see kõige ilusam :)

 10 

Rabivere oli meie tänane pea-eesmärk. Hommikul me vara minema ei saanud, alguses oli vaja tööasjad jonksu saada. 12.50 asusime parklast teele. Peale meie seal teisi parkijaid polnud. See tegi rõõmu, sest soovisimegi üksi rabas mütata. Siim mõtles tossudega tulla, aga vedas minu soovitusel siiski kummikud jalga. Alguses tundus talle, et metsarada oleks põnev rattaga läbida. Ta isegi koristas teelt suuremaid oksi, et ratturitel parem oleks. Umbes kilomeetri pärast, ehk siis, kui maapind märjaks muutus, ühines kuti arvamus minu omaga, et jala on siin ikka meeldivam.
Vahepunkti leidsime kenasti ja võtsime suuna järgmisesse punkti. Päike säras ja tema järgi oli hea sihti seada. Raba servas panin ma suht ruttu räätsad alla, Siim hüples ja jooksis rõõmsalt üle vajuva ala. Pikalt ta seda ei teinud, sest üheskoos jälgi uurides taipas noormees ruttu, et rabapinnasele meeldib räätsadega astumine tunduvalt enam. Niisiis räätsastus ka tema. Nautisime vaikust, päikest, jõhvikaid ja imelisi laukaid. Keerutasime seal mõnuga ja peagi oli aeg aardesse nimed kirja panna. Siin oli minul teravam silm, Siim ei osanud vist oodata, et Merle pere nii lahedaid konteinereid meisterdab. Parklasse otsustasime tagasi minna nii, et kumbki ei vaata ühtegi seadet. Väga hästi tuli välja.
Minu arust on see ideaalne aare nii koroona ajal eraldumiseks kui pärast koos sõpradega raba avastamiseks. Soovitan soojalt! Ja räätsadega. Aitäh!

Parim jõhvikakoht

 2 

Ilus ilm ja sai ette võetud pikem matk RMK matkarajal. Parkisime auto teise juurde ja alustasime teekonda. Teekond viis Kõnnu järve äärde. Aarde jätsin vargsi tagasiteele, sest ei teadnud kaugele minema peab. Tagasiteel sai siis ette võetud. Lapsed oli kogu senise matka üllatavalt hästi vastu pidanud ja nüüd olid valmis ka kaasa tulema aga peale 200 meetrit sai vasti võetud otsus, et nemad liiguvad auto juurde ja aarde võtmine tuleb mul üksi teha. Veeseis oli kõrge ja algul ikka proovisin saabastes hakkama saada aga selleks tuli liiga palju tiirutada ning tegin siis varustuse vahetuse, kummikud mis olin selleks puhuks kaasa vedanud, jalga ja otse joones aardepoole. Leid tuli kiirelt ja vaated olid siin ilusad. Tagasi natuke lõikasin ja täpselt enne autoni jõudmist sain ka teised kätte. Matka pikkuseks tuli peaaegu 20 km, teistel natuke vähem ja lapsed olid tublid, pidasid kõik vapralt vastu. Ainuke küsimus, kas ma aardest midagi sain ka, siis vastus oli neile natuke pettumust valmistav. Aitäh.

 2 

Algul oli mõte minna kohe avapäeval aaret otsima aga kuna ilm oli tookord vihmane, siis jätsin rabamatka nädalavahetuseks. Täna hommikul päike säras, tuult ei olnud ja õues oli paar miinuskraadi ehk ideaalne ilm rabamatkaks. Rabapinnas oli öiste miinuskraadidega jäätunud ja jääl oli kohati paksust mitu sentimeetrit. Poolel teel kuulsin parkla poolt hääli, ilmselt oli veel keegi alustanud rabamatka. Räätsadega rabas kulgedes jõudsin märkamatult aardeni. Aga enne logimist korjasin rabamätastelt hoopis looduslikus külmikus olnud jõhvikaid, mis maitsesid imemagusalt. Aardest 10m eemal oli maas ka kommipaber, mille taskusse pistsin ja sain ka ise anda panuses puhtama raba nimel. Tagasi auto juurde jõudes oli seal veel 1 auto parkimas ehk nagu arvasingi, siis keegi oli veel rabasse suundunud. Ja lisaks tulid 2 ratturit ja suundusid ka ratastega matkateele. Ütlesin neile, et see osa matkateest ratastega väga sõidetav ei ole aga nad olid nõus rattaid enda kõrval tassima.

Õnneks on Peeter meie käigust juba kirjutanud. Mul pole muud kui likvideerida logivõlg ja tänada meeldivate emotsioonide eest :)

Pilk kaardile ja lisatud fotod andsid sõnumi - meie lemmikmaastik, ei tormanud kohe jätsime päeva ainsamaks.. Alguses oli kõik halb, terve päev vaid negatiivseid uudiseid, tunnetamist et maailm, tegelikult inimsuhted, reeglid, meie ise pole septembris need kes olime jaanuaris. Frustratsioon selles et niipaljud ei suvatse mõista olukorrs tõsidust, üksikinimese vastutust. Autos sõites ja isegi üle põllu metsarajapoole kõndides tundsin end lausa füüsiliselt halvasti. Aga siis hakkas ravim mõjuma. Olime Mari logi lugenud ja räätsad rippusid õlal, ja kui need juba alla sai pandud.... Neist oli kindlasti kasu, aga see mida silm taas nägi, kõrv kuulis, nina nuusutas... see mõjus nagu intravenoosne glükoos hüpoglükeemilise kooma korral. ma tõesti nautisin iga sammu, iga laugast, kindlasti olin ka lahkem kui tavaliselt. Tagasiteegi võtsime sellise et saaks aga enam rabas olla (kuigi maastik osutus märksa raskemaks). Aitäh Merle, kuigi rabadki elavad vast paarkümmend tuhat aastat, on seda sadu kordi enam kui inimesele antud, tuhandeid kordi enam kui majandustsüklid ja sadu tuhandeid kordi enam kui mõni pandeemia. Kõigel on oma aeg, lihtsalt mõni asi kestab kauem teine vähem

