Jakobi

Järgmine välimõistatus, mis tundus, et täitsa lahendatav, nii et veeresin kohale. Tegin tiiru, pilt pihus lahti, ümber tamme. Siis läksin väheke kaugemale ja tegin teise. Jube palav oli, nii et teised tamme uudistama tulnud, jalutasid vaid natuke aega ja plagasid jahedasse autosse tagasi. Mulle sobis. Hmm, võta nüüd kinni. Pildiga võrreldes on selle puu kuju väheke nagu muutunud, aga vähemalt õige külje sain tuvastatud. Läksin siis 84 m kaugusele, krt, jumalast lage heinamaa. Muutsin väheke suunda, pakutakse võsa. Muutsin väheke veel, ei midagi. Saatsin igas suunas abipalveid teele, kes ei mäletanud midagi, kes ei vastanud ja siis tuli elupäästev sõnum. Ma ikka natuke rohkem kui väheke vales kohas. Iga juuksekarva otsas higitilk võtsin siis veel suurema nurga ja olingi kohas mis oli täitsa paljulubav. Koht täitsa niisugune nagu peab ja puha, aga mida ei leia, on aare. Turnisin ja jalutasin ja uuesti turnisin ja no mis see olgu, aaga pime mis pime. Jäin siis paigale ja hakkasin parmude söötmisele lisaks ka logisid lugema. Läksin siis sinna mu poolt kõige rohkem läbiotsitud koha juurde tagasi ja võtsin karbi välja. Saadanas küll, kuigi jah niimoodi peidus olevaid karpe ju leitud ka, aga mitte eriti, nii et kohe ei taibanud. Leidmisrõõmu eest FP ja tegelikult idee ju ka väga hea. Tänud seda vihjepildiga kupüüri meeles pidamast ja aaret peitmast.

Lahendus tuli kiirelt, üks esimesi seal lahendatute listis, mis ootas logi. Kohapeal läks ikka veidi aega, kui ilmne silma jäi. Tänud!

No ei tulnud kergelt,päris kaua sai otsitud enne kui näpud karbi taha jäid.Aitäh!

Aega võttis, aga asja sai. Algul olime väga ühes idees siin kinni, aga kui sellest lahti lasime, muutus olukord kõvasti paremaks ning see viiski meid leiuni. Võimas puu ning kindlasti külastamist väärt paik. Aitäh.

Selliste peidukatega on vähemalt meil alati see häda, et tuleb ikka mitu korda ja väga põhjalikult vaadata enne kui nägijaks saab, ei olnud erand siingi. Lõpuks jäi aare ikka näppu sealt, kus juba mitu korda kontrollitud, et "no ei ole seda seal!". Pärast aardeleidu läksime ja kallistasime puu ka ikka ära. Aitäh siia kutsumast, ei olnudki seda kuulsat tamme mujal kui rahatähe peal kohanud enne.

Andis ikka otsida...ja mitte esimest korda. Juba mõtlesin, et on läinud koos harvendatud võsaga, aga ei mitte. Oli hoopis mujal, loobumise hetkel oli abiks kaasas olnud mugu vaist. Aitäh!

Aega läks aga ülesse leidsin.

Siin läks päris kaua aega enne, kui aarde üles leidsime. Kõik teised olid juba alla andnud, kuid Anett otsustas veel pisut otsida. Lõpuks ta leidis potentsiaalse koha, kus võiks olla. Läksin talle appi sinna otsima ja lõpuks leidsimegi aarde üles. Vahva peidukoht, aitäh!

Aega läks päris kaua, aga lõpuks leidsime aarde ülesse. Oli keerulisem kui arvasime.

Meil läks kahe peale ikka paar kilomeetrit, et jõuda sinna, kuhu jõudma pidi :)
Maskeering oli üle võlli, aga Herki tuhnis lõpuks ikkagi välja.
Aitäh! Konteiner korras ja kuiv.

