Tüüp: Tavaline aare Maakond / linn: Tartumaa Raskusaste: peidukoht 2.0, maastik 2.0 Suurus: normaalne Aarde asukohainfo nägemiseks logi sisse! |
Kirjeldus:
Lähedalt möödub Elva jõe ürgoru matkarada. Samas lähedal sportlik-lustlik atraktsioon. Aare peidetud karpi, karp mustas kilekotis.
Vihje: pole
Lingid: pole
Aarde sildid:
soovitan (6), vaatamisväärsus (2), lumega_raske (2), ujumiskoht (1), rabamatk (1), metsaonn (1)(täpsemalt)
Geocaching.com kood: GC1FF1Q
Logiteadete statistika:
186 (89,9%)
21
4
1
0
0
0
Kokku: 212
Minu esimene aare :) Väga tore oli leida. Läksime Annikaga matkama ja tekkis mõte vaadata kas lähedal on mõned aarded. Nakatusin vist geopeituse pisikuga :D
Olime Elva jõe ürgorgu matkarada vallutamas, kui meenus et võiks kohalikud aarded ka üle vaadata. Nõiamaja oli varasemast tuttav, ent siis veel ei teadnud, et siin ka muid boonuseid. Aardeleid tuli kiirelt, mõnus jalutuskäik ja koht. Ühtlasi Sille esimene geoaare, loodetavasti sai korralikult nakatatud geopisikuga:)
Algul suundusime pisut liiga otse. Oli natuke võsas ragistamist. Tagasi tulles aga sai päris käidavat metsaalust ja korraliku kuhila kukekaid. Tänud
Päris korralik turnimine toimus, kuniks saime peiduka kätte. Aare veidi niiske.
Siin käisin kunagi mitteleidmas. Kuna oli kõvasti tormimurdu, siis pidasin tõenäliseks, et oli kas selle alla või taha jäänud.
Nüüd siis olin tagasi. Teel maja juurde veetsin aega ühe kena oravajõmpsikaga. Mina jälgisin teda maapinnalt, tema mind kuuseokstelt. Maja juures oli näha, et ümbritsevad skulptuurid on üpris väsinud, hoone ise aga tundus oma viltusele olekule vaatamata üpris hästi vastu pidavat. Enne aarde juurde minekut käisin uuesti sees ka ära. Ühest otsast sisse ja teisest välja.
Nulli läheduses oli ka sel korral tuulemurdu, mis tegi otsimise mõnevõrra raskemaks. Selgus aga tõenäoline põhjus, miks ma eelmisel korral aaret ei leidnud - koordinaadid olid lihtsalt valed. Kui olin jälle tükk aega mitteleidnud, süvenesin logidesse ja hakkasin laiema pilguga ringi vaatama ning geokuhja otsima. See viiski leiuni. Minu arvates on N 58° 10.923', E 026° 25.537' täpsemad koordinaadid.
Edasi liikusin huvitavate puuskulptuuridega haldjarada avastama. Kõige põnevamaks leiuks osutus seal aga hoopis veripunaste südametega kaunistatud verikireslane.
Ikka läbi metsa, üle jõe, jalad märjad. Nagu tõeline geopeitur. Minnes ringi, tagasi mööda teed.???????? Vaatasime ka selle laheda maja üle. Rahvast oli metsas palju. Tänud kohta näitamast. ????????????
Möödunud korral kui püüdsime seda aaret leida, oli talv ja lumi maas ning leidmata see jäigi. Täna, suvisel ajal olukord ikka palju lihtsam ning muidugi oli seekordne käik edukas. Ühtlasi jäime ööseks siinsele RMK telkimiskohale ja nautisime nii loodushääli kui ka eemalt kostuvat Hip-Hop Festivali. Aitäh.
Uurisime maja, siis teid ja siis logisime aarde. Geokuhi aitas leidmisel. Aitäh!
Tahtsime rattaga ühe pika tiiru teha kuid ilm keeras meile käru. Õnneks enne vihma ja äikest õnnestus see aare üles minna. Algul arvasime, et georada pole georada. Ent läksime ja proovisime ja peale jalutuskäiku jõudsime ka kahtlase kuhjani. Aare sai leitud ja logitud. Aitäh peitjale!
Ööbisime lähedaloleval RMK platsil, päeva esimene aardejaht tõi seega siia. Suht kiire leid, kuna geokuhi jäi silma. Uut minigrippi oleks vaja. Ma veel eelmisel päeval ostsin neid terve hunniku, 3 erinevas mõõdus, kuid selles oli vähe kasu, kui need autos :/ Peitjale tänud siia juhatamast!
Olles Illide juures ära käinud, oli otse loomulikult ka vaja nõiamaja üle vaadata. Autot parkides lendas meile peale mingi väike koeranähvits, kellest esiotsa olid näha vaid hambad. Peremeeste sõna ta ei kuulanud ja minu koerast ka abi polnud, see vaid kõõritas ja praktiliselt puges minu taha peitu. No õnneks me augustatud ei saanud ja saime metsa suunduda. Vau kui vahva nõiamaja. Kuid ega see nõid nüüd küll eriti nõialik ei tundunud, kuigi katel podises teisel nina ees. Keegi oli talle lausa lillepärja pähe pannud ja andamiks teokarpe sülle poetanud. Majake ja selle elanik imetletud, sai aardeotsingule minna. ikka jupi aega tiirlesin seal rägastikus enne kui silm õigesse kohta pidama jäi. Poleks vaja olnud tegelikult niiväga turnidagi, kõik kenasti lahedal. Aga see ju tõdemus, mis saabub peale leidu, nagu ikka. Tänud peitjale toredat kohta näitamaks ja aaret peitmast
Paistis eemalt mudasem lähenemine kui oli. Jõele lähemal on üsna kuiv pinnas. Raamat niiske, aga muidu korras, tänud peitjale.
Hommik algas naabruses asuval lõkkeplatsil, nii oli loogiline esimene jalutuskäik täna nõiamaja juurde. Tore majake ootas ees. Aitäh peitjale.
Mul oli küll päevakava juba lukus ja rohkem aardeid ei plaaninud enam täna otsida. Küll aga elu kippus vingerpussitama. Plaan oli semudega Võrtsu ääres kokku saada ja seal ööbida. Kuna välja valitud ööbimiskoht oli ülerahvastatud, olime sunnitud uut kohta otsima ja jõudsime siiakanti. Telgid püsti, kõhud täis, tekkis ka sobiv moment ööpimeduses väike jalutuskäik ette võtta. Nõiamaja jäi õnneks enne aaret silma ja asusime seda uudistama. Küll see peab ikka pisike ja vähenõudlik nõid olema, kes siin elab. Meie Kaupoga sinna laua taha igatahes ära ei mahtunud ja sobivat kohta madratsile ka ei tuvastanud. Aga vahva oli ikka uudistada. Noorpaar proovis ka kiige ära, said rütmi täitsa kätte. Lähenemissuunaga aarde poole panime küll esimese hooga täitsa puuse. Olud kiskusid aina vesisemaks ja aare aina kaugenes. Teisel katsel läks juba paremini ja tagasi tulime vapsee mööda rada. Täitsa meeldis see retk. Hiljem jah sai lõkkeplatsis isegi natuke tantsu lüüa. Nõia kiuste sai seda tehtud hoopis trollide rütmis.