 11 

Asjaolude kokkulangemisel oli täna võimalus teha üks mõnus päev looduses. Hommikuputru süües vaatasime koos aknast välja ja mõtlesime, et vist jääb ära. Viskasin korraks pilgu uutele aaretele ja silma jäi üks FTFi lõhn söögilaua tagant Waze andmetel ca 37 min kaugusel. Kiire tõenäosuse arvutus hajutas pilved ja olime varsti juba nina õigesse suunda keeranud. Kiire kaarditöö oli täpne ning jõudsime täpselt sellesse jalastumise punkti, mis ma plaanisin. Ees ootas tühi parkla ja esmaleid tundus üha reaalsem. Aardeni 1,2km. Nojah. Tehtav, mitte väga kaua - seljakotti vaja pole. Hakkasime siis astuma ja astumine läks nii hästi, et kümne meetri pärast oli juba just jalga pandud matkapapu porine. Tore algus! Alguses kulges tee mõnusalt kuni avastasime, et tükk aega ei ole ühtegi tee tähist märganud. Pilk gepsile näitas, et oleme juba paarsada meetrit rajalt kõrvale kaldunud. Korrektsioonid tehtud, olime varsti nullis. Uued numbrid sisestatud, valmistusime järgmiseks etapiks. Kui alguses püsis lootus kuiva varbaga pääseda, siis mingi aja pärast oli meel rõõmus, kui jalg üle pahkluu sisse ei vajunud. Lõpus ootas meid tore aare ning kritseldus tühja logiraamatusse läks kirja kell 14.40. Aarde kõrvalt samblatuti alt tõmbasime välja suure prügikoti, mille ka kaasa haarasime. Prügikott sai tee peal veel täiendust ühe saapapaela ning ühe taskurätiku näol. Raba jälle natuke puhtam! Ampsasime preemiaks tükikese šokolaadi ning panime tagasitee asimuudi paika ning andsime hagu, sest suht niiske oli olla. Kahe autoga parklasse (tervitused Tarmole!) jõudsime ca 3 tundi peale sealt lahkumist. Nii palju meie kiirest leiust. Aga iga minut oli seda väärt! Mõnus matk! Tore loodus! Parim koroonaprofülaktika! Suur suur tänu siia juhatamast! Võimalusel oleks tahtnud räätsasid, oleks loodusel ka kergem ☺️

Prügikott

 15 

Täna oli minu kord kodus laste üle vahti pidada. Tüdrukutel käis arvuti taga kibe õppimine ja Leanne istus kodukontoris. Et natukenegi seda olukorda leevendada olin siis täna samuti kodune. Tüdrukute õppimised saime ilusti jooksma ja peale lõunasööki poisiga õue suundudes ütles Leanne et ärge niipea tuppa tagasi tulge, saan rahulikult tööd teha. Kui esialgne plaan oli hoovi peal ringi tiirutada, siis nüüd tekkisid hoopis uued mõtted. Yldiselt ma just multiaarete fänn ei ole, aga kui on ikka vaja päev ra sisustada ja kisast kärast eemale saada. Siis pole ju küsimustki et matkamulti ette võtta. Auto geps näitas 45 minutit objektini ja nii me teele asusimegi. Vahepeal jõudsime paar vahepeatustki teha ja ühe telliskivi taha sõita. Lõpuks jõudsime siiski kodus välja valitud jalastumiskohani. Seal oli juba üks neljarattaline parkimas. Auto oli kll võõras aga ega ma väga ei kahelnud et see geopeiturile kuulub. Pakkisin poisi selga ja asusime teele. Kuna vihma terve aeg kallas, siis telo lükkasin sügavale jope taskusse. Vaatasin ainult et ca 1,2 km minna esimese punktini ja hakkasin samme lugema. Kui siis kilomeetrikene oli mindud, mõtlesin telost asukohta kalibreerida. Et noh paarsada meetrit veel minna... oot oot misasja nüüd esimese punktini hoopis 1,7 km #$@%#$... vot sulle pimesi suuna hoidmisest. Olin täitsa vales suunas kõndinud. Mis seal ikka, väikesed korrektuurid ja asusin nüüd juba palju karmimat maastikku trotsima. Kuni lõpuks jõudsin õigele matkarajale uuesti tagasi. Edasi kulges juba palju mõnusamalt ja nüüd hoidsin ilmakaartel ikka paremini pilgu peal. Vahepeal leidsime ka ühe kolmenäolise puu. Teisele reale sissekanne 15:20. Ainult kahest asjast tundsin puudust. Esiteks räätsadest kuna poiss seljas oli minu jalajälg ikka üpris väike ja tahtis pidevalt kuhugi vajuda. Ja teiseks kuna poiss läx kandekotiga selga siis matkakott jäi autosse. Seal sees oli ka rätik ja muud asjad ehk seekord jäi rabajärves ujumine tegemata. Matk ise oli aga pure fun. Eriti kui kõik spordisaalid ka suletud, saime vähemasti sammud ilusti täis :D suured tänud peitjale loodusesse meelitamast.

Matkasellid

Kolmikpuu

On the road again