Muraka raba

A|B|C|D|E|F|G|H|I|J|K|L|M|0|1|2|3|4

N|O|P|Q|R|S|T|U|V|W|X|Y|Z|5|6|7|8|9

16 veebruar 2025 leidis Wingmän ja [geobeargraphy]

TL;DR: Päris raske raba.

Kui eile õhtul hakkasin vaatama rabasid, mis nii mul kui Wingmänil tegemata, siis jäi silma, et tal pole Ida-Virumaa rabad tehtud. Vaadates, kui palju rabasid seal on, jäi esimesena silma Varessaare, mis kaardilt meenutas vägagi Šveitsi juustu oma pikka matkaraja ja lõpus rabaga, kuid sellise matka hindasime liigselt raskeks ja hakkasin alternatiive otsima, kui mul jäi see silma, 600m mööda rada, 700m mööda sood ja raba ning 200m läbi metsa, tundub lihtne. Kuigi lõpuks suutsin leida veel ühe rabaaarde siin kandis - Kriiva, selle tituleerisin liiga lihtsaks (800m mööda raba). Ainult üks viga minu arvestuses - Raplamaa ja Ida-Virumaa lumekatte paksus, mis ei olnud üks ühele päris. Juba kohale sõites oli seda näha, RMK metsateed olid valge Mersuga läbitavad, kuid päris algselt välja pakutud parklasse ei jõudnud. Sai sammuma hakatud 700m enne seda ja mööda teed Wingmäni jäljes ei olnud eriti raske käia, alguses. Mööda rada oli enam-vähem sama tunne ja see hakkas meenutama Šveitsi juustu oma tuimade sirgetega. Järgmine deja vu effekt toimus "metsas", kui hakkasime kuulma raginat oma jalgade alt. Varsti läks jalg läbi jää ning nagu Šveitsi juustu juures olime üleujutatud metsa jõudnud. Me arvasime, et siin on sügav lumi (spoiler: ei olnud). Rappa jõudes leidsime päriselt sügava lume. Umbes 300 meetrit enne aaret algasid Wingmäni raskeimad minutid ja minu kergeimad, kuna lume pealmine kiht mind kandis enamus kõrgemates kohtades, kui Wingmän vajus läbi. Lõpuks jõudsime nulli ja ma hakkasin kaevama ja lume alt leidsin mingi jupi ja kaevasin edasi, kust lõpuks sügava lume alt tuligi karp välja. Puhkasime 10 minutit ja siis hakkasime sama teed mööda tagasi minema. Samamoodi, rabas tegime iga 100m tagant puhkepeatusi. Kergendus oli metsa jõuda, kus oli madal lumi. Mööda teed oli kerge tagasi tulla, sest kiirtee oli sisse lükatud 1.5h enne. Lõpuks autosse jõudes oli möödunud 2h, üle 10 puhkepeatuse, 750 ml vett + autos sai üks 375 mline pudel ka tühjaks joodud. Äge seiklus, tänud kaasmatkajale ja peitjale!

16 veebruar 2025 leidis Herki [wingman]

Ma ei tea, kas see oli rohekaru-, lumekaru- või jääkarutapp. Kindlasti mingi karutapp see oli. Wingmän oli lõpuks täiesti rihm. Lubati kerget rabakat, võibolla kahte. Ainult, et lumikatte paksus ei pruugi olla Raplamaal ja Ida-Virumaal sarnane. See väike pisiasi jäi märkamata. Alles 4 km enne aaret oli selge, et midagi võib valesti olla. Viimased kilomeetrid parklani oli auto esiklaas enamiku ajast kaetud lumega. Õnneks oli sirge tee, kurvides tavaliselt nähtavus taastus. Aga karuga koos olles olen ma aru saanud, et väga lihtsalt alla ei anta. Sukeldusime siis kohati põlvini lumme. Väga eripärane maastik. Alguses tuim sirgtee, õnneks lühem kui Šveitsi juustu juures. Siis Šveitsi juustu juurest tuttav üleujutuse ala. Seal sai päris mitu põiget teha ja kunagi ei teadnud kui sügavale jalg vajub, kui jää murdub. Siis metsaala, kus lumetase „tundus“ kõrge. Siis lageala, kus lumetase ei tundunud kõrge vaid reaalselt oligi kõrge. Aga sellised pisiasjad ei peata geopeitureid. Lõpuks vist tegime iga läbitud 100 m järel puhkepause. Aarde juures halastati, lumepinnast kõrgemal oli poi, mille alt karbi välja kaevasime. Ehk siis selline tore rabamatk, mis jäi päeva ainsaks ja nüüd kaheksa tundi hiljem ootan juba järgmist matka. Aitäh!

P.S. karu oli tubli.

22 juuli 2024 hooldas Marko [markosu]

Vahetasin katkise karbi välja ning lisasin uude ka donotoodi ja ühe meene.

22 juuli 2024 leidis Marko [markosu]

Unustatud raja aarde juurest liikusin edasi raba suunas, et ka siin leid kirja saada. Õigemini kõigepealt seadsin sammud ida suunas, kuna tahtsin vaadata, kas kaardil oleva kraavi äärt mööda oleks hea raba poole liikuda.

Positiivse üllatusena leidsin teisel pool kergesti ületatavat kraavi mingi raja, mis asus selgemalt kõrgemal kui ülejäänud maastik. Justkui keegi oleks kunagi kraavi kaevanud ja kaevatu kraavi kõrvale loopinud. Raja enda loomise omistasin pigem loomadele. Kui aga olin paarsada meetrit edasi liikunud, siis avastasin horisontaalselt ristuva kraavini jõudes selle teisel pool ootamatult puuposti, mille küljes oli kunagi olnud mingi viit. Tekkis üpris tugev aimdus, et see võiski olla üks unustatud raja suunaviitadest ning et viimaks olin SELLE raja peale sattunud.

Ületasin pea olematu kraavi ja kõndisin hetke sellel suhteliselt heas seisukorras rajal edela suunas. Kiiresti sain aga aru, et sedasi ma siiski rappa ei jõua ning pöörasin nina taas lõuna suunas, kust kohe ka raba pihta hakkas.

Kohe kui otsustasin, et ei hakka tingimata jalgu kuivana hoidma, läks raba läbimine väga lihtsaks. Kahtlasi kohti, millest kaarega mööda minna, eriti ei olnud; pokude vahel/peal ka palju navigeerima ei pidanud. Üksikud älved/lauka alged tekkisid aardele lähenedes, eks nendest läksin kõrvalt mööda, aga muidu oleks suht sirgjoones aardeni saanud.

Üks tore vaheseik tuli ka rabateekonna alguses ette. Tundsin, et miski (või pigem keegi) läks mu sandaali vahele. Vaatasin, aga ei märganud midagi. Tegin ettevaatlikult sandaali pandla lahti ja hetke pärast vaatasin arusisalikuga tõtt. Kuna ta kohe ei minema ei lipsanud, siis sain ettevaatlikult telefoni võtta ja temast ka paar pilti teha. Seejärel jätkasime mõlemad oma teed.

Aaret ennast koordinaatidelt ei leidnud. Kõige lähedasema puu juures polnud, niisama maapinnal (nagu vihje lubas) ka ei märganud. Kui aga pilgu õiges suunas pöörasin, siis märkasin karpi ikkagi tegelikult kergesti silmatavas kohas kahe puukese vahel.

Kuna olin teadlik, et aare vajab hooldust, siis olin uue karbi endaga kaasa võtnud. Logisin aarde, vahetasin katkise karbi välja ning lisasin uude ka donotoodi ja ühe meene. Vana karp läks kaasa võtmiseks kotti.

