Geojaht 2026- 24h tagasitulek

Toimunud sündmus automaatselt arhiveeritud.

Tänud aarde eest!

Olid taaskord meeleolukad 24 tundi ja eelnevad planeerimiskuud. Aitäh kõigile osalejatele, olite tublid!

Panin meie tiimi materjalid ühte kohta üles ka, kui pensionipõlves peaks tahtmine tulema kunagi tehtud lollusi vaadata :)
https://1drv.ms/f/c/e15e60f9c326310a/IgD0IsejF_RSQpE6A4qLGVeBAVN-iqAEw5jWNjDf1bMfYbI?e=eMv13D

Jeeeee!!! Kinni panime selle 24 tunnise!!!
Kui eelmine aasta kuuajalise läbi tegime oli põhimõtteliselt kindel et teeme nüüd ka kaasa. Saime aru kui kõik on koos siis lahenevad ülessanded hetkega. Meil on lihtsalt nii äge tiim ja ühisväli toimib täiega. Kõik panustavad ühise eesmärgi nimel otsides võimalusi ja vahendeid.
Meil on supper kapten kes hoiab tiimi alati töös ja kellelgi pole kunagi mingeid kahtlusi ega kõhklusi, lihtsalt lähme ja teeme ära. Nüüd 24 tunnisel olime kogu aeg koos ja kõik toimis õlitatult.
Uneaega oli napilt paar tundi ja siis ajas ka kapten meid paugust ülesse ja krabasime kohvitassid kätte, klõps ja olemas.
Me ei olnud algul võidu peal väljas aga Mahlamütsid ei tulnud ka mütsiga lööma. Kui tabelit juba juhtisime siis oli selge et allapoole me ei lange. Pinge kestis lõpuni kui viimase 14 minutiga veel jõudsime kaks ülessannet teha, mis läksid ka läbi.
Kõige õudsam ülessane ever oli Krokodill Villi, mis kummitab siiani.
Supper tiim, tänud teile Dairi, Rait, Harrys ja Margit!
Suured tänud ka korraldajatele kes selle vinge jahi kokku panid!

Siin on need korraldajate logid üpris kasutud, ikka osalejate omasid on põnev lugeda 😄 Läks juba meelest, et võiks ka ise logida....aga tehtud ta jälle sai...jälle mõtlesime, et viimane kord...jälle peale üritust logisid lugedes mõtleme, et äkki ikka kunagi veel...
Selle vähemalt otsustasime ära, et enne kui järgmine kord midagi teeme, anname valida suurema portsu kuupäevi ja valime siis selle mis rohkematele sobib. Väga tüütu on see kaikaga taga ajamine, et osale ikka...ja no tahaks ju teha võimalikult paljudele, et asi ikka lõbusam oleks (ja peale ei peaks maksma...) Aga lõppkokkuvõttes läks taas väga hästi ja olid ülilahedad 24h. Nagu ikka oli ülesandeid mida arvasin, et kindlasti ei tehta, kuid tehti ja mitte ainult üks kord. Üllatate te meid ikka jätkuvalt :) Suured tänud teile kõigile ja kohtume juba peagi geojaanil ja ega see Megagi enam kaugel pole!

Mei läksime nomaadile tavaks saanud motoga, tasa sõuad, kaugele ei jõua, asju tegema. Seekord tuli kokku 50 ülesannet, mis on vist meie rekord, nii et oleme rahul ja suured tänud korraldustiimile. Eriti meeldisid kodukohviku maiustused vürtsikad kanatiivad ja makroonid. PS tiimiliige Jaak sõi esimest korda makroone. Kohtume järgmine kord uuesti

Kui eelmine kord saime koos kuu aega igasuguseid vempe visatud, siis seekord ka pikemat mõtlemist polnud. 24h intensiivset mõtte- ja filmitööd juba äraproovitud tiimiga. Alustasime ja lõpetasime Heleni juures ning 24h jooksul käisime kõigi juures väljaarvatud Marko, kelle staap asus lihtsalt liiga kaugel.

Enam meelde jäänud ülesanded.

• Banaani käte abita koorimine, mis oli lihtsalt nii naljakas.
• Tüngakõne karuonule, kes on väga lahke ja kannatlik inimene, isegi kui „Holdrest“ helistav hädaline täielikku jama ajab, et arvuti ei lähe käima ja palub enda eest ülekande ära teha. Ju ta on hullematki kuulnud.
• Ootamatud ja planeerimata ülesannete täitmised nagu küünla panemine kirikusse ja rahvatants Toompea platsil. Me ei arvanud, et neid ülesandeid saame täita aga mõnikord toob elu ikka juhused kätte.
• Paavo dramaatiline video oma kurvast elust, kus ta kõhklemata pea merevette pistis ja tükk aega ninast mulle välja puhus.
• Geopeituri (te) parodeerimine, mis enda meelest täitsa adekvaatselt välja kukkus. 😊 Eks võite arvata, keda me järgi tegime.
• Kõrvauss….eee….krokodill Villi, mis oleks tõesti võinud olemata olla.
• Tünniülesanne, kus Paavo leidis oma majapidamisest ikka selle kõige roostesema tünni. Et riideid mitte ära määrida, kooris end paljaks, pani ühekordsed kitlid selga, ronis tünni ja mäest alla tema läks. Vahepeal jooksis ümber maja ka nii, et ma ei imestaks, kui Märgatud Murastes gruppi hoiatus on ilmunud.
• Väga vahva oli päästjate toitmine, kus Muuga komandopealik oli siiralt üllatunud ja tänulik, keegi pole varem neile pirukaid toonud. Pirukaid küpsetasime muidugi pool 12 öösel. Magama läksime 1:30 ja 6:57 hüüdis Helen juba ukse taga, Caro, kas sa magad, meil on 3 minutit ülesande lõpuni! Muidugi ma magasin. See hommikune pilt on ikka medalit väärt.

