Hälloviin

Küll oli hea valges soojas suves otsida ja leida! Ehmatuse eest see muidugi ei päästnud... Aitäh!

Vahva teostusega multi, eriti meeldis logiraamatu kätte saamine, oleks seda mõned päevad varem näinud, oleks ehk ühe legendaarse aardega oma peaga hakkama saanud. Aitäh meisterdamast!

Siin ja seal sai metsa all seigeldud , no ja seda kui ma aardekarbi leidsin, seda kuulsid ilmselt ka naaberriigi elanikud. Hetkega olin Dauno selja taga peidus. Põrssatemp ma ütlen...

Tänud

Tänud aarde eest!

Eks päevase adrenaliinilaksu saab sealt ka päevavalges kätte. Tegime talvises muinasjutumetsas kerge jalutuskäigu ja logisime aarde.

Seda aaret lubati mul otsima minna alles siis, kui õues pimedus ja metsas kummitab ja vaimud ringi hiilivad ja isegi luukered ellu ärkavad :) Siinsed metsad varasematest jalutuskäikudest tuttavad, seega alguspunkti jõudmine oli lihtne. Pimedas oli seal küll maastik selline, et murra jalad aga ega saagi eeldada, et igale poole asfalt viib. Edasi veel mõned sutsakad pimedas metsas ja vahele ka natuke paremat teed, kõik edasiviivad juhised väga selged ja punktid kergelt leitavad. Vähemalt pimedas. Aardelaekani jõudes oli uudistamist omajagu. Sain mitu korda vastu näppe enne kui õige asjani jõudsin. Tegelikult midagi keerukat ju pole, kui ikka tähelepanelik oled nii kirjeldust lugedes, vihjet mäletades kui ka peitja moraalset tuge kuklas tundes ;) Kõik töötas laitmatult ja nii saingi nime kirja kolmanda leidjana. Aitäh, igati vahva ja meisterlik teostus.

Tänud aarde eest.

Kroonik Targo esitas juba kogu loo. Mismoodi ta mu lõpuks nõusse sai, seda ma ei teagi. Vahest aitas kaasa ka see, et kalendrisse vaadates selgus, et järgmisel päeval on mul semestri esimene vaba laupäev (tavapärase nelja loengu asemel) ning kasutasin võimalust end sellest maailmast korrakski välja lülitada. Kogu see seiklus osutus nii ägedaks, et ei kahetse küll. Ajastus oli ka lõpuks super!

Aitäh peitjatele!

Reede, 31. oktoobri õhtu. Kell on üheksa, väljas sajab vihma, kommipommitajad on enamikus kodudesse varju läinud.
Avan poolmehaaniliselt geopeituse portaali, mitte, et oleks praegu tahtmist kusagile minna, lihtsalt niisama sõrm klõpsib. Uued aarded... Hälloviin... hm, null logi?

Helistan. See suur, et... Katrin, kas tahad kaasa tulla üht aaret otsima?
Ah et kuskohas asub? Noh... ää... öö... kuskil Läti piiri ääres.

Jajaa, ma saan aru, kell on hiline ja ilm on halb. Aga temaatiline ja... FTF-i võimalus ja...

Vastuseks tuleb nii tugev silmade pööritamine, et briti teadlased registreerivad maakera pöörlemisperioodi aeglustumise kahe nanosekundi võrra.

Kaks tundi hiljem pargime auto metsa vahele. Sajab endiselt, tugevast pealambist hoolimata on nähtavus nagu kalmaari p...is. Rohtukasvanud rada viib metsa, kuni meie ees on Okasportaal. Kell on pisut üle üheteistkümne. Portaal fluorestseerib õrnalt ja selle okaste teravikud undavad maagiliselt. Noh, kui juba tuldud sai, siis oleks ka narr tagasi pöörata. Astun läbi portaali, Katrin tuleb minu järel.

