PKT ehk Pedja Kanuu Trail või midagi sarnast :)
Ehket taaskasutust leidis taas paras ports NKT topse. Seekord siis kauni jõe kaldal. Kahjuks jõe läbimine aastaajast sõltuvalt ei pruugi väga kaunis olla ja võib kõvasti vanduma ajada. Siiski esimene lõik topse paika sai ja võib olla kunagi veel jätkame. Umbes täpselt tuli selle osa pikkuseks mööda jõge 8km. Aarded said peidetud kõik kanuuga ja vist korra või paar sai jalga maha toetatud topsi asetamiseks. Ehket kanuult on kõik ka võetavad. Siiski on vähemalt hetke veeseisuga seal mugavam liikuda vähe väiksema veesõidukiga. Ja muidugi kel tahtmist, saab ka kõik aarded jala kätte.
Natuke infot siia ka, kui kellelgi peaks olema huvi. Nimelt tegeleb läheduses kanuu rendiga Tauno Ojasaar. Tema telefon on 5184964. Temalt saab siis kanuu ja ta toimetab selle soovitud kohta ja pärast korjab teisest otsast kokku ka.
PKT ehk Pedja Kanuu Trail või midagi sarnast :)
Ehket taaskasutust leidis taas paras ports NKT topse. Seekord siis kauni jõe kaldal. Kahjuks jõe läbimine aastaajast sõltuvalt ei pruugi väga kaunis olla ja võib kõvasti vanduma ajada. Siiski esimene lõik topse paika sai ja võib olla kunagi veel jätkame. Umbes täpselt tuli selle osa pikkuseks mööda jõge 8km. Aarded said peidetud kõik kanuuga ja vist korra või paar sai jalga maha toetatud topsi asetamiseks. Ehket kanuult on kõik ka võetavad. Siiski on vähemalt hetke veeseisuga seal mugavam liikuda vähe väiksema veesõidukiga. Ja muidugi kel tahtmist, saab ka kõik aarded jala kätte.
Natuke infot siia ka, kui kellelgi peaks olema huvi. Nimelt tegeleb läheduses kanuu rendiga Tauno Ojasaar. Tema telefon on 5184964. Temalt saab siis kanuu ja ta toimetab selle soovitud kohta ja pärast korjab teisest otsast kokku ka.
Plaan neid pkt aardeid on olnud juba pikemalt tulla võtma, kuid pildid toredast eesootavast seiklusest on seda käiku korduvalt edasi lükanud. Täna hommikul aga sõbranna uuris, et ehk läheks kuskile sup-iga sõitma ja nii see plaan tuligi. Mõeldud, tehtud. Sup lauad pumpasime parklas täis ja läksime rajale. Esimene suurem takistus tuli juba esimese 200m juures, kus tuli paksu vetikaolluse sees sup lauda üle tassida. Ütleks, et raja esimesed 1-1,5 km olid suhteliselt rohtus ja tuli vaeva liikumisega näha, aga siis läks vesi veidi sügavamaks ja sõit sujuvamaks. Puude juures vahel tuli sup-i tassida jõe kõrvalt, vahepeal üleronida või pikali alt ennast läbi vinnata. Kuna kell 14 läksime alles rajale peale, siis keskel otsustasime, et jätame teise poole seiklusest järgmiseks korraks. Nalja oli meil palju, vette sai korduvalt kukutud ja ka mõned kriimud ei jäänud saamata. Tänud rada tutvustamast ja järgmise pooleni :)
Plaani PKT-le tulla olen pidanud juba pikka aega. Mõni nädal tagasi, peale Lauri infot, et plaan neile aaretele hooldus teha, liikus ka minu plaan veidi konkreetsemasse faasi. Siis aga tekkisid taas mingid segavad asjaolud mis ei lubanud hooldusdessandil osaleda.
Nii ma siis leidsingi end ihuüksi seal Mällo paisu juures SUPi täis pumpamas. Pakkisin mõned kuivad hilbud kaasa, toimetasin ratta poole raja peale ja lükkasin SUPi jõele. Esimene osa jõest oli jalutuskäik pargis. Aerutamine oli lihtne, taimestik ei seganud. Metsavööndisse sisenedes läks aga huvitavamaks. Mõned limbod ja mõned laua tassimised seal kus limbotamine võimalik polnud. Nii need petid siis vaikselt kogunesid. 14.nda juures juhtus siis see mida oodata oligi. Järjekordse limbotamise juures keeras laud end jõega risti ja rinnust saati vees ma olingi. Õnneks oli vesi suhtkoht soe ja peagi paistis ka lõpusild. Seega logitud said topsid 1 - 17. Järgmine kord lõpuosa tehes võiks ikka keegi kaasas olla, saaks vähemalt naerda kui ma kusagil taas ümber käin. Tänud Laurile, oli huvitav.
Kui sõbranna kirjutab kolmapäeval, et tal üks painav idee PKT seeria ära teha on vaid üks ainuõige kiire vastus: "Aga lähme!". Paar päeva hiljem laupäeval vedasime juba kanuu jõkke ning seiklus sai alata. Sama seeriat olin ka ise varem silmanud ning plaanis oli see niikuinii millalgi ette võtta. Nüüd siis sai ideaalne aeg selleks. Nagu tavaks tegin kaasa ka oma matkakaardid vajaliku infoga. Kodus neid seekord kiletada ei viitsinud kiiruga, seega matka lõpuks said nad suht räbalataeks ikkagi:D Mul veepeal komme kaarti alati silme-ees hoida, ei viitsi telefonist kaarte jägida sõidu aeg, niisiis sai kaart taas volditud reie külge paelaga. Üldiselt sujus kogu tee mõnusalt, kokku tuli veidi alla 9h ja sirka 14km. Enamus punkte leidsime ladusalt, kaks jäid võtmata - PKT18´d ei suutnud leida nii kanuuga, maapeal käies kui ka hiljem autoga uuesti üle kontrollides. PKT27 jäi jõel sutsu kärestikule liiga lähedale, et otse peale lennata, ujuma ka seekord ei hakanud. Nüüd takkajärgi mõeldes oleks saanud veidi kaugemale kanuu parkida ja siis jala seal korra ära käia aga seal sääserägastikus ei tuld selle ideepeale, aarde nägime muidu ära küll. Kärestikke jäi teepeale 3. Saime soovituse neid mitte läbi sõita. Kohapeal üle vaadates olid kohad liiga kivised, et sealt kuskilt vahelt oleks saanud selle kanuuga ohtutult läbi laskuda, üks oli ka veidi liiga kõrge langusega. Seega jätsime kärestikud välja ja vedasime kanuu koos kaldal edasi. Muidu voolukiirus oli mõnusalt tempokas, et sealt alla kulgeda. Eks siis teinekord paremates kärestikes. Kanuu kaldal edasi vedamisi tuli teisigi, kas siis paari puu pärast või üks madal purre jms. Muidu matk ise kulges suht muretult, tülli ei läinud. Päris mitmeid koprategevuse jälgi oli näha. Sääski, muda ja okste kriimustusi jalgadel leidus ka ohtralt:D Aga see kõik on osa seiklusest. Kanuulaenajalt kuulsime, et ega tavaturistid siia väga ei satugi, seega täitsa vähem avastatud jõelõik. Tänud siia jõerajale juhatamast! :)
See rada on mul juba pikemat aega mõtetes olnud. Nüüd kui nägin, et hooldus tehtud ja nädalavahetusel ilus ilm tulemas, ei saanud ma mitte jätta seda võimalust kasutamata. Kutsusin Annika kampa, tean, et ta ei heitu millegi ees ja temaga võiks kasvõi maailma lõppu matkata. Nagu peitja poolt soovitatud, rentisime Tauno Ojasaare käest kanuu, kuna tundus väga mugav variant, selle asemel et ise midagi Tartust kohale vedada. Soovitan väga Tauno käest rentimist, väga sõbralik ja paindlik teenus, poleks osanud paremat tahtagi.