Seejärel liikusin mööda raba tuldud teed tagasi, kuni jõudsin uuesti unustatud rajale. Kuna see rada oli väga heas korras, siis osaliselt uudishimust ja osaliselt soovimatusest tuldud teed tagasi minna otsustasin jätkata mööda sama rada edela suunas, et vaadata, kas seda mööda saan tagasi auto juurde.

Mõne hetke pärast pööras rada natukene paremale, mis sobis mu kursiga isegi paremini. Ja kuna seda rada oli ilmselgelt kellegi poolt päris aktiivselt kasutatud, siis jätkasin entusiastlikult oma teekonda. Sedasi liikusin kiirelt sõiduteele lähemale, kuniks ootamatule seisin juba päris laiema kraavi ees. Kraavi ääres kasvas puu ja selle mõlemal küljel oli potentsiaalne ületuskoht - paremal üks jämedam puu, vasakul mingi sillakese jäänused koos paari natukene kitsama puuga. Kuigi vasakpoolne tundus ahvatlev oma võimalusega asetada mõlemad jalad erinevale kandepinnale, otsustasin jämedama palgi kasuks. Nihutasin ennast edukalt üle ja jätkasin teed.

Taimestik oli nüüd aga oluliselt muutunud. Tundub, et enamus liiklusest oli toimunud teisel pool kraavi, sest rada kadus suhteliselt kiiresti ja taimed hakkasid kasvama vaikselt üle pea. Ilmusid nõgesed. Kuigi mul olid pikad püksid, polnud need siiski eriti paksud, samuti olid jala alumine osa pea täielikult katteta. Kuna aga tee oli nüüd linnulennult vaid mõnesaja meetri kaugusel, otsustasin edasi minna. Tallusin nõgesed madalaks ja trampisin vaikselt edasi.

Varsti märkasin järgmist probleemi - kraav, mille kõrval olin pidevalt kõndinud, pööras vasakule ja hakkas taas edela suunas liikuma, tee aga jäi loodesse. Ehk siis mul oli vaja veel üks kraaviületus teha, ja sel korral kõrges taimestikus, kus polnud hästi aru saada kui lai või sügav vesi kraavis on. Samuti ühines selle kraaviga risti ka teine kraav, millest tahtsin kohe õigele poole saada. Otsisin siis natukene õiget lähenemiskohta ja leidsin piisavalt hea. Sellise kus sain kuiva jalaga üle ning kus pärast veel teist kraavi ületama ei pidanud. See ületuskoht viis mu aga raielangile, kus noor võsa oli hakanud juba võimust võtma ja pidi jalge ette vaatama, et mitte mõne peidus kännu otsa komistada.

Nüüd olin aga veel ainult sadakond meetrit minna ja rühkisin rõõmsalt edasi. Viimasel paarikümnel meetril oli tee asukoht ühtlasi aimata. Seal aga tuli veel viimane üllatus. Nimelt leidsin vana puust stendi, mille üks post püsis veel viltusena püsti, ülejäänud osa oli aga väsinult maapinnale väsinud. Päris kindel ei ole, aga infotahvlit vist selle küljes enam ei olnud. Kahtlustan, et see võis varem kuvada selle sama unustatud raja kaarti ja muud infot. Vähemalt stendi asukoht tundub kattuvat "Unustatud raja" aarde kaarditükil oleva raja ja sõidutee ristumiskohaga.

Igatahes mul oli hea meel, et olin tagasi sõiduteel. Retk oli väga huvitav ja vaatamata osaliselt kehvadele rajatingimustele leian, et tasus käia.

Aitäh elamuse eest!

13 märts 2024 kommenteeris Carolina [caro]

Aarde peitjad pole vist enam aktiivsed nii, et siingi on kogukonna abi vaja.

12 märts 2024 soovis hooldamist Inge [aunad]

Karp vajab vahetust. Vanal kõrvad küljest ja praod kaanes, nii et vett ta küll enam ei pea.

11 märts 2024 leidis Inge [aunad]

Unustatud rada aarde juurest tulles oli täna väga lihtne maastik. Ainult vahetult enne rappa jõudmist oli üks lahtise veega kraavike, millest lihtsalt üle hüppasin. Rabas lund praktiliselt ei olnud ja kõik vesi oli kandvat tahke. Isegi mõned talve üle elanud jõhvika sai põske pistetud.

Tänan peitmast.

27 november 2022 leidis Krissu, Aive ja Margus [yksk6ik]

Auto parkisime matkasildi juurde ja leidsime pisikese rajakese lausa, mis aga natukese aja pärast lõppes. Siis rajasime Aivega enda teekonna Marguse jalajälgedesse. Onni me ei leidnud, saime hiljem teada, et see on maha põlenud. Läbi lumise pudru me lõpuks kohale jõudsime. Aarde leidmisega läks tiba aega, oli teine lume alla peitu pugenud. Jõge ületasime meiegi tänu kopraonude ja tädide tublile ja vastupidavale tööle. Tänud

27 november 2022 leidis Krissu,Margus ja [sunflower]

Võtsime suuna otse aarde peale,jõe ületamiseks kasutsime meiegi kopra ehitst ,minnes üht ja tagasi tulles teist.Aitäh!

28 oktoober 2022 leidis Merle [meteta]

Täna tundus olema jälle hea päev rabas kondamiseks. Alustasin lisapunktide all toodud parklast. Infotahvel matkaraja (mida ma siin küll oodata ei osanudki) likvideerimisest ja silla (mida ma ka ei eeldanudki) lagunemisest tähendas vaid seda, et ma isegi ei hakanud tuvastama mingit rada ja mõttes valmistusin ujumiseks. Võtsin oma suuna, nii juhtus, et vahepeal aarde asukohta kontrollides selgus, et ma hoopis kaugenesin aardest, mitte ei lähenenud sellele. Ja silla puudumist ärge uskuge! Misiganes sild siin kunagi oli, võib see ju tõesti lagunenud olla, aga kopraonud on hoolitsenud matkajate eest ning palju loomingulisemad sillad püstitanud. Niisiis jõeni jõudes ujuma ei pidanudki, ei saanud ju ometi kopraonu solvata ja tema uhket ehitist mitte kasutada ;).

Rabaring tuli täitsa mõnus, lõpuks jõudsin muidugi aardeni ka, ei tahtnud see peidukoht esialgu kuidagi silma jääda, mitu tiiru tuli enne karbi märkamist teha. Aare seisundis nagu ta sellises kohas eeldatavalt ongi, panin logiraamatu uude minigrippi, logiraamat täiesti rahuldavas korras.

Tagasiteel otsustasin mitte suurt ringi teha, kuna tahtsin samuti lisapunkti all toodud väikese majakese ööbimiseks üle vaadata. Ootused suured polnud, seega pettuma ei pidanud, üsna ootuspärase onnikese leidsin eest. Ilma infota infotahvleid jäi ka rabas päris mitu teele, mis andsid tunnistust siin kunagi tõepoolest asunud matkarajast. Nn onni külastusega sain ka selgeks, kui lihtne matkake oleks olnud aardeni ja tagasi kui oleksin alguspunktist mööda rada tulnud :D Nägin vist ära ka kunagise silla, st ühe palgi sellest. Ka tagasiteel ületasin jõe kuiva jalaga tänud kopraonu järjekordsele uhkele ehitisele.

Mõnusad tunnid rabas. Aitäh.

24 jaanuar 2021 leidis Anna ja Kallo, Reigo, Loona, Piia ja Peeter [blondiin]

Kõrvalaarde leidmine sellises toreda seltskonnas ja imelises keskkonnas lisas vaid indu ja nii kulges tee üle külmumata lumega kaetud raba räätsadeta läbimärgades jalatsites nagu linnulennult (noh lind just põlvini mudasse ei vaju või kui vajub siis järgmist päeva ei näe). Vahepeal oli kiire aardeleid ikka ka (mina olin ikka nii lendlevas meeleolus, et lihtsalt maist geokuhja ei pidanud muuks kui looja enda loomulikuks käteteoks. Õnneks oli läheduses vähem lennukas meeleolus kaaslaseid.