Siin läks jube kaua aega. Poku aarde külastus jäi tegemata. Logide järgi tõmbas kõik nii segamini. Kas siis on vaade õige või ei ole? Kas on 84m või ei ole? Kas on võss või ei ole?Kahtlastena tundusid neli kohta. Kui kõik olid üle kontrollitud (paar tükki lausa kaks korda), siis ei olnudki nagu muud teha, kui ära sõita. Viimasel hetkel otsustasin kõige loogilisemat kohta uuesti külastada. No kurivaim oligi seal. Sihuke maskeering, et anna olla. Samas see aitab aaret säilitada. Kui kunagi Pokut tuleme külastama, siis ehk jõuab põhiobjektiga ka tutvuda. Aitäh!

Mõistatuse osa oli selge ja läksin kohe õigesse paika. Mind aga valdas täielik geopimedus ning pidin ootama, et Pille ka minuga liituks ning karbi välja võtaks. Aitäh!

Ei olnud väga optimistlikud, aga siiski aare leitud. Tänud aarde eest!

Paik on varasemast tuttav, aga kena oli siia uuesti tulla. Lootsin, et sellises paigas on otsing ka kena. Logisid eelnevalt ei lugenud. Meetripulka kaasas polnud, aga vaatasin neljas suunas umbkaudsed võimalikud kohad üle, lihtne ringivaatav otsing üheski paigas tulemusi ei andnud, päris võsas tuhlamise tuju ja riietust täna polnud ja tundus, et pole mõtet ka. Miskipärast arvasin, et et otsitav on natuke kenamas paigas. Läksin infotahvli juurde mõtlema, ühtlasi vaatasin eelnevad logid üle ning sealt lugesin välja, et just kuskil võsas peakski otsima. Nii jätsin asja katki, kripeldama ei jää. Aga siiski oli hea tunne sellesse paika uuesti sattuda. Aitäh!

Logide järgi tundus, et ees ootab keeruline otsimine, aga kuidagi kiirelt sai aare leitud. Aitäh.

Leitud, logitud, tänan!

Otsisime siit ja sealt ning mõtlesime ja mõõtsime, aga lõpuks loobusime

Järgmine peatus Pokumaa järel. Juba jõudsin rõõmusrada, et kõrvalisi isikud pole kui saabus üks auto ja pidin ootama kuni nad puud kallistasid. Peale seda mõõtsin sammudega kauguse ja enamvähem teine koht kus kahtlustasin aaret olevat sattus õige olema.

Aega võttis, aga leitud ta sai. Tänud peitjale.

Uhke puu ja ehk poetab veel paarsada aastat tõrusid. Peidukas on hea ja loogiline, aga kümneka tagakülge sealt küll ei paista. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Uudistatud sai seda igast ilmakaarest. Mina sukeldusin ühte tukka, Dauno teise. Enda omast vaadates ei näinud ma pildiga sarnasust. Leidsin roostes reha. Läksin Daunole appi hoopis. Tulemusteta. Liikusime tagasi minu avastatud kohta. Tegime abikõne lõpuks, jeebus, kust otsida tuleb ja veel kuidas. Me olime sinna juba korduvalt vaadanud.
Tänud

Tähtsa puu poole sõites ei näinud maanteel päris pikka aega ühtegi autot liikumas ja siis kui jõudsime parklasse, saabus sinna meie järel veel 2 autotäit mugusid. Läksime siis tamme juurde, tegime tiiru ümber puu ja hakkasime ühe suuremaid ringe tegema, et vaatenurka õigeks saada. Valisime ühe suuna välja ja sukeldusime võsasse. Forsseerisime mingit kraavi ja rapikut, kui äkki tuli mõistus koju, et ei saa ikka sellisesse kohta keegi aaret peita. Läksime uuesti puud takseerima ja võtsime uue suuna. Nüüd õigel kaugusel olles tuli üsna kiirelt tunne, et see võiks õige koht olla. Aga sama tunne oli veel miljonil sääsel, kes meid rõõmsalt tervitama tulid. Otsida aaret sellises olukorras polnud võimalik ja Salme lippas autosse tõrjet tooma. Kui sääsemure oli leevendatud, siis natuke sihikindlat otsimist ja oligi karp näpus. Hea, et tehtud sai, sest polnud just meeldivaim koht. Aga puu on igati väärikas ja selle juurde tasub alati tulla. Aitäh!