Paat aidati vette ja sõit võis alata. Peale esimest kurvi sain aru, et pikkade pükste ja veejalanõudega ei ole seal küll miskit teha ja nii ma kalameeste silmarõõmuks ennast poolpaljaks koorisingi. See oli väga omanäoline ja lahe sõit, nagu džunglis. Pidime tihti paadist välja tulema, et paati kas üle mahakukkunud puu lükata või madala vee tõttu vaikselt ilma lisaraskuseta edasi toimetada. Lisaks olid teel 3 kärestikku, millest Tauno palus meil mitte läbi sõita, nii et nende jaoks pidime paadi kaldast üles vinnama ja mööda maad tassima. Kõige selle peale läks ka mul arahnofoobia väiksemaks, kuna pidin kogu aeg ämblikke paadist välja tõstma. Paar kaheksajalgset sai ka koos asjadega koju toodud. Kokku kestis meie teekond 9 tundi, nagu ka Tauno hiljem meie paati peale korjates mainis. Suured tänud peitjale aarete ja värske hoolduse eest!
Aber natürlich olin ma päri, kui Laur kutsus PKT-le kaasa. Liiga mitu-setu aastat on need topsid ilma minuta jõe kohal rippunud ja liiga vähe vett on näinud soetatud SUP-laud. Kui veel ilm ka alt ei vedanud ja seltskond ammugi mitte, oli minna lausa lust. Esiti sai selga aetud liiga palju riideid, aga õhuke kilekas mahtus ruttu kenasti kotti. Sain omale ülesande uued potsikud puudesse kruvida. Ei pillanud tööriista ega muid vahendeid kordagi vette ja ainus kaotus oli müstiliselt nagu vits vette kadunud suure plastkarbi kaas (mis oli ka hiljem siinsel fotol tuvastades kadumiskohas aaret logides endiselt olemas).
Alustasime korralikku skoorimist PKT #1 juures kl 1040 suure ja toreda pundiga. Sain esimest korda käe kruvides valgeks. Tänud peitjapaarile aardeseeriat loomast ja rajale kutsumast!
Täpselt nii oligi nagu Rita kirjutas. Nii, kui Laur mõtte lendu lasi, teha supilaudadega kambakas PKT aarete juurde, haarasime sellest sõna otseses mõttes kohe kinni. Peast käis läbi mõte, kas nüüd või mitte kunagi :) See oli mul täitsa esimene kord supilauaga seiklema minna. Aga noh, kunagi peab see esimene kord ju ka kätte tulema. Esimese korra kohta hirmutas natuke selle raja pikkus. Alguses oligi mõte talitada kõigile tuntud sõnade järgi, mida lausus kord õpetaja Laur ..kui kogu rehkendust ei jaksa, tee vähemalt pool, aga tee ise ja korralikult!
Mõeldud, tehtud ..kotid kokku pakitud, supilauad autos asusime hommikul varakult Võllilt Simuna poole teele. Ilmataadiga saime ka kokkuleppele, et ei mingit vihma ..piisab ainult jõeveest :) Kohale jõudes said supilauad kaldale ritta sätitud, auto raja lõppu viidud ning siis oligi aeg vette ronida ja teele asuda. Natuke võttis aega supilauaga kohanemine, et kuidas ja mis, ent õigepea olid juba kõik nõksud käpas ja edasi oli lausa lust, mööda käänulist jõge ühe aarde juurest teise juurde liikuda. Vesigi läks ajapikku soojemaks, vähemalt nii tundus ..ei muud, kui harjumise asi:) Mööda jõge liikudes oli limbotamist omajagu, et teele langenud puude alt läbi pugeda või üle ronida. Järgmistel päevadel andis lihastes ikka tunda see jõe peal tehtud trenn. Tegelikult oli seal ülilahe, nii ei tulnud poolel teel mõttessegi loobuda ..ikka edasi, võiduka lõpuni :) Minu GPS träkker näitas selle seikluse kokkuvõtteks 13,6 km ja 7 tundi 43 minutit.
Aitäh sulle Laur selle seikluse korraldamise eest!
Aitäh kogu meeskonnale, te olite üliägedad!
Jään põnevusega ootama uusi seiklusi, teiga läheks kas või maailma otsa :)
Kui Laur käis välja mõtte rajahooldust teha seltskonnaga, mõtlesime Christeliga kampa lüüa. Mõte oli huvitav aga ka veits hirmutav. Suplaudu omades ei tähenda veel, et nendega igas olukorras hakkama saad :) Huvi oli ja ka hirm hakkama saamise ees samuti. Rada ju pikk ja keeruline, ei tea, mis võib ees oodata. Lauad stardivalmis oli vaja auto viia, kas poole raja peale või lõppu. Isegi mõtet ei tulnud, et läbin terve raja. Mingi meeltesegadus aga suunas mind autoga raja lõppu. Kui läbida siis täna ja kõik korraga. Esimesed 4h läksid kiiresti, vähemalt mulle tundus nii. Teine pool oli veidi keerulisem minu jaoks. Takistused raskemad, vool kiirem, vesi külm ... ja muidugi väsimus. Ujumas käisin ka ikka ära enne lõpusirget.
Uhh. Tehtud tänu imelistele kaaslastele.
Me olime stardis kohal üsna vara. Tirisime oma piilupardid autost välja ja jäime teisi ootama. Mul oli au vanad topsid kokku korjata, et nad saaksid taaskord uue elu kuskil mujal metsas. Vana tops sisaldas kilepaberit.