Aitäh minu armsatele tiimikaaslastele! Tõesti imelik, kuidas mõned inimesed tahavad ja viitsivad.

Aitäh Nomadi tiimile, kellega me veesõja maha pidasime!

Suur suur tänu korraldajatele-kohtunikele! Siia sobiks sama lause - Tõesti imelik, kuidas mõned inimesed tahavad ja viitsivad. Kõik osalejad on väga tänulikud!

Paar korda sai mõeldud, et mis oleks kui... osaleks ka aga kuna õnnetus ei lase paljusid asju veel teha siis mõtteks see jäigi.
Vaatab seda asja paari aasta pärast.
Kui jahi videote ja piltide materjali enda kätte saame siis sügiseks-talveks klopsib Dauno klipid kokku ja saavad ka teised naerda.
Tänud korraldamast.

Ohohohohooo!!! Lõpuks ometi 24h geojahti koos pärisinimestega (mitte väikelastega) ehk siis unistuste täitumine.
Aitäh korraldajatele, et olete nii vingelt vastu pidanud, et ma jõudsin endale ka tiimi kokku meelitada.

Kuna meie ulmelisfantastiline juturobot on kogu kroonika kirja pannud, siis ma panen kirja ainult mõned uued faktid, mis ma geojahi käigus teada sain.

Inimesed on Keilas väga lahked. Ei kohanud ühtegi inimest, kes poleks olnud nõus meiega geojahis osalema. Olgu selleks siis maailma lahkeim meisterdamiskodu perenaine, raamatukoguhoidjaks kehastanud muuseumitöötaja (Keila aus raamatukogu oli kinni!), müüja kohvikus, keda ma üritasin saksa keelega surnuks ehmatada, Keilas elav kirjanik (kes on juhtumisi mu lemmiklaulu sõnade autor ja keda ma varem polnud kordagi kohanud), kes on nõus öösiti autogramme jagama või siis Niitvälja ratsakooli töötajad.

Kui kohvikus Gnoom saksa keeles taimse piimaga kohvi küsida, siis annavad nad seda hea meelega pakkudes Sulle lehmapiima, koort ja suhkrut. Pärast meenus mulle, et tegelt ühel varasemal geotuuril sai samast kohast juba kohvi ostetud ja kindlaks tehtud, et selle värgi maitse ehmatab püksid jalast (kahjuks oli vastav ülesanne juba eelnevalt sooritatud, seega polnud sellest palju abi). Aga kofeiin oli aus ja toimis küll.

Niitvälja ratsakoolis turiste ei teenindata, küll aga piiskope ja geojahtijaid (vähemalt sel juhul kui ulmefantastiline juturobot oma ulmetelefonist õigeid numbreid välja võlub). Äramoositud töötajad rääkisid mulle kenasti sõbralikult, et see hobune Lily, kelle nad mulle ratsutamiseks välja otsisid, on tegelikult üsna rahulik. Ta Urmas Viilmaa viskas küll seljast maha, kui möödundsügisel mingisugust telesaadet nende tallis filmimas käidi, aga muidu on ausalt täitsa rahulik. Kohe julgem oli niiviisi teist korda elus hobusega füüsilisse kontakti astuda...

Öösiti ei tasu karamelli teha, tuleb sama must kui öö ise.

Kurgist saab väga hea geopeituse logo teha, õige värvigamma on viljas täiesti olemas.

Kui otsid võsast 1888a ehitatud viinaköögi varemeid, siis leitud koht meenutab esmapilgul mõnda lossi. Ülivinge leid oli.

Kunagi ei tohi filmimist ära lõpetada, kui geojahi ülesande lahendus on purki saanud, alati peab kaamera käima. Kahjuks õppisin seda liiga hilja ja nii pole meil videos:

• seda kuidas meie ulmefantastiline juturobot pärast müüjale mesijutu ajamist ja šokolaadi kinkimist pidi poeukselt tagasi pöörama, et meie ostude eest maksta ka, sest jalutasime kõik õnneuimas müüja pilgu all sellest etteastest sillas olles lihtsalt kassast läbi
• seda kuidas südaööl kirjaniku korteri ukse taha kogunenud kamp, kes oli just skoorinud temalt laenatud raamatule autogrammi, lahkub hanereas mööda treppi ja möödub trepimademel vahvast kergelt metsiku välimusega meesterahvast, kel seljas särk kirjaga "Kill Bill". Aga see oleks kindlasti tundunud lavastatud efektina...