Aga siis kui lõpuks silme ees oli külmumata kaanega voolav vesi, kaotasin ma oma võime vete peal kulgeda ja oskasin jälle mõtetes ja palvetes tänada loojat, et oskas ikka luua siia jõgede äärde kopra, kes oskab ehitada märksa kauem kestvaid sildu kui looduse kroon, kelle sillad vaid kaardil eksisteerivad.

Järgneval esmaspäevahommikul ärgates soovisin kogu hingest puhkepäeva, et sellest kahest puhkepäevast välja puhata.

24 jaanuar 2021 leidis Anna, Kallo, Piia, Peeter, Reix ja Loona [paulaloona]

Unustatud raba aare leitud ja puhkepaus tehtud, oli jälle energiat, et edasi minna. Oi-oi kui pikk see rabamatk tundus. Kuigi eelmisel päeval käidud Puhatu oli kordi pikem, siis väsitavam oli see. Küllap mängisid oma rolli ka vähesed öötunnid. Raba oli suheliselt vesine. Suusatajad olid meile öelnud, et ega siin küll ilma räätsa või suusata ei liigu, aga noh meie, hullukesed, liikusime :D
Reix tegi ees rada ning meie tatsasime järel, nii kuis jaksasime. Viimased paarsada meetrit lõi Reix meile vahepunkte, kus korra puhata ning kommi põske saime. Nagu korraldatud matkal oleks olnud, super luks!
Kui lõpuks surmväsinutena aarde juurde jõudsime, jõudis kohale arusaam, et aarde suurus on mikro ja asub alla põlve. No päriselt või? Vähemalt on viimastel nädalatel rabas lumekaevuri tööd mitmel korral tehtud, nii et ei läinud üldse kaua, kui Kallo tuvastas geokuhja. Aare oli korralikult maasse külmunud, kuid sisu oli minu mäletamist mööda kuiv. Suurus oli pigem väike. Ära tegime!
Ära tegemisest oli asi veel kaugel. Tagasi oli ju ka vaja saada :D Võtsime suuna GCs märgitud onni koordinaatidele. Nojah, seda onni seal enam pole. 2008. aasta logist saab sellest ajaloolist pilti vaadata. Äkki on viimane teeviit alles? Jõudes selleni, polnud ka seda, aga hakkasime mööda arvatavat rada jõe poole minema.
Ühest puhmast kaevasime välja Tetre tutvustava sildi ning Annale jäid silma kulunud märgistused puudel. See vähemalt kinnitas, et olime õigel teel ja lootus, et üle jõe saada tõusis. Keegi meist polnud lugenud varasemaid logisid purde mitteolemasolu kohta :D
Mis teha, kui eeltööd ei tee? Saab koha peal õppida! Jõe ääres oli Muraka raba tutvustav silt ning kunagise silla riismed. Mööda jõe äärt tagasi sillani oleks olnud mitmekilomeetrine lisateekond ning kuna valget aega ning energiat polnud enam palju, siis ei tahtnud seda eriti ette võtta.
Mõnekümne meetri kaugusel oli kobras teinud üle jõe uhke tammi. Kohe näha oli, missugust veemassi see kinni hoidis. Hinge kinni hoides tatsasime kõik järjest sellest üle. Seda küll uuesti teha ei tahaks.
Nüüd oli jäänud veel "väike" jalutuskäik suure teeni. Meie jäljed ristusid mitmel korral suusajälgedega ning autode juurde jõudes ootasidki meid ees Varessaarest tuttavad suusatajad.
Aitäh peitjale ja matkakaaslastele - jälle üks eneseületus!

24 jaanuar 2021 leidis Geoseltskond, Anna & [kallo]

Naaberaarde juurest suundusime mööda kraavikallast õkva raba poole. Ka üks laiem kraav oli vaja ületada, aga seks puhuks oli sobivalt üks kask üle kraavi langetatud. Jõudes rabasse, saime tunnistada, et lund oli siin ikka mehe moodi, eriti metsa ääres. Reix seltskonna ees sai kokkuvõttes väga korraliku trenni.

Selle aarde leiu iroonia seisnes asjaolus, et kirjeldust selle kohta, et aare asub maapinnal! sai loetud alles eelmise aarde juures. Et läheme rappa, kus on palju lund, kus ei ole head levi ja loodame leida mikromõõdus aaret? :) Rabas asuvate aarete puhul oleme ikka harjunud, et üldjuhul on need riputatud keset lagedat raba asuva üksiku männi külge. Siin oli kõik teistmoodi, sest aare oligi maapinnal ja veel veidi madalamalgi. Lokaliseerisime siis ühe võimaliku asukoha ning seal hakkas Peeter kaevama. Algul lund ja siis juba muud. Kui ta oli juba loobumas, siis ma veel jätkasin ning leidsin mõned oksad, mis meenutasid justkui geokuhja. Siis tulid välja veel mõned oksad ja ennäe, oligi geokuhi ja seal all oligi karp. Tundus endalegi täitsa uskumatu, suutsime selle aarde sellisest kohast, jäässe külmununa leida. Saime karbi siiski kenasti ja tervelt kätte ja nimed kirja. Sisu oli heas seisus.

Kui hommikul sai tehtud plaane, et alustame oma koduteed siin nende kahe aardega ja siis liigume edasi, siis tegelikult see matk siin koos eilse väsimusega jalgades oli veidi palju ning kuna metsast välja jõudes hakkas väljas juba hämarduma, siis lõpetasimegi sellega oma nädalavahetuse geoseiklused. Tänud aarde eest!

24 jaanuar 2021 leidis Anna ja Kallo, Loona, Reix, Peeter ja Piia [piuks]

Unustatud raja järel sai järgmine suund võetud Muraka rabale ja ikka rajameister Reixi juhendi järgi. Eks ta pani meid ikka proovile ka aga kõik said etteantud takistused ületatud. Tehti seda muidugi oma äranägemise järgi aga tehtud need said ;)
Pean tunnistama, et oli hetki, kus ma ikka räätsadest unistasin. Järgmine hetk aga, kui oli võimalik mättalt mättale hüpata, oleksid need lihtsalt seganud :)
Ja nagu hommikul Varessaare aarde juurde minnes juba sain aru, et ega selle niiskuse eest sel päeval ei põgene. See muudkui imbus aina sügavamale ja aina kõrgemale. Õnneks aga polnud niiskusega külma kaasas, pigem vastupidi. Pidevalt oli vaja mütsi peast ära võtta, et kuumaverelised Eestimaa tütred ja pojad saaksid pisut jahutust ;)
Ja juba olimegi ettenäidatud nullis. Peab tunnistama, et üllatavalt kiirelt käis see paksu lumevaiba alt maapinnale peidetud aarde leidmine. Nimed kirja, väike puhkepaus ja seejärel juba uus suund autode poole.
Nüüd ristus meie rada tihti nendesamade suusajälgedega, mis ilmselt Varessaare suunal olid liikunud. Ühel hetkel lõikas meie tee jõgi. Väike mõttepaus kui juba keegi silmas miskit lootustandvat. Lähemal vaatlusel selgus, et tegu oli kobrastepoolse abiga, et saaksime ilma ujumata üle jõe. Taas oli Reix see, kes selle esimesena ära kontrollis ja mõned hetked hiljem olime me kõik teispool jõge :) Veel pisut metsaalust maastikku ja tervitaski meid juba suurem tee, kust autodeni oli veel viimased sajad meetrid.
Tänan aarde eest ja tänan ka kõiki kaasmängijad, kes sel nädalavahetusel ühe või mitme aarde otsimisel koostööd tegid!

