BrokRogain X

Mõnus talvine jalgsimatk üle jää saarele ja tagasi. Krõbe ilm ja avar jäine maastik tegid retke eriti mõnusaks. Tänud peitjale!

Meeleolukas hommikune sutsakas. Aitäh!

Alūksnest Eestisse tagasi, see aare jäi esimesena teele. Alguses polnud hoovil mingit elumärki, siis tõid koerad peremehe kohale. Mättapöörajatele anti paat ja võisime nulli suunduda. Tuulesuund on nord, nüüd on selle aarde kord. Tagasiteel sigines paati mingi näkk. Aitäh aarde eest!

Selle aarde juurde oli meil plaan mööda vett tulla, sest Vetevana talu on vana tuttav koht, veetsime siin 2017 ja 2018 Jaanipäevad, siis aga veel ise geopeitust ei mänginud. Tore oli näha, et koht siiani kenasti toimiv ja ka edasiarenenud, aga kutsad ikka samad ja ka sama rõõmsad kui aastaid tagasi. Ka peremehele oli meie huvi paadilaenutuse vastu tuttav, olla neid "mättapöörajaid" ehk geopeitureid siin ennegi käinud, kuigi tema ise polnud veel oma silmaga seda aaret näinud. Mättaid pöörama õnneks ei pidanud ka, aare paistis juba kaugelt ja tore teada, et Paavo oma Garmini ikka üles leidis. Nii ilusa ilmaga oli lausa lust niimoodi aaret otsida ja asukoha eest FP ka - kindlasti siiani ägedaim Broki aare.
Aitäh peitjale!

Mõte minna geojaanile, oli muidugi vaja suuremalt ette võtta ja korjata Võrumaalt üksikuid aardeid, mida ei saa möödaminnes haarata. Tuleb ikka veidi võsas ka kahlata ja parme toita. Vett läks nagu kerisele aga ellu jäime.Seekord sai paat laenatud, aerutamine oli minujaoks ülemõistuse teema aga õnneks oli veel üks paar käsi kaasas. Aitäh

Nii siis, geojaanipäev oli tulekul ja kohe tuli pähe hea mõte, et enne Pähni minekut võiks paar päeva Kagu-Eestis aega veeta :) Mõeldud, tehtud ..teele asusime neljapäeva õhtul. Noh, sellise arvestusega, et geojaanile ikka õigeks ajaks kohale jõuda. Teada ju on, et see geopeiturite teekond on mitmeid-setmeid kordi pikem kui lihtsurelikel :) Ööbimiseks valisime Misso, täpsemalt Pullijärve kaldal asuva kämpingu.

Pagana pihta, just täna oli väljas kohati 34 kraadi, mil meil oli vaja mööda metsi ringi konnata ja aardeid otsida. Õnneks on siinkandis iga künka taga veesilm, kus saab ennast aeg-ajalt vette kasta ja jahutada ..see päästis meie päeva :)

Võtsime meiegi paadi Vetevana käest ja aerutasime lainetesse, selge siht silme ees :) ..tip-top korras aardelaegas sai leitud ning nimed said logiraamatusse kirjutatud. Ja mis kõige tähtsam, seekord ei unustanud ma aardest edaspidiseks vajalikku teavet endale märkmikku kirja panna nagu eelmine kord BrokRogaini IV juures juhtus.

Aitäh aardemeistritele selle seikluse eest!

Võtsime spetsiaalselt selle aarde jaoks kaasa SUP-laua aga kuna siiakanti jõudsime alles õhtul ja pika geopäeva väsimus oli juba sees, siis otsustasime ikka esmalt seda Vetevana paati uurima minna. Autot parkides tulid meid esmalt uudistama kaks väikest koerakest ja varsti nende järel üks vanem meesterahvas. Rääkisime kohe oma mõtte ja soovi ära. Selgus, et tegemist pole just peremehega, kuid siiski kohalike oludega väga hästi kursis oleva isikuga. Kuna peremees olevat õhtuund tegema läinud, siis juhatati meid ilusti paadisillale ja näidati ujuvvahend ette. Meile see sobis ja tegime kaubad. Tegelikult küll öeldi, et selleks ajaks kui tagasi tuleme, uurib ta välja, kuidas tasumine käib.