Lisakas banaanide, töötavate jääjoogimasinate, jukeboxide jms puudusele, valitseb Keila ümbruses ka täielik konnade puudus. Ma juba rõõmustasin geojahi alguses ette, et nüüd siis lõpuks see prints ära tuleb. Aga leidsime ühest tiigist ainult mõned kullesed - mingi printsibeebiga ma küll jamama ei kavatse hakata.

PS! Siinkohal vabandused geojahi korraldajate ees! Meil oli kindel plaan ka teid siiski mängu kaasata - arusaadav, et ei jaksa seda vägevat üritust kuivalt korraldada ja hakkab igav. Aga aega jäi napiks ja nii jäi kahjuks teile tüngakõne tegemata...

Wow… seekord tuli esikoht! 🤯 Ma ausalt ei usu seda siiani. Meil oli terve geojahi jooksul nii lõbus ja kogu see 24h lihtsalt klappis ka ideaalselt.
Suured-suured tänud kogu meie ägedale tiimile, Mahlamütside Kapten Kotkapere Dairyle, Kotkapere Raidile, Tramile ja Harrysele!
Kõik tiimikaaslased olid nii super ja igaüks andis endast vähemalt 200%. Täiega äge oli see, kuidas kõik panustasid ja kaasa mõtlesid.
Erilised hitid olid muidugi raadio- ja tüngakõned, kirikud ja mugude kaasamised ning need mega lahedad iga täistund ilmuvad ülesanded need hoidsid vaimu eksana ja kogu mängu nii põnevana lõpuni välja.
Ja korraldajatele ikka suur kummardus,et olete ikka tõeliselt visad inimesed! Loodan südamest, et teete neid vahvaid jahte veel ja veel, sest sellised emotsioonid jäävad päriselt meelde 🧭✨
Uutele tulijatele ja neile, kes seekord esikohta ei saanud, järgmine kord on jälle uus võimalus! Mäletan hästi, kuidas eelmisel korral olime 7. koha üle täpselt sama õnnelikud. See melu, inimesed ja kogu seiklus ongi tegelikult kõige tähtsamad ❤️
Ja kui aus olla, siis nii tore näha, et Pärnu pole enam ainult suvepealinn, vaid kandideerib täiega juba ka geopealinna tiitlile 😄

Meie tiim ei teadnud viimase minutini, kas ikka osaleme ja kas ikka täis koosseisus või mitte. Lihtsalt ei olnud teada, kas peale tööpäeva on ikka veel jaksu ja motivatsiooni. Mina näiteks olin geojahi esimesel päeval erivajadustega noorte koolis 80-le osalejale töötuba tegemas, mis võttis minust kõik energia ja enamgi veel. Lõpuks ikka saime kogu oma tiimi õigeks ajaks kokku. Kuidas need kaks päeva aga kujunesid, sellest saaks päris ägeda komöödiafilmi. Ega siis üleväsinud aju ju tavapäraselt ei käitu. :) Õnneks olid meie tiimist pooled natuke värskemad ja tõukasid tiimivankrit tagant. :)

Geojahi alguseks jõudsime oma tiimiriietuse ja kaks maskotti täpselt nii valmis, et kell kukkus ja viimane nõelapiste sai tehtud! Ülesannetega tutvudes välistasime kohe mõned tegevused. Päästekomando toitmine aga jäi lihtsalt ilma sõnagi lausumata tegemistest välja, sest kõigil oli meeles ühest eelmistest geojahtidest seik, kus meie tiimil tuli tund aega pääste territooriumil luku taga istuda ja lõpuks telefonil helistades 112 abil välja pääseda.... :) No muidugi on, mida meenutada! :) Esimeseks tegevusülesandeks sõime kõik käte abita banaani, sest olime juhuslikult need omale varunud ja plaaninud nendega niikuinii kõhtu täita. See ülesanne kujunes väga emotsioonikaks ja andis energialaksu järgnevate ülesannete täitmiseks.

Tõepoolest, see tiimiriietus on väga hea selleks, et tegevused, kus tuleb võõraid inimesi kaasata, ei kujuneks millekski muuks, kui on geojahi ülesanne. Näiteks lõpp-üritusel välja toodud meie tiimi kanaema ülesanne, kus tuli kana kostüümis poodi siseneda ja korv mune täis laduda ja teatada, et sa viid oma lapsed koju, kujunes täpselt niisuguseks nagu geojahi korraldajad olid eeldanud ja kus kaupluse töötajad olid alguses ehmunud, aga ütlesid pärast, et nad nägid, et teistel kanaga koos poodi sisenenud osalejatel olid ühesugused kirjadega riided ja arvasid/lootsid, et tegemist on mingi tegevusega, mis ei kahjusta poodi. :)

Minule endale meeldis väga tünnis veeremine, sest see oli minu jaoks väljakutse, mida pole varem proovinud. Ja minu jaoks oli üllatus, et ma ei suuda enam hüppenööriga hüpata ühel jalal, sest on olnud põlvevigastusi ja pole peale seda proovinudki hüppenööri. Meeldis see uuendus, et iga tund avanes uus nn kohaloleku kontrollülesanne. See aitas kuidagi aja kulgemist ohjeldada ehk siis aitas jälgida paremini kellaaega ja aitas kontsentreeritumalt tegutseda.