25 november 2020 leidis Margus ja [kaksikmadu]

Oh mul matkast lõbus meel....

Aitäh!

11 juuli 2020 leidis Silver&Kaupo&Liis [luurebuss]

Skaudid, sh ökoskaudid on tõesti vahvad tegelased ja millegipärast on neil kombeks sattuda üpris huvitavatesse kohtadesse. Seda raba läbides mõtlesin korduvalt, et kui väike olin, siis vanemad hoiatasid, et nii kui rabas laudteelt maha astud, siis upud ära ja keegi ei leia sind üles jne jne jne. Nojah, on aastaid läinud ja nüüd olen juba selles faasis, kus rabakilomeetrid aina kogunevad. Eriti suvel. Ja kui rabas laudteed näen, siis on see juba puhas luksus ja mõtled, et miks asi küll nii lihtsaks on tehtud. Ei olnud kerge, aga nii hea seltskonnaga siiski tehtav.

11 juuli 2020 leidis Kaupo, Liis ja [silver0]

Kaupo leidmata aarete järgi punkte järgides jõudsime järjekordse pähkli juurde. Auto jäi vist linnulennult 1.7km kaugusele ja asusime otsejoones aarde poole teele. Võssa kasvanud raielangist läbi murdmine oli paras katsumus. Kohati oli nähtavus ainult paar meetrit, seega oli sihiks võetud metsatuka otsa praktiliselt võimatu järgida. Korra andis väike lõik metsas vähe armulisemat maastikku kui jalgealune kõrges heinas kahtlaselt palju vajuma ja õõtsuma hakkas. Seda veel päris pikalt kuni endale tuttava rabapinnaseni välja mis samuti tänu niisketele oludele just kõige kergem ei olnud. Nimed kirja, karp kuivemaks, väike puhkehetk rabaveest kosutust otsides ja aeg oli tuldud teedpidi tagasi suunduda. Korralikult kurnav rännak oli kuid siiski mitte veel päeva karmim, see ootas veel ees. Auto juurde tagasi jõudes nägime ka teekonnal nähtud ainsa looma ära. Oravapoiss kalpsas mööda metsa ja lõbustas me meeli.

Uhh, raske oli, aga sai selle päeva kolmandale kauem leidmata top40 aardele joone peale tõmmata. Tänud.

Edit: Vabandust tunk, olid tõesti siin ette jõudnud.

11 juuli 2020 leidis Silver&Liis&Kaupo [lepalind]

565 päeva leidmata aare, TOPis 19. Parkisime auto ära ning tundus, et tavaline rabamatk. 1300m aardeni ei tundunud ka hull ning läksime teele. Nurga taga aga ootas kõrge võsa ning algus oli raske. Võsa stiilid muutusid, ei oskagi öelda, kas paremaks või halvemaks. Mida aarde poole jõudsime, seda aina vesisemaks läks. Ei mäleta, et mujal rabades oleks põlveni heinas ja samas vees matkanud. Raskelt, aga aardeni jõudsime. Aarde juures jõime rabavett janu kustutamiseks ning hakkasime tagasi marssima. Kurikuulus torm laupäeval jõudis kohale, aga meie õnneks oli see vihmata, ainult tugev tuul. Oli väsitav, aga tehtud see matk sai. Tänaseks 8,9 km matkatud rabades ja võsades.

3 mai 2020 leidis   [tunk]

Noh, noored siin uhkustavad oma vallutustega kauem leidmata aarete nimekirjas :o) Tegelikult muidugi neid internetitabeleid ei saa alati väga tõsiselt võtta. Logiraamatu järgi tuleb nii siin kui ka Unustatud rajal Ingridi 2018. aasta külastuse järel ikka mai 2020, mitte juuli :P

Üle jõe sõites tõmbas tähelepanu seal kõrval laiuv mahajäetud talukompleks. Uksed lahti ning abihoonetel juba katused sisse kukkunud, käisin natuke uudistamas. Ilmselt alles üsna hiljuti hüljatud, peamaja on isegi täitsa kõbus veel ja uhke kaminaga. Eraomandis, kuid näha on, et lastud minna nagu läheb. Eks ta ajapikku laguneb seal, kui inimesed ei kasuta, siis loodus võtab võimust.

Matk nulli oli vesine ja algul päris võsane, seda õiget raba ilu sai alles retke lõpupoole nautida. Lisaks muidugi järgmise täpi juurde edasi vantsides. Aardega oli siin kõik enam-vähem, kopitusehõnguline logimine käib vanakooli elamuse juurde :o) Aitäh.

27 detsember 2018 leidis Elin [elin]

Käisime seapraadide vahel noortega räätsamatkal. Öö veetsime Varessaare metsamajas. Sellist vaikust pole nii ammu olnud. Tõeline puhkus

13 august 2018 leidis Ingrid [ingrid]

Siin kulus aega, küll mitte aardeleiule, vaid marjade korjamisega. Murakaid polnud, aga pohli, mustikaid ja sinikaid oli liiga palju, et need kõik sinna jätta. Mulle meeldib, et geopeitus juhatab sinna kust ikka midagi saab ka. Tänud.

24 juuni 2018 leidis Karl [zdrk]

Uni metsavendade punkris oli haledavõitu. Ei tea kas rahutud hinged, liiga vähe alkoholi või siis kõva küljealune. Kella vaadates olin valmis nägema 3-ga või 4-ga algavat numbrit. Oli hoopis 9:30. Õues tervitas mind vihmasabin.

Suundusin Muraka rappa hommikusele jalutuskäigule. Pole veel nii sita ilmaga rabas käinud. Samas täitsa keskpärane jaanipäeva ilm. Vajasin huvitava sildi ees enese moosimist, et üldse rajale minna. Otsus minna vastu võetud, siis olid esimese 30 meetri järel püksid trussikuteni läbimärjad.

Raielangil sain teada, et kätte on jõudnud see osa suvest, kus matkata on keeruline, sest mingi seletamatu jõud kisub kükitama ja kummardama iga meetri tagant. Mustikad olid antud olukorras tore ja hellitav hommikusöök. Kõht oligi tühja võitu.

Informatsioon lagunenud sillast pani kulmu kortsutama. Jõe juures selgus, et sillast on alles vaid puhas fantaasia. Jõe ületamine läks siiski väga lihtsasti. Eks see jõgi võinuks olla kasvõi nabani sügav, sest just sinna maani ma olin nagunii läbimärg juba.

Mida rohkem edasi, seda enam poogen oli kõigest taimestikust mis mind märgas. Rabaserval sain mugida ka raba nimikangelasi - murakaid. Nädalake veel ja on perfektselt valmis. Aardeni viis ilus sissekäidud rada. Kuni vihje piilumiseni otsisin liiga tavapärastest rabaaarete peidupaikadest.

Tagasiminek autoni oli vähe keerulisem. Tuldud rada viis mind millegipärast valesse suunda. Siis hakkas telefon sadava vihma pärast hullu panema. Puutetundlik ekraan tegi mida ta ise tahtis. Lõpuks kuidagimoodi jõudsin ikka õigele rajale. Taaskord üle jõe ja siis raielangil viimane mustikate nosimine. Auto juures väänasin sokkidest ja pükstest vee välja ning panin kuivad soojad riided selga.

Telefoni uuesti näppides selgus, et see ei tööta kohe üldse enam. Kuivatasin armatuuril ja proovisin seda välja lülitada. Aku tagant ära ei käi ja välja lülitada ka ei lubanud. Umbes 10 minutiga sain restardi tehtud aga mure jätkuvalt sama. Nojah.. uputasin vist oma telefoni vihmaga ära. Aarete päevaplaanist võis nüüd siis tuimalt joone läbi tõmmata. Tegin veel pool tundi trikke, et saada telefoni toimima aga täiesti lootusetu.

