Püssi tuhamägi

Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Arhiveeritud".

GC lehel on aare arhiveeritud 23-11-2023 /mihkelmihkel/ Vabastan asukoha ja annan võimaluse kellelgi teisel siia aare panna (näiteks virtuaalne).

Mingi müstiline jõud viib seda aaret ära. Värskelt taastatud konteiner kohe kadunud. Muutsin aarde staatust. Uus staatus on "Ajutiselt kättesaamatu".

Tund kahekesi otsimist. Ei midagi. Lugesine logisid. Saime vihje. Ikka ei midagi. Kurb.

Lõpuks nimi kirjas.

Tänan peitmast.

Teist korda kohal ja sai korralikult otsitud nii koordinaadidelt kui ka objekti juurest, kust varemleidja leidis.
Üpris kindel, et kadunud. Koordinaadid vajavad ka korrigeerimist umbes tosina meetri võrra ida suunas. Nullis pole suurt kuhugi peita.

Aaret polnud kodus..

Me ei olnud logisid lugenud. Neid loed ju tavaliselt siis, kui on viimane õlekõrs näpu vahel ja mitte kuidagi ei leia. Vaatasime lihtsalt kaugelt seda ilusat mäge ja olime kindlad, et ei, täna 30 kraadise palavusega ei ole see teema. Vaatame lihtsalt et kuidas sinna ligi saab.

Sai muidugi üsna lähedale ja kui nina vastu mäge parkida, siis oli 100m aardeni. 100 meetrit!! see on ju siinsamas, proovime? Kõigepealt proovisin autoga, kuid see ei suutnud üle paari meetri mäkke ronida. Okei, 100m võib ju jalgsi ka visata. Leidsin Simpsule mingid pagassis olevad varumatkasaapad ning vahetasin ka enda plätud saabaste vastu. Käime sipsti ära, eks. Esimese neljandiku peale oli võhm väljas, saapad tuhka täis ja kaasa tassitud veepudel tundus tinaraske. Poole mäe peal oli seis juba veel hullem. Mägi muidugi ise läks järjest järsemaks, raip. Viimane veerand, Simpsu on juba peaaegu tipus, kui lihtsalt ei vea enam üles, küüned mäenõlvas kinni, kuid ikka lohiseb madalamale tagasi. Saapad on mingit teravat tuhka ja kiviprügi täis, hingata pole midagi, silmad kipitavad ja sada häda veel. Mingid linnud haistsid vist lihtsat saaki ja hakkasid pea kohal tiirutama ning päike kõrvetas nii, et tahtis pildi eest võtta. Närune paarkümmend meetrit aardeni ja tuli lihtsalt turvalisuse kaalutlustel loobuda, kuna sealt alla sadamine võis juba üsna valus olla. Ainus, kellele see oleks ilmselgelt meeldinud, olid need, kes pea kohal tiirutasid.
Lasksime kõrvad lonti ja tulime alla tagasi.

All. Vaatasime mäkke, et "kuule, see on ju mingi närune 100m ainult hahaaa" ja "mäletad, me pidime täna ainult lihtsaid draivinne võtma, mäletad jah.. kas sa ikka mäletad jah?" Aga me ei jäta seda siia! Ning sõitsime sinna, kus mingi ekskavaator parkis, saime inimliku raja peale ja see teekond oli täpselt "kerge sörgiga nulli". Logisime. Ronisime tippu ja lihtsalt logelesime seal. Kuna me olime nüüd lindudega samal levelil, siis nägime, et pea kohal tiirutavad linnud olid tavalised pääsukesed. Maastikuvaade oli imeline. Kerge tuul puhus ja jahutas.. Sellist kontrasti nii lühikese aja jooksul varasemast ei meenunudki. Lõpuks tuli siiski kodinad kokku korjata ja edasi liikuda. Geopeitus on ikka lahe.

Leitud, logitud, tänan!