Suured tänud mängu korraldajatele! Kindlasti on see suursuur töö, mis aga nii väikese osavõtjate arvuga ennast ära ei tasu! Seda suurem heameel on sellest, et oleme oma tiimiga saanud selles osaleda. Ja samuti tänu Geojahi mängule oleme oma tiimiga saanud sellises koossseisus kokku vaid selles mängus osalemiseks!

Mahlamütsid said eelmise aasta kuuajalisel Geojahil hamba verele. Kui 24h jaht välja hõigati, polnud küsimustki, kas osaleme või mitte – muidugi osaleme! Seda enam, et pärnakad jäid sügisel jahi esikohast valusalt napilt ilma :D

Mõned nädalad enne starti pidasime maha korralikud käramised, panime plaani paika ja leppisime kokku, kuidas end 24 tunniks ülejäänud maailmast välja lülitada. Võitma me otseselt ei läinud, aga kätt ette ka ei hakanud panema. Kõigi ühine eesmärk oli lihtne: lõbus peab olema! See, et Mahlamütsid mütsiga lööma ei lähe, sai selgeks juba esimesel jahil. Mis selle tiimi juures tegelikult toimub, seda on raske seletada. Keegi hakkab ülesande kallal valju häälega mõtlema, siis haakub järgmine, siis järgmine, ja ühel hetkel lahendab terve tiim juba sama mõtet edasi. Nii ongi, et ühegi ülesande ees me risti ette ei löö. Ja nalja saab alati. Viimse hingetõmbeni!

Statistika huvilistele ka natuke numbreid. Kokku tegime ära 100 ülesannet: 74 põhiülesannet, 21 igatunnist ülesannet ja lisaks veel 5 kohvikuülesannet. Ausalt öeldes ei saanud arugi, et neid lõpuks nii palju kogunes. Ühel hetkel vaatasime lihtsalt telefonis tegemata ülesannete nimekirja ja see oli kahtlaselt lühikeseks jäänud. Magada õnnestus umbes kaks tundi. Kuue paiku viskasime pikali ja kaheksast pidime ärkama. Aga kuna ma avasin kogemata viis minutit enne kaheksat silmad ning märkasin veel kella 7–8 vahelist ülesannnet, siis pistsin kõigile läbi une kohvitassid pihku ja tegime käbe pildi ära.

Teisel päeval, kui korraks edetabelis esimeseks tõusime, ütlesin isegi välja, et see on ikka päris tuus tunne. Võiks nii olla, et enam allapoole ei liiguks... Läks nii, et ei liikunudki. Selleks oli vaja aga kuni viimase minutini koguaeg punkte peale toota. Umbes 14 minutit enne finišit kujundasin Selveri vetsu ukse taga GP tunnistust. Kui selle lõpuks ära saatsin, avastasin, et vahe teise kohaga on kahanenud 11 punktini. Järgnesid elu kiireimad liigutused parklasse ning viimaste minutitega said tehtud veel Raketi ja Krokodill Villi ülesanded. See Villi kummitab siiani – täiesti vabalt oleks võinud olemata olla :D

Emotsioonid on siiani laes ja tohutult äge on selliseid asju teha nii ägeda tiimiga!!!

Mul on tegelt südamest kahju, et kohtunikud ise seda mängu kaasa mängida ei saa, sest see kogemus on midagi erilist. Aga veel suurem on tänutunne, et te üldse võtate ette selle kõige väljamõtlemise, korraldamise ja läbiviimise. Hindame seda kõike väga ning loodame, et teil jätkub tahet ja energiat seda ka edaspidi teha.

PÄRNU on suvepealinn (ja geopealinn! 😎)

Täname!

Geojaht on selline sündmus, kus lihtsalt peab osalema, kui kord oled seda teinud. See on juba nagu traditsiooniks saanud. Kui seekordne Geojaht välja kuulutati, siis väga pikka kaalumist polnud, kui meie hästi sissetöötatud tiim Vürtsikad Vembud taas ühiselt otsustas osaleda. Tiimivorm tahtiski jälle natuke tuulutamist :)

Emotsioonid ülesannete esmasel tutvumisel olidki nagu varasematel kordadel. Päris palju asju tundus väga keeruline, samas 100-st ette antud katsumusest hakkas kohe silma ka selliseid, mille teostamisega probleeme polnud. Sebimist jätkus esimesest hetkest kõigile. Muidugi algul tundus aega olevat palju, jalutasime mööda linna rahulikult. Siis lõpus paar viimast tundi läksid üsna jooksujalu ja juba kalkuleerides, mis jõuaks veel ära teha. Ega tegelikult midagi väga kripledama ei jäänud, et tegemata jäi ja oma eesmärgi, et umbes 75% võiks ära teha, saavutasime ka.
Väga tore uuendus oli igal täistunnul ilmuv ajalise piiranguga ülesanne, mis hoidis ärksana, kuigi öösel ikka magasime.
Enamus ülesanded olid videoga, meil tekkis vahepeal tehnilisi probleeme sellega aga saime ikka kõik ilusti esitatud.