Aerutamine oli kuidagi vaevaline. Järvel puhus paras tuuleke ja tundus, et aerud on ka erineva pikkusega. Pidevalt pidi korrigeerima oma liigutusi ja ei saanud kahe käega võrdselt sõuda. Kuidagi vänderdades me siiski vajaliku kohani jõudsime ja randumine läks viperusteta. Aare oli ka ilusti olemas, kõik korras ja kuiv. Tagasi jõudes ootas onu meid juba paadisillal ja andis teada, et sobib, kui viieka tuppa viime. Eks siis nii tegimegi ja seal kohtasin kahe rõõmsa pikutava naisterahvaga. Uurisid, kas ikka leidsime ja tõdesid, et küll meiesuguseid mättakangutajaid on ikka palju. Tegin siis kiire ülevaate geopeituse uuematesse arengutesse, et aarded juba nüüd ammu puu otsa kolinud. See pani neid väga imestama. Aga siis oli aeg kena reede õhtut soovida ja liikusime edasi.

Oli väga vahva aardeotsing, aitäh!

Ei suutnud minagi ahvatlusele vastu panna ja tõmbasin vetevanale traati. Ei suutnud ta minulegi konkreetset numbrit rendi eest välja võluda ja pakkusin siis sümboolselt 2 õlut. Läks kaubaks küll. Mõnus kerge paat libises vaata et ise kohale. Mööda langenud puud sai kenasti läbi roostiku kaldale ja aare ilmutas ennast kiirelt. Pärast kohustusliku osa lõppu võtsin taas aja maha ja sumasin täna juba ma ei tea mitmendat korda veemõnusid nautima.

Oli vahva seiklus. Tänud.

Tänud peitjale!

Esimese hooga läksin jalgsi kohale, et järsku ikka kuidagi saab üle, aga sellest mõttest loobusin, kui olin kohale jõudnud. Õnneks tulid mulle seltsi kaks väikest koera Vetevana talust, kes küll pidid vahepeal juba ujuma, sest nende jaoks oli vesi piisavalt sügav.

Igatahes paar järgmist geopeiturit peaksid saama paati laenutada Vetevana käest tasuta nüüd. Hinnaks öeldi üks õlle, aga kõige väiksem raha oli mul viiekas.

Peale 10+ aastat on kindlasti mõistlik vaadata ka ise üle enda peidetud "BrokRogain: Risti Läbi Eestimaa" aarded. Poest sai varutud: harilikud, teritajad, märkmikud, grip-kotid ja kodust igasugused väikesed vidinad ning vahva teekond koos Ralfiga algas.

Aare olemas ja valmis leidjatele rõõmu pakkuma. PS! Kui näete, et konteineril on "Geopeituse" kirjad kulunud siis palun teil need võimalusel üle teha - kogu BrokRogaini Tiimi poolt: "Aitäh!"

Olin seda aaret plaaninud võtta nii nagu paljud teised, et laenan kohalikult paadi. Carolys aga ütles, et ta on iseseisev naine ja nii saigi SUP täis pumbatud ning asusime teele. Saarele randumine õnnestus esimese korraga ja aardeleid oli ka päris kiire, sest konteiner oli ilma maskeeringuta. Panin pärast logimist rohkem peitu. Tegime tiiru peale, et kukeseened kokku korjata. Saarel oli veel keegi seeneline alles hiljuti käinud. Erinevaid seeneliike oli selle pisikese saarekese kohta üllatavalt palju. Tagasiteele asumise ajaks oli tuul natuke tõusnud ja vesi lainetas rohkem. Aitäh selle väikse seikluse eest!