Ei olnud mõnus turnimine... Mida kõrgemale, seda kitsamaks tundus rada minevat, ja tuul oli ka tugevam. Siiski jõudsin koordinaatideni ja sai enda arvates kõikidest võimalikest kohadest otsitud, aga ega neid palju ei olnud. Kui just sellelt kitsalt rajalt kõrvale kallaku peale ei pidanud minema. Vaatan, et leiulogid on ka viimasel ajal sisuliselt olematud, kas on ikka alles?

Igatahes lõpuks loobusin ja võtsin ennast veel nii palju kokku, et käisin päris tipus ka ära, et siis juba pilti ka teha.

Oi, see oli kõige hullem aare täna. Dauno jäi alla autosse ja manitses, et oleksin ettevaatlik. Seda siin vaja läheb. Üleval tahtis tuul koguaeg minema puhuda, teerada oli nii kitsas. Üles jõudes ajas iiveldama. Tükk aega kogusin end. Aaret otsides pidi olema ettevaatlik, et miskit alla ei veereks või tuul ära ei puhuks. Tehtud sai. Isegi pildid lipu juures.
Tänud

Õhtul enne Tallinna sõitmist tundsin, et on veel natuke energjat üle, et võtta 1 aare veel. Kuna siin kandis oli mul ainult kaks varjanti. Kas see suur tuhamägi kus lumelauda sõitmas käijakse või siis see aare. Kuna teine tundus liiga karm, et niisama pimedas kohale ukerdada sai valitud see aare. Teise proovin talvel ära teha kui lauda sõitma lähen, pean mainima, et oli ammu plaanis sinna aare panna. Teha mingi kast valmis ja kooskõlastada Kiviõli seikluskeskusega. Aga paraku läks nii, et eelmine talv ei jõudnutki sellele mäele sõitma.

Selle aarde juurde ligipääs oli üllatavalt hea, kahjuks oli väljas juba täiesti kott pime aga ilm oli see eest ideaalne. Oleks tahtnud mäe tipus ka fäänsisi pilte teha aga ei teinud ühtegi. Tipus olles oli küll selline tunne nagu oleks Mount Everesti vallutanud :D Servadest alla vaadates nägin all lihtsalt pimedust. See hetk tõdesin, et pean siia kindlasti veel tagasi tulema valges. Ja kui tulen siis päris lahe oleks mäe otsast alla joosta köiega :P ja samal ajal drooniga video teha (H)

Aarde otsimisega läks ikka veidi aega aga tegelikult oli asi viisakamast viisakam. Kui ülesse minnes pidi ikka paar peatust tegema siis alla tulla oli nagu puhkus :D

Igati vinge mägi, järgmine kord juba tulen piltide ja videodega lagedale :) Aitäh :)

Mööda jalutades ja rongi oodates oli kena jalutuskäik, ja muidugi ka vaade :)
Ja ka aare tekitas elevust :) :) :)

ronisime ülesse ja nautisime vaadet. meeleldi oleks tahtnud ka logi kirja saada, aga aare ennast ohututes kohtades ei avaldanud ja turnima ei hakanud, pole enam selles eas

Leitud,logitud,tänan

Sa püha püss, mis koht! Ma lubasin, et kui teist korda üles ronin, siis tulen logiga alla. Nii läks. Täna oli palju meeldivam otsida, tuul ei üritanud mind sealt alla puhuda. Tõsiselt äga koht ja tulen võimalusel siia veel tagasi. Elaks siin lähedal, siis oleks mõnus koht treeninguks. FP, aitäh!

Vau, vau, vau...au! Konteiner peaaegu kukutas mu mäest alla. Leitud. Aitäh.

Tänan aarde eest!

Mu kadunud vanemal ikka meeldis rääkida lugusid, mis siis, et ma olin neid korduvalt kuulnud. Üks neist oli selline. Et kui tema kunagi Sonda koolis töötas siis tuli tema klassi uus poiss. Paluti siis tal tutvustada, et kes ta on? - Pauk. Ja kus sa tuled? - Püssist.

Tänud.

