Tüüp: Virtuaalne aare Maakond / linn: Raplamaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 4.0 Suurus: muu Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Jätkame oma sulpsuseeriaga ja seekord kutsume ka teid sellest osa saama. Mis võiks olla veelgi parem kui seda teha just Eesti suurima rabaveekogu ääres. Lisaks on ka lähim naaberaare siinse koha ära märkinud sobiva sulpsu kohana. Iseenese kogemusest võin ka kinnitada et just rabavesi on see kõige mõnusam ja pehmem sulpsutamiseks.
Task iseenesest on lihtne.
Tuleb mööda laudteed kohale jalutada, ja teha seal tingimustele vastav klõps.
Pildil peab olema näha: järv, redel, jääauk(või vähemalt lumi) ja sulpsutav geopeitur(vähemalt nabani vees)
Talvel tulijatel soovitan kirve kaasa võtta.
Tingimustele mittevastavad logid kustutatakse
Kuna "Sillaotsa Järve Kivi" on talvel suletud, siis selle tühimiku täitsime selle järve aardega ära. Aare leitav vaid siis kui on jääd või/ja lund. Meeleolukaid leide ;)
Virtual Rewards 4.0 - 2024-2025
This Virtual Cache is part of a limited release of Virtuals created between January 17, 2024 and January 17, 2025. Only 4,000 cache owners were given the opportunity to hide a Virtual Cache. Learn more about Virtual Rewards 4.0 on the Geocaching Blog.
NB! Aare on märgitud automaatselt kättesaamatuks ajavahemikul 01. aprill kuni 01. november
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
ujumiskoht (3), soovitan (3), rabamatk (2), lumega_leitav (2), laudtee (2), pikem_matk(>1km) (1), 2025_aasta_aarde_kandidaat (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GCAJJVZ
Logiteadete statistika:
11 (100,0%)
0
1
0
0
0
0
Kokku: 12
Oh-oh-ohoooo! Oli see vast meeleolukas leid, mis jääb meelde pikaks-pikaks ajaks. Kui aare avaldus, siis mõtlesin, et eks tuleb kunagi soojemal ajal siia end vette kastma tulla. Kui aga ilmus lisaklausel jäise sulpsutamise kohta, siis võttis natuke mõtlema küll, et kuidas see aare nüüd logitud saab. Ei ole ma just külma vee armastaja, suvelgi lähen vette meelsasti alles siis kui temperatuurid kõvasti üle 20 pügala. Aga väljakutsed ongi selleks, et neid alistada :)
Just tänane päev sai sulpsuks planeeritud juba nädalaid tagasi, teadmata, kas see ikka päriselt ka teoks saab. Aga üks vähestest selle talve päikselistest ilmadest oli lausa loodud õue minekuks. Üks pisike "aga" oli siiski veel. Hommikul tundsin kurgus miskit kriipivat ja arvasin kodust lahkudes, et täna ma külma vette küll ei roni. Isegi ühtegi suplemiseks vajalikku asja ei võtnud kaasa. Hoopis pakkisin uisud kotti, et mõnel jäätunud laukal kiired tiirud teha. Aga kui pealelõunal rabaveerele jõudsime ja auto juurest lahkusime, siis mööda jäist laudteed astudes küpses minus kindel otsus, et täna tuleb see sulps siiski teha. Ainus mure oli, kas jääauk ka ikka olemas on. Tõsi, kirves oli kaasas aga kiire tempoga järve poole astudes sai mõnusa sooja sisse ja selle tunde pealt oleks kohe tahtnud ka selle veeprotseduuri ära teha.
Järve äärde jõudes märkasime kohe vaid väikse jääkirmega kaetud auku, keegi oli äsja siin end karastanud. Ega siis muud üle jäänudki, kui riided seljast ja sulpsti vette :) Õhutemperatuur -5, vesi vast +5. Kõlab nagu ideaalne suplusilm :) See esimene hetk oli küll jalgu krampi kiskuv aga juba vees olles tuli selline mõnus tunne, ei midagi hullu. Kõige rohkem kartsin seda pärastist külmetamist aga tegelikult oli hoopis kogu kehas hea soojatunne, et ei kiirustanudki riidesse panema. Ka tuulevaikne päev ja põske paitav päike tegi selle olemise mõnusamaks. Ega kohe poleks saanudki end paljaks kiskuda, sest paksudes jopedes mugusid vooris muudkui platvormile ja laudteel. Uh, tehtud, see mõnus tunne ja rõõm oli täiesti senikogematu.