Mina enamasti oma elu liiga lihtsaks ei tee, seega parkisime auto laiemasse kohta, pumpasime SUPi täis ning asusime sirgjoones järve poole. Tagantjärgi tarkusena õnnestus leida väga hea roovaba stardipositsioon, mille oleks võinud kuhugi salvestada, et poleks pidanud huupi tagasi tulema; kuid ka salvestamata tuli orientiiri määramine ja täpselt õigesse kohta jõudmine väga hästi välja. Minnes sadas seenekat, kuid järve äärde jõudes oli see möödunud ning ka vesi ei lainetanud peaaegu üldse. Täisriietuses soojendusega oli lausa palav ning vee peal oli meeldiv jahutus. Ka parkimine õnnestus üllatavalt hästi ning sündmustevaeselt. Aare jäi ruttu silma ning ka esimene kukeseen. Saarel ringijalutades leidsime palju seenelkäigu jälgi, kuid lõpuks saime ka kastmejagu sügisande endale koerakakakotti korjatud. Tagasitulles oli tuul pöördunud ning pidime veidi rohkem vaeva nägema. Exel, kes peab alati olema SUPil ja SUPilt maas esimene, õnnestus flexi kukutada vette ning see kuivab siiamaani. Esimesel jalutuskäigul autosse hakkas korralikult kallama. Tagasi jalutades leidsin poolelt teelt juba Anni, kes SUPi oli kohati seljakoti või vihmavarjuna kasutanud ja seega järgmisest kastmisest pääsenud. Polnud hullu, sest mets oli märg ning ega temagi pääsenud kuivade riietega...
Aitäh! V: saare pealt kukeseeni ja tühja klaaspudeli EJ

See oli täna üks plaanilisi aardeid. Õnneks on vaja selle aarde otsimiseks käte tööd mitte jalgade oma. Otsisin järve ääres kohta, kus saaks SUPi vette lasta. Mulle jäi silma üks pisike koht, kuhu just oli saabubud paarike. Peatasin auto ja küsisin luba. Luba saadud, lõin ruttu laua täis ja võibki vett sügama minna. Vesi oli täiesti sille, nii et liikumine toimus päris kiirelt. Kõige kauem läks saarele lähenemisega läbi heina ja üle okste. Lõpuks sain jala kuivale maale ja võis hakata aaret otsima. Õnneks ilmutas aare kiirelt. Hetkel, kui hakkasin logi kirjutama algas kaldas oleval turismitalus pidu. Nii saigi logi kirja jala tatsumise saatel. Nüüd konteiner tagasi ja tagurpidi käik lauale sisse ja võibki tagasi aerutada. Suured tänud aarde eest.

Meil oli küll oma sup kaasa aga mõtlesime siiski paati laenuks küsida. Pererahvaga ajasime päris tükk aega juttu. Meid pani imestama asjaolu, et peenraid rohisid korraga lausa neli inimest. Tore, kui asjad kiirelt tehtud saab. Randumisega meil probleeme ei olnud, aare täitsa leitav.
Pererahva headus sai tasutud. Tasuta asju ei ole olemas ja kõik, mis liigub, see ka kulub.
Tänud

Ei hakanud meiegi oma retke kuidagi ülearu keeruliseks tegema ning võtsime suuna Vetevana talu poole, et peremehega juttu ajada ja paati laenutada. Muidugi saime kenasti kaubale ning enne minekut ajasime veel törts juttu. Ta uuris, et mis värk meil selle mänguga on, et niimoodi seal on vaja nüüd käia, et kas see toimub kuidagi aja või võidu peale või mis toimub? Et muidu pole pikka aega jälle kedagi käinud, aga ennist ka üks paar oli just siin olnud samal põhjusel. Ma ei saanud ka täpselt aru, et kui ennist see siis oli, aga kohapeal logiraamatust oli näha, et see ennist oli ikka täitsa tänane päev ja team Yksk6ik olid siis need külastajad. Tihe päev. Kui muidu läheb mitu kuud või suisa pool aastat mööda, kui ei käida, siis äkki tuleb üks päev, kui käiakse mitmekesi. Kokkusattumus.