Kui geopeituse chati potsatas kutse PKT hooldustöödele kaasa lüüa, mõtlesin kohe – kas nüüd või ei mitte kunagi. See raja esimene ots oli meil juba kolm aastat ootel olnud. Teine pool oli tehtud ja no ausalt, ega see sobiv aeg või ideaalne ilm ei olnudki vahepeal kusagilt välja ilmunud. Ja eks need esimese poole augustis käinute logid heinamaast kus sõita pole praktilised võimalik peletasid ka eemale.
Aga nüüd, kui tekkis võimalus kambaga minna, tundus, et võiks asja ära teha. Esimene mõte oli kindel minek, helistasin papsile ka – äkki tahab kampa lüüa? Pikka veenmist vaja polnud, ta oli kohe nõus. Nii me siis reede õhtuks Tamsalusse sätitud saimegi, et laupäeva hommikul rajale minna.
Raja esimene ots oli ikka oluliselt füüsilisem kui see, mida me mäletasime teisest poolest, aga hea seltskonna ja tugeva tahtejõu najal sai kõik tehtud. Minu kaela jäi enamus esimese poole logiraamatute täitmisest – seega, järgmistel on seal kindlasti huvitav lugeda. Tiim Mayday sai iga kord kirja pandud natuke teistmoodi – vahepeal täiesti eestipäraselt, vahepeal inglise keeles ja mõnel juhul veidi loominguliselt ka ;)
Täna on lihased küll ikka veel kergelt hellad, aga need neli tundi raja esimesel poolel olid täiega seda väärt. Aitäh Laur ja kogu seltskond – oli tõeliselt vahva! Järgmiste seiklusteni!
Mõni aeg oli juba plaanis kogu rada üle käia ja topsid välja vahetada. NKT ei õigustanud end jõe kohal, sest riivid kippusid avanema ja kui tops juba välja kukkus, siis sealt samast alt seda kätte saada oli võimatu. Nüüd on siis vähe kindlam versioon loodetavasti paigas. Eks aastad näitavad kas oli hea mõte või mitte.
Esialgu plaanisime Paavoga minna, kuid siis tuli mõte, et hõikaks välja ka ja äkki on veel huvilisi kes tahavad kaasa tulla. Lõpuks tuli paras punt kokku :) Uute topside paigalduse surusin vaikselt Paavo kaela, sest tal kindlasti kõige parem tasakaal ja imelikud liigutused laual tulevad hästi välja :D Esimest korda tegin ka ise ühe päevaga kogu raja läbi. Hooldasime lisaks topsidele ka jõge ja tegime võimalikult läbitavaks kõik. Seekord oli uusi langenud puid üpris vähe. Vahetult enne lõppu, ühte palgivirna eemaldades, õnnestus ennast ka korralikult märjaks kasta. Astusin supi pealt maha oma arust kindla palgi peale, kuid järgmine hetk see palk osutus mitte eriti kindlaks ja läks koos minuga sügavusse....sain ikka rinnuni märjaks ära :D Kokku oli puudu vist 5 topsi. Nüüd siis terve rada kenasti taastatud ja ootab geopeitureid. Raja hoolduse boonuseks nägime Paavoga veel lõpust ära sõite ka karu tee ääres, see oli meil mõlemal esimene kord näha karu looduses :) Suured tänud kogu seltskonnale kaasa tegemast ja abiks tulemast!
No hakkame siis aga otsast minema! See rada on mulle ammu huvi pakkunud, aga enamasti on ilm alt vedanud, täpselt samuti ka seekord, sest esimene plaan oli nädalapäevad varem teele asuda, kuid siis keeras ilm end selliseks nagu ta seda sel kevadel juba liiga tihti keeranud on. Seekord ilmaga vedas, märg oli ainult altpoolt ja üleval kohati isegi palav. Startisin autoga Võsult 8.45 ja tagasi saabusin 19.45 ehk siis terve rada ühe päevaga on täitsa tehtav toredas seltskonnas. Enamik seltskonnast oli aerulaudadel, ma ise olen tegelikult vaid kahel korral selle riistapuuga sõitnud üldse ja seega ei oleks mulle esimese variandina aerulaud raja läbimiseks pähe tulnud, aga kui kõik teised saavad, siis ega ma kehvem pole. Vaatamata takistustele täitsa tehtav ja kui mu mälu ei peta, siis peale minu oligi vist ainult üks inimene veel, kellel vette õnnestus kukkuda. Mul veel nii totralt ka, et venitasin või rebestasin jalalihase ära, aga muidu oli väga tore matk. Logitud ühiselt kui Team Mayday. Suur-suur tänu Laurile, kes rada hooldama kaasa kutsus ja kõigile teistele, kes meeldivat seltskonda pakkusid!
Leitud, tänud!
Vaatasin seda aarete seeriat 2 aastat tagasi kui käisin Eestis. Tookord sai aeg enne otsa ja võib olla polnud õde nii suur geopeitur kui nüüd. Sel suvel olen päris mitu vee - aaret leidnud, seega mõtlesin, et miks mitte minna otsima ka PKT seeriat.
Kuna kõige viimane logi on eelmise suve lõpust, millest on pea aasta möödas, siis hüppasime täitsa tundmatusse vette. Kanuumees ise ka ei osanud öelda, et mis seisus võib see Pedja jõgi olla, sest olime sel suvel esimesed huvilised, kes tema poole pöördusid.
Logidest jäi mulje, et tuleb heinamaal kanuutada, üle kopratammide ja puude ronida. Seda me tegimegi! Samas kõik oli okidoki. Esimene pool seeriast ära ei hirmutanud.
9:15 PKT 1 - Vesi madal ja läbipaistvus hea.
9:21 PKT 2 - Tegime jalad märjaks. Tassisime kanuud natuke maad, kuna põhi käis vastu kive.
9:29 PKT 3 - Mina nägin väikseid kalu. Õde ütles, et märkas isegi suurt kala.
9:34 PKT 4 - Edasi Kentuki Lõvid! Õel oli veel kõrge motivatsioon. Jõgi hakkas juba aina heinamaastuma.
9:45 PKT5 - Leitud, aga filmitops oli puudu. Panin oma paberilehe. Tõenäoliselt ei jää kauaks kuivaks. Vaja hooldada.
10:06 PKT 6 - Täielik heinamaa. Logileht oli märg.
10:33 PKT 7 - Heinamaa jätkub. Lõikasime ühe kurvi otse. Null jõudis kuidagi ruttu kohale, oleks peaaegu mööda sõitnud.
