Kurtna mr 39

Tore, et neid hästi tehtud klassikalisi ikka ka leidub. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Esimest korda otsustasin oma kevadise puhkuse võtta mai asemel märtsis ja lootuses, et ilmad võiks juba piisavalt ilusad ja päevad pikad olla, et mitmepäevaseid georetki teha. Reaalsuskontrollina tõid maa peale faktid, et pimedaks läheb jätkuvalt kell 19 ja öösiti on miinuskraadid. Aga see ei tohiks takistada teha päevaseid georetki, eks? Esmaspäev ja teisipäev olid täielikud sajupäevad ja ennast teades ei hakanud mingeid väljasõite korraldama. Aga kolmapäevaks lubas juba pigem sajuvaba ilma, miks mitte üks mõnus Ida-Virumaa retk? Saab kevadises metsas jalutada ja ehk isegi natuke päikest võtta?

Keskpäevaks kohale jõudes ootas neli plusskraadi, jäätunud metsateed ja paksult lumine metsaalune! Seda ma küll oodanud ei olnud - hea veel, et ei jõudnud autole suverehve alla panna - jäi isegi lootus, et saan siit orust pärast minema. Mis siis ikka, proovime võtta, mis võtta annab. Seljakotti natuke söögi- ja joogipoolist ja hakkame katsetama, kuidas läheb.

Eelnev põhjalikum kokkupuude mul Whereigo aaretega puudub. Kodus katsetasin natuke ja midagi sain toimima, aga Whereyougo rakendust ma selle kassetiga enda telefonis korralikult toimima ei saanud ja seega jäi sõelale c:geo sisseehitatud beetafaasis vidin, mis suutis justkui mingid meetrid välja manada. Kohapeal oli esimene avastus, et kui olin eeldanud, et aarded on looduses ka enam-vähem jaotatud kaardil nähtava kuju järgi, siis reaalsuses on raja kuju hoopis teine. Ja seega ei ole kaardil lähim aare reaalsuses üldse lähim. Ja ei tea, milline on. Ja ei tea muuhulgas selle pärast, et see beetarakendus on vist kõige ebakasutajasõbralikum lahendus, mida mul on olnud au väga tüki aja jooksul kasutada - iga jumala aarde jaoks tee läbi needsamad 15 mõttetut klikki ja kohe kui ühe korra valesti klikid, siis hea töö, hakka otsast peale. See jõudis veel mitu korda rajal meele mustaks ajada. Aga noh, tasuta ja põhimõtteliselt ju ikkagi töötas...

Igatahes, valisin siis ühe numbri välja ja sain tulemuseks, et 600 meetrit on kuhugi vaja minna. Läksin ühele poole, nüüd oli 800. Järelikult vaja teisele poole. See polnud palju parem. Läksin mingi järve suunas. Nüüd sain 400 kanti. Aga siis läks jälle suuremaks. Ja miks ta näitab, mitu korda ma olen kaugust vaadanud? Kas ühest hetkest enam ei saa vaadata? Aaaah. Ahah, ma pean vist teisele poole järve minema ikkagi. Jõudsin lõpuks kahekohaliste ja siis kahega algavate numbriteni. Ohoh, nüüd juhtus midagi. Sain boonuseks lõpu koordinaadid. Ja sealt paistiski kena linnumaja. Aga neid lõpus tulevaid koordinaate läks mitmel korral täitsa vaja, need olid head asjad.

Kui esimene karp käes, siis hakkas tunduma, et ehk ei olegi nii kole. Saab äraarvamismängu mängida, milline rada on õige. Ja teostused paistavad väga korralikud. Ja loodus on siin tegelikult väga-väga ilus, isegi kui peab tossudega paksus lumes sumpama. Ja milline vaikus! Etteruttavalt ütlen, et kogu rajal oldud aja jooksul ei näinud ma mitte ühtegi teist inimest ja kaugelt nägin kahte autot, ning sedagi täitsa äärevööndis olles eemal asuva asfalttee peal.

Pärast esimest käputäit aardeid hakkasin mingit rütmi kätte saama. Kui võtta järjestikuseid numbreid, siis asuvad need enam-vähem loogilist joont mööda, isegi kui vahepeal tuleb siksakke teha. Üldiselt asuvad aarded mõnekümne meetri raadiuses lähimast teerajast. Kasulik - ei pea täiesti suvalistes suundades sumpama. Küll aga märkasin, et see pidev telefoni näppimine sööb kiirelt akut ja samuti tahab käsi ära külmuda. Sest noh, suht talvine on ju ikkagi. Akupank on seljakotis kaasas... aga telefoni laadimisjuhe on autos. Ja siis avastasin, et teekond suundubki umbes auto suunas, ja peagi olingi autost mõnekümne meetri kaugusel järjekordset aaret logimas. Õnn ja õnnetus üheskoos :) Tähistamiseks võtsin autost juhtme, laadisin veidi telefoni ja sõin ühe võileiva, et veidi toekam tunne oleks. Etteruttavalt olgu öeldud, et rohkem ma enne raja lõppu telefoni ei laadinudki, lõpetasin kahekümnetes protsentides.