Mõnus jaanipuhkus Lõuna-Eestis hakkas lõppema, nautisime veel õhtuni kuuma suveilma, aga vaikselt hakkasime autonina kodule suunama. Mugusõbral oli soov Otepääl väike kalmistupeatus teha, tee tõi sobivalt meid siit mööda.

Imetlesime uhket vihjeobjekti ja üritasime samme loendada. Eks see õige suuna määramine selline natuke subjektiivne hinnang oli, aga kui esimesest arvatud kohast midagi leida ei suutnud, muutsime pisut tõlgendust ja suunda.

Huh, edasi võiks tulla ving ja kiun… otsimine oli paras ikaldus. Eks ma muidugi süüdi olen ainult ise, kes käsib tulla siia võssa ragistama soojal suvepäeval, kui sääsed-parmud tahavad elusast peast nahka pista.

Geopeituri visa hing ei lubanud alla ka anda, sest olin kindel, et siia uuesti ma niipea seda otsima ei tuleks. Lastel sai ruttu kopp ette, mugu leidis muud tegevust, lõpuks tegin hädakõne, mis mind paraku edasi ei aidanud. Samal ajal saatsin Karlile appikirja. Olin just loobumisvõitu andmas kui tuli päästev vastus ja sellest oli suur abi. Natuke pidin ennast ka veel kiruma, sest korra olin olnud ka täiesti õiges kohas.

Õudus ruudus oli see otsimisprotsess, lõpuks autosse jõudes kihas kogu keha hammustustest ja võsa kriimustustest.

Huh, tehtud. Jään arvamusele, et nii väärika koha juures võiks meeldivam mõistatus ja aare olla, aga see on vaid minu selle päeva ja hetke emotsioon. Oleks ma näiteks lumevabal talvel tulnud ilmselt oleks mulje teine.

Aitäh ikkagi! Igal juhul oli värvikalt meeldejääv otsing.

Karlile kõige suurem aitäh, et päästis mu päeva.

Võimas tamm. Aitäh!

Alexi esimene geoaare. Tegime palju visuaalset analüüsi ja raske oli ühisele meelele jõuda, kust pilt ikkagi tehtud on, aga lõpuks tundus ikkagi päris õige. Aitäh peitjale.

Tänan peitjat!

Nulli parklasse jõudsime täpselt õigeks hetkeks, et näha millisest suunast eelmiste leidjate seltskond tagasi parkla juurde liikus. Läksime siis mööda sissetallatud rada kohale, panime nimed kirja ja läksime Võimsa puu alla tapva kuumuse eest varju. Varjus oli jahedam, puu andis energiat ja tagatipuks pakuti auto juures veel arbuusi ka. Nii võiks ju öelda, et lausa täitsa tore päev... aga hädasti oleks ujumiskõlblikku kohta vaja. Aitäh aarde eest!

Siin läks oluliselt kauem kui võinuks. Mitmekesi vaatasime õigesse kohta, aga ei näinud. Peale rasket leidu premeerisime ennast arbuusiga. Enne lahkumist käisime puud ka kallistamas.

Tulime Eesti kuulsaimat tamme vaatama. Kõigepealt muidugi aare, mille leid tuli oluliselt raskemalt kui pidanuks. Kolm inimest peab vaatama samasse kohta ennem kui nägijaks saime. Pärast aardeleidu arbuusi nosimise paus ja siis puud kallistama. Aitäh aarde eest!

Siin tuli natuke aega oodata mugude lahkumist ja siis sai logima suunduda, tänud.