10:55 PKT 8 - Kergelt hakkab heinamaast kõrini saama. Õega arutasime, et ega siin on kaldal ka sellised, et kuiva maa peale ka nagu ei saa minna. Kanuuga on ikka kõige etem see retk ette võtta.
11:18 PKT 9 - Ei teagi, kes rohkem üllatus, kas meie või üksik seljakotiga kalamees.
11:30 PKT 10 - Läks kiiremini ja sujuvamalt. Hea koht jalgade sirutamiseks. Pilved jõudsid.
Sabistas hästi natuke.
11:42 PKT11 - Alles rajale minnes tuli mõte, et oleks pidanud aarete omanikuga rääkima, et hooldaks aardeid kui juba Pedja jõel. Järsku järgmised geopeiturid loevad ja teevad seda. Logiraamat on märg.
11:53 PKT 12 - Tegime pilti. Pastakas kukkus vette. Hea, et olin kaasa pakkinud 3 pastakat. Kasutusse tuli viimane pastakas. Esimese olin juba alguses kuskile kaotanud.
12:12 PKT 13 - Limbotasime ja tassisime kanuud mööda kallast. Õde kurtis nõgeste üle. Mul olid õnneks pikad püksid jalas.
12:18 PKT 14 - Kiirelt tuli leid.
12:27 PKT 15 - Kopratammest üle. Saatsime kanuumehele sõnumi, et linnulennult veel 1,1km sillani.
12:43 PKT 16 - OK!
12:59 PKT 17 - Vaatasime paari kohta, aga silma ei jäänud.
13:14 PKT 18 Tehtud!
Olime rajal u 4 tundi. Kilomeetreid ei tea. Telefoni aku kukkus 87%-lt 47%-le. Akupank puhkas kodus riiuli peal.
Kokkuvõttes, oli väga lahe ettevõtmine. Mulle just meeldis, et selle 18 aarde jooksul sai näha mitmekesist loodust. Kui alguses oli jõgi madal, kivine ja vesi oli väga külm, siis mingi hetk vee läbipaistvus kadus, tekkisid niidud ja sügavaks läks. Ja oi kuidas sai läbi heinamaa rapsitud. Mulle tundus, et vahepeal mõla isegi ei katsunud vett… Kui tagant järele mõelda, siis väga hull ei olnudki.
Ise istusin tagaosas, seega õde tegi raskemat tööd kui mina. Tema pidi ette vaatama ja veeteed valima.
Kohad, kus puud oli ette kukkunud ja veetase piisavalt madal, saime limbotades puu alt läbi või siis üle astuda.
Kui jõgi jõudis kuuse- ja kasemetsani, siis läks kanuu juba kiirelt edasi. Tiimitöö sujus, kuigi peame veel harjutama. Mitte kuidagi ei taha kanuu otse minna. Minu meelest sõitsime ühest kaldast teise kogu aeg.
Jõe peal oli vaikne. Kõik puud, mis olid kukkunud, tundusid juba vanad puhkajad.
Kui on hea aare/ aardeseeria, siis seda juttu ikka jätkub.
Taaskord on aeg tõdeda, et just sellepärast mulle meeldibki geopeitus!
Jään seda Pedja Kanuu Teed veel pikaks ajaks mäletama. Tänan seikluse eest!
Võtsin suuna seeriale, kuid proovisin rada läbida jalgi. Kahjuks oli võimalik ainult kolmele topsile ligi pääseda. Siis läks vesi liiga sügavaks. Kalamehekummid oleks vajalik selle raja läbimiseks kui tõesti jala ette võtta.
Eks tuleb teinekord naasta koos veesõidukiga. Aga siiski tore matk:)
Martin käis välja Pedja veeardeseeria, millest hea meelega kinni hakkasin. Sattusime kokku unistena ühel semi-sooja ilmaga kolmapäeval. Martini poolt oli korraldatud 2 SUP alust, millele sai mingil viisil istmed külge susserdatud, mis osutus päris luksuseks. Või oleks osutunud, kui oleksime saanud võimaluse tsiviliseeritud inimeste moodi allavoolu väärikalt triivida. Selle asemel ronisime üle kopratammidest, sõidsime jões, mis meenutas taimestiku tiheduse poolest pigem noort kuusemetsa, ning jäime kohati lihtsalt põhja peale kinni.
Võin teile öelda, et 23. aardeni on 10km. Edasi ütlesid kollektiivselt ülesse mu GPS ja kell korraga. Telefoniga mõõtmine jääb minu pädevusest välja. Aga tee kulgeb võrdlemisi sirgjoones, tehes vaid mõne arvestatava aeglase käänaku. Seetõttu võime ümardada linnulennult mõõdetud distantsi 23. ja viimase aarde vahel: 2,7km 3-ks. Ehk PKT kogudistantsiks pakuksin ligikaudu 13km. 8 km on linnulennult.
Kui Martin poleks ülesse kirjutanud, mina ei mäletaks - ju sai semi-hooldatud 19. aare ning feilitud 23. aarde juures nii korralikult, et isegi mu GPS patareid ütlesid ahastuses ülesse.
Raja algus - hirmus törlönt
Ligikaudu 12-14 aarde juures hakkab paistma lootuskiir - taimkate annab järele ning vool tugevneb. Üürikeseks ajaks enne kopratamme ja kive saab nautida sujuvat takistusteta SUP sõitu.
Kuigi vesi ei ulatu päris sageli isegi üle reie - välja arvatud süvendis päris keskel - suutsin kogu varustusega sisse kukkuda kohas, kus vesi oli julgelt rinnuni. Enne, kui meenus, et telefon on veekindel, võttis murelikuks. Kergendustundega läksin minema, unustades jõepõhja oma GEPSu, mille puudumis ma alles mõne aja pärast märkasin ning mida oli põnev otsida ja leida.
Lõpus õnnestus mul korraldada tõeline meistriteos. Kuna auto jätsime starti, olime enne paigutanud lõppu minu ratta, millega saab üks meist autoni vändata kuni teine varustusega tegeleb. Ratas on mulle kallis, mistõttu peitsin ta võssi nii, et teelt teda keegi ei näeks. Kinnitasin kindluse mõttes ketiga ka puu külge. Võtme panin kotti. Ning koti otsustasin viimasel hetkel autosse jätta. EHk päev lõppes sellega, et mina jooksin laenatud plätudes mööda asfaltteed VKT lõpust algusesse. Jooksin nii, et päkad väkusid. Sest Martin külmetas ja ma lootsin jõuda viimasele rongile.
Tänud peitjale seikluse eest. Sellised päevad on ilusad.
