Arumetsa Suure rahnu

Kevadel pole see matk kõige hullem. Lähenesime muidugi kehvemat varianti pidi ja tagasi enamvähem mööda teed. Tänud!

Aitäh peitjale!

Leitud

Kuna täna olid kummikud autos, sai see aare siis ette võetud. Peab tunnistama, et ilma kummikuteta poleks siin midagi teha olnud. Positiivse poole pealt vähemalt polnud putukaid ja nõgeseid. Täname aarde eest

Seda aaret olen pikalt piielnud ja loobunud juba kodus. Täna otsustasin vihmavaest perioodi ära kasutada ja lõunast lähenedes proovida. Kohtasin nõgeseid, krimpsus kukeseeni ja langenud puid. Otsitav oli vihje all maas, aitasin ta uuesti kõrgemale. Aitäh peitjale, jalad jäid kuivaks ja pannitäis kukeseeni vaevatasuks.

Kuiva ilmaga pole üldse hull koht kus metsas seigelda. Rogainidel on hullemat nähtud:-) Autoga saab mööda sihti päris kaugele. Sääski jätkus küllaga. Kivi ja kuused leitud. Tänud!

Aitäh aarde eest!

Roheline materjal oli rinnuni, õnneks kuiv. Kui kaardil märgitud kraavid ja sihid otsa said, tuli ise joont ajada. Nähtud maastik kõrgete mätaste ja hetkel kuivade-sügavate kraavkurvidega andsid aimu, mis siin tegelikult toimub, kui veed on valla. Lõpus nõgese müürist rammisime ka läbi, et kivile korralikult pilk peale visata. Tänud peitjale.

Päeva nael. Mitu korda olen üritanud Heldurit siia meelitada, aga ta on alati kindlalt sõrad vastu ajanud. Vähe sellest, et ta ise kaasa tulla ei taha... ta ei olnud nõus isegi ootama, kuni me ära käiks. Eks siis tuli see aare täna Kristale ette sööta, sest emaga mul siia tulla mingit plaani polnud ja üksi ka ei kutsunud. Kuna eeltöö oli seekord tegemata, siis sõidu pealt valisime parkla ja tulime kohale. Meie õnneks oli vähemalt kuiv. Ilma oleks seal rohkem väljakutset olnud. Nüüdki polnud tegemist jalutuskäiguga pargis. Kohati oli üle pea kõrguv taimestik, kohati džungel, kohati soo, mis sobiks krokodillidele, kui seal praeguse soojaga vett olnud oleks. Orienteeruja nina tõi üsna täpselt kohale. 20 meetrit aardest. Sammude lugemine ja suuna hoidmine on veel natuke meeles. Kivi oli täitsa äge.

Logide lugemise taustal kartsin palju hullemat.

Tänan peitmast.

Ei teagi, kas maastik praegu või maastik suvel. Meie otsustasime ära käia. Autoga sahkasime end linnulennult 530 meetri peale ja siis hakkasime mööda kraavi minema. Lumes sumpamine väsitab aga samas pole puudel lehti ja putukad ei tüüta. Varsti tuli ette kraav ja ega see siis jääs polnud, mina sain ilusti üle aga Daunol käis saabas vees ära.
Pärast tagasi tulles ehitasime purde.
Kivi oli paksu lume all. Leidsime aarde ja kõmpisime tagasi. Rahnu juures metsas tõusis mitmeid kordi hull tuul, nii et saime mitmeid kordi puudelt lume kaela . Jäljed olid veidi siiski veel näha.
Käidud. Rõõm oli auto juurde jõudes suur.
Tänud

Maastiku raskusastme tõttu oleme selle aarde külastamise pikalt kõrvale jätnud. Nüüd tundus, et aeg on küps ka väike võsaseiklus ette võtta. Kruusateed viisid linnulennult umbes 500 meetri kaugusele ja edasi sai mööda kraaviääri liigutud. Kohati oli isegi täitsa raja moodi jälg läbi kõrge rohu, umbes sadakond meetrit pidi lõpus läbi metsa ragistama. Praegu on võsa suhteliselt leebe ja maastik pole üldsegi nii hull kui kartsime. Aare oli ilusti oma kohal ja heas korras. Vaatasime üle ka rahnu, tundub, et seal just eriti tihti ei käida. Ja eks see oligi kivi nagu kivi ikka. Rohkem oli vaatamist väärt rahnu tutvustav silt, mille üks puu oli oma embusesse haaranud. Aitäh aarde eest!

Mööda sihti läbi silmini heina ja võssi suundusime suurt rahnu vaatama. Kraavid olid täiesti kuivad ja kohati sai neid radadena kasutada. Kõige suurem väljakutse olid nõgesed, mis rahnu ja aarde juures tihedalt kasvasid - tallusime neisse väikse georaja ja mõtlesime, et ei tea, kumb variant on parem kas suvised putukad, kõrge hein, võss ja nõgesed, aga see-eest kuivad, mis sest et ärasöödud ja kõrvetatud jalad või siis talvel-kevadel vett täis kraavid ja mudased sihid ja porised ja märjad jalad. Leidsime, et mõlemad on head, aga hea et aare käes ja siit tulema saime. Tänud peitjale!