Tänud.
Peale seda, kui olime siinkandis mõnusa ööbimiskoha leidnud ja mustlaslaagri püsti ajanud, otsustasime lähima aarde ära skoorida. Väljas oli küll kottpime ja kell umbes miljon, aga sellise seltskonnaga pole eriti vahet, kas lähed päeval kl 12 parki jalutama või öösel kell miljon kottpimedas Nõiamajja - samad toredad kõik. Niisiis hakkasime minema ja esmalt kiitsime sillameistrit, tänu kellele vaesed geopeiturid intuitiivselt kuhugi mülkasse ei karanud. Seejärel vantsisime mööda rada, kuniks jõudsime järgmise sillani, mis nõiamajja viis. (Ja nüüd sisestagem siia Liisi rõõmus-rõõmus-äge emotsioon selle maja nägemisest). Üritasin Kaupole ka selgitada, et meie majale peaks ka ikka kindlasti kanajalad alla tegema, aga ta miskipärast ei tahtnud sellest eriti kuulda. Mehed...
Seejärel nautisime Nõiamajas ringikooserdamist kohe pikemalt: Sillu ja Kaupo üritasid laua taha ära mahtuda, aga kui hiljem fotodelt nende ilmeid vaatasin, siis eriti meeldiv ülesanne see polnud. Pakkusin välja hoopis selles majas ööbimise, aga Kaupo oleks vist siis pidanud niimoodi magama, et pea on aknast väljas ja jalad uksest väljas :S. Siis proovisime Kaupoga kohaliku kiige ära ja no väga hästi töötas.
Igatahes hakkasime mingi hetk targalt aarde poole vantsima. Meetreid nagu eriti polegi, aga miskipärast aare lähemale ka ei jõua. Tiirutame ja tiirutame, saame lausa jalad märjaks ja siis jõuame korraga Nõiamaja juurde tagasi. Nõiavärk, mis muud. Kuidagiviisi saime siiski aarde lähistele ja Silveri teravad silmad meil kaua ringi piinelda ei lubanud. Tagasi jalutasime mööda rada, mis üllatus-üllatus, viis Nõiamaja taha ja edasi oli juba jalutuskäik pargis tagasi mustlaslaagrini.
Aga sellega õhtu positiivsed emotsioonid ei piirdunud. Varsti saime ühe heas mõttes kahtlase teate ja ei läinud kaua aega mööda, kui Sillu lõi erinevatel tasanditel tantsu ja Merle jõudis ka kohale. Nii tore õhtu oli, aitäh geosõpradele!
Eks Nõiamaja avaldabki aarded ilmselt vaid siis kui on õige aeg ning õige seltskond - oleme siin varem ka ringi vaatamas käinud, kuid seekord avaldas ennast ka aare. Aitäh peitjale!
Uus sild viis üle vee. Tükike raamatust oli kaduma saanud ja ka ninast. Majake oli vajunud viltusemaks, kui vist peaks. Angervaksa müürist surusime läbi minna ja kohapeal Kadri leidis. Tänud peitjale.
Aare on oma eesmärgi täitnud, sest jalutasime jupikese matkarada ja käisime Nõiamaja juures. Ronisime ka sisse, olime natuke vihmavarjus ja vaatasime aknast ümbruses lokkavat rohelust. Tänase vihmaga oli kindel otsus edasi liikumisest loobuda. Eks näis, kas kunagi on parem päev selle aarde jaoks.
Talvel sai siin mõnusalt tuuseldatud, kuid tulemust ei olnud. Seekord suurenenud taimkate ei seganud meie otsimisõnne ja kaaslaselt oli aare üsna pea käes. Tänud.
Lähenemistee oli tunduvalt vesisem, kui jaanuaris, aga vähemalt mitte nii libe enam. Talvisel jääväljal ei jäänud asi silma, aga nüüd oli geopeiturite laastamistöö teravamalt näha ja ei läinudki kaua, kui juba näppu jäi. Aitäh!
No sai ikka seda otsitud. Otsisin ja otsisin ja ei leidnud. Mõtlesin, et kuna siia tihti ei satu siis küsin õpetajalt vihjet, kes selle varem juba leidnud. Vihje käes otsisin siis edasi ja no ikka ta välja ei tulnud. Küll kunagi tuleb tagasi ja otsib selle üles.
Tänase päeva eesmärk oligi Elva paisjärve juurest aiia alla välja sõita. Fätiga kannatab täitsa nulli välja vändata :D Nullis aarde leidmine on muidugi omaette ooper. Ma olin juba mõtlemas, et kas ikka jõuan valgel ajal auto juurde tagasi .. arvestades, et teel tagasi tuli veel kaks multi lõppu üles leida. Siin tasub ikka silmad mööda maad hoida. Ma ilmselt astusin aardele reaalselt mitu korda otsa, enne kui taipasin ta sealt välja kaevata :D Kuna aarde sisemus oli tiba niiske, logiraamatu kott katki ja mul piisavalt suurt minigrippi ei olnud, siis panin kogu aarde kilekoti sisse :)
Tänud ägeda onni tutvustamise eest!
Leitud. Oli mõnus kevadine matk. Aitäh
Olime siinkandis liikumas ja mõtlesime ka selle uhke nõiamaja üle vaadata ja selle aarde üles otsida. Kui mõningad eelnevad logid andsid lootust, et võib ka lumega leitav olla, siis tegelikkuses vist ikka mitte. Vähemalt meie jaoks jäi see täna leidmata. Tuleme tagasi siis kui lumi lännu.
Kaapisime meiegi siin mööda puudealuseid, aga ”labida” oleks võinud rahulikult koju jätta. Tänud!
Suure ringiga aarde juurde ja väiksemaga tagasi. Tuulepoisid pole ka armu andnud, tõeline nõiamets. Kui tuled aarde juurde, siis võta minigrip kaasa. See on katki aga polnud aega tagasi minna aarde juurde. Päris natuke aega ikka otsisime... Maja igati uhke ja nme vääriline. Aitäh peitjale!