Mis siis enim meelde jäid? Eks ikka need, mis endale tegemise käigus rohkem lõbu valmistasid või natuke juhuslikult ilma suurema plaanita tehtud said:
Geopeituri parodeerimine
Tiimiliikme tünniga mäest alla lükkamine
Võõrastega Toompeal tantsimine
Muusikapalade ja tantsu jäljendamised
Photoboxi külastus, kuhu neljakesi on ikka imetegu ära mahtuda.
Banaani koorimine ilma käteta.
3D printimine märja liivaga
Tüngakõne geopeiturile, kes minu mure peale soovitas hoopis politseisse helistada.
FTF loominguline saamine
ja veel paljud teised põnevad tegemised.

Loodame, et ühel hetkel saab jälle näha ka teiste tiimide paremaid palasid, sest ise seda läbi tehes tead, kui kuldaväärt materjali seal olla võib. Naeruteraapia on garanteeritud.

Suur tänu korraldajatele ja kohtunikele, see on suur töö, mis te nii ettevalmistades kui 24 h jooksul väga operatiivselt teete. Aga eks see vaev saab natukle tasutud nende põnevate lahenduste vaatamisel ja nautimisel.
Palju kiitust ka minu superägedale Vürtsikate Vempude tiimikaaslastele. Imeliselt koos veedetud aeg, kus lahedas seltskonnas saab ka kõige imelikumad hullused tehtud. Kummardan ja tänan.

Ja ma väga loodan, et kui on selleks õige aeg, siis toimub ka järgmine Geojaht 2027.

Osaletud.

Järjekordselt oli äge üritus see 24h geojaht. Varasematest kordadest, kui Heleni tiimides olin, on jäänud veidi tunne, et ülesanded rohkem pealinlastele. Seekord saan kinnitada, et kõik oli ka Pärnust tehtav. Hooldust vajavate aaretega oli vaid siinkandis kehvasti, sest.. Tram noh.

Ei olnud meil kellelgi mõtet, et nui neljaks teeme kõik ülesanded ära ja maksku mis maksab, läheme vaid võitma. Võit aga siiski tuli, nibin-nabin küll, konkurendid olid meil ikkagi ju kõik tublid ning karastunud. Tegemata jäi vist 26 ülesannet, 1 lükati tagasi ja tehtud täpselt 100. Kui valesti ei lugenud.

Ühtne tiimivorm oli kindlasti abiks. Ilma selleta me vast siiamaani üritaks leida kedagi, kelle toidukotti kanda. Ka raamatukogus ja muuseumis oleks pigem turvamees kutsutud, kui oleksime paistnud kui 5 suvalist. No et ilmselt mingite ainete mõju all. Kirikuski lubati kenasti filmida, kuigi kurjad sildid ukse peal.

Kõige rohkem jäid vast meelde
* kirikukellad- ootasime mis me ootasime seal, kuidagi jube pikaks läks, aga siis hakkasid helisema hoopis ühe teise kiriku omad. Meie kirikus vist pidi keegi pruuti või peigmeest moosima seal, et "jah" ära tuleks, me ei jõudnud ära oodata (kirikus öeldi, et laulatuse lõpus tulevad ka kellad). Õnneks kostusid need naaberkiriku omad piisavalt hästi.
* konn sai nii ära suudeldud terve tiimi poolt, et hakkas arvama juba, et suhe ametlik. Ei tahtnud pärast enam peost minema hüpata 😂 Mõtlesin, et kas keelega suudlus annaks lisapunkte.. No ja siis meenus see tuvianekdoot..
* kodukohvik- jõudsime vist mingi 10 mintsa ennem sulgemist? Aga tehtud saime kõik ülesanded. Millegi eest saime küll vaid 1p vist, aga vaesel ajal abiks seegi.
* lapsepõlvekangelane- me tegime terve etenduse, juutuubis saaks hetkega 600k vaatamist täis poole päevaga ja ülesse laadima hakates selgus, et.. pilti tahetakse hoopis :(
* roiskunud - eelmisel aastal proovisin (1 aasta üle säilivusaja läinud) surströmmingut ja no me ei saanud küll aru, et misasja need tüübid seal videotes öögivad seal (äkki on nagu vein, et läheb aastatega paremaks?). Aga see kraam, mis nüüd kusagilt välja toodi (eelmise aasta jõuludest seisma jäänud pasteet ja sült) oli ikka.. Rets aroom 😂 Õnneks sööma ei pidanud.
* hüppenöör- ei mäletagi, millal viimati sellega hüppasin, aga nüüd ühel jalal õnnestus see 10x esimese korraga.
* trusparid jalga ja banaani koorimine käte abita- need videod tulid suht X reitinguga.