Kui kuivad ja soojad riided taas seljas, siis panime jalga uisud ja otse sealt samast jääaugu kõrvalt tuiskasime järvele. Jää oli mõnus, päike hakkas metsa taha loojuma ja see meeletu rõõmutunne, mis keha vallutanud. Uisk libises imeliselt hästi ja jääl sai liueldud üsna pikalt. Pärast seda lõbu veel soe matkasöök ujumisplatvormil, jutustamine uudishimulike mugudega ja oligi paar tundi kulunud nagu lipsti.
See oli üks ütlemata tore päev ja seiklus. Kindlasti ei saanud ma siit harjumust ennast igasse jääauku kasta aga ühekordselt täiesti tehtav. Geopeituse käigus olen pidanud korduvalt oma mugavustsooni nihutama ja tegema asju, mida muidu kindlasti ei teeks. See sulps ei olnud kindlasti neist kõige raskem ei füüsiliselt ega vaimselt. Aga üks kõige meeleolukamaid aardeleide kindlasti. Sellised aarded teevadki sellest mängu, mis ei muutu igavaks kunagi. Suur-suur tänu Tarmole meeldejäävaid hetki pakkumast!
Öine sulps. Üks õige virtuaalaare, oli kohe tunda et oled midagi leidnud. Jõudu kõigile sulpsutajatele.
Ideaalne ilm sulpsutamiseks, arvas Tiit ja tehtud see saigi. Mingit kangelastegu see endast ei kujutanud. Raiusime augu järgmiste sulpsajate jaoks ka veits suuremaks. Rabas oli päris tihe liiklus veel kella 16 ajal, mis on ju tore. Merle esimene käik siia oli 2013 a suvel teekonnal Oandust Iklasse. Siis jäi meelde elus esimest korda nähtud karujäljed. Ps! Millegipärast ei saa eilsest pilte siia postitada tõestuseks.
Alles see oli, kui suure suuga rääkisin, et ütled Tarmo - mõtled kvaliteet. Ja kahtlemata ei löönud seegi aare mu vankumatut Tarmousku kõikuma.
Kaupo oli hoiatanud, et minulgi tuleb sullamulla teha, nii et valmistusin juba vaimselt ette. Olin kuskilt kuulnud, et jaanuarikuus võib vesi olla külm ja märg, ainult et see niiiii külm ja niiii märg oli, selleks ma küll valmis polnud. Suure kiljumise saatel vedasin end kiiresti vette ja kadusin sealt hetkega. Ah, mis ma ikka kirjutan, vaadake ise: https://www.youtube.com/watch?v=QKk3I2awvww
Sellised virtuaalsed mulle meeldivad, väga huvitavad challengid. Kui aare avaldus, siis soovitasin peitjale teha sellest talvine virtukas ning õnneks nii läkski. Kuigi esmapilgul tundub algajale väga raske ülesandena, siis tegelikult pole hullu midagi. Usun, et kes on võimelised talvel siia kohale jalutama, on füüsiliselt võimelised sekundiks ka jääaugus ära käima. Vaimne pool on ainus takistus. Soovitan kaasa võtta plätud (ka märja plätuga on parem külmunud pinnal olla kui paljajalu), maapinnale asetada rätik riietevahetamiseks, teine rätik enda kuivatamiseks, hommikumantel nii riietevahetamiseks, kuivamiseks kui samal ajal tuule eest kaitsmiseks. Kõige külmem hetk on kui soojad riided on pealt visatud, ega ka vees soojem ei hakka, aga kui välja on välja tuldud, suurem vesi nahalt kadunud ja hommikumantel selga pandud, siis on küll tunne, et rohkem riideid vaja polekski, nii hea soe on.