Läksime sinna ikka väga pika ringiga. Lõpuks nullpunktis asudes otsisime seal vast tunnikese. Lõpuks, juba pea loobudes, komistasin kogemata karbi lähedale. Kahjuks on karp mõraga ja logiraamatu kilekott rebenenud. Niiskus sees. Raskusaste looduse loomuliku kõdunemise toel kindlasti rohkem kui 2. Vahva punkt. Tagasi läksime otseteed :)
Nõiamaja oli seljakotimatkajate poolt asustatud, ratta peitsin matkaraja äärde ja tulin otse läbi metsa. Nullis olliva nigu mõtsanotsu tuhninu, tuhnisin minagi, aaret es leidnu.. Tagasi rattamanu rassides komistasin kännu otsa ja vigastasin põlve, päris valus mälestus jääb sellest kohast :-(
Nõiamaja on uhke, seda tuleb öelda. Aarde seos nõiamajaga küll on ikkagi väga kaudne. Maja kaetud, liikusime aarde nulli, kus algas korralik töö. Otsisime, lugesime logisid, otsisime, lugesime logisid. Vahepeal proovisin eelmist leidjat tabada, ei õnnestunud, seega otsisime veel. Viimaks õnnestus aare leida Svenil ja ma ei oskagi öelda, kas tegemist on puhta juhusega või tõsise visadusega. Põhimõtteliselt oleks võinud vabalt metsaaluse läbi kaevata ning siis selle tulemuse saavutada. Looduslik camo on ikka korralik aja jooksul tekkinud. Aitäh!
Küll oli hea, et siia suurema seltskonnaga sai tuldud. Aega ta võttis, aga lõpuks tänu Sveni visadusele asja ka sai. Kuna kell oli geokepikeste välkudes juba palju saanud, tuli Illi II multi, mis oleks olnud viimane peatus teel Elvasse, seekord vahele jätta ja uutele tegudele asuda. Aitäh.
Peale pikka tuuseldamist ja vahetult enne alla andmist hakkamas maskeeringu alt sinakas karbikaas silma :) Must kilekott sealt ümber on mujale oma elu elama läinud. Aitah peitjale :)
Tegime linnast ratastega matkakese. Maja ja seikluspark olid toredad aga aarde poole rada ei leidnud kuidagi. Saatsin siis pere lustima ja hakkasin aarde suunas sumpama-ronima. Tänud põnevasse kohta kutsumast - oli tõesti suht nõiduslik loodus. Eemaldasin aarde ümbert niiskust koguva koleda kilekoti. Tagasi sain küll mööda rada aga see viis hoopis vastassuunda. Pärast seiklesime ratastega ka Tartu maratoni rajal. Tänud kutsumast.
Mõnus matk Elvast nõiamajani ja tagasi, aitäh! Õnneks olin pikkade pükstega ja oli isegi täitsa tore seal võsas omaette aaret otsida. Telefoni GPS oli üllatavalt täpne, nii et mõned minutid ringivaatamist ja jäigi maskeeringu alt must kilekott silma. Kui alustada nõiamaja juurest, siis polegi nii ekstreemne nagu osadest logidest tundub :)
Õues valitsev pimedus ja ilmne geopimedus- leidmiseks sobimatu kombinatsioon. Ehk õnnestub kord valgel ajal tagasi tulla.
Tõnu jäi lastega lõunat pidama ja mina läksin jalutuskäigule. Aarde leidmine võttis veidi aega, kuid viimaks märkasin geokuhja ja seal see karbike oligi. Logi kirja ja tagasi teiste juurde. Täname!
Olime täna üle nelja tunni värskes õhus ja ei näinud ühtegi inimest, seega vastas kõik isolatsioonireeglitele. Kõigepealt tulime siia jalutama. Olin üsna skeptiline aardeleiu osas, kuna kaks aastat tagasi ma seda leida ei suutnud ja viimane mitteleid tekitas ka skepsist. Kui Taavi ja Tom juba tüdinesid metsa all müttamisest, läksid nemad tagasi Nõiamaja juurde okstega mõõklema, mina ei tahtnud veel alla anda. Panin kõik oma georadarid viimse signaalini sisse ja tegelikult tuligi leid üsna kiiresti. Metsaalune on küll tormimurdu täis, aga täiesti leitav aare ja heas korras ka, logiraamat ehk veidi-veidi varakevadiselt niiske, aga kenasti karp kuiv ja terve. Enne edasiliikumist turnisime veel ligidalasuvas metsaaluses seikluspargis. See on muljet avaldav, et selliseid tasuta vingeid rajatisi on viimastel aastatel tekkinud. Pärast läksime veel Elvasse discgolfi mängima ja sammud said ilusti täis. Aitäh!
Ei leidnud. Loodusjõud on võib-olla aarde märksa paremini ära peitnud.
Katse kaks. Boonusaardena leidsin aardepesast vaskussi. Aitäh! :)
Väike geotuur teise ürituse vahel. Kohe ei leidnud ja pikemalt otsida ei olnud enam aega. Vähemalt jala sain jõge ületades märjaks.
Vau, lihtsalt vau. Mida kohta?!? Ebareaalselt äge koht. Kohe kindlasti tulen lähitulevikus siia grillima, chillima ja ööbima. Käisin toas tiiru. Mahutasin ennast ka nõia laua taha. Vaatasin järgi, et lakapeal oleks võimalik ka magada. Kuna seda kõike teha ei saanud, siis otsustasin vähemalt pikniku siin pidada. Aga kõigepealt tuli aare üles otsida. Selleks kulus ikka väga kaua aega. Kui olin nulli ümber kõik loogilised kohad üle vaadanud, siis avastasin, et see polegi Matumaa originaal, vaid kellegi teise peidetud. Tegin siis veel mitu tiiru. Logide lugemine kitsendas piirkonda ja andis mu mõlemasse kätte ühe geokepi. Lõpuks umbes poole tundi möödudes ilmus karp nähtavale. Päris raskesti leitav. Tagasi nõiaplatsil istusin kiigele, nosisin Pärnamäe minipirukaid ja loputasin suud siidriga. Väga ilus ja kihvt koht, suurepärane ilm. Chill kestis oma pool tunnikest. Oli kahju siit ära lahkuda aga pikk päev ootas veel ees. Aitäh siia juhatamast!
Üllatuste üllatus, kõik lapsed metsa! Tänud suured juhatamast!
Auto jäi maratoni teele ja majake ootas teisel pool oja. Metsast tulles muid võimalusi ei näinud kui langenud puu aga pärast tuli välja, et oleks saanud ka teisiti :D Väga vahva koht! Aitäh juhatamast!!! Aardega oli kõik hästi!
Võttis natuke aega, sest GPS pani (valesse suunda) metsa, aga siiski leitud!