Sügav kummardus korraldajaile!

Kuumad karutiivad

Kui uus geojaht kuulutati välja nii ruttu pärast eelmist ülipikka jahti, siis alguses ignoreerisin seda. Lõpuks hakkas mõte siiski selles suunas liikuma, et äkki osaleks aga lihtsalt osalemise pärast. Teeks ainult mõned naljakamad ülesanded ära. Läks nagu tavaliselt, tegime nii palju kui jõudsime. Üritasin vältida ülesandeid kus peab mugusid liigselt häirima. Seepärast jäid tegemata spordifännid ja shopingu assistent.

Ilmaga vedas, vihma kätte jäime ainult siis kui jõega seonduvaid ülesandeid tegime. Ühte tiimiliiget ei saanud tol hetkel see kuidagi häirida. Kahju, et seal konna ei leidnud, keda suudelda. Printsessi vastu poleks mul midagi olnud.

Veesõda Ninjadega oli äge. Ei mäletagi, millal ma viimati midagi sellist tegin. Aitäh vastastele, et mind pritsisite!

Lolala oleks mulle täitsa tundmatu kollektiiv olnud, kui neid poleks näosaates järgi tehtud. Õnneks ei valitud etendamiseks Potilaulu. Tõmban püksid maha ja potile istun ma, jään ootama. Piss-piss, ähh-ähh ää. Mis küll hakkan potil tegema? Jne. Kuigi sealt oleks saanud minna sujuvalt teise ülesande juurde - üks tiimi liige tõmbab endale aluspüksid jalga ilma käte ja kõrvalise abita.

Sidruni söömine tõotas piinasid. Tegelikult mulle meeldib vahel lõigata väike sidruniviil, kasta see suhkru sisse ja ära süüa. Aga viil ja terve sidrun on erinevad asjad. Ainult üks kommentaar – johhaidii! Kohtunikud nägid seda kõike ja sain isegi boonust.

Sibul feilib täiega kui on vaja käsu peale nutta. Hakkisime sibulat, toppisime seda silma alla, aga mitte midagi! Taskmasteris oli sama teema. Tundub, et see on mingi psühholoogiline probleem. Kui tavaolukorras süüa teen ja sibulat hakin, siis hakkavad küll pisarad voolama. Õnneks lahenes ülesanne üllatuslikus kohas. Kodukohvikus tõi kana (mitte karu) kartulil pisarad välja, seda küll suure pingutuse peale.

Naljakas oli seista Paraguai presidendina minust 30 aastat noorema Donald Trumpi kõrval, kes ütleb mulle a very young and handsome guy. I love young people.

Vedas kui ülesanded lahenesid möödaminnes, juhuslikult objekti märgates. Näiteks Jüri Ratase palk (mitte palk, vaid palk), nõukaaegne vaibakloppimise puu, külgkorviga motikas Vabaduse väljakul.

Kui catiberg pühapäeva hommikul hoolivalt küsis kas ma jahi ajal süüa ikka sain (ta teab kui kuri on karu), siis ütlesin, et mul vedas. Kui olime Kristiine keskuse juurest sõitmas Mustamäele, nägin Staabi juures kajakat ja parkisin auto kiiresti ära. Ta hakkas naerma arvates, et rebisin kajaka käest pooliku burgeri ära ja asusin seda sööma (ta oli enne näinud sidruni söömise videot). Tegelikult saime tänu kajakale ühe ülesande tehtud ja kasutasin võimalust sama hooga teine ka ära teha. Ostsin Staabist kuhja pelmeene, tänasin teenindajat šokolaadiga ja tänu nendele pidasin õhtuni vastu.

Magada sain õnneks viis tundi. Sellest piisas, et õhtul olla normaalses konditsioonis. Pühapäeva hommikul pärast 10-tunnist und oli juba täitsa hea olla.

Aitäh kohtunikele jälle sellise mahuka ürituse korraldamise eest! Ma usun, et nende jaoks on see tegelikult sama raske nagu osalejatelegi.

Geojaht 2026 Aliens/Tulnukate võistkonnas olid planeedilt Zerg pärit Geeniusmehaanik, Juturobot, Kaptenkoordinaator, Kunstkinokroonik, Meistermõistataja ja Tšempionsportlane.
Üldkommentaarid:

• Üritus oli väga kõva! Suur respekt korraldajetele tubliduse, leidlikkuse ja vastupidavuse eest! Hoolimata vahepealsest norguvajumisest, kui meid mõne ülesande eest õigesti ei hinnatud, oli lõppmulje viispluss.
• Mis värk sellega oli, et Keilas olid kõik vajalikud asjad ära ostetud?? Poodidest olid otsas: 1. vaibaklopitsad, 2. lotopiletid, 3. jääjook ja 4. isegi banaanid, nii et nende leidmiseks tuli suuremaid tiire teha.