Järv on kena, aerutada oli mõnus (polegi seda ammu teinud) ning aardega on kõik kõige paremas korras. Aitäh!

Trehvasin üritusele, mis toimus parasjagu aarde kôrval, ônneks kôige
lähimas laevatatavad punktis ehk järve
lääneosas Vetevana turismitalus. Oma kajak oli kaasas, paati
laenutama ei pidanud. Järvel tiir ümber tillukese saare ja siis logima. Maabumiseks soovitan kalda lâhedal vette kukkunud puud, hea kuiva
jalaga väljumine. Logimine läks sitikatest hoolimata sujuvalt.

Tegin suure hüppe pärast BrokRogain I ja II otsimist otse X-le. Kunagi ehk jõuab vahepealsed ka üles otsida.

Selle aarde otsimine tuulisele Peipsile mineku asemel tundus potentsiaalselt teostatav. Plaanitud lähenemistee viis küll samamoodi kajakitega mööda vett, aga natukene paremates tingimused. Need paremad tingimused tähendasid sellele vaatamata korraliku tuult ja lainetust. Õnneks siiski oli laine kas vastu või tagant, nii nagu mulle meeldib, mitte aga küljelt.

Aardele lähenedes pidi küll rohkem tööd tegema, aga see ei heidutanud sugugi. Saarele lähemale jõudes kadus aga tuul üldse ja siis sai rahulikus vees randumiskohta otsida. Natukene pidime taimestikust läbi tungima ja Ingel õnnestus kaldale minnes oma kuivakat natukene vees leotada, aga muus mõttes läks randumine edukalt. Aarde leidmine võtnud samuti kaua aega. Minigripi kott oli küll katki, kuid konteiner ise kinni ja terve, mistõttu sisu oli kenasti kuiv. Järgmised ehk saavad uue koti kaasa võtta.

Kui vastu lainet aardele lähenemine oli lahe kogemus, siis tagantuulega oli veelgi ägedam. Ehk oleks isegi aerutamata algusesse tagasi jõudnud, aga ise hoogu juurde andes läks tagasitee ikka väga kiirelt.

Aitäh seikluse eest!

Kuna Peipsile minekuks osutus tuul tänagi liiga tugevaks, tuli leida mingi muu väljakutset pakkuv aare. Alati on ju võimalik ka lihtsale aardele keeruliselt läheneda.. või vastupidi. Meie leidsime järve kaugeimast otsast sobiva parkimis koha ja tõstsime kajakid auto katuselt vette ning tirisime kuivakad selga. Pilk järvele lubas huvitavat aerutamist. Laadisin stabiilsuse huvides u. 5 kg lisaraskust kaasa ja teekond vastu lainet ning tuult võis alata.

Täitsa merel olemise tunne tuli sisse. Laineid lugedes osutus edasi liikumine tuntavaks ning laine lõikamisest näkku pritsiv vesi tiris suunurgad mõnusalt üles. Nii umbes 2km pärast jõudsime piisavalt kalda varju ja kadusid nii laine, kui tuul ning nende asemele ilmus mõnus päikesepaiste ja aaret peitev poolsaare tipp. Randumisel sain tunda kuivaka hüvesid, sest muidu oleks ma väikese valearvestuse tagajärjel ikka üsna märjaks saanud. Külg käis ikka korralikult vees ära.. vesi oli täpselt peopesest õlani sügav ja pooleldi kajakist väljas olles suutsin kokpiti kuivaks jätmise huvides ka kannika vette lartsatada :D mis siis, et tegelikult oli vesi vaid pisut üle põlve. Väike ukerdamine ja olingi u. 5cm liiga kaugeks jäänud kõrge kalda peal istumas ning viimased paarkümmend meetrit aardeni möödusid läbi kuusenoorendiku laveerides. Aare ise lehvitas juba kaugelt ja hoolimata räbaldunud gripikotist oli sisu kenasti kuiv.