Leitud koos Kairi ja Lauriga. Tänud! Sai Elvakandis ekspeditsioonil käidud ja väga ilusad metsad sealkandis, mõnus matkata :)
Ja no mida maja, tõsine pärl, mida kuskilt üldse oodata. Vau, sai kiigutud ja kõike tehtud seal. Hästi mõnusad mälestused. Aitäh :)
Leitud koos Kairi ja Lauriga. Tänud! Sai Elvakandis ekspeditsioonil käidud ja väga ilusad metsad sealkandis, mõnus matkata :)
Ja no mida maja, tõsine pärl, mida kuskilt üldse oodata. Vau, sai kiigutud ja kõike tehtud seal. Hästi mõnusad mälestused. Aitäh :)
Oma vahva kaaslase matkasünnipäeva lõpetuseks põikasime põnevusega siia omapärase nimega koha juurde. Ja ongi nõiamaja! Ja selle ees nii vahvad tegelased-tegevused! Ja üleval mäe peal veel säärane seiklusrada - ohohoooo, ei osanud arvata! Lustimist jätkus kohe kauemaks. Aitäh, hea peitja, meid siia kutsumast!
Mega koht. Aarde leid tuli kobinaga. Seda kattev geokuhi...ei ole ehk kõige silmatorkavam. Tuleb natuke suskida.
Ei tea, kas kuumus või lihtsalt saamatus, aga siin tuli ära päeva kolmas mitteleid. Otsides tuli idee edaspidi vaid mitteleide logima hakata, sest mõte geopeiturist, kes käib otsimas, aga ei leia mitte midagi üles, tundus tol hetkel #relatable. Nimitegelase suutsin siiski üles leida, aitäh näitamast!
Pärast paari mõistatus-multiaaret jõudsime oma rattatripiga lõpuks maastikule, mille tõttu selline hull plaan üldse ette sai võetud. Paremat rada rattaga läbimiseks ei oska tahtagi, täpselt minu tassike teed. Ühtlasi siin nägime viimasena kahte jalutavat mugu, terve ülejäänud teekonna ei näinud ühtki hingelist, kuigi ilm oli ideaalne. Silla leidsime kiirelt, oli teine sama sirge kui nõia nina :P Hoolimata paari pilpa puudumisest kandis siiski ilusti. Nõida polnud kodus, jätsin mugu kiikuma ja läksin ise maja sisemust uurima. Ülima ettevaatlikusega avasin ukse ja kohe lõi tuul selle mu selja taga pauguga kinni. Mis see siis nüüd on, naabrivalve? Pööningule polnud enam tahtmist minna. Suundusime metsa, ütlesin mugule, et ta otsiks musta prügikotti ja mõne hetke pärast tõmbas ta kotitäie plasttaarat mingist traditsioonilisest peidikust välja. Pärast mõningast tiirutamist jäi siiski õige koht õige asjaga ka vaatluse alla. Taara tuli ka meiega õige kogumiskastini kaasa. Pärast sama silda ületades suutsin veel jala kergelt välja väänata ja enne edasi sõitmist tegime väikse taastumispausi. Tänud! :)
Kuna alati tundus, et "nullis" on siblimist, siis ei hakanud teisi tülitama. Seekord olime matkarajal üksi ning jõudsime ka nõiakodus ära käia. Lõpus sai tükk aega sääski söödetud enne kui sattusin õigesse kohta. Pilt, mis mu ümber toimus ei olnud ilus, seega panin ruttu nimed kirja ning põgenesin autosse. Aitäh! EVEJ
Leitud. Nõiamaja on igati külastamist väärt, aga eriti põnev oli see läheduses paiknev atraktsioon. Tänud!
Päris vahva koht. Uudistasime majakest, saime kiikuda jne... Aardega kõik korras. Aitäh siia juhatamast! Tegime vahetuskaupa.
Punkt, kust me aardele lähenesime, ahvatles küll väga lõikama üle jõe. Isegi sobilik puu oli jõele langenud, kuid kaaslase nõudmisel jäi see üritus seekord ära ja läksime ikkagi viisakate inimeste kombel mööda teed ringiga. Aare ise andis end kiirelt kätte. Aitäh ilusasse kohta juhatamast ;)
Nõida ei olnud kodus ja sai aarde juures rahulikult toimetada. Väga äge koht. Tänud peitjale.
Ka seekord olid mugud platsis ning me ei hakanud neid segama.
Pakkisin isegi karbi kaasa, aga alles poole tee peal tuli meelde, et jätsin esikupingile ootama. Aare ise praegu heas korras, kilekott peab.
Kuna Marjel leidmata ja mullegi pakkus kordusvisiit huvi. Tasus tõesti tulla, koht on jätkuvalt ülikihvt! Atribuutikat on äsja värskendatud, nõid ise samuti kodus. Aardeleid polnud isegi teisel korral liialt kergete killast, sest geps viskas vähe villast - nõiavärk ikkagi. Karbil on pragu sees, niiskust ei hoia. Kuna teipi polnud, panime logiraamatule uue minigripi ümber ja puhastasime aarde. Nõiamajast koristasime ka tühja alkopurgi ning maja ümbrusest pisisodi. Tulge kaema, väga vahva majake ja muu!
P.S. Üks hetk vajab uut normaalsuuruses karpi.
Selle nõiamajaga on mul eriline suhe. Mingi 4-5 aastat olen igal kevadel-suvel mõne pildi otsa komistanud ja sellest inspireerituna üritanud seda majakest üles leida. Aga siiani pole leidnud. Nüüd leidsin selle aarde ja tänu aarde koordinaatidele sai maja lõpuks leitud. Väga äge koht, soovitan!
Aarde leidmine nii libedalt ei läinud. Meie kaart ja maastik ei tahtnud väga hästi kokku minna ja gpsu juhiste järgimine õnnestus visalt. Kuni gps üldse puhkusele otsustas minna, sest aku tühjaks sai. Lisatoide oli õnneks kotis ja mõne aja pärast nõustus gps jälle koostööd tegema. Järgmiseks takistuseks osutus märg luht, kus sumpamine ja pisigeopeituri enamvähem kuivana hoidmine oli omaette teema. Aga aare sai leitud. Ja aarde peitjale kummardus - kauaaegne kripeldus on nüüd lõpuks kadunud. Lisaks ägedale majakesele on ka looduslikult väga kaunis koht.
Siia tulime küll veidi teise eesmärgiga, kuid kuna ka pildile ilmus info peidetud varandusest, siis saiu sedagi otsitud. Ning kuna mitu paari silmi toimib paremini kui üks paar, siis ei jäänud ka aare leidmatuks.
Plaan nägi ette lähenemist teiselt poolt oja ja kohe läkski luure-ettevalmistusgrupp võimalikke sillakohti skautima. Kuna põhiüksus otsustas esialgu piirduda paremkaldale jäämise ja distantsjuhendamisega, siis forsseeris eelvägi ojaületuse üksinda. Tänu täpselt sooritatud GPSiheitele sai viimane teisele poole ka asukohamääramise kaasa ning pani nulli poole ajama. Puude all kaotas asukohanäit täpsuse ja isegi suur entusiasm ei aidanud aaret sealt leida, kus seda ei olnud. Ei jäänud muud üle, kui teha strateegiline manööver ja kaasata otsingutesse kõik üksused. Uus taktika osutus võidukaks, sest lisandunud jõud oskasid kohe läheneda õige nurga alt ning leid oli peagi päevavalgel.