Ei hakanud kohe koju ka liikuma vaid võtsin päevakavasse seatud kolmanda eesmärgi ehk läksin Kauksisse pastakat otsima. Teadsin täpselt kust otsida aga kahjuks oli siit vahepeal pidu üle käinud ja isegi meie poolt jäetud üleliigne Coca-Cola kadunud.

Rohkem ei osanud midagi tarka oma ajaga teha ja sõitsin Rakveresse, et lasta endale mingi telefon pähe määrida. Päris kummaline oli autoga sõita kui tuleb vaadata vaid liiklusmärke ja mitte telefoni gepsu. Rakvere suurimasse keskusesse jõudes avastasin muidugi, et hetkel ju pühad. Telefoni ostust ei tulnud midagi välja. Vahepeal ekraani avades oskas telefon vaid iseseisvalt ühe sekundiga PIN koodi valesti panna.

Kui ma kunagi lõpuks koju jõudsin, siis täpselt kodu ees ärkas mu telefon taaskord ellu. Oskasin vaid naerda ja tõdeda, et see pidi küll mingi kaitseingel olema, kes mind tänasest ÄMMa ujumisest ära päästis.

12 veebruar 2017 leidis Tanel ja Sirja [sirts]

Päeva viimane raba aare. Peaksime kenasti selle veel läbida jõudma, enne kui päris pimedaks läheb. Õnneks mul küll jalg läbi jää ei vajunud, kuid metsas õnnestus mul korra põlvili käia. Käid küll hoolega ja tõstad jalgu, kuid ju väike väsimus mängis oma rolli. Õhus olev juur jäi oma jonni juurde ja jalga lahti ei lasknud. Nii olin põlvili maas vastu teist puujuurt. Eks ikka juhtub. Matk läks edasi. Kompass näitas kenasti õiget kohta ja varsti hakkas meile mõlemale ka geokuhi silma. Tagasitee kulges juba paremini. Enam keegi läbi jää ei vajunud ega käpuli käinud. Nii hea meel, et ka see aare leitud ja nimed kirjas. Aitäh peitjatele.

12 veebruar 2017 leidis Tanel ja Sirja [phantom]

Päev hakkas küll õhtusse jõudma, aga veidi veel valgust oli. Asusime auto juures teele. Poolel teel oli veetakistus, mida GPS arvas jõe olevat. Jää tundus täitsa kõva. Seisin teisel kaldal ja jõudsin just öelda, et õnneks õnnestus üle saada kui järsku käis raksakas ja hetkega olin pool meetrit allpool. õnneks oli reaktsioon kiire ja sain oma jala enne kätte kui vesi saapasse jõudis voolata. Teekond aardeni võis jätkuda. Edaspidi raba kandis. Kirjelduse järgi ootasin mikrot puu otsas. õnneks märkasin geokuhja, mille all aare end peitis. Tagasiteel oli juba nii hämar, et enda jälgede põdra omadest eristamiseks tuli ka lamp sisse lülitada. Aitäh peitjale.

21 jaanuar 2017 leidis Krista, Sannu, Heldur, Raili [raili]

Meie geopäeva esimene aare. Ilm oli justkui looduses matkamiseks loodud.. mõnusalt päikseline ja väga vähese tuulega. Enne aardeni jõudmist sain ka elu esimesed sammud räätsadel tehtud. Eks see kulgemine minu puhul midagi kure ja konna vahepealset küll meenutas, aga eesmärgini ma jõudsin. Tänud toredatele kaasteelistele ja peitjatele.

21 jaanuar 2017 leidis Krista, Raili, Sannu, Heldur [heldur]

Jälle nädalavahetuse hommik ja jälle rabasse. Mõnus! Aardeni jõudmiseks oli seekord küll rohkem metsa ja natuke raba aga me läksime siit otse üle raba edasi Unustatud rajale. Aare oli korras ja logiraamat kuiv. Aitäh!

15 oktoober 2016 leidis Reido [reido]

Leitud! Tänud peitjale :) Aardekarbis oli küll vett aga üldiselt rahuldavas seisus, kuivatasin niipalju kui sain. Puudub geopeituse juhend.

10 aprill 2016 leidis T & [eren]

Siin oli küll nii, et me suutsime raskusastme aarde leidmise, mitte maastiku kasuks keerata. Nullid jumpsisid mõlema seadmel ja läbi õnne jäi hetk enne käega löömist õige koht silma. Peidukas oli tegelikult tõesti äärmiselt lihtne.

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Tanel ja [kalmer]

Leitud. Aitäh!

11 november 2015 leidis Helbe, Anne, Tanel ja Kalmer [helbez]

Mulle rabad meeldivad, niiet täitsa tore aare. Aitäh!

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Kalmer ja Tanel [timix]

Parklast panime esialgu mööda, ma mõtlesin, et äkki on veel mõni :P Peagi tulime ikkagi tagasi ja hakkasime astuma. Alguses lookles rada läbi metsa, siis jõudis rappa. Minu jaoks oli seda metsaosa natukene palju, aga rabas olid see-eest vaated ilusad. Tee peal lõbustasime ennast ka kuivanud puude vertikaalse populatsiooni vähendamisega :) Aitäh!

11 november 2015 leidis Anne, Helbe, Tanel, Kalmer [nuffi]

Alustasin hoogsalt siiapoole sõitmist kui pidin pidurdama - ees oli sild - no mingid palgid ja nende peal mõlemas servas 2 lauda. Läksin välja ja testisin oma silmamõõtu - minu auto jaoks liiga kitsalt pandud. Minu 40 kg kannatas see sild välja ja siis on lootust, et veab ka 1,5 tonni üle. Geopeiturina olen uurinud ilmselgelt rohkem sildu kui need sillaehitajad asjast teadsid. Oleksid siis võinud mu käest küsida kui lai on autosildade vahe aga EI. Olid teinud oma hõredavõitu tarkusest. Ja mis nad nüüd arvavad, et kui "rott rongi all, siis jääb sõit sõitmata"! Tutkit ta jäi! Hiilisin sillale oma autoga sentimeetrite haaval, mida mu kaaslased ees näitasid. Uuhhh, üle saime.

Aardeni viis väga ilus matkarada, ei saanud arugi kui kohal olime. Ma küll tuustisin ühte ägedat mändi, ei jõudnud veel ümbergi keerata kui teised juba logisid. Tegime selfisid ja tederit õnnestus ka meil näha. Seisis keset teed ja keerutas ja lasi ennast pildistada igast küljest, tänan, ma polnudki uhket metsalindu nii lähedalt näinud!

12 september 2015 leidis Andres [elektrik]

Leitud. Vahetasin karbi ka välja.

21 veebruar 2015 leidis Anni,Merli,Piret,Endrik,Hannes,Jan,Kairo,Mart,Krista [krista]

Ilm vaikne ja tuuletu soosis täna väga me matkakest. 200m enne lõppu olid kõik matkajad räätsadel. Murakate asemel leidsime mättailt punapõskseid jõhvikaid. Oli väga tore matkake ja matkasellid. Tänud peitjale.