Tänud peitjale!

Parkla on tehtud lähemale ja mingi rada läheb kraavi mööda peaaegu rahnuni. Aga kobras va sunnik on järve tekitanud vahepeal.

Siin lõpus kiskus ikka päris räigeks võpsiks aga tänu aastaajale sain veel suht kuiva jalaga tulema. Aardega kõik korras, jätsin juhendi. Aitäh.

Jätsin Kaupo võileibu vorpima ja kütsin ise aarde poole. Alguses oli väga mõnus. Kellegi üpris värske olekuga jäljerida läks täiesti õigesti ja mõnus oli selle järgi minna. Mingi hetk, kui igal pool ainult murduv jää oli, liikusin edasi kuldaväärt geopeituse kaardiga ja jõudsin niiviisi aardeni. Praegusel aastaajal veel väga mõnus sutsakas. Aitäh!

Auto jäi linnulennult 522m peale (head RMK teed). Edasi vana metsa väljaveotee, mis praegu õnneks veel jääs ja maadligi kõrkjatega, siis kraaviületus ja mööda sihti raielangini. Metsa all oli ka valgustusraiet tehtud ja kuigi jalgealune oksi täis, oli mõnusalt kõndimisruumi. Täiesti mõnus astumine, ei tüütuid putukaid, segavat rohelust ega liigset kuumust. Aare korras, aitäh!

Leidsin. Tee siis vaevaline palju võsa ja kobras on üleujutuse ka tekitanud. Kerge kummik ei teeks paha siia tulles. Koprad on vesiehitust harrastanud .

Sai lähenetud ida / kirde poolt, mööda metsasihti. Auto jäi küll 1.5km eemale teeristi, kuid tegelikult oleks saanud sõita kenasti umbes 500 meetri peale. Ja sealt edasi siis oli rohi rinnuni; sihi lõpust edasi oli juba paras ragistamine, umbes 200 meetrit nullini läks veidi lihtsamaks, kuna tuli selline hõredam, kuivanud tüvedega kuusemets. Ja viimased mõnikümmend meetrit olid jällegi sellised, kus rohi ja nõgesed rinnuni. Kohapeal oli õnneks kiire leid, peitjale tänud!

Selle aarde kirjeldus pani mõtlema ja kahtlema, et kas tegelikult tahame ka siia rahnu juurde tulla. Tundus umbes nii, et siin läheb pool päeva ära ja saab kõvasti igasugust kehva maastiku rünnata sel palaval päeval. Otsustasime siiski tulla, aga mitte mööda soovitatud teed karjääri poolt, vaid just idast. Võib öelda, et oli õige otsus (muidugi ei tea, milline oleks olnud teine teekond). Mööda teed ja seejärel mööda kunagist metsa väljaveoteed liikudes möödus teekond kiirelt ja peagi olime rahnu juures. Viimane 50m vast oli natuke hullem - rinnuni rohi, sh nõgesed ja maapind pehmevõitu. Samas sai matkajalatsiga siiski ilusti hakkama. Tänud aarde eest!

Korra olen siit mööda sõitnud, aga siis oli sündmus algamas ja maastiku kõrge raskusaste hirmutas ka. Nüüd oli aega ja otsustasin ta üle vaadata. Maastik osutus ootamatult lihtsaks, oleks seda teadnud, oleks ammu ära käinud. Suurema osa teekonnast kulges lausa rada rohus. Aitäh peitjale.

Õhtul pimedas jätsin selle aarde otsimata kuna maastiku raskus hirmutas. Seetõttu sai tehtud mitmekümmnekilomeetrine ring, et siit hommikul uuesti läbi tulla. Tegelikult osutus maastik üsna lihtsaks midagi 3 kanti ehk ja kivini palju jalutada ei olnudki vaja.

Võtsime sihi leida see aare. Põnev oli see kindlasti. Ei jätnud autot näidatud parklasse vaid kohta kus gps näitas, et on lühim maa jalutada. Kõndisime omajagu metsas gps'i juhendamisel. Mingil hetkilt tundus, et oleme omadega tupikus ja see aare jääb leidmata aga siis ta seal oli- see suur kivi ja aare ilusti leitud. Mingit rada sinna ei vii. Puhas keset metsa jalutamine.
Täname aarde peitjat!