Nõiamaja juures olime käinud ka varem kui veel peitust ei mänginud. Nüüd oli kindel plaan aare üles leida. Oi, kuidas ma otsisin. Lõpuks siiski leidsin ja avastasin enda nööbi sealt eest :) Britt - 109, Simon - 57, Lukas - 48, Hanno - 3 Lisaks olid kambas Kaie, Daniel, Andrés, Laura.
Olles hüppamise välistanud, otsustasime hargneda. Mina hindasin parasjagu puu kandevõimet, kui Anna hõikas, et eemalt paistab oluliselt parem ja turvalisem variant. Oja edukalt ületatud, uudistasime veidike nõiamaja ja meenutasin heldimusega lapsena loetud "Väikest nõida." Aarde juures aga enam nii tore ei olnud, tükk aega otsisime kõikvõimalikest kohtadest ja sisendasime endale, et kuskil siin ta peab ju olema. Umbes viiendat korda samast kohast möödudes tervitas mind üks kõrvenõges ja juhtis tähelepanu enda lähedal olevale inimtekkelisele moodustisele. No küll oli hea tunne selle alt lõpuks tuttavat kilekotipundart silmata. Aitäh!
Plaan A oli otse murda, õnneks hindasime oma hüppamisvõimet realistlikult ning olime liiga laisad, et autosse jäänud kummikuid tooma minna. Plaan B oli minna ringiga mööda radu ja sildu. See oli palju parem plaan ja me jõudsime nõiamajani kuivade varvasega. Edasi läks kõik allamäge. Kõvasti üle tunni tiirutasimme nulli lähedal hüplevate gepsudega ringi ja katsusime geokepikesega kõikvõimalikke kohti. Meel hakkas juba mustaks minema, sääsed rohkem närima ja nõgesed valusamalt kõrvetama, kui Karmen lõpuks võidukalt aarde välja tõmbas. Logiraamatut avades leidsime sealt eest juba ühe tänase kuupäevaga logi. Oi kui must oleks meel olnud kui oleksime leiuta lahkunud. Kaua otsitud kaunikene vääris seda, jätsime mänguasja. Tänud nõiamaja juurde juhatamast!
Äge koht. Ümbrust ka korrastati- pokusid trimmerdati parasjagu. Tänud juhatamast.
Tõesti lahe majake! Kahjuks ei andnud minu põhjalik tiirutamine nulli ümbruses mingeid tulemusi, laps oli juba hüsteerias ja mina higine ning väsinud. Peaaegu kõige nukram mitteleid, sest ekstrakäik ja matk tuleb teinekord uuesti ette võtta.
Oi, kui armas majake. Parkisime oma kaherattalised väikese nõia valvsa pilgu ulatusse ja ragistasime kahel jalal võssa. Päris tükk aega andis ringihüpleva gepsu abil nulli ja aaret taga ajada, kuid lõpuks ikka leidsime ta üles. Eelnevate logide põhjal kartsime soist aaret ja puu abil jõe ületust, kuid saabusime ja lahkusime viisakalt mööda teed ja üle korraliku, tõsi küll- kõikuva silla.
Siin me otsima ei hakanud, vaatasime eemalt. Hakkasime ka rajale minema, kuid laste sünnipäeva pidu suundus samas suunas. Autoteel nägin ka auto alla jäänud vaskussi, kellele ma peaaegu oleks peale astunud ja südamerabanduse saanud. Tuleme kindlasti siia tagasi!
No maja hakkas kaugelt juba silma, oli teine nii ilus. Kui ilusad pokud seal lisaks majale olid. Aare leitud kiirelt.
Väga mõnus oli looduses jalutada. Sai isegi üle oja paar korda ronitud. Aitäh :)
Teekond läbi metsade ja üle jõe oli üpris pikk. Mina olin lootnud näha ikka nõiamaja kohe. Sellist suuremat ja salapärast, kuid ega seegi eriti alla ei jäänud. Aitäh"
Väga vahva koht!
Natuke muinasjutulises metsas luusimist ja aare lasigi end leida.
Aare oli korras, ei võtnud midagi ega jätnud.
Tänud peitjatele!
Veidike võsas ragistamist ja aare leitud. Samuti oli tore avastada üldse selline koht nagu nõiamaja. Silla leidmine võttis veidi aega.
Ülilahe koht, ei olnud aimugi, et sealkandis midagi sellist on. Eestimaa pakub ikka üllatusi igal sammul. Võtsime aardest helkuri ja asemele jätsime plaastrid.
Tegin rattaga georingi. Algul keerasin kruusakalt ära ning sõitsin otse lõkkeplatsile. Siis avastasin, et sõitsin aardest mööda. Lähemale jõudes nägin oja, parajalt kitsas, aga kuidagi üle ei saa. Nägin langenud puud, aga tundus liiga nõrk mu jaoks. Läksin edasi ning leidsin järgmise puu, see raksus aga pidas vastu. Kohale jõudes tegin paar ringi, telefon pole väga täpne ning aaret kuskil ei näe. Lõpuks siiski leidsin.
Parkisime teele, aardest 80 m kaugusele, teisele poole jõge. Üle jõe oli "sillake" olemas ja logitud ta saigi!
Aparaat meie peos käskis vasakule pöörata, kangekaelselt läksime meie aga otse. Hästi tegime, sest pääsesime kuiva jalaga. Majakese juures polnud me aga üksi. Mitu peret väikeste lastega oli siin seda muinasjutukohta imetlemas. Tegime seda meiegi ja nagu muuseas hiilisime ka aarde juurde. Vahva koht, täname tutvustamast!
Oli üks mõnus jalutuskäik nõia juurde.
Tänud peitjale :)
Algul hakkasime mööda rada aarde poole minema. Mingil hetkel arvasime, et rada viib kuhugi mujale ja seega võtsime suuna otse aardeni läbi madala ja vesise koha. Peale aarde leidu tegime tutvust maja ees istuva nõiaga ja edasi mööda rada autoni. Tänud.
No ütle nüüd seda nõida kus on alles oma majale koha leidnud, ise oli ka kohal, kõik oli selle aarde juures äge, hästi tehtud, saab 5 minupoolt!
Ükskord aastaid tagasi ukerdasin siin koos sõbrannaga. Siis otsisime kõhutunde järgi ja muidugi ei leidnud. Sel korral suundusin kindlasse suunda ja probleemi polnud. Nõiamaja juures oli perekond väikeste lastega, kes hiljem küsisid minult, et kas seal on ka midagi. Jah, mets.
Käisin ikka vaatamas, et äkki saab aga üle oja minna. Ja olekski saanud, kui palgid poleks olnud jääga kaetud. Nii et tundus mõistlikum ikka ringiga minna. Ja ka siis oli lähenemistee leidmisega parajalt raskusi. Ja kirjeldust polnud ma lugenud ja ootasingi mingit maja nullis. Aitäh!