Tagasi teel, nii kui kalda varjust välja saime, piisas mõnusaks edasi liikumiseks vaid käte veidi rohkem laiali ajamisest. 20 minutit hiljem oli 2,5km märkamatult läbitud ja võis kajakid rahulolevalt veest välja tõsta. Oli igati tore seiklus. Tänan väljakutse eest.

Anne kirjeldas oma eelnevat aarde külastust, kuidas nad Taneliga mööda maad aarde juurde läbi muda ja kõrkjate endid pressisid. Eks olin ka ise täna selleks valmis aga kui olime auto Metsavana turismitalu õuele parkinud, tekkis uus plaan paat võtta. Mõeldud, tehtud. Perenaiselt saime paadi kasutuseks loa, panustasime väikese summa talu hüvanguks ja nii me kolmkesi üle järve aarde juurde sõudsime. Päris tore on lõpuks seeriaga lõpule jõuda. Alustasin nr 1-st 03.11.2013 ja täna jõudsin lõppu. Jäänud on veel boonusaare leida ja logida. Aitäh.

Tänan aarde eest!

Sõitsime hoovile ja nägime peremeest toimetamas. Karl läks juttu alustama ja seletas miks me seal oleme ja mida soovime. Meile lubati lahkelt paat ja saime oma meresõitu alustada. Karl aerutas vapralt saarele ja seal oli kiire leid. Tagasiteel sain ka mina aerutamist proovida, jõudsime täitsa õigesse kohta välja. Peale randumist avasasime, et meil ei ole peremehele tänutäheks mitte midagi. Sõitsime poodi ja ostsime kommikarbi tänutäheks lahkuse eest.

Selle aarde ees oli ootusärevus vast isegi kõige suurem kui meie 3-päevasest geotuuri koostasin. Pole kunagi veel päris aerupaadiga sõudnud. Muidugi esmalt on vaja seda kuidagi ka küsida.

Kohale saabudes tervitasid meid 2 haukuvat väikest koera. Ühe andis neist ära osta juustuviineriga. Vanem kutsa aga ei usaldanud viinerionu, kuid leebus kui esimene leebus. Peremehele juustuviinereid ei pidanud pakkuma ja tervitas meid niisamutigi sõbralikult. Rääkisin oma soovist paati rentida, et aaret otsima minna. Vetevana peremees tegi seepeale mitu nalja. Agaq Võro kiiles. Mitte ku midägiq eiq saa-s aro. Kui küsis, et kas sain aru, siis naersin ja raputasin eituse märgiks viisakalt pead. Näitas näpuga järves ääres oleva paadi peale ja ütles, et ikka võime minna.

Vahetasime kummikud jalga. Lükkasime paadi vette ja meie esimene aerupaadi sõit võis alata. Sellise ideaalse kevadilmaga oli see täielik mõnu. Paat liikus edasi palju kergemini kui oleks arvanud. Peagi maabusimegi juba teisel kaldal ning võisime aaret otsima suunduda. Nii suur konteiner, nii väiksel maalapil, et ei vaja isegi gepsu. Uudistasime logisid. Eelkõige jäi silma Paavo gepsu kaotamise juhtum. Kui vajalikud numbrid olid kirja pandud ja logiraamat läbi lapatud, asusime tagasiteele. Nüüd oli Maire kord aerutamisega kätt proovida. Tuli ka tal edukalt välja, kuid poolel maal vahetasime kohad siiski ära.