Algas meie ettevõtmine ühel kolmapäeva keskpäeval, kus üks tulnud öövalvest, aga teine seevastu juba 4 tundi kohalikke aardeid noppinud. Jätsime ratta lõppu ja kulgesime autol Mällo paisuni, kus SUP-id õhku täis peksime, targu üsna varakult ühelt neist kiilu alt eemaldasime, mis hiljem ainuvõimalikuks lahenduseks osutus. Veetaseme madalusest hoolimata oli esimesed paar kilomeetrit võimalik kulgeda SUP-i kajakina kasutades. Kauaks see siiski nii ei jäänud, kuna Pedja ülemjooksu alternatiivne nimetus Katkuallikas hakkas end järjest enam õigustama. Edasine liikumisviis oli SUP-il seistes või põlvitades aeruga tihkes bioloogias kõrge hõõrdeteguriga kaevamine. Kaotatud sai kaloreid, joogipoolist ja peaaegu ka geps ja telefon. Kuskil 14. punktist edasi muutus liikumisviis jälle ootuspärasemaks ja siinkohal ei jõua piisavalt ära tänada eelmisi rajameistreid, kes saega suure töö ära teinud. Aitäh!
Teine pool läks juba üsna kiirelt, kuna ka ajahäda hakkas tagant tõukama. Oli vist 19. punkt see, kus leidsime eest tühja topsihoidja, st filmitops ühes logiraamatuga ilmselt varasemalt välja kukkunud ja vooluga lõuna poole purjetanud. Jätsime uue sarnase logiraamatu, kuid filmitopsi kaasas polnud ja see sai asendatud hädapärase kilepakendiga. Leida ei õnnestunud 23. aaret, mis pigem on samuti minema triivinud kui et me seda lihtsalt ei silmanud.
Lõppu jõudes oli pagana hea tunne ikka. Teekond oli väga eriilmeline, ilus, kohati frustreeriv, kuid selle võrra rõõmutegevamad olid sügava veega vabad veelõigud :) Päris mitmel korral sai silmatud ka jäälindu. Punktist 1 punkti 38 kulus kahel inimesel kahe SUP-iga 7 tundi ja 40 minutit.
Kirsiks tordil oli lõpus tehtud avastus, et lõppu lukustatud jalgratta luku võti oli ikkagi starti autosse ununenud :) Selle vastu aitasid kiired jalad.
Tuhat tänu peitjale seikluse eest!
Kahe päeva jooksul tegime kogu raja läbi. Enamus topse sai hooldatud. Eelviimasel jäi kahjuks veel niiske paber sisse kuna ma polnud arvestanud kogu raja läbimisega ja ei võtnud piisavalt logisi kaasa. Kui keegi läheb rajale, siis olen väga tänulik kui saate ka selle ära hooldada. Kahe päeva jooksul tegime rada ka tunduvalt lihtsamalt läbitavaks. Kõvasti sai risu ära saetud eest. Mõned põnevamad kohad ikka jäid. Veeseis oli kevade kohta üpris madal aga kolmekesi kanuus saime hakkama. Esimene lõik on madalam ja seal oli rohkem kinni jäämisi :D
PKT 1-18
Laur juba ammu küsis, kas pole tahtmist PKT-le tulla, et tal vaja hooldada. Nüüd langesid kõik planeetide seisud soodsalt kokku, lubati volbrilõket ja kanuu toodi ka kätte. Mis sa hing veel tahad, tule ainult kohale.
Kolmekesi ühes kanuus oli üle kivide ja kändude saamine mõnikord keeruline aga mitte võimatu. Boonusena istusin mina keskel ja mu tööks oli vaid gepsu jälgimine, logimine, hooldamine ja sae kätteandmine. Mõlamine ja kanuu kandmine oli kõik meeste teha. Nagu puhkus, võrreldes tavalisega, kus ma ees istun ja kanuud jõuliste tõmmetega edasi pean tõmbama. Kaasasolnud saagidel oli raja esimeses pooles kõvasti tööd.
PKT 19-38
Õhtul volbrilõkke ääres tuli hea mõte ülejäänud rada ka homme ära teha, kui juba siin oleme. Nii me endid hommikul jälle jõe pealt leidsime. Jõgi oli laiem, kuid põnevust jagus ikka kuni lõpuni. Kunagi ei teadnud, mis käänaku taga ootab, sest koprad olid ikka hoolsalt puid langetanud. Mehed tegid läbipääsu ikka palju paremaks, järgmised ei jõua ära tänada. :D Ilm oli väga huvitav, alguses paistis päike, siis läks pilve ja lõpus saime lausa rahe moodi valgeid ebemeid kaela.
Ja ümber ei läinud me kordagi.
Väga põnev oli, aitäh peitjale!
Plaan kanuuga PKT rada läbida oli juba mõnda aega soojas ja ootas oma õiget aega. Kui Tanel tegi ettepaneku see rada kanuuga läbi teha, meeldis mulle see mõte kohe ja väga. Kunagi ammu eelmisel töökohal oli meil kaks väliüritustest kanuumatkad. Nendest olid mul väga lahedad mälestused. Tundus õige aeg seda korrata. Ilm oli super, päike säras, oli soe ja tuult vähe.
Kanuu laenutaja oli väga tore meesterahvas, kes jagas õpetusi ja hoiatas jõele langenud puude eest. Kuna olime esimesed kanuutajad talle sel hooajal, ei teadnud ta, palju puid võib jõele langenud olla ja ise polnud ta seda veel läbinud. Neid puid tõesti jätkus ja kohe kauemaks. Painutada sai ennast korralikult :D Kunagisest kanuutamisest ma sellist puusadu jõel ei mäletanud :D Oligi põnev ja meeldejääv. Samas sai ka mõnuga nautida lihtsalt vees kulgemist. Suvel on siin tõesti vist päris keeruline. Veetase ei olnud ka praegu alguses ka väga kõrge, aga sõita sai kenasti. Väga selge vesi ja põhi paistis. Topse oli ja osa jäi ka leidmata. Loomulik kadu või jäid kahe silma vahele :D Sai vahepeal ka tagasi vastuvoolu sõuda ühe topsi järele :D See lisatoimetamine nende puude ja okstega võtsid korralikult oma aja. Meil aega oli. Väga äge tunne oli, kui 38 tops lõpuks leitud ja nimed kirjas. Kanuu oli sodi nii täis, nagu oleks hagu käinud hoopis metsas korjamas. Jõudsime kenasti kuivana maale. Selline vahva spordipäev! Aitäh peitjale elamusterohke päeva eest sellisel lahedal georajal!
Tundus hea idee päikeselist ilma ja kõrgemat veetaset ära kasutada ja saigi Taunoga ühendust võetud. Saime kenasti kaubale, saime paisjärve ääres kokku, mõned õpetussõnad kaasa ja reis võis alata. Saime kaasa ka hoiatuse, et jõel võib puid ja risu olla, sest hooaeg pole veel õieti alanud. Esimene takistus oli juba enne esimesse punkti jõudmist, aga sellest palgist saime üle nikerdatud. Panime nime ajutisse logiraamatusse kirja ja jätkasime teekonda. Aitäh peitjale.