Nüüd hakkas tekkima teatav rutiin ja loogika, tegevused hakkasid optimeeruma. Tee peal nägin palju põdrajälgi, samuti kitsejälgi ja mõnes kohas läksid selgelt tuvastatavad inimjäljed aareteni, kuigi viimasest logijast oli päris kaua aega möödas. Kaugel huikasid sookured, seda terve päeva vältel. Vahepeal kostis Sirgala harjutusväljalt mõni kõvem kõmakas. Ja kuigi muidu olen harjunud selliseid pikemaid rännakuid tegema kõrvaklappides, siis seekord veetsin terve päeva ümbritsevat loodust kuulates.

Kanali ääres kohtusin põlvesügavuse lumega, mida ma kindlasti enam sellel kevadel kohata ei oodanud. Õnneks enam-vähem kandis. Vahepeal liikusin justkui tsivilisatsioonile lähemal, aga nagu juba öeldud, ei hingelistki. Siis hakkas külm pugema mitte ainult kätesse, vaid kõigisse kontidesse. Tegin mõned kiiremad jooksumeetrid. Ja siis lahkusime tsivilisatsioonist veel palju kaugemale...

Nüüd avanesid kaunid veevaated, isegi päike piilus vahepeal pilvede vahelt, vajudes samas iga minutiga loojangu suunas. Sookured huikasid ikka veel. Ja hakkas järjest külmem. Aga ma olin ikka veel kusagil kõigist teedest väga kaugel ja maadlesin selle pagana äpiga, mis küsis 27. korda, mis keeles ma täna rääkida tahan ja proovigu ma vaid valel ajal kinnitamisnuppu vajutada, siis saan algusest peale alustada. Kuni paistis päästev tuttav teerada ja otsustasin, et nüüd aitab. Kui jõudsin pärast autoga lumekuhjadest väljamurdmist suurele teele, andis loojuv naviekraan märku, et taustal paistvast loojangust on alles jäänud vaid kuma - päike on tänaseks looja läinud.

Aitäh peitjatele nende põhjalikult ettevalmistatud aarete eest siin imekaunitel maastikel! Iga järgmise aarde juures oli tunda, milline aeg, vaev ja läbimõtlemine on siia alla läinud. Ja õnneks saan tõdeda, et omajagu jäi mul veel neid avastamata, mida ühel ilusal ja soojal päeval siia tagasi tegema tulen. Ja endale saan öelda, et halva planeerimise ja tehnikavalikute kiuste oli tegu ühe nauditava ja meeldejääva päevaga. Aitäh!

Igati tore päev siin metsas hakkab õhtusse jõudma. Tänud peitjatele siia niisugust vahvat aaretekülvi tekitamast, muidu poleks eladeski siia sattunud ja see kaunis koht polekski lähemalt tundmata jäänud

Leitud, tänud!

Leitud, aitäh!

Tänud aarde eest!

Aitäh peitmast! Pikem jutt kogu rajast nr 1 juures.

Aitäh matkale kutsumast, pikem logi Kurtna mr 1 juures.

Ida-Virumaa teise päeva leid #57. Ootasin siin juba uut karvast elukat, aga sain hoopis sulelise linnukese. Hea seegi. Aitäh Janikale ja Margusele mõnusat matka pakkumast!

JAILBREAK ´24

15920.

Leitud, tänud!

Ajasime pundi kokku ja otsustasime Kirde-Eestis meelt lahutada aarete otsimisega. Peab mainima, et oli igati kvaliteetne aeg sõpradega korralikult loodud georajal.

Tänud.

Suur tänu! Pikem logi Kurtna mr 54 logis.

Tore matka- ja geopäev Kurtnal. Aitäh.

Leitud. Aitähhid

Pikemalt Kurtna mr 54 logis.

Matk Kurtna radadel tehtud.

Aitäh peitjatele!

Pikemalt kirjutasin Kurtna mr 54 logis.

Peitjale tänud!

Leitud

Aitüma aarde eest!

Leitud, logitud, tänan!

Geopäev Kurtna järvedel. Aitäh!

Leitud ja logitud.
Aitäh!

Järjekord polnud planeeritud aga juhtus nii, et sellest aardest sai minu (Eesti aarete) aardeleid nr 4500. Meelde tuli see asjaolu ka alles siis, kui olime juba kolm aaret peale üles otsinud :D. Aga väga tore, et see just täna ja siin rajal juhtus, on, mida tulevikus meenutada :).

Mõnusal matkarajal veedetud üks ütlemata tore päev. Suur tänu peitjale!

Peale päikese käes lesimist tuli ikka end jälle jalule saada, sest palju ägedaid aardeid ootas veel otsimist. Õnneks oli siin ilus metsaalune ja meil mõnus astuda. Mööda kihutasid ka jalgratturid, kellel nii kerge vist polnud. Aare oli juba oma tuntud headuses, kõik ilusti korras. Aitäh!

Kui jalgrattureid olime täna juba kohanud, siis nüüd oli motikate kord. Kimasid tolmu üles keerutades metsateel. Vaikselt hakkab juba laiskus kontidesse tiksuma. Aare paistab eemalt, aga keegi ei viitsi logima minna :) Tänud peitjatele!

Leitud. Aitäh!