21 veebruar 2015 leidis Piret, Mart, Krista, Anni, Merli, Hannes, Kairo, Jan, Endrik [sylli]

Kartsin natuke seda vesist päeva ja raba, kuid väga äge päev kujunes. Kohapeal oli tuulevaikne ja vihmatu. Teekond parajalt pikk ja seltskond vahva. Teel nägime karu jälgi ja segipaisatud maapinda. Onni enam ei olnud ega ei tule ka. Nii teatas silt parkla infotahvlil. Aarde karp on üsna läbi omadega. Asjad sees niisked, aga logiraamat kuiv. Pärast väikest matka tegime parklas vorstid soojaks ja jõime kuuma teed! Väga mõnus päev! Aitäh aarde eest! Aitäh vahvale seltskonnale liitumast! EVEJ

3 detsember 2014 leidis Alex ja [mooritz]

Raba, mida oleme suht kaua eemalt piidelnud ja mitte pole olnud vaim valmis. Täna tundus olema vaimu virgestamiseks õige konditsioon ja nii me end teel rappa leidsimegi. Õigel hetkel tehtud õiged otsused viisid meid muretult rappa. Hirm selle raba ees oli olnud alusetu, siin oli väga mõnus. Tänud peitjale!

22 juuni 2014 leidis Hanno ja Triin [trine]

Mitteleiulogi on jäänud kirja panemata, tegelikult olin siin korra ka talvel, aga lume alt aaret välja kaevata ei õnnestunud (oleks teadnud, et see mikro nii suur on, oleks ehk rohkem üritanud). Ka seekord tegime parklas esiteks lõunasöögi, mis kujunes eriti kihulastele väga toitvaks vahelduseks. Ei suutnudki seal kaua olla, nuudlid luristatud ja kähku rappa. Matkarajale on tekkinud metsamasinatest uusi mülkaid, mis ei näe kuigi meeldivad välja, üks haaras lausa Hanno kummiku endale. Rada on siiski päris hästi näha ning onn pakub vajadusel peavarju. Onnist aardeni oli rabas ka hulgaliselt aarde nimikangelasi, siiani veel roosad ja toorevõitu, aga varsti tasub minna :) Aare OK, endine mikro on nüüd peidetud normaalmõõdus karbi sisse.

19 aprill 2014 leidis Vaimar [vaimar]

Väga mõnus matkake, ka onni jätsij meelde kui boonuse tagasitulemiseks. Kummikud unustasin koju aga sellest polnud lugu. Soe päike oli sambla sees vee soojaks kütnud ja nüüd vuhises soe mullivesi varvaste vahel. Tekkis deja-vue tunne. Ühe teise aarde juures ei raatsind tosse märjaks teha ja läksin paljajalu, väga mõnus soe oli käia ja sammal masseeris jalatalda. Aare oli talve ilusti üle elanud. Tänud!

23 august 2013 leidis Tiia,Einar [pagarid]

Teel rabasse tervitas meid metsisepaar, lendu tõusid mõni meeter enne autot.EVEJ

18 august 2013 leidis Hannes, Triinu, Mammu, Liisi [hpalang1]

Peressaares pikalt ringitrampimine ajas emotsiooni lakke, peale seda oli vaja maandamist. PIsikesed otsustasid hoopis magama jääda. Veeresime parklasse,ülejäänud kaader kes magas, kes hakkas korilaseks, läksin üksi. Ei ole veel kummikuilma, saab rahulikult tugevamat sorti tossuga ligi. Ja kui esimestest nätsketest kohtadest üle saab, kus siis hakkab pohli tulema! Püüdsin tagalaga ka kommunikeeruda, aga kus sa sellega, tagala ajas oma asju. Ja eksida on selle raja pea ka raske, olgu see tähistus olematu, aga jälg on võimas. Otsisin ojast saarmast, keda sildi peal lubati, aga kesse siis pühapäeval tööd teeb. Onn oli ka tühi. Onnist jupp maad edasi, viimase sildialuse juures peesitas kellegi oranž nokats, tõmbasin selle oksa endale ja teistele orientiiriks. Viimased paarsada meetrit olid juba natuke rabaka moodi, pidi ikka vaatama ka, kuhu astud. Ja lõpp ajas muigama. See mikro maapinnal on kenasti ära pakendatud ja kuhja all, nii et eksimisvarianti ei ole, ilmselt ka talvel. Samas on see pakend päikese käes natuke hapraks muutunud, nii et kes lähiajal sinna satub, pooleliitrine salatikarp on seal ametis ja ootab vahetust. Tagasi tulles rahmasin veel pisut pohli siit ja sealt - mõnus tunnine jalutuskäik. Tänud suunamast!

21 juuni 2013 ei leidnud Andres [elektrik]

Umbes kilomeeter sai maha kõnnitud, siis ei saanud enam aru, kuhu rada edasi läheb. Ilmselt kunagi kevadel tagasi, siis kui kõrget heina ja putukaid pole.

15 detsember 2012 ei leidnud Priit, Krt, Snny [triip]

Sai nullis käidud ning loetud vihjet "peidetud maapinnale". Mitte mingit tahtmist ei olnud hakata tervet raba lumest puhtaks rookima. Sellest hoolimata sai kaks toredat ööd Muraka onnis veedetud, tänud koha tutvustamise eest. PS lume all on veel täiesti külmumata raba, räätsade alla tekib kiiresti ja palju jääd.

10 november 2012 leidis Kajaliis [lylleke]

Leitud

10 november 2012 hooldas Kaja [kajaliis]

Aare ok, ei vaja hooldust.

10 november 2012 leidis Kaja, Bruno ja kolm hobigeopeiturit [kajaliis]

Tallasime kohale mööda krõmpskülma raba. Vett ja muda jätkus aga sellest hoolimata oli mõnusalt meeleolukas astumine. Aare rahuldavas seisukorras ja hoolt ei vaja. Täname!

21 oktoober 2012 leidis M,T,T,M [virumaalane]

Leitud 16:02. EVEJ. Geokuhi peal vägev, aare kaugele näha. Uus konteiner kuluks ära, samas ega praegunegi eriti katastroofiline pole. Logiraamat kuiv. Ilm vesine, soo veidi niiske.

2 august 2011 leidis Martti [geoloog]

Ajarännak tagasi kadunud matkadesse joonas444 ning tõenäoliselt ka soengu juurde

2 august 2011 leidis Joonas [joonas444]
1826.

28 august 2010 leidis Liisi, Mailis, Viive ja Raivo [raivo]
Soe ja päikeseline augustilõpupäev sobis rabamatkaks väga hästi. Alustasime parklast, käisime kogu raja läbi, lõunatasime onnis, korjasime kukeseeni. Kõigele lisaks ka aardeleid. Kergelt see ei tulnud aga kätte ta saime. Aare heas korras ja kuiv. Teadsin et viimane leid on eelmisest sügisest aga logiraamatus oli sissekanne tundmatute geopeiturite poolt. Väheusutav et sellises kohas leid kogemata tuli. Jätsime võtmehoidja. Onni seinal on kaart millele märgitud teinegi matkarada ja puhkekoht. Teab keegi sellest midagi?

31 juuli 2010 leidis fargo, frega, john [cocochanel]
leitud

29 november 2009 leidis Rita, Lauri & Hanno [hanno5000]
Mõnus märg maastik, kus vahepeal sai ka räätsa kasutatud, kuigi selleks erilist vajadust polnud. Metsaonni peaks mõnikord ööbimiseks ka ära katsetama, seekord pidasime seal natuke sõjanõu ja jätkasime siis võiduka lõpuni. Tänud! EVEJ.