Maabudes rääkisime peremehega veel paar sõna juttu ja tänasime paadi eest. Senimaani ta sinna aarde juurde veel sattunud ei ole aga paistab, et tal tekkimas kiusatus ära näha mis imevidin seal on. Soov oli tänutäheks üle anda ka mingit külakosti aga avastasime, et meie viisakamate maiustuste ja snäkkide pakid juba avatud olekus. Otsustasime seda viga parandada kohalikus Misso kaubanduskeskuses. Premeerisime järvesõitu jätsidega ja seejärel läksime kommikarpi viima. Peremeest enam ei leidnud aga perenaine võttis heaga magusa kingituse vastu. Saime siis ka temaga põgusalt juttu rääkida.

Aitäh! Oli väga meeldejääv ja tore hommikune aarde otsing.

<_Eelmine |1.päev|2.päev|3.päev| Järgmine_>

Eelä sai Brok IX är tettü ja Brok X osas võissi ma õnnõ und nätä. Sjool aol, ku ma Laisaparmuh hinnäst venitasi, tekse Kaupo PR-tüüd ja sai tiidüst paadi kotsile. Teno Reixile joudsemi imeillosa Vetevana turismitalo õue pääle. Päägi naksiva mu kõrvaq kulda juuskma, selle et üle pika ao kohtasi ma kedägi, kiä uman keelen mõist kõnelda. Väega sõbralik peremiis andsõ meile loa paati kasotada ja kävemi kuiva jalaga aarde man. Õdagul pandsõ peremehele tenosõnaq teele. Säänest puhast Võromaa häädust ja usaldust inämb egä päiv nätä polõ ja kogo õdak oll sjooperäst hää tunnõ seen.

Viimane "lihtne" pingutus õhtupimeduses enne Laisaparmu lähedale põõnama minekut :o) Maastik 3.5 järve kaldal - ok, igaks juhuks võtan kummikud kaasa. Varsti muutuski rada soisemaks, aga matkatossuga jäi varvas veel kuivaks. Sadakond meetrit hiljem kadus rada sootuks ja veetase hakkas ka üle piiri tõusma. Vahetasin jalanõud ning märkisin punkti gepsu. Kõrkjate vahel natukenegi kõrgemat pinda otsides sai varsti selgeks, et see puudub. Vaid mõnikümmend meetrit veel minna, aga nulli ja minu vahel laiutab jõelaadne toode... Lambiga tumedasse vette valgustades leidsin põhjas lebava murdunud kase tüve, mis aitas 5 meetrit edasi, veepiir jäi napi sentrimeetri jagu kummiku ülemisest äärest. Edasi oli kööga - lõpuks ei aidanud ikkagi muu kui püksisääred üles rullida ning jahutav vesi vulinal varvaste vahele lasta. Püksisääred oleks tegelikult võinud rahulikult käärimata jätta, sest pehme põhi neelas mu sujuvalt vööni vette :P

Kuna märgumise pärast ei pidanud enam palju pabistama, siis võiks ju arvata, et edasine läks suhteliselt muretult. Möhöh... pärast mülgast tuli üks tihedamaid okaspuudzhungleid, kus ma eales käinud olen! Pealampi ei saanud otsa ees hoida, sest niimoodi jalgeesist lihtsalt ei näinud :D Gepsu polnud üldse mõtet vaadata, see näitas meetreid rohkem kui teisel pool "jõge". Ainsaks lootuseks jäi aardekonteineri suurus-välimus-kuju, milles võisin 99% kindel olla. Selles osas ei pidanud pettuma ning õnneks sain suhteliselt kiiresti konteinerisse nime kirja. Vähemalt üks suur pluss suure vaevaga nulli jõudmisel - ometi kord oli mul meeles boonusaarde ledimiseks tarvilikku vihjet kontrollida! :o)

Tagasiteel anti veel kingitus taevast - korralik sahmakas tihedat külma vihma, mis ka ülemise poole kerest korralikult läbi loputas :D Auto juures kallasin kummikud tühjaks, väänasin riietest paar liitrit vett välja, panin istmesoojenduse sisse, keerasin salongiventika maksimumile ning jäin mõneks ajaks juhiistmele kuivama, enne sobiliku ööbimiskoha otsimist. Geopeituse rõõmud kõige ehedamal moel, ilma jutumärkideta kusjuures - ma ei oota sarnast kogemust iga kord, kuid suudan siiski omal moel nautida ning viimast võtta kui missioon sääraseks juba kujuneb. Aitäh!