Kõiki ülesandeid ei jõua üksikasjaliselt kommenteerida, aga siin mõned kõrg- ja madalpunktid:

• Kaptenkoordinaator oli ainus varemosaleja, keegi teine polnud varem midagi sarnast proovinud. Valisime staabiks Maailma Lahkeima Inimese kodu Vasalemmas, mis sisaldas muuhulgas töökoda kõige võimalikuga laserlõikuritest 3D-printeriteni.
• Tiimivorm. Kõik tulnukad olid pähe pannud inimese maski, et kohalikke mitte liialt hirmutada. Planeedil Zerg on enamik olendeid nahktoidulised, mistõttu neil on iseloomulik sinine nahk ja seda ei saanud täielikult kinni katta, rindkere ümber jäi ikka see sinine.
• Maskotid. Kaksikud poisid Zorblax ja Jaanus. Sündinud samuti planeedil Zerg, kuid lennuõnnetuses jäid nad orbudeks ja Jaanus kasvatati üles hoopis Maa peal. Kaksikud armastavad üksteist ära vahetada, nii et raske on aru saada, kumb on kumb, ainus kindel võimalus selleks on teada, et Jaanusele meeldib klassikaline Red Bull ja Zorblaxile roosa.
• Klienditeenindaja, Signatuur. Need kaks tegime järjest ja nende ühiseks jooneks oli "tuleme teile teie oma rahaga kosja". Kui Juturobot oli Selveri kassapidajale šokolaadi kinkinud selle eest, et ta hilisel õhtul nii ilusasti inimesi aitab, oli too pisarateni liigutatud. Kui Tulnukad aga ilma arvet tasumata (kogemata, ausõna!) lahkuma hakkasid, nägi kogu asi välja nagu mingi Omniva skämm. Kassapidaja ehmunud appihüüu "kes selle kraami eest maksab nüüd?" peale sai arve siiski kiiresti õiendatud ja kõik oli korras.
  Autori signatuuriga läks ka nii, et autor oli olemas, aga raamatut mitte. Nii pidi Juturobot kõigepealt kirjaniku enese riiulist ühe tema raamatu välja pommima ja siis selle koos autogrammiga ära virutama. Kui me aga kirjaniku vaiba ära kloppisime ning tänutäheks vaibaklopitsa (suur defitsiit ju!) talle jätsime, oli ka siin kõik jälle hästi.
• Spordifännid. "Hei, seal jookseb keegi!". Pidurid blokki, autost välja ja tee äärde tekkis silmapilkselt ergutav flashmob. Hilisõhtust sörkjooksu tegev onu ehmus ainult hetkeks, kuid sulandus kohe oma superstaarirolli, lehvitas ja kergitas nokamütsi.
• Indiana Jones. Kunstkinokroonik punus ise ägeda piitsa ja väikese harjutamise järel tegi see sihukest plaksu, et mets kajas. Samas lükkasid kohtunikud selle tagasi, sest leidsid, et plaks oli tulnud vastu maad (pehmet muru??) löömisest. Juturobot oli selle ebaõigluse peale nii nördinud, et vajas maharahunemiseks ekstra pikka öist jalutuskäiku, mille käigus sai ka Sammud ülesande eesmärk täidetud. Õnneks sai järgmisel päeval siiski kõik klaaritud.
• Kosmonaut, Karastus jões. Tšempionsportlase vapral eestvedamisel toimus väike soojendusvõimlemine ning seejärel öine Keila jõe forsseerimine tundmatus kohas. Eelnevalt olid Juturoboti ujumispüksid saanud kõva eeltreeningu, kui Meistermõistataja ja Tšempionsportlane olid kasutanud neid vastavalt Mr Beani ja Peegelpõranda demonstreerimiseks.
• C-vitamiin, Carolina eri, Makroonirulett, Teravalt magus ja Maailma maitsed. Geeniusmehaanikule on siirdatud spetsiaalne titaaniga vooderdatud magu (mis ei välistanud küll pisarate valamist) ja ta sõi neid kõiki nagu kaerahelbeputru.
• Ruubiku kuubik. Puhtjuhuslikult oli Kunstkinokroonik terve tee Tartust Vasalemma oma spetsiaalselt õlitatud kiirkuubikuga mänginud, mille kokkupanemise standardaeg oli tal ühe käega 30 sekundit ja kahe käega 20 sekundit. Geokohviku oma oli selle kõrval "äh, nii aeglane" ja ajaks tuli 35 sekundit.
• Muuseum, Raamatukogu. Harjumaa muuseumi töötaja oli lahkelt nõus meiega laenutusrituaali läbi tegema, kuigi "muidu võib igaüks nende raamatukogust laenata mida iganes ise tahab". Muuseumis ehitasid Meistermõistataja ja Geeniusmehaanik täitsa ise külgkorviga mootorratta, mis on vähemalt sama kõva kui peedist pesumasinatrummel (vt pilti).
• Pisarakiskuja. Geeniusmehaaniku täiesti ehtne nutmine ("Carolina eri" füsioloogiline tagajärg) oli kohtunike poolt tagasi lükatud, sest "pole näha pisaraid liikumas", kuigi Geeniusmehaanikul oli terve nägu täiesti märg. No kui ei saa ausalt, siis tuleb teha Hollywoodipäraselt ning lõpuks tilgutas Meistermõistataja lihtsalt Kaptenkoordinaatorile vett silma, mille viimane siis kohusetundlikult jälle välja nuttis.
• Ratsutama. Niitvälja ratsutamisklubis tavaliselt mingite suva turistidega ei sebita, kuid Kaptenkoordinaator veenis kohalikud ära, et kõik peabki nii olema. Suurest ärevusest unustasid nood meile alguses kiivrid pähe panna (sest loll turist ju ise ei tea, et see on kohustuslik). Pärast video salvestamist paluti meid jumalakeeli, et me seda kusagile üles ei paneks, sest muidu tuleb neil suur pahandus. Kiivrid said pähe pandud, uus duubel tehtud ja ohutusnõuete eiramise asitõendid hävitatud.