Kilomeetrite kauguselt ei tundu Ida-Virumaa mäed suured, aga kui neid tuleb jalgsi vallutada, siis annavad ikka tunda. Ma salamisi lootsin, et sõidan kunagi ka ise siia tippu mööda lauget külge, aga jalgsi läbides matsin lootuse maha, see oleks liiga riskantne. Videost tundub väga lihtne, aga tegelikkuses saavad vähesed sellega hakkama. Jalgsi oli ka tore ning just tipus valitses tugev tuul. Aaret sai pisut otsitud ja õnneks ka leitud.

Teise geopäeva esimene leid.

Kohale jõudes läksid silmad ikka päris suureks, kui takseerisime külge, mida tunk üritas vallutada. Isegi praegusel aastaajal ei tahaks ma sealt läheneda :D

Niisiss valisime lauge ja spetsiaalselt tippu jõudmiseks mõeldud raja. Mina jälle ähkisin ja puhkisin ja mõtlesin, et ilma leiuta ma tõesti ei tea, mis motiveeriks minusugust laiskvorsti niiviisi mäest üles kablatama. Aga kui sinimustvalge järjest selgemalt vastu hakkas vaatama, siis ei porisenud isegi mina rohkem ja samm läks järjest kergemaks.

Õnneks olin eelnevalt logisid lugenud ja olin teadlik, et konteiner on omapärane. Sellist lahendust poleks tõesti osanud oodata. Tavaelus on mul kombeks selle peale mõttes või siis natuke valjemalt röögatada.

Leitud, aitäh!

Kihvt koht aarde jaoks! Tuul oli väga tugev. Jalge alt tuhka lendas kui tippu sai kulgetud. Huvitav kuidas see tuhk üldse nii hästi koos püsib ja laiali ei lenda. Lähenetud sai kõige laugemat külge moodi ja imestasin tunki talvist katset kõige järsemast kohast otsejoones üles saada. See motika mees on aga puhta hull. Mul võttis jala värisema juba mõte ühest sammust järsaku peale. Peidukoht oli hästi valitud. Loodetavasti püsib kaua ja ei vaju nii pea mööda tuhanõlva alla. Tänud aarde eest!

Mägi number 2. Kohale jõudes oli miski kohalik ülejõe kaader parajasti laskumas, seega ootasime ära, kuniks nood alla jõudsid ja asusime ise teele. Täitsa viisakas astumine, aarde leidmisega ka pikalt ei läinud. Tänud aarde eest!

Miljonivaade 1 juurest paistis see tuhamägi nii armsa nupsikuna, et otsustasime ka seda vaatama tulla. Esmalt jõudsime selle järsema küljeni ja tõdesime, et ikka liiga järsk. Kruusatee viis edasi ja ja kui olime laugema külje juures, siis ei jäänudki muud üle kui ronima asuda. Väga mõnus astumine, tuuleke puhus parasjagu ja mitte ühtegi putukat. Ainult hallikat tolmu keerles tohutult jalge ümber. Kohale jõudes leidsime esimesest vaadatud kohast aarde. Väga lahe konteiner. Peale logimist ka kohustuslikud pildid lipu juures, natuke vaate nautimist ja oligi aega laskuda.

See oli väga äge mägi ja lahe aare. Suured tänud!

Vaatasime objekti kohapeal üle - ignoorlisti!

Sai öösel tippu ronitud. Oli ilus vaade. Tänan

Autost aardeni 188 meetrit, seega kergem kui Miljonivaade. Aga tee kuradima kitsuke. Kitsekesed panid tippu ajama, mul võttis üleval jala veidi tudisema. Pidin pisut julgust ja jõudu koguma,et kõige hirmsam koht joostes ületada. Tagasi alla minnes hoidsin mehe selja taha ja kõrvale ei vaadanud. Aaret tõesti nõrganärvilistele ei soovita, isegi Mikk tegi naljakat käginat, kui topsiga ninapidi kokku juhtus. Aitäh!

Tõus on lühem kui naabertuhamäel, aga see-eest ekstreemsem. Konteiner pole tõesti nõrganärvilistele. Aitäh.