See aare oli meil tänase tuuri peaeesmärk. Autost siia jalutades andis tunda, et vist liiga õhukeselt sai riietatud sest nahka ei saanud kuidagi soojaks. Tuul oli üsna tugev ja märg lumi ei aidanud kaasa. Kuna Liisil oli leidmata Loosalu raba aare, siis tegime põike rappa ja sealne maastik tõigi sooja kohale. Edasi siia platsile, esmalt käis emotsioonikalt Liis sulistamas, siis Merle ja viimasena mina. Eks ta vähe kaugele autost jääb, samas nii enne kui pärast käimine mõjub jääaugus käimisele hästi. Mäletan kui kunagi pärast nii 3 minutit jääaugus olemist kohe autosse hüppasin ja kodus kahe teki alla läksin. Kohe kuidagi ei soojenenud keha üles, kaua ei jaksanud seal lõdiseda ja hakkasin kodus toimetama, et füüsilise liikumisega üles soojeneksin. Aitäh peitmast, mu jaoks aasta parima asukohaga aare.
Kuna selle talve ilm on ootamatu, siis kasutasin ruttu võimalust rabas ära käia. Mine tea, võib-olla pole varsti enam lund ega jääd ja siis tuleb juba oodata järgmist talve. Lund veel rabas leidub, laudtee oli kohati samuti lume ja jääkooriku all peidus. Laukad olid samuti jääkaane all peidus, samuti ka rabajärv. Ujumiskohal oli jää peal. Eelmine sulps oli siin tehtud 5 päeva tagasi ja selle ajaga oli tekkinud uus 2-3 cm-ne jää. Vabastasin jääaugu jääst ja puhastasin puidust platvormi redeli juures samuti jääst, et oleks muretu jääauguni liikuda. Seejärel juba sulps ise, vesi oli soe ja oleks võinud jääda sinna jääauku kohe kauemaks mõnulema. Minu põhjapoolseim sulps Lapimaal toimus -20 kraadi juures, seega tänane ilm oli suisa nagu oleks suvel ujuma läinud. Tänan meeldiva väljakutse eest, selliseid virtuaale võiks kohe trailina olla!
NB! GP ei lase pilte üles laadida ja veateadet samas ka ei anna. Nõuetekohane pilt on aga olemas GC logi juures.
18.-19.jaanuar 2025 matkasime noortega Tillniidu lõkkekohast kuni Põlliku külani mööda RMK matkateed. Ja juhuslikult möödub see matkarada ka Loosalu järve äärest! Tegin sulpsu ja matkasime edasi. Tundub, et rabajärve vesi oli soojem, kui eelmisel õhtul majutuskoha tiigike. Igal juhul väga äge aare ja avaldus just õigel ajal. Tänan!
Tegelikult oli selle aarde avaldudes isegi meel hea. Oleme vahelduva eduga sügisest saadik kord nädalas tööl kolleegidega käinud lõuna ajal end meres leotamas ning seetõttu seda külma vee pelgust enam ei ole. Nii saigi sõpradele mokaotsast mainitud, et tuleks Loosalu rappa minna ning pagan - need võtsidki vedu! Mis siis ikka, tuligi minna/tulla. Kui see veidi jäine laudtee välja arvata, siis oli tegelikult mõnus matk järve äärde. Kohapeal oli vaja teadagi-mida-teha ning nii me riburadapidi end märjaks kastsime. Veel enne kui ma vette jõudsin, liitusid meiega Inge ja Kristiine, seega polnud me täna ainsad selliste mõtetega tegelased.
Igatahes mõnus sulps sai tehtud ja keha maha jahutatud, sest tulles hakkas sellest tempokast liikumisest päris soe, tagasiteel enam palav ei olnud. Täname rappa kutsumast!
Nagu Peeter juba mainis siis Kallo oli see, kes eelmisel päeval nädalavahetuse plaane tehes just selle aarde välja käis. Enne kui Peeter sellest kuulis, olin mina sellele juba "alla kirjutanud" ja alles peale seda lugesin kirjelduse läbi. Selguski, et ega see ju polegi mingi suvine aare. Keset suve pole tahtmist ka kuidagi peitjat üle kavaldada, tassides lund ja jääd kaasa.
Mõnele töökaaslasele mainides sain vastuseks vaid üheselt, et "hull oled või?" :D Samas polnud ma isegi viimase sekundini kindel, kas sellega ikka lõpuni lähen aga kuna sama seltskonnaga meenuvad just kõige hullumeelsemad ja ägedamad matkad, oli siiski lootus, et siit leiulogi tuleb ;)
Igatahes nii kui kohale jõudsime, lendas soojendusdress seljast ja järgmine hetk olingi ma juba vees. Ei, mul pole ammusest ajast sellist kogemust ette näidata. Nii, et ettevalmistus oli null.