Leitud ja logitud. Võtsin otsetee ja pidin tegelema akrobaatikaga, et ületada paarimeetri laiust jõge. Jõgi oli silmnähtavalt sügav, et sinna saapaga sisse astuda. Kokkuvõtteks õnnestus edasi - tagasi ära käia kuivade jalgadega. Aare ja selle sisu heas seisus. EVEJ.
Nõiutud koht tõesti.Auto jäi 140m juurde nullist.Aga pimedas suutsime ekselda metsaradadel 3km enne kui õige lähenemistee üles leidsime.Tänud juhatamast!
Mina nagu vana kooli naine läksin ringiga(Agelinde oli veel meeles),Einar otsustas otsemineku kasuks. Valesti tegi. Olin juba nullis kui ta saabus ja vandus sellise maastiku maapõhja. Lohutuseks avastas aga aardelaeka. Lõpp hea-kõik hea.Aitäh!
Taaskord see kummaline nõiamaja Vitipalu võsade vahel- umbes aasta tagasi käisin siin mäherdusegi matkamängu tarbeks pilte klõpsimas. Tegu on vist tõesti nõiutud paigaga, sest isegi globaalpositsioneerimisseade ei tundunud päris täie mõistusega töö juures olevat. Lõpuks sai aare siiski leitud, esmajoones tänu kogenumale kaaslasele. Aitäh peitjale, selline koht väärib kindlasti aaret!
Illi aarde juures algas tänane hommik suure pauguga. Nimelt maadles Alex unes rebastega ( olevat hoidnud väikest emarebast süles ;)ja siis möödus ketisolevast rebasest ja ,et too üritas teda hambad irevil rünnata, siis oli ju vaja ise ennem rünnata, selle tagajärjel põrutas ta rusikatega vastu oma karukoobast ja ärkas :P ). No kui juba nii tugevalt koputatakse siis tuli ju ometi uude hommikusse ärgata.
Esimeseks sihiks oli mul täna siis Nõiamaja.Teel sinna möödusime kolmest neljajalgese luua seljas ratsutavast nõiast ;) ja et neile eriti ei meeldinud, et neist möödusime, see selgus alles veidi hiljem :P ( meid nähes põrutasid nad metsa ja podisesid vaid midagi omavahel ).
Aga Jätsin Alexi autosse hommikukohvi keetma ja suundusin nõiduslikku metsa. Ja nõiduslik oli see omamoodi mets tõesti. Siin seal sahistas keegi , linnud laulsid kuidagi teistmoodi ;) ja no neid ringisiblivaid tegelasi siin ikka jagus. Majakest uurisin nii seest kui väljast ja fotikasse püüdsin neid pilte ka omajagu. Siis oli aeg ka aare üles otsida, seda enam ,et taevas minu pea kohal hakkas tumedamas tõmbuma ( ilmselt kolme nõia loits ,mis kenakese vihmasaju mulle mingi aeg hiljem kraesse saatis :P ). Hakkasin ületama just üht märjemat kohakest kui tardusin, minu ees liikus keegi. Lähimal silmitsemisel osutus see muidugi kenaks konnaks, aga mine sa tea, nõiutud metsas on ju kõik võimalik, ehk on hoopis nõiutud prints ja suudeldes teda muutuks too nägusaks meesisendiks. Seni kui ma kaalutlesin ,kas konna üritada vangipõlvest päästa või mitte kulges tema aga äkki vasakule ära ja sinna ma järgi ei saanud, kuidagi lirtsuv oli seal. Eh mind küll, kes käskis nii kaua kaalutleda :D. Läksin ja otsisin hoopis aarde üles. Selle leidmine oli omamoodi kunstükk, sest gps ei tahtnud enam üldse midagi näidata ja nii ma siis ringlesin seal ( endal peas ketramas ,et Emmeliine pani ka kunagi Trummikese ringi mööda kulgema, tea kas mind on ka nüüd ära loitsitud)Aga siis hakkas sadama ja sajuga koos saabus ka aardeleid. Kiirelt logi kirja ja puugi poole punuma. Ei nüüd olnud enam aega konna otsida ( ehk talle seal ikkagi meeldib ;) ) , hää meel oli kui puugi sisse peitu sain ja seal soe aurav kohv mind juba ootas. Suur tänu peitjale vahvat kohta näitamast ja eraldi tänu Alexile ,kes mind siia tõi ja minu uitamise ajal kohvigi valmis keetis :D!
Tutvustasin väikevendadele geopeitust ja kodukandi ilusaid kohti. Auto termomeeter näitas päikese käes seistes 29,5 kraadi, linnud laulsid ja sinililled õitsesid. Lähenesime mööda teed, vaatasime nõiamaja ja lasksin neil telefoni abil aarde üles leida. Tagasi läksid poisid otse üle oja. Nulli lähedal olid mõned puud alla sadanud ja ümbrus oli minu leiuga võrreldes muutunud, aga aare ilusti korras.
Tore maja ja ilus loodus. Veel toredam ja ilusam oli leitud aare. :)
Vägev jõgi ja veel vägevam majake. Lähenesime aardeni läbi vee, tagasi mööda sildu. Tänud mõnusa aarde eest. Meie gps näitas kuskil 10-15m aardest mööda.
Nagu geopeiturile kohane, lähenesime algul samast suunast, kust eelnevad logijad. Tõusnud vesi ja külm ilm ajasid meid üsna ruttu autosse tagasi, et teist teed pidi läheneda.
Nõiapingi juures näitas gepsus olev kaart ilusat lähenemisteed, mis tegelikkuses osutus pokudega kaunistatud võserikuks. Pooled meist hakkasid 100m pärast vinguma ja tagasi tahtma, aga need, kellel jalad veel kuivad olid, ragistasid ikka edasi ja pimedas ei jäänud muud üle, kui järgneda.
Nullis kulus samuti piinlikult palju aega. Mitmed kuused olid end risti-rästi välja sirutanud ja segasid omaltpoolt otsimist. Kui karp lõpuks käes, oli kergendus suur.
Tagasi auto juurde minnes külastasime nõida, ületasime purde, jalutasime mööda tähistatud matkarada nagu valged inimesed kunagi.
Kes käskis geopeituriks hakata ja gepsu uskuda?
Aitäh seikluse eest!
Raske on Allani rindereportaažile midagi suurt lisada.
Tõepoolest, kaardi peal meid need sinised jooned segadusse ajasid. Siinkohal tahakski kartograafe natuke sõimata ja küsida, et mille kuradi pärast on vaja neid küla-valla võimisiganes piire sinise jutiga sinna kaardile vedada ja mille pärast neid seal topokaardil nii hädasti üldse vaja on. Pangu parem purded ja sillad sinna kaardipeale.