Leitud,äge rada.
Antud seeria otsimisest olen palju mõelnud, aga kuidagi läks nii, et geokolleegidega ei õnnestunud õigel ajal ühineda ning nüüd tekkis juba tunne, et hakka või üksi rada läbima. Õnneks Arvile sportilikud tegevused meeldivad ning oli huvitatud SUPitamisest. Seda näitab ka see, et enne kella 8st startimist oli ta soojenduseks 2km jooksnud. Kuna läksime ühe autoga, siis viskasime ratta lõppu ja auto algusesse.
Rajale jõudes tundus, et vett on piisavalt ning pole ohtu kinni jääda. Aga mõni aare edasi ja siis saime aru, et sõltuvalt raja osast on veetasemed väga erinevad ja põhja peale sõitmist tuli aeg-ajalt kogu rajal ette. Raja esimeses pooles tuli kahel korral maha langenud puu tõttu SUP veest välja tõsta. Umbes PKT 12 kandis kurvi peal vaatas täiskasvanud põder 50m kauguselt vastu. Mõne sekundi pärast kappas minema ja rohkem ei näinud. Kui jõudsime poole peale, siis oleks hea meelega lõpetanud, aga polnud valikut. Väsimus hakkas peale tulema ja jõud otsa saama, aga sõitsime edasi. Mingil hetkel kaotas Arvi oma pastaka ära, mis tõttu pidin edasi kõik ise logima. Tagant järele tarkusena võinuks mitmed pastakad kaasa võtta, sest kui oleksin enda oma ka kaotanud, oleks täitsa nutune olukord olnud.
Pärast puutakistusi, kus suure tõenäosusega saavad käed märjaks (nt SUPi üle puu sikutamisel), on ka logiraamatud märjemad. Ehk kui võimalik, siis aare peaks asuma enne takistust või jupp maad pärast takistust, siis ka otsijatel käed kuivemad. Aga üldiselt oli rada väga hea ja suur töö tehtud peitjate poolt. Pärast 5 tundi kühveldamist jõudsime lõppu ja oli hea meel selle üle. Nüüd oli vaja autoni tagasi jõuda. Arvil oli vaja samme, seepärast hakkas ta jooksma, aga kuna sokid unustas lõppu jätta, siis pärast 5km olid jalad hõõrdunud. Ma algul sõitsin rattaga ta kõrval, aga aja kokkuhoiu mõttes võtsin tempo üles ja läksin ees auto järele. Hommikupuder oli kell 7 ning järgmine söömine kell 19. See oli viga, sest jõuetus andis ka järgmisel päeval tunda. Aga vähemalt rada läbitud ja tuju sellest hea. Aitäh!
Plaan paigas, võtsin kuueaastase noorpeituri julgestuseks kaasa ja sõitsin Simuna suunas. Esmalt peitsin jalgrattad ja soojad riided raja 38. punkti juurde võssa, et sealt õhtul 10 km tagasi raja algusse auto juurde sõita. Mõtlesin optimistlikult, et peale kaunist rahulikku kulgemist sillerdaval jõel kulub natuke liigutamist marjaks. Siis sõitsin algusse paisuni, kus kalipsod ja meresussid selga-jalga venitasime ja aerulauaga pihta hakkasime.
Targu ei pannud uimesid lauale alla ja arvestades, kui palju tuli seda üle madalike, kivide ja puude tõsta, siis oli see õige otsus. Siin, esimese topsi juures kohtasime põõsas paari kolleegi, kes plaanisid raja maad mööda läbida. Kuna olin kunagi sama kaalunud, aga plaani kaarti uurides endale liiga soiseks-raskeks hinnanud, siis kummardus neile selle tüki eest. Loodan, et neil läks õnneks.
Umbes 3. topsi juures lõppes vaba vesi ja kolm tundi nühkisin läbi paksu heina – nagu madratsil suusatada – iga aerutõmbega umbes 20 cm liikumist. Kohati oli tõesti hämmastav, kui heinane, kitsas, aga ometi sügav Pedja ülemjooks on. Mõnes kohas ei näinud ka püsti seistes, kuskohast jõgi edasi voolab – ümberringi oli paks hein. Siis tõukasin ehku peale lõuna poole ja mingi hetk tuli jälle voolusäng vastu. Kuna tänase päeva peal oli eelneva kolleegi logid ees, teadsin, et keegi on veel rajal, aga tema sõiduvahendi jälgi oli vaid harva selles rohelises mäsus märgata.
Topsikud aga olid enamjaolt nii kenasti nähtavale jõe kohale riputatud, et ainult korra pidime tagasi pöörama, kuna olin aerutades õigel ajal telefoni vaatamata jätnud. Mingi aja peale tekkis isegi mingi oletamise oskus, et umbes kui palju see kaardil lubatud otse 200 või 300 meetrit järgmise topsini käänulise liikumise pealt olla võiks. Päris mitu korda läks täkkesse. Valdavalt sain topsid kätte otse laualt, aga paaris punktis ei ulatunud ja pidin noorpeituri kaldale või puutüvele tõstma. Kahekesi oli kindlasti parem.
Kuna näha oli, et lõppu me täna ei jõua, otsustasime raja esimese silla all välja tulla ja võtsime rahulikult. Peale 10. topsi tegime mõnusa päikeselise lõunapausi ühel siledal kivil, võibolla vanal paisul, vaatasime ringiujuvaid forelle ja uhasime siis edasi.
Pärast ühe suurema oja või peakraavi sissevoolu, võibolla 12. topsiku järel, pööras jõgi metsa vahele ja muutus igati sõidetavaks, sügavamaks, isegi kohati kiireks. Nautisime seda kaunist metsaalust sõitu täielikult, kuni jälle mõni puuront või kivi meid piraki! seisma pidurdas, laual külje ette kiskus (uimi ju polnud) või otse kaldasse virutas. Mitmel korral vuhises meist mööda jäälinnupaar.
Siit edasi oli asi lihtne, pärast 14. topsi tuli lausa pikk sirge, mis meenutas Inglismaa kanaleid. Kõige kauem võttis aega 18. topsiku leidmine, mis tundus kaardi järgi olema kümmekond meetrit enne silda, aga tegelikult ei olnud ühti. Karaski-Luhe tee sillani jõudsime seitse ja pool tundi peale veele minekut. Siit edasi ootas kuus kilomeetrit ühele või teisele poole kõmpimist – kas ratasteni või autoni.