29 november 2009 leidis Rita, Hanno, Lauri [algaja]
Teel parklasse ei jõudnud me ära imestada mismoodi sinna küll kogemata saab komistada. Igatahes panime auto kinni ja kõndisime minema. Varsti oli tee vesine ja ma panin räätsa alla. Kuna teised on peaaegu poole kergemad siis neil mingit olulist jama ei olnud ja Rita kõndis oma päkapiku kummikuga aardeni. Tõsi küll, aegajalt pidi ta päris hoolega teed valima. Metsaonnis tegime pisike istungi ja peale seda ei seisnud enne logimist. Hetkel meenutades arvasin hullemat kui asi oli. Mõnus kakerdamine oli. EVEJ

26 september 2009 ei leidnud Pille ja Merko [ellippes]
Õndsal sammul astusime mööda Muraka raba matkarada ent saatuslikuks sai parkimisplatsil asuva väga nigela matkaraja kaardi ebapiisav uurimine. Natuke peale viiendat rajapunkti hargnes tee kaheks ja meie valisime vale tee. Kuuenda leidsime, edasi oli tükk tühja märgistamata maad.. Tulime tuldud teed tagasi. Päike oli ka juba madalal ja otsustasime teine kord uuesti proovida. Parklas uuesti kaarti vaadates saime aru küll, kus vea tegime. Aga muidu: mets, pohlad, seened, vesi...kummikud asendamatud!

12 juuli 2009 leidis Ermo [pioneer]
Komistasin kogemata parkla peale kust algas matkarada. Teekond aardeni oli mõnus ja murakad olid valmis. Aare korras. EVEJ.

18 juuni 2009 leidis Urve ja Hannes [jussike]
Kummikutega oli hea julge ja kindel astuda. Vett oli rabas üllatavalt vähe – vaid üksikutes kohtades oli üle labajala. V: väga hallitanud lepatriinu, J: nööbid (3+3).

14 mai 2009 leidis Lembit [polekala]
Lähenesin aardele mööda matkarada. See osutus väga mõnusaks jalutuskäiguks. Tänu uuele konteinerile ja inimlikule peitmisviisile oli aare kergesti leitav. Vaatasin vana aarde peidupaigaks olnud süvendit raba pinnases ning imestan siiralt, kuidas teistel see leida õnnestus. Tänud, timmi jalutuskäigu eest! EVEJ.

7 mai 2009 leidis Rivo [rt]
Sai siis lõpuks Muraka raba aare ülesse otsitud. Ei arvanud et tegemist pisi aardega:) Igastahes sai uus logiraamat ja liitrine plastkarp kaasa võetud. Vana aarde panin uue ja suurema sisse,see sai kilekotti pistetud.Sättisin aarde samasse kohta ja maskeerisin.Nüüd peaks olema võimalik ka talvel aare ülesse leida.

4 aprill 2009 soovis hooldamist andres [andres]
aare vajab hooldust, täpsem kirjeldus minu leidmislogis

4 aprill 2009 leidis andres [andres]
Eelmine ebaõnnestunud katse vaid süvendas soovi aare leida. Nüüd siis tundus et aeg võiks sobiv olla – lumi sulanud, rabapinnas aga endiselt jääs. Suures plaanis nii ka oli. Raskeim osa oli viimane teelõik enne parklat. Lumikate sellel oli parajas konsistentsis – piisavalt pehme ja märg et auto vajus läbi allolevasse mudasse, samas piisavalt tihe et oluliselt juhitavust halvendada. Tekkis tunne et kui seisma jääda, siis edasi enam naljalt ei liigu. Nelikveolisel probleeme ei oleks. Metsa all matkarajal oli nii lund kui vett, kummik oli igati õige valik. Ainsaks ootamatuks muutuseks võrreldes eelmise katsega oli matkaraja äärde tekkinud raiesmik.. Selles kohas kus eelmine katse pooleli jäi muutus seekord liikumine kõige lihtsamaks. Lage rabapind oli peaaegu lumetu ja piisavalt jääs. Ja jõhvikaid on endiselt. Pettumuseks osutus aga aare ise. Esiteks – miks sellises kohas üldse aare maasse peita, ja veel nii pisike... Ja miks sellisele kõrgusele et ta veepinnast allapoole jäi... Siit siis nüüd kurvem osa. Kilekoti nurk paistis parajasti vee alt. Õnneks oli kaasas terariist, millega ettevaatlikult sai pinnast ümbert ära võtta ja aarde kätte. Nii kilekott kui konteiner olid vett täis. Ilmselt oli aare läbinud juba mitu sulamis-külmumistsüklit. Muu vähene sisu ei olnud kannatanud, logiraamat aga küll. Valasin vee välja ja lisasin oma logi paberiribal. Maa sisse enam ei kaevanud, asetasin mõne sentimeetri kaugusele esialgsest august. Juhusliku leidmise võimalus on tühine. Järgmised otsijad võiks võimalusel kaasa võtta veidi surema konteineri ja mingi logiraamatu. EVEJ

14 detsember 2008 ei leidnud andres [andres]
Kui ilm on talve jaoks harvanähtavalt ilus ja päikeseline, tuleb seda kasutada. Seega teele Muraka raba suunas, kus asub üks viimaseid kodumaakonnas leidmata jäänud aardeid. Esiteks – kui linnas aknast välja vaadates tundub et talve ei ole, siis ei tasu seda uskuda. Lähenemisteel lumme külmunud rööpad olid parajasti sellised et autopõhja alt pidevalt mingit krabinat kuulda. Parklas näitas geps aardeni 1,3 km, seega matkarajale. Esimesed 30 meetrit, meenub et auto oleks tulnud lukustada (st +60 m). 150 meetrit – väga märg, kusjuures kõige pehmem on rada, raja kõrval aga paks jääkoorikuga lumi. Tekib kõhklus - kas tõesti on kogu tee selline....400 meetrit. Tee on selgelt parem, meeleolu samuti, Kuid rada suundub gepsu soovitatust peaaegu vastassuunda. 900 meetrit. Heameel et ikka sai järgitud rada, mitte gepsu, seda veetakistust mujal ei oleks küll ületanud, käsipuu tundub rohkem sümboolsena....1,6 km. Läheb taas väga märjaks, aga et juba niikaugele on tuldud... 1,9 km. Aardeni on 128 meetrit. Ja nüüd rajast 90 kraadi. Kahtlused tekivad, aga üritan. Põlvini jääkoorikuga kaetud lumi, selle all väga märg raba, puudub igasugune ettekujutus kuhu astuda, üritan puude ligi hoida. Aardeni ca 80 meetrit. Ees on lage lumine väli, raske südamega jõuan arusaamisel, et ei ole siiski hea mõte ronida üksi rappa, nägemata, mille peale ja kuhu astuda... . Kindel otsus kunagi lumeta ajal ja võimalikult kõrgete kummikutega tagasi tulla. Aga kokkuvõttes oli väga tore talvine 4 kilomeetrine jalutuskäik.

6 september 2008 leidis Mari ja Siim [marx303]
Üle hulga aja sai geopeituse radu tallatud. Seekord siis rabas ja mitte kõige kuivemal ajal. Aga mõnus oli! Kuigi ma olin märg rohkem kui varvastest. Ühes kohas suutis Siim kummikutegagi nii astuda, et saime sealt vett välja kallata. Aga see juhtus õnneks tagasi tulles. Ei tea miks kõik marja- ja seenelised venelased on? Igatahes olid nad meie suhtes väga hoolivad ja muretsesid, miks me nii hilja metsa tulime (kell oli 12 päeval). Aarde ümbrus oli õnneks inimtühi ja nii ta meil suht kähku leitud sai. Ei võtnud ega jätnud midagi. See, mis panemiseks kaasas oli, osutus liiga suureks ja tuli tagasi tassida.