Läksime teedmööda kõige lähemasse punkti ja jätsime masina maha. Mina vaatasin, et suur magistraal läheb mööda metsa, lähme niikaua sedamööda kui saab. Allan tahtis kohe otsemoni režiimile lülituda, mina ikka püüdsin vähemalt alguses kergema vaevaga hakkama saada. Kokkuvõttes läks see magistraal päris lähedale välja.
Magistraali peal paar sammu läbi puude ja lagendikule me sattusimegi. Oma maru vägevate lampidega kottpimeduses ei jäänud ka palju muid valikuid, kui pidi selle jõekese piltlikult öeldes ikka käega üle kompama. Nii me seal keerutasime ja lootsime mõne inimtekkelise silla peale. Nõiamaja nägime ka omaarust ära. Valges oleks muidugi parem vaadata.
Jõe juures sobivat ületamiskohta mitte leidnuna, kooliaegse kaugushüppe peale mõelda jõudnud, tuli korraks idee sild ise valmistada. Nii saigi leitud üks jõeäärne äbarik puu, mis kataks täpselt kogu teekonna ühest äärest teise. Kerge mõjutus sellele ja loodetud silla asemel tabas mind seesama jõgi. Selge, nende ideedega kaugele ei jõua ja tuleb kuidagi kasutada olemasolevaid vahendeid. Leidsimegi sealtsamast lähedalt juba sobiliku koha ja sellest saigi meie plaan.
Leidsin teepealt veel ühe korraliku kraaviületustoika, millega tasakaalu hoida ja jõepõhja vastu toetuda. Takkajärgi tarkusena oli tegemist väga hea leiuga, sest Allani seiklus puu küljes olnud irduva "käsipuudega" oleks vabalt võinud viia ka teistsuguse lahenduseni, kui kuiv jõeületus.
Sellele ületusele järgnes küllaltki kuiv pokumaa ja siis põgus aardeotsimine nullis. Pärast pikemat keerutamist aarde juures järgnes kodutee. Siinkohal hakkas meie kaine kaardilugeja, kel nina kogu aeg GPSis, mind takka suruma, et lähme siitsamast otse jõe juurde. Ma veidi kahtlesin selles plaanis, aga no miks mitte. Igatahes kui pokumaal hakkas vesi väga järsku kahe kolmandiku saapani tulema otsustasin ma mitte kuulata kainet grupijuhti koos targa masinaga ja usaldada tagasitee osas ainult oma mälu. See meid ka päästis ja jõeületuskohani me ilma surmata ka jõudsime.
Jäin oma paeltega kohmerdama ja ületasin jõekese taaskord teisena. Allanile minu kraavitoika plaan vist huvi ei pakkunud ja ta lootis oma käsipuude peale, millest ühe oli ta eelmisel katsel juba murdnud. Igatahes, minule täiesti müstilisel kombel ta selle jõe ületas ja veel selliselt, et käsipuust kinnihoidnuna ta sellele suurt ei toetanud. Asusin siis mina järgmisena teele, jäin veel sinna keskele veesügavust kompama ja mis ma avastan. Allani käsipuu ju täiesti lahti, seisab teine veel ainult vanast harjumusest oma kohapeal. Vaatasin, et pikka eluiga mulle see koht ei tõota ja ronisin isegi sealt maha. Kraavitoikad jätsime järgmistele kaskadööridele.
Tagasiteel mööda metsa suuri üllatusi enam ei olnud. Selleks ajaks kui autosse jõudsime olid minu püksid juba kuivaks saanud ja meeles ainult positiivsed emotsioonid. Igatahes tore seiklus, mis läks ju kokkuvõttes väga hästi. Hea oli, et ei hakanud oma saabaste ja jopedega kooliaegset kaugushüpet meenutama.
Lähenesime autoga Elva taevaskoja aarde poolt. Ettevalmistus aarde võtmiseks oli suurepärane. Algul polnud koordinaatigi, kuid õnneks õnnestus üle paari EDGE "pulga" need mõned vajalikud bitid kinni püüda. Kaart oli meil samuti "kusagil pilves" ning see jäi parasjagu tükati nägemata, aga koordinaadid siiski saime ja tagusime need pisikesse käsiGPS-i sisse.
Sai uuritud seda pisikest kaarti ja märgatud, et erinevad sinised kõverikud piiravad aarde asukohta. No mis seal ikka! Ennegi on kuivi kraave kaardil jõgedeks valetatud.
Parkisime auto aardest 150m kirdes asuva hiiglasliku ristmiku lähedusse ja võtsime ähmastuva tuledega taskulambid kaasa ja asusime optimistlikena teele. Siinkohal tuletan lugejale meelde, et väljas oli täielik pimedus.
Algul kulges tee mööda metsarada läände ja ka kaugus aardeni vähenes GPS-i ekraanil. Paraku ei kestnud see õnn eriti kaua - oleks küll tahtnud jätkata mööda seda rada, aga kuna see kuidagi meile tarviliku suunaga ei tahtnud ühtida, siis tuli see hüljata ning võtta kurss lõunasse madalama absoluutkõrgusega aladele.
Peagi avastasime ennast ühe "sinise kõveriku" ääres, see oli aga täiesti töökorras vooluveekogu meie kahjuks. Uudistasime selle väikejõe looklevaid poognaid ning hindasime selle laiust. Mingil hetkel meenusid keskkooliaegsed kehalise kasvatuse tunnid ja tuletasime meelde oma kaugushüpperekordeid. Selle idee laitsime aga peagi maha kui mõtlesime, et sellest on ikka aastaid möödas ja selle ajaga on paar burgerit ära söödud ja veidi kesvamärjukest ka mekitud nii et ei pruugi kohe puusalt oma kunagiste tulemusteni küündida.
Aga kus ei saa toore jõuga, siis saab nõuga. Anaril tekkis idee valmistada sild ning kohe läkski ta kangutama ilma oksteta reiest natuke peenemat puuharu, mis otsaga veel põhiharu küljes püsis.
Ei läinud kahte sekunditki, kui see puuharu vahetas oma potentsiaalse energia kineetilise vastu ja kihutas siniste sügavuste suunas ning kokkupuutel veega muutis idee autori riietuse pooles ulatuses vaat et läbimärjaks.
Olles naernud eelneva nalja üle, jätsime sillaehituse idee sinnapaika. Üritasime liikuda mööda kallast edasi ja otsisime sobiliku purde. Peagi leidsimegi kaks sobilikku puuharu üle jõe.
Aastatega on nii palju kogemusi, et enne ületusele asumist said rohkem vett kartvad ja hinnalisemad asjad nagu telefon pandud jope kõige ülemisse lukuga taskusse ning ka muu varustus lukkudega taskutsse ning lukud kinni. No nii kindluse mõttes.