Aga see nauding, mida Tarmo aare pakkus, pole millegiga võrreldav. Juba sama õhtul mõtlesime, kuhu jääauku end järgmisena kasta.
Kui pool seltskonnast oli oma soorituse teinud, saabusid objektile Inge ja Kristine, kellel kindlasti jäi see nauding saamata, mis meile osaks sai. Aga eks nad ise pajatavad sellest ;)
Suured tänud Tarmole üliägeda aarde eest!
Eile ilusa laupäeva plaane tehes tekkis Kallol esimesena Loosalu sulpsu ettepanek. Ma polnud logimisreegleid lugenud ja esimene mõte oli "Segane oled või?". Hetke pärast oli selge, et ega paremat aega ikka pole ka.
Ma ei käi tavaliselt suvelgi ujumas. Saunast jääauku olen ka vaid mõnel korral roninud. Talvel olen ujumas käinud mittevabatahtlikult kui Haapsalu lahes läbi jää kukkusin. Nüüd oli siis külmas tuules nulli kõndides aega testida oma otsusekindlust. Mõte eesootavast tekitas külmavärinaid ja kõhus keeras. Õnneks näitas Piia ette, kuidas see stiil käib. Riided seljast ja kiirelt vette. Polnudki selline nagu kartsin.
Tagantjärgi oli kahju, et kauem end vees ei jahutanud. Mõnus, ergas, soe tunne oli veel kaua kehas. Tekkis isegi soov sellist karastamist edaspidigi teha. Vaatame...
Suur tänu sellise väljakutse eest, mis tõi mugavustsoonist välja ja andis kogemuse, millega poleks end vist kunagi premeerinud. FP
Alles eile käisin sulpsutamas. Ikka asjapärast, mitte niisama ilmaaegu :P Tõsi, kuum ilm lausa kutsus kere jahutama ja lõunamaa vesi ei võtnud sugugi nahka tuimaks. 17 kraadi oleks kodumaal paras suvine veetemperatuur, millega ka need kohalikud juba ujumismõtteid mõlgutavad, kel jääaugus mulistamine talvise rutiini hulka ei kuulu.
Täna siis südamekontroll. Matkakirve võtsin rohkem moepärast kaasa, õigupoolest arvasin, et praegu saaks ehk ilma kah. Noh, võibolla oleks hädapärast saanudki, aga siis pika piinaga. Kuna siseveekogude jääle minek on vist ikka veel keelatud, tasub küll kirves kaasa võtta, et saaks jää jalust ära koristada :o) Talvine suplus pole mulle päris tundmatu teema, eks aegade jooksul ole käidud kah siin-seal, peamiselt koos riietega ja vähemalt osaliselt tahtmatult. Saunast korraks tiiki või hange ja siis tagasi sauna, see on ju täitsa mõnus, aga nö "algajate tase" :o)
Loosalu poole sõites avastasin mingil hetkel tahavaatepeeglist valge mersu. Püsis kannul ja pööras suuremalt teelt minu järel Kaiu poole maha. See võis tähendada vaid üht: (jää)karuohtu! Isegi mudel vist klappis. Kuid mingil hetkel kadus mersu tahavaatepeeglist ära. See võis tähendada üht kahest: kas mesilinnud meelitasid nad eemale või olid üldse valekarud... Parklast igatahes jätkasin üksi. Kuni lagerabani sai liikuda teiste jälgi mööda. Aga sealt edasi tuli ise paksu puutumata sulalume alt tunde järgi kitsast laudteed aimata. See oligi kõige tülikam osa kogu retkest. Mööda astumist tuli ette kümneid kordi ja reeglina suht sügavale. Järve ääres liikusin niisama kallast mööda, polnud seegi liiga lihtne. Nullis mõni minut kirvega vehkimist ja juba saigi kaelani karastavasse vette ronida. Asukohavalikuga on Tarmo sobivad tingimused loonud, et tulijad saaksid kere loomulikul viisil soojaks nii enne kui pärast sulpsu. Aitäh vahelduseks veel ühe vesisema virtuaalse eest, väljakutseks väga sobiv avaldumisaeg pealekauba! FTF-sulpsu kellaaeg oli 15:32.