Ma olen küll esivanemate liine pidi ürgne Läänemaa mees aga tulin seekord hoopis idast. Aardekirjeldus veidi hirmutas ligipääsu osas aga oli täitsa kena. Kui teised on tänase jaanipäeva hommikul alles prassimist lõpetamas, olen mina hoopis aardejahil. Ka nii võib. Tahtsin ööbida Läti poole jäävas telkimisalal aga sinna jõudes tervitas mind autode armee, üle metsa kajav tümakas ja purujoobes inimesed. Hurraa, otsisin südaöösel ööbimiskohta ja leidsin hoopis ühe mersalagendiku. Millal viimati jaanipäeval sellist ilma kogesite? Kas üldse mäletate? Ilusat jaani kõigile

Parkisin loomade söötmiskoha kõrvale, mis jubedalt haises. Ilm kuum, rohi rinnuni. Kraavi äärt pidi minema hakates ehmatasin ise ja ühe metsaeluka jube kolinaga jooksu, aga jätkasin teed. Lõpus paistis konteiner ruttu kätte ja kivi nägin ka ära. Sama teed tagasi. Tänud!

Teel naabrite majandust toetama väike kõrvalepõige.Ajastus oli vist õige. Ei sääski ega nõgeseid. Vesi kah valdavalt tahkes olekus. Kõrvalteed aga ei kannata hetkel kriitikat. Tänud peitjale! Head Vana aasta lõppu!

Väike suusaretk päädis õnnestunud aardeleiuga. Kraavides jää ei kandnud, tuli mööda pervi rassida.

Mul oli arvamus, et kunagi oli see hull matk aga nüüd maa-ameti kaardi järgi jalutuskäik pargis. Kaardilt tundus kagust lähenemine kergem, aga seal olevale teel oli mahalangenud puu ees ning pidin kirdest lähenema. Kõndisin algul lõunasse ja kui risti aardega siis läände. Kogu tee läände oli üks paras võsa. Millegi pärast sinna minekul läbisin võsa palju aeglasemalt kui tagasi, siis suutsin päris kiirelt kõndida. Kaardilt paistev lageraie on taas võssa kasvanud või siis kõrge hein varjab osaliselt harversteride jälgi ja halb kõndida. Kohale sain ja aarde leidsin. Kõndisin veel kivini ja siis läksin tagasi. Algul mõtlesin, et oleks võinud talvel tulla, samas siis on 20cm kõrgused võsa toikad lume all ja võib komistada. Kevadel aga läheb sopaseks. Suvel on võsa lehtes ja putukad lendavad. Oleks ainult seda teadnud, et homme Häädemeestesse uus aare ilmub...

Panime auto Aasa talu lähistel olevasse parklasse ja hakkasime mööda jõe äärt minema. Esimesed 150m oli täitsa kõbus, aga sealt edasi läks floora väga lopsakaks ja tuli esimene katkestaja. Kuna ma olin ainuke, kellel olid üleni pikad riided, siis liikusin niikaua tempokalt edasi kuniks tuli jõest lahti lasta ja ootasin teised järgi. Endalegi üllatuseks jõudsid kõik jätkajad kenasti kohale, aga siis alles läks huvitavaks. Sukeldusime vähe jämedamasse võssa ja peale mõneminutilist kondimurdmist oli selge, et lõpuni saan ma üksi minna. Hakkasin siis täpi järgi minema, aga kuna telefon ei olnud seal just kõige täpsem navigatsioonivahend, siis tuli ikka üksjagu keerutamist enne, kui lõpuks kivini jõudsin. Olukorra tegi põnevamaks see, kohale jõudes oli suuna taju täiesti null ja telefoni akut oli järgi oma tugev 6% pluss viimaseid hingetõmbeid tegev akupank. Õnneks sai siiski tops mõistliku ajaga tuvastatud ja sain siiski kenasti jõe äärde tagasi. Edasi oli juba tuttav tee. Parklasse tagasi jõudes selgus aga, et sellega meie aardejaht antud päevaks on lõppenud, kuna teised olid tagasiteel suutnud mingit herilasepesa ärritada ja jõge mööda auto poole joosta, selle tulemuseks oli üks üpriski paistes jalg. Pakkisime ennast siis kokku ja võtsime suuna Pärnusse. Tänud peitjale!

Ma lähenesin, või pigem alustasin lähenemist, kirdest. Tundus selline paras siht, kust hea jalutada. Siht sai otsa ja jätkasin rinnuni looduses ühe lagendiku servas, kuni tuli ette suurem kraav, mis hiljem kaarti uurides osutus Arumetsa jõeks. Igatahes tänu langenud puudele sain kuivalt üle ja edasi läks miski käidud rada kraavi pervel läbi metsa. Lagedale jõudes muidugi paistis üks päris hea tee sisse tulevat sinna. Hiljem läksin sealt tagasi ja oleks saanud maastikku raskust tunduvalt vähendada ja autogagi palju lähemale. Muidugi tagasi minneski oli vaja üle jõe ukerdada :D. Muidugi jõgi on kergelt "overrated" sõna, aga kõlab hästi siiski :D. Kivi oli uhke ja sai imetletud iga külje pealt ja karbikegi tuli ilma probleemideta kätte. Aga äge matk, aitäh!