10 august 2008 leidis Triin & Paavo [speedy]
Teine raba kahe päeva jooksul - vinge! Õnneks oli parkla asukoht antud, sealt edasi oli juba lihtne. Taas kord sain enam mitte itsitada, vaid lausa naerda, kuidas tossudega märjas rabas käiakse - oli väga naljakas vaadata, kuis seisma jäädes vesi tasakesi tossu sisse valgub :-D Ja ma ei naernud siis enda eeskujulikult kummistatud jalgu, eks ole ;-)
Logisime end lisaks ka onnis, kus oli üks tugev ehituskinnas ning kuhu Triin ka metsast leitud noa jättis. Aarde leidsin mureta, sest maskeering täpselt nullis oli silmatorkav. Küll üllatas ebameeldivalt aarde suurus, aga no mis siis ikka. Aare oli korras, panin selle veel mini-grip kilekotti. EVEJ.

10 august 2008 leidis Paavo & Triin [linnapreili]
Lubasin endale mõtteis kui olime Saara raba lõpetanud, et mitte ühtegi raba enam. Aga nagu näha, et ma ei suuda oma lubadustest kinni pidada. Otsin juba mõistatus-multi aardeid ning plärts-pläts mööda raba. Muideks Aili ja Osvald kadunud kinnas on vist antud onnis :)

5 juuli 2008 leidis Varmar [varmar]
Algatuseks avastasime, et parklasse viiv tee on meie auto jaoks liiga raske maastik. See arusaam jõudis meieni poolel teel, seega tagasitee ei tundunud mõistlik. Järgmisena leekisime kohe vale rada pidi metsa, aga kui rada ära kadus siis hakkas natuke kogenuma gepeituri mõistus koputama, et see ei saa õige koht olla - läksime tagasi parklasse. Korjasime üles uue jälje. Tundus õige, õppisime rähne jm. elajaid tundma. Jalad said märjaks aga suvine aeg, ei hakanud kummaritega mässama: olime varustanud end plätudega, kuivavad kiiresti ja kerged jala otsas. Kes ussi kardab ei soovita. Aare leitud kergesti, kuiv ja korras. EVEJ

6 juuni 2008 leidis Mairi ja Priit ja Nella ja Riho [rihomilo]
Saime lõpuks nii kaugele, et logime ka ühise Ida-Viru tuuri ära. Häbi küll, et nii kaua aega võttis :( Muraka raba oli siis tuuri esimene reede õhtul ette võetud aare. Matkarada pidi sai aardele suht lähedale. Autode juurde tagasi trügisime otse üle rabaserva, läbi võsa, üle jõe ja palkmaja jäänuste juurest mööda. Kokkuvõttes päris korralik jalutamine.
EVEJ

6 juuni 2008 leidis Nella, Riho, Mairi ja Priit [maipri]
Koos Nella ja Rihoga ette võetud Ida-Virumaa tuuri esimene aare. Autod jätsime selleks ettenähtud parklasse, lõhnastasime end sääsetõrjevahenditega ja sukeldusime kummarites matkarajale. Möödusime toredast onnikesest ja võtsime suuna aardele. Kui kohale jõudsime olime nagu märjad nuustikud :) tõeliselt palav ilm oli. Aarde leidsime kiiresti. Logisime umbes kell 20:45. Kuna ei teadnud et konteiner nõnda pisike on siis sinna mahtuvat vahetuskaupa meil kaasas polnud. EVEJ

1 juuni 2008 leidis Aili ja Osvald [osvald]
Selle aarde külastamine oli plaanis juba sellest ajast kui see rahvusvahelisel lehel avaldati. Nüüd siis sai plaan teoks tehtud. Kohale läksime mööda matkarada ja soovitan seda ka teistele. Ma arvan et aega kulub vähem ja saab ka rada tuvustavate tahvlitega tutvuda. Rada läheb 130 meetri kauguselt aardest mööda. Tegelikult on nüüd juba ka aarde peidukohani väikesed rajakesed. Tagasi tulime mööda sellist rajakest. Eesti lehel ei ole märgitud matkaraja alguskoordinaate. Ma arvan et on mõistlik need ära näidata. Parkla koordinaadid on 59 07 58 26 59 22. Need koordinaadid on geocachingu lehelt. Minu gps näitas küll paarkümmend meetrit viga aga parklasse ma nende koordinaatidega jõudsin. Aarde leidis Aili täpsetelt koordinaatidelt. EVEJ. Tagasiteel avastasime et üks kinnas on kadunud. Nii et kui keegi leiab siis see praht on meie jäetud.

24 mai 2008 leidis MARTIN KATI JANIKA VILLU [behold]
Läksime lähimat teed mööda nö otse läbi metsa ja raba ja leidsime suht ruttu kui mitte arvestada kilomeetrist rännakut sinna ja teist tagasi.

24 mai 2008 leidis Janika, Villu, Kati ja Martin [jansa84]
Otsustasime selle väljakutse vastu võtta, sest 1. sellel aastal pole seda aaret leitud 2. oleksime kolmandad logijad ja 3. kodule lähim leidmata aare :) Mõeldud, tehtud. Kummarid jalga ja teele. Auto jätsime 1.3 km kaugusele mingi majakese juurde. Veidi läbi metsa, jõe ületus, jälle mets ja siis juba pesuehtne raba. Aga sellist kohta on kambakesi mõnus külastada. Aare oli tõesti pisike, aga täpselt koordinaatidel, seetõttu läks leidmine väga lihtsalt. Logisime, jätsime lepatriinu ja hakkasime tagasi suunduma. Lahe (aga väsitav) matk :)

12 aprill 2008 ei leidnud peetrionu [peetrionu]
tähistatud matkarada viis peaaegu aarde koordinaatideni. rõivastuda oleks sobilik kummikutesse.

21 oktoober 2007 leidis Ove [ove]
Kuidagi mahajäetud tundus Muraka matkarada, suurelt teelt tähistus puudus, parklas oli küll pisikene infotahvel aga matkaraja enda skeemi mitte. Miki väitel sai enamuse teest aardeni liikuda matkarajal kuid minul õnnestus seda teha vaid esimesel paarisajal meetril, misjärel matkarada võttis väga vale suuna ja edasi liikusin juba otse aarde poole. Vahepeal tuli tänu laiale ojakesele oma teekonda muuta ja hetkeks tundus, et oja ületamine on võimatu. Natukese aja pärast sattusin aga kopratammile (Olgu koprad selle silla eest tänatud!) mida mööda oja ületamine sujus väga libedalt. Kuna öösel ja hommikul oli temperatuur miinuses, siis oli raba taimestik paari sentimeetri ulatuses läbi külmunud ja edasiliikumine oli raskemgi kui suvisel ajal. Sama tulemuse annab kõval lumekoorikul käimine, mis iga sammu ajal läbi vajub. Muraka rabas ühtegi murakat leida ei õnnestunud aga see-eest oli rabas palju jääkirmetisega kaetud jõhvikaid, mis maitsesid imehästi. Nullpunkti jõudes otsisn aaret algul loogilisetest kohtades kuid aaret silma ei hakanud. Aarde leidmiseks uurisin rabamättaid juba põhjalikumalt kuid lõpuks leidsin aarde ende üllatuseks hoopis lihtsamast kohast üsna nullpunkti lähedalt. EVEJ.

6 oktoober 2007 leidis Miki ja Tibu [miki]
Nüüd siis üks aare "kauem leidmata" top 10'st ja "vähimleitud" top 3'st. Sellised asjad on alati tõmmanud.. :) Rabamatk tundus ka ahvatlev ja siis me need jalad selga võtsimegi. Autoga sai üsna mõistliku kauguse peale.. nii alla 2km vist tuligi jala visata. Enamus teekonnast möödus tähistatud matkarajal, midagi kontimurdvat ei olnud. Üllatuslikult olime esmaleidjad, leidmine ise sujus ka valutult, oli teine üsna koordinaatidel. Talvel on vähe keerulisem. Võtsime ka vist midagi. Tänud peitjatele ja eesti geopeituse lehele tõstjatele. Muidu oleks selle aarde avastamine veel teab millal aset leidnud.