Mahalangenud puu abil veetakistuse ületamisel on oksad suureks abiks tasakaalu hoidmisel, aga nad kipuvad irduma oma peremehe küljest, seda kogesin täpselt poolel teel üle veekitsuse kui käsivarrejämedune oks õrnale puudutusele vaatamata otsustas eest liikuda ja kuidagi veel püsti jääda (mille Anari hiljem lõplikult eemaldas), aga üle ma sealt sain veega kokku puutumata.
Anari lähenes teaduslikumalt ja sondeeris küllaltki mäda roikaga jõepõhja, püüdes määrata jõe sügavust ja mis võis anda ka teatava abi tasakaalu hoidmisel ning pääses samuti üle jõe ilma supluseta.
Seejärel suundusime mööda pisut kohmetanud maastiku, lüües alatihti oma varbaid mätastarna puhmaste vastu. Märkasime teel aardeni ka kauguses eeldatavat nõiamaja (taskulambid olid nagu nad olid), aga selleni blokeeris meie teed maastik ning ka tee aardeni läks pisut mööda. Navigeerisime nulli ja tuhlasime erinevas võsas oma kümmekond minutit enne kui aarde leidsime.
Logisime ja asusime lahkuma. Mina kui navigaator, kelle käes oli GPS, asusin algul teed juhatama pilkases pimeduses. Ei saanud me astuda vist 15 meetritki kui tekkis küsimus, et miks jalad vees on. Selge, vale suund ilmselt. Seepeale võttis Anari juhtimise üle ning suundusime enam-vähem mööda sama rada jõeületuskohani. Tagasiteel üle jõe, tekkis mul keset purret kahel korral tahtmatu soov suplema minna, kuid suutsin seda ikka kuidagi vältida. Anari rassis seekord juba kahe roikaga (teine oli see oks, mis esimesel korral purde küljest eraldus) jõepõhja toetudes üle jõe.
Jätsime roikad kuhugi purde lähedusse tulevastele geopeituritele. Äkki on kellelgi abiks. Lahkusime rahulolevatena autosse.
Kokkuvõtteks, et aarded liiga lihtsad ei oleks, tuleb neid otsida õigel ajal ja (eba)piisava ettevalmistusega. Tänan peitjat!
Kolm on kohtu seadus. Esimest korda jõudsin õhtuhämaruses ilma mõistliku valguseta valele poole jõge. Teist korda proovisin teiselt poolt, otse läbi metsa. Paraku GPS metsa all ei tahtnud toimida eriti ja nii ma siis tiirutasin metsa all nagu palderjani saanud kass, aardest ei haisugi. Täna siis kolmandale katsele. Seekord sai jälle valele poole jõge. Kohe jäi silma ka nõiamajake - sellest ei saa ma siiamaani aru, kuidas ma seda kahel eelneval katsel suutsin mitte näha. Leidsime ka üle jõe oleva puu, mis küll ähvardavalt ragises, aga siiski päris katki ei läinud. Imetlesime hakatuseks majakest. Väga vahva maja :) Jalutasime siis ka GPSi näidatud suunas. Aare paljastas end ka hetkega. Ilmselt oli lisaantennist abi, igatahes juhatas massin otse aarde juurde. Aardest võtsime kaasa nokamütsiga ahvi, omalt poolt lisasime kondeka. Tõesti ilus koht oli. Aitäh peitjatele.
"Natuke rohkem veel itta vaja minna..."
-"Oota, aga me just tulime sealt!"
"Õaaah, mülgas!"
-"Kas me sellest puust juba ei tulnud üle?"
"Odaaa, mis see siin on?"
Aitäh! :D
Nõiamaja ise oli varasemast tuttav koht ja pärast Illi aarde leidmist sõitsime sinna kohale juba täielikus pimeduses. Kohapeal selgus, et GPS ei tahtnud kohe üldse olla tööaldis ja ainus, mis esialgu selgeks sai oli see, et aaret tuleb otsida natuke eemalt algselt mõttes olnud kohast. Saigi sammud lambivalgel metsapoole sätitud. Aeg-ajalt sai geps signaali kätte, kuid enamuses näitas ikkagi aiateibaid. Pärast väikest jalutuskäiku otsustasime juba sättida sammud tagasi, aga täiesti juhuslikult jäi lambi valgusvihku üks kahtlust äratav objekt, mis osutuski lähemal vaatlusel aardeks. See oli küll tore üllatus, sest ise olime mõttes juba loobunud selleks korraks :) Aitäh toredasse kanti peidetud aarde eest!
Väga armas kohakene, aare ei lasknud ka ennast kaua otsida. Täname!
Väga tore majake oli. Sinna kannataks ka ööbima jääda. Meie jõge kusagilt otse ületama ei hakanud. Jalutasime mõnusalt õõtsuva sillakese abil sellest üsna muretult üle. Aare korras. Täname sinna juhatamast!
Oodates rattamaratoni sai vaadatud Elvakandi aardeid. Meie seda teed ülesse ei leidnudki, Oli üks puu üle oja, seda sai ka kasutatud. Hämaras kuagi kõrges rohus niiskes jõekäärus seigelda polnu just lust aga aare oli korras ja tore
Hakkas juba hämarduma kui kohale jõudsime. See väike ojake ümber aarde lookleb seal ikka eriti kavalalt. Aardeni jõudmiseks on kindlasti kusagilt ka ohutum tee aga kuna kell ei tiksunud meie kasuks siis Peeter tõelise härrasmehena võttis viimase ponnistuse enda kanda. Hoidsime hinge kinni kui ta seal üle nn. purde kulges. Mõtlesin juba, kuidas ta küll pärast autos tilkuvana ära paigutada :) Õnneks ei pidanud selle pärast muretsema. Kindlasti oli meie moraalne tugi see, mis hoidis kõige märjema stsenaariumi ära :) Täname!
Selle huvitava aardega oli meilgi sama teema mis paljudel, et üks raskem küsimus on et kuidas leida teeots majani mis paistab üle heinamaa. Kui teeots leitud siis edasi oli juba suhteliselt lihtne. Majake on äge ja korras ja nii ka aare ise. Ainult see sportlik osa on tõesti lõhutud. Tänud juhatamast!
Seekord jäi leidmata. GPS näitas sihtkohani mõnikümmend meetrit, aga teele jäi ette kraav ja teise tee otsimiseks oli juba liiga pime. Teinekord uuele katsele :)
Et tee Tartust Otepääle igav ei oleks, sai ka see aare välja otsitud. Pärast käisin ka nõiamajas. Nõid nõidus ka minu GPS-i ära - tulin ja läksin sama teed, kuid jäljelogid olid vahepeal isegi ~80m üksteisest nihkes.
Alul püüdsin otse üle aasa majakeseni jõuda. Nõid oli aga eriti keerulise jõekese takstuseks tekitanud. Kena koht.
Tõeliselt ilus koht, nii loodus kui ehitis. Justkui oleks muinasjuttu sattunud. EVEJ
Leitud koos Taunoga. Tänud!