Kuid, nagu ühele imelisele päevale kohane, jõudsime laua puhtaks pesta, välja tõsta ja silla alla peita, kalipsod kuivamaariiete vastu vahetada ja asjad kokku panna just täpselt selleks ajaks, kui siin muidu inimtühjas kohas üks kena perekond kalalt naases ja meid lahkesti tosinat km ringi tehes Mällo Veskijärve äärde tagasi sõidutas. Tänud neile.
Suur tänu selle toreda raja eest peitjatele ja ka neile, kes iganes sellise suurepärase ilma vormistasid. Teise poole teeme ka kunagi.
Tänud peitjale!
Algus oli jah lubav, aga ei läinud palju aega, kui põrguväravad avanesid. Alguses üritasin aeruga seal midagi teha, aga see väsitas rohkem, kui kasulik oli. Nii ma siis panin aeru kõrvale ja hakkasin end hoopis kätega floora abil edasi tõmbama. Nii sai palju kiiremini liikuda.
Aga ennem selle tehnika leiutamist sain ikka paar korda suplemas käidud. Ma ei oodanud, et selline kitsas kraavike võib nii sügav olla :)
Kuigi selle floora juures oli kõige tüütum, siis samas oli seal kõige huvitavam fauna suhtes. Sai nähtud haugi ja ka kobras tahtis mulle otsa ujuda. Päris õudne oli ikkagi vaadata kuidas mullid kiiresti mulle lähemale tulid. Umbes paari meetri kaugusele lasin tulla, siis lõin aeruga vastu vett ja tema vastas mulle lüües oma sabaga vastu vett.
Vabamasse vette jõudes ohkasin kergendatult, et nüüd saan sõitu nautida ka, aga siis hakkas alles takistus-sõit. Kus mu kogenematus kiire vooluga vees tahtis mind paaril korral jälle vette kukutada. Esimesel korral klammerdusin puutüve külge, aga supilaud sõitis edasi. Õnneks sain kuidagi supilauast jalgadega kinni ja ainult kannikad said märjaks. Seda situatsiooni oleks kindlasti väga naljakas olnud kõrvalt vaadata. :)
Edaspidi olin palju ettevaatlikum ja seetõttu ka aeglasem. Minul läks terve raja läbimiseks umbes seitse tundi.
Kui kunagi oli mul tarvis kiiresti ja palju leide teha, siis nüüd naudin ka seda otsimis-protsessi. Siin rajal mõtlesin, et jätaks selleks päevaks pooleli ja tuleks järgmine päev tagasi. Siis saaks veel rahulikumalt võtta ja rohkem nautida loodust.
Igatsete suve juba?
Aga mõelge järele. Te mõelge veel!
Parmud meenuvad? Eks erakordselt kuum suvi pakkus ju soodsat kasvulava üsna mitmele liigile. Kuna üks sõltub teisest, teine kolmandast ja kolmas kümnendast, siis juunis-juulis sai meil päris kõike päris palju. Parmusid ka.
Igatahes, ühel eriti soodsal parmu-päeval algas mul puhkus, mis tähendas täitsa otsast otsani vaba esmaspäeva. Ilma suurema planeerimiseta otsustasin ette võtta kõige tihedama kollase "vorsti" oma geokaardil - PKT.
Kuskil pealelõunasel ajal helistasingi kirjelduses välja reklaamitud Taunole. Leppisime kokku stardi Mällu paisu juurest enne poolt kolme. Ja et tal ettevõtmine majanduslikult kuidagigi ära tasuks, tasusin hea meelega topelt. Sõiduvahendina olid antud hetkel saadaval tõesti vaid kolmesed (= kahesed) kanuud, süstat/kajakki kahjuks ei pakutud. Üksi kanuu-"taburetil" istudes mõlamine pole just kõige kiirem vees liikumise viis, aga tehtud varemgi ja eks allajõge kärab küll. Ahjaa - kes seda varem kuulnud on, et tunk läheb veeaardeid logima ettenähtud abivahendiga ja mitte niisama läbi võsa murdes ning mudas mulistades!? Jajaa - kõik on võimalik! Mugavusvarustus ahvatleb teatavasti rohkem kui skooripunktide arv kasvab 18 pealt 38 peale :o)
Kanuud maha laadides nimetas Tauno karmi parmurohkust ja ma kostsin vist: "Mõned ikka on, jah." Vaevalt vee peale saanuna, umbes paari minuti jooksul läks trall täiega lahti. Keskmine(!) rütm oli kolm mõlatõmmet ning seejärel laks kuhugi kere pihta. Liialdamata, sest hullematel hetkedel tõstsin üldse aeru sisse ning vandusin/vehkisin nigu sõge. Täielik tuulevaikus ja igas mõttes ideaalsed tingimused parmude paljunemiseks tekitasid teekonnast omamoodi väljakutse. Lihtsalt käsi jäi väheks (vandesõnadest rääkimata), kõige piinarikkam oli muidugi logimine.
Kohati geps valetas, kohati magasin ise maha, mis tähendab, et vastuvoolu (tõsi, suuremas osas peaaegu olematut voolu) liikumist sai kokku umbes kilomeetri jagu. Selle ühe ja ainsa ekstreemsema koha eest mind hoiatati ning paluti kalda pealt ringi minna, sest kanuu ei kannatavat üle teravate betoonservade laskumist. Nii tegingi, igal pool mujal õnnestus end ilma välja ronimata üle puutüvede loksutada. Vähemalt nõndapalju üksisõidu eelist siis.
Mitte kogu teekond ei möödunud "piinapingil", natukene jäi ikka ka nautimiseks aega. Jahedama või tuulisema ilmaga ning mitmekesi tulles saab mutukamuret muidugi vältida. Kajakiga on vast selles mõttes mugavam, et see ei istu nii sügaval vees kui kanuu. Arvata võib, et eriti kevadel vedeleb jões veel rohkem langenud tüvesid. Kui geopeitus ei kutsuks, siis niisama see veesõidurada siin võibolla väga pikalt avatuna ei püsiks ka - eks loodus võtab oma. Vähemalt juuli keskel olid kõik aarded viisakas korras ning paistsid kenasti omal kohal püsivat. Aitäh.
Oleme ammu tahtnud PKT-rajale hullama tulla, aga plaaniks see seni jäänud oligi. Eile õhtul Emumäe jalamile telkima jäädes oli see plaan aga vägagi teoks saamas. Loomulikult oli meil plaan läbida raja esimene osa vaid, aga suur oli me üllatus kui hommikukohvi kõrvale hakkasid saabuma teated selle raja uutest aaretest. Selgus, et saame siin jõel kohe kauem aega veeta ja oma lemmikhobiga tegeleda.