Tänase päeva sihtpunk oli Vetevana talu. Selles maalilises kohas olen ma varemgi paar korda käinud, aga siis ei mänginud ma veel geopeitust. Tänasel esmaspäevasel päeval oli siin suur vaikus ja võisin oma ära nägemist mööda endale pesa valida. Kompsud tuppa tassitud, nügisin paadi peegelsiledale järvele ja linnu laulu saatel aerutasin teise kaldasse. Natuke puude all ragistamist ja võisingi tagasi teele asuda. Siis veel mõnus suplus supp soojas järve vees ning võiski välja teenitud puhkust nautima hakata. Suur tänu, et oli põhjust jälle seda kena kohta külastada.

Hommikul vara läks uni ära ja mõtlesin, et teeks ühe sõidu ja paneks logi kirja selle seeria kõige kaugema punkti külastusega.
Minnes sadas, aga lõpuks kohale jõudes päike paistis ja oli soe.
Juba algul oli plaan, et mingit paati ei kasuta üritan mööda maad ligineda.
Kõrkjate juures selgus, et nii lihtne see ikkagi ei ole ja tuli kasutada ligiduses leiduvaid improviseeritud abivahendeid.
Õnneks laabus kõik viperusteta ja maabusin kuivade jalanõudega teisele kaldale.
Konteiner jäi ruttu silma ja logi sai kirja.
Tagasi kuivale maale sai samuti õnnelikult ja ohkasin kergendatult, et nii lihtsalt läks.
Kui algul tulin läbi metsa, siin nüüd tagasi sai minna kalda äärest ja niipalju küpseid jõhvikaid pole veel kohanud kui seal oli.Selline tunne oli, et keegi oleks need sinna külvanud.Süüa sai neid ikka mitu peotäit ja et liiga hapuks ei lähe, siis metsast korjasin veel mitu suurt peotäit mustikaid lisaks.
Kas ütles, et sellel aastal marju polnud.
Aitäh aarde eest ja nüüd on 4 Broki veel vaja üles otsida.

GPSi arvates oli kiireim tee keerates Jakobi talu juurest maanteelt maha. Võis küll otsem olla, aga kiirem mitte, andis seal ikka kärutada. Jõudsin parklasse ja sain loa paati kasutada. Päris palju vett oli sees, kühveldasin selle välja ning kui pisut sõutud siis sain aru, et lekib. Väike leke ei tee midagi sa sain ilusti käidud. Sõitsin 33m peale ja siis tiirutasin seal pikalt, kuidagi ei hakanud silma.

Kui seeria esimese aarde leidsin, siis tundus tallinlasena nii võimatu kõikidesse jõuda. Nüüd kolm aastat hiljem on seeria tehtud. Üks paremaid seeriaid. Huvitav, kas kunagi tulevikus sellise mastaabiga seeriaid tuleb veel?

Selle aarde korduvkülastus on igaaastaseks traditsiooniks juba saamas. Kõik oli parimas korras loomulikult. Tulge külla:)

Sellisel ilusal päeval oli õige aeg kanuule hääled sisse panna ning mööda Hinojärve kohale kimada. Mööda maad ma ei kujuta ette, mis ragistamine võsas see võib olla, praegu nautisime ilma ja vee peal liuglemist. 2 kilomeetrit, veidi nõelravi (kuused ja sääsed) ja võisime endid õnnitleda. Aitäh, tore oli.

No see oli lihtne sellisel kuupäeval. Selle järve jää oli eelmise järvega võrreldes täiesti korralik. Tänud!