-- Juturobot

////
"Kuidas jaht läks?"
"Lasin kitse maha."
"Metskits? Siinsetes metsades?"
"Ei, see kits polnud pooltki nii metsik kui tema peremees."

Tulime, nägime, rääkisime, rõõmustasime. Üks tore jaht jälle läbi. Aitäh!

Ei noh, vaieldamatult tore üritus see geojaht. Aga mulle siiski meeldib rohkem nagu kõrvaltvaataja ja pärast memuaaride kuulaja olla. Eks ma siis tulingi neid kõige värskemaid muljeid kuulama ja üle vaatama, kui elusad need osalejad siis 24 tunni möödudes ka on. Täitsa elus olid, kuigi mitte eriti aktiivsed. Aga maru tublid ikkagi. Ja lõpetamise üritus oli ka igati tore. Vahva oli näha ka kaugemalt tulijaid ja nii mõnelegi nimele sai taas näo külge kleepida, pole ju päris kõigiga kokku sattunud.
Tänud korraldajatele, oli mõnus õhtupoolik.

Sai kah lõpuüritusel jutustamas käidud.

Aitäh järjekordse hea mängu eest! Kohtumiseni järgmisel korral!

Proovime ka esimest korda osalega ning kaasvatame meie kõige pisemalt osalisel 7 kuusel Noelil geosoolikat.
Tegime tiimi -KORJU

Ainult natuke veel stardini jäänud! Kõik kes on end kirja pannud, peaksid nüüd olema saanud personaalse mängulingi. Kui te ei saanud, siis on meil miskit puudu ja võtke ühendust.

Osaleks koos Virukatega.

Osaleme sel korral kolmekesi.
Kuna traditsiooniliselt oleme alati võtnud tiiminimeks tähe NATO tähestikust, siis ei saa ka seekord teisiti- Ninja November on osalemas

Geojahi ajal on Kanarbiku 28, Keilas avatud "kodukohvik", kus geojahil osalejad saavad siin täita oma ülesandeid, kuid ootame ka kõiki teisi huvilisi. Müügil värsked makroonid ja võib-olla teen ka leiba.

Kohvik on avatud laupäeval kell 11.00–15.00. Astuge läbi, saate maiustada ja jutustada. 😊😋

Kui plaanite tulla, võite vaikselt märku anda – siis oskan küpsetiste kogusega paremini arvestada. Muidu juhtub veel nii, et küpsetan liiga palju ja Laur peab kõik ülejäägid üksinda ära sööma. 😂

Ongi jäänud vaid üle elada üks töönädal ja reedel saab juba lustida geojahi saatel. Üks oluline teadaanne kõigile osalistele: Oleme toonud lõpukogunemise tund aega varasemaks. KOGUNEME KELL 19:00 Keila lauluväljakul.

Kes veel ei ole oma osalemisest teada andnud, siis on aega neljapäevani.

Aeg on laualt tolm pühkida. Kokanduse spetsialistid osalevad nime all kuumad karutiivad - KKT. Seda rooga pole mõtet ühestki restoranist tellida, see on meie salaretsept. Väga maitsvad, palju paremad kui konnakoivad. See tiim on kuum, see tiim on tugev, see tiim lausa lendab!

Mina olen ka üks tulnukatest (tiim Aliens).

Kuulsin, et iga tiimiliige võiks osalemisest märku anda? Kavatsen osaleda tiimis Aliens :)
Aitäh korraldamise eest!

////
"Issi, kas tulnukad on head?" küsib Juku.
"Ma ei tea, pojake!"
Mõne aja pärast on Juku jälle kohal:
"Issi, kas tulnukad on head?"
"Ma ei tea."
Varsti on Jukul sama küsimus:
"Issi, kas tulnukad on head?"
"Ma ju ütlesin sulle: ma ei tea!!! Miks sa seda kogu aeg küsid?"
"Nad viisid meie vanaema ära!"
"Kumma?" küsib isa erutatult.
"Emapoolse, vanaema Maali."
"Aa, no siis on nad head!" rahuneb isa.