Okkad katsuvad mind tagasi hoida ning kriimustavad pisut, kuid samal hetkel võimendub näärmetes Mana ja meeled kirgastuvad. Vaatan üle õla - kas sa tunned sama? Minu taga seisab kivipäkapikk Torr, kes hoiab mõhnalistes kätes ogalist kahekäehaamrit ja piidleb oma suure punase habeme seest valvsalt ümbrust. Eespool on kolm allikat. Maagiatunnetus on üheteistkümne peal, tunneme kohe ära, et esimesest tilgub Surmavett, teisest Õnnevett ja kolmandast Eluvett. Mekime teist ja kolmandat, vägi võiks kesta umbes tunni. Otsitavast reliikviast pole aga jälgegi. Kauguses ulub libahunt, seejärel teine ja kolmas. Kas oleme üldse õigel teel?

Sulen silmad, palvetan jumal Venmari poole. Silme ette kerkib nägemus murtud puust. "Vaata sinna!" hõikab Torr äkki. Langenud puu taga on keegi luuramas, kõrva äärest vihiseb mööda must nool. Edasi, võitlusele ja võidule! Esimene luukere langeb kiiresti, kuid kõrvalt läheneb teine, suunates kuuevarbalise mawashi geri otse mu kukla suunas. Ei lähe läbi! Torr lükkab põrgulise tasakaalust välja ja haamrilöögi järel jääb temast alles vaid kondiklibu.
Kondid tõmblevad natuke, kuid pöörduvad siis Reliikvia jõujoonte suunas.

Liigume näidatud suunas, rada viib üle mäsleva jõe ja jõuab udusele Kuningateele. Nähtavus on veel halvem kui varem, loeme samme teelt kõrvale. Kõnnime ja kõnnime, kuid satume iga kord samasse kohta tagasi. Reliikviast pole märke. Udu on ilmselgelt ebaloomulikku päritolu, kostub vastikut itsitamist. Tõstan püha amuleti: Lathanderi valgus teid võtku! Nõid kiunatab, itsitamine vaikib ja udu hajub, nähtavale ilmuvad kaks hiiglaslikku seent. Ahaa, see on õige koht! Samal hetkel haarab keegi mul jalgadest - maa seest on välja kerkimas zombipea. Kirjutan hõõguva sõrmega maha püha nime: Elbereth, zombi karjatab ja vajub maa sisse tagasi. Teine zombi katsub oma teravate hammastega Torri jalgu närida, aga päkapiku füsioloogia on mürgikindel. Torkan zombit oma +2 pistodaga, lasen tal soolikad välja ja need seavad end taas Reliikvia jõujoonte järgi.

Eesmärgile lähemale jõudes saabub absoluutne vaikus, enam ei liigu isegi ükski putukas, suurematest olevustest rääkimata. Meie ees on Surnumanaja loss. Prõmmime julgelt uksele: Surnumanaja, sinu tund on tulnud!
Vastuseks kostab ilge naer: "häh-häh-häh, teie, lollpead, arvate, et saate minu kunsti vastu, mis on sama vana kui maailm?" Avame ukse, Surnumanaja käsilased jooksevad laiali, kuid koolnud võlur ise ainult vahib meid oma punaselt põlevate silmadega. Lathanderi valgus! Suunan kogu maagilise väe Surnumanaja kinnihoidmiseks, samal ajal kui Torr haamril käia laseb. Vaenlane laguneb koost ja hajub - selline nõrgukene oligi siis?

Vaatame ringi, aga kus on reliikvia? Kõnnime mööda lossi, kõiki ruume üle mõõtes ja salauksi kombates. Torri kivitarkus saab inspiratsiooni jumal Venmari saadetud nägemusest: see põrand siin ei ole selline nagu paistab! Salaukse taga avaneb aardekamber, mille keskel ongi Reliikvia: Püha Logiraamat, mille ümber hõljuvad maagilised ruunid: F-T-F. Haaran raamatu: lõpuks oled sa mul käes, tõeline ülimuslik võim on nüüd minu! Samal hetkel löövad kellad: saabunud on kesköö ja algab kõigi pühakute päev.

Viimase kellalöögiga samal hetkel kuulen Torri korinat, vaatan ringi ja näen teda jäisest piigist läbitorgatuna kokku varisemas. "Te lollpead! Arvasite, et mind on niisama lihtne võita? Täna on minu jõud veel palju tugevam!"

Luised käed haaravad mu kõrist ja hõõguvad punased silmad tulevad lähemale. Maailm sulab ümbert, meelte tunnetus kaob, alles jäävad ainult need silmad...

NEED SILMAD!

NEED SIILMAA-AAD!!!

Aare avaldatud.