Igatahes, alustasime algusest. Õige pea peale veele saamist oli näha, et veetase on küllaltki madal ja seetõttu ootab meid palju takistusi. Siin ootaski kohe tihe, roheline, kinnikasvanud mass, millest esimestel tuli läbi rammida. Õnneks läks see edukalt ja kadudeta ning peagi oli esimene leid olemas. Aitäh!
Seda jõe rada oleme ammu kiibitsenud. Küll on käinud mõtted kanuudest, isegi sellele kanuuteenuse pakkujale oleme helistanud. Samas jälle on kogu aeg teadmine, et paljudele on see rada ikka seni neitsilikult puutumata ja suurema seltskonnaga läbides on ikka nagu turvalisem, huvitavam ja kindlasti naljakam (et kui endaga miskit ei juhtu, siis mõni kaaslastest äpardub kindlasti) Küll on saanud ajastada nii ja naamoodi. Nüüdne nädalavahetus nagu sobis kõigile, vaid mina pidin tööandja nõudmisel laupäeva Tallinnas viibima, seega sai paika siis pühapäev. Samas jälle oi kui masendav oleks olnud pühapäeval geolehti avada, kui me oleks laupäeva valinud.
Hinge täitis rõõm kui laupäeva õhtul saime end Emumäe parkla poole liikuma sättida. Väike õhtune vestlus, grilli joogi ja sääskede peletamisega nagu ikka, hommikune valmistumine, rõõmus üllatus geoppeituse lehelt, väike logistika ja juba saimegi järjepanu enda lauad vette lükatud. Algus oli muidugi ja õnneks petlikult paljutõotav. See paks roheline orgaanika kust miski nagu läbi ei mahtunud, kuhu aergi kinni jäi ja mis rapsimise korral lahkelt ka lausa sülle kippus pugema ja lõhnas see minu jaoks nagu suvine mitu nädalat tühjendamata prügikast. Küll oli tore, kui see seljataha jäi. Edasi oli küll puhas rõõm kulgemisest jahedal veel. Paljud olid kindlad et just mina olen see, kes kipub kiirsukeldumisi tegema (küllap taheti mulle meenutada selle varakevadist kolmekordset riietega ujumaskäiku Suitsna rabas)Mingil imetabasel moel püsisin ma seekord siiski taeva ja vee vahel. Igavust tekkida ei saanud, ikka tuli kas laualt maha tulla et madalas vees lauda edasi liigutada, või end üle ettesattunud takistuse kiigutada, alailma käis tagumisku alt läbi mõni kivi pannes kahtlema kas kapitalistid ikka toodavad tänapäeval vastupidavaid tooteid. Kõvemad meist tegid seda Tõldu, Leigerit või Kalevipoega ja puhastasid jõge. Mingil ajal tekkis lausa selline rattagrupi karussellitamise rütm, kus teatud põhjusel pidevalt vahetub ees sõitja, aga ei see tuli muust põhjusest mitte kihutamisest. Lemmikuks oli küll raja teine, uus osa. Muidugi tekkis lõpuks tüdimus ja suutsin isegi hakata lõpetamist ootama. See mis põrgukatel tabas meid siis kui olime jõelt välja astunud...Palusime ja käskisme üksikuid pilveräbalaid taevas, et nad seisaksid päikese ees. Kuumus oli nii meeletu et isegi parmud olid jehhat teinud ja autost väljavõetud pudelit ei saanud nagu tulisuse tõttu peoski hoida ja sealt võetud lonks... noh las olla
Suure tänu raja ehitajale ja loomulikult päevakaaslastele. Oli ilus aeg
Mõne aja eest tuli plaan, et tagumine aeg PKT rada ära teha. Enam ei saanud ka öelda, et SUPpi pole või ilm on külm ;) Kuna keegi pidi ka laupäeval tööl olema, sai plaan laupäevalt pühapäevale lükatud ja see sobis ideaalselt.
Imeilus õhtu Emumäel koos sõprade ja Anna sünnipäevatordiga! No mitte ei raatsinud seda lõpetada, et oleks ehk hommikul varem vee peale saanud.
Hommikuse ärkamise ajal oli kuulda, et ilmselt tuleb pikem sõit. Ja algsed plaanid veel mõnel Eestimaa kaunil veekogul SUPituur teha, tundus tulevikku lükkuvat.
Eks algul oli ikka väikseid kõhklusi, et mis seisus jõgi ja kas ikka saame oma sõidukitega selle läbitud. Mida aeg edasi, saime aga aru, et see rada oli sellise leitsakuga ainuõige valik. Nii kui palavus pääses üllatama, sai üle SUPiserva kohe jahutust. Oikuimõnusseeoli!!! Ei hakanud ka lootuses esmaleiud võtta, oma plaane muutma. Tuleb, mis tuleb. Nii, et võtsime kogu kulgu puhta naudinguga.
Üks lõbusamaid kohti oli peale 27.-ndat punkti kui kõik oma munad märjaks said :D. Kes vähem, kes rohkem ;) Veidi maad edasi aga avastas Anna, et tema Ray-Ban-id olid oma teed läinud :( Lauri logi juures on küll näha, et üks põder just sealkandis toimetab ja ilmselt Anna prille otsib. Meile on teadmata, kas ta ka leidis. Kallo neid igatahes ei leidnud. Nii, et kui keegi leiab siis... :)
Tunnid möödusid nii kiirelt, et juba paistiski viimane aardetops ja tuli jahutavast veest kõrvetava päikese kätte tulla.
Rivistasime oma SUPid üles, tegime kibekiirelt oma toimetused, et siis kiirelt oma konditsioneeridega autodesse põgeneda :)
Tõeline kvaliteetaeg heade sõpradega:) Suured tänud!
Siit algas teekond. Kogunesime küll eelmisel õhtul Emumäele, et sealt hea lähedal hommikul “veidi” varem alustada, et kuum päev või nii ees ootamas. Läks nii nagu alati.
Juba esimeses kurvis ootas meid ees läbimatu lehmakoogi sarnane roheline mass. Siinkohal oli hea kolonni viimane olla. Selleks ajaks oli juba arvestatav rada sees. Ainult paar üksikut “saart” ujus veel mõnda aega kaasa.
Juta kutsus SUP-iga aardeid jahtima ja pakkus välja ka sõiduvahendi. Natuke puiklesin aga lõpuks ei saanud sellisele pakkumisele vastu panna. Korra olin enne SUP-i tiigil proovinud ja kõige hullem ei olnud. Ehk saab hakkama. Juta oli orgunninud ka hea sõidu ilma ja reis võis alata. Esimene käes, oli selge millega tegemist tuleb ja nii me kulgesime kõik aarded ilusti läbi. Aitäh peitjale.