Jätke Urve rahule!

vesi põlveni, muidu täitsa huvitav käik

Urverahust oli Kaptenkoordinaator juba ammu rääkinud.
"Kas sa tead, et Urverahule saab lihtsalt kõndida?"
"Kas sulle meeldiks ka läbi mere käia?"
"Suvel saaksime Urverahule minna"
No muidugi saaks. Muidugi meeldiks. Kui vaid seda tööd ees ei oleks kogu aeg.
Geojaaniks avanes lõpuks võimalus ja ühtlasi oli elevus haripunkti kruvitud. Kõige tipuks oli geojaanireedel veel ka perfektne ilm, päike kõrgel ja merevesi ebatavaliselt soe.
Võtsimegi oma kodinad näppu ning hakkasime üle mere minema nagu isehakanud jeesused. Juba eemalt oli küll näha, et saarel elutsevad linnud pole meie ristikäigust kuigi suures vaimustuses ja tõstsid kõva lärmi. Olime küll eelnevalt veendunud, et seal ei tohiks mingit keeluala ega keeluaega olla, aga linnud polnud sama veebisaiti vaadanud ja kisasid ikka.
Kohale jõudes selgus, et oli ka põhjust: nii rohu sees kui kivide peal oli ohtralt pesi munadega. Tegime siis lihtsalt nii ettevaatlikult kui võimalik ja hiilisime kikivarvul, kust saime.
Kohale jõudes haukusime natuke aega vale puu all, sest vihjeobjekt polnud päris õiges kohas, tassisime selle ka sinna, kus meie arvates korrektne oli.
Aitäh peitjale, hea töö ja vägev asukoht!

////
"Hallo! On see politsei? Ma sain kirja, kus on öeldud, et mees tapab mu, kui ma tema naist rahule ei jäta!"
"Siis jätke ta rahule!"
"Kerge öelda, jätke rahule. Kiri on ju anonüümne!"

Oleks pidanud siiski Urve rahule jätma, sest vähemalt mõned pardid vupsasid ilmselt pesalt nagu kuulid kahurist. Ime, et peale ei astunud. Pesad jäid rahule ja loodame, et äkkstartinud pardid naasid pesadesse probleemideta.
Aga aare oli olemas ja meie nimed said kirja. Aitäh peitjale ja Anule, et mind kaasa kutsus.

Tegelikult on üleskutse Urve rahule jätta kurtidele kõrvadele. No ei saa ju teda siin rahule jätta, kui ta niimoodu siin rahu peal aaret peidab. Õnneks leidsine huvilised, kellega minna Urve rahu häirima ja nii me sinna rahule kaunil varasuvisel päeval jalutasime. Lust oli jalutada läbi pahkluuni vee mööda raudteetammi. Ma küll korra astusin tammist mööda ja olin hetkeks põlvini vees, isegi seelikuserv sai märjaks, aga üldiselt oli see ikkagi jalutuskäik pargis.

Rahule jõudes selgus, et tegelikult on lindudel pesitsusaeg ja Urve rahulejätmine polekski nii halb mõte olnud. Siiski tundus, et enamus linnupoegi ja pesi on roostikus kenasti turvaliselt meist eemal, enamus vast ka koorunud - munakoori (ja ka katkisi mune) leidsime päris hulga. Meie turnisime ettevaatlikult mööda raudteetammi (kus ka mõned pesad ilutsesid, paaris oli isegi muna sees). Rahu keskele poole minnes tundus, et seda ala linnud ei soosi.

Aarde leidsime ka pikapeale üles. Vihjeobjekti läheduses seda kuidagi leida ei õnnestunud. Kui otsingupiirkonda laiendasime, saime ta siiski kätte. Panime vihjeobjekti ka veidi aardele lähemale - et sellest ikka kasu ka oleks.

Aitäh peitjale siia kutsumast ja ajalugu tutvustamast! Üliäge!

Leitud.

Kuna eile sai jalgsi Vilsandil käidud, siis see siin oli juba lumme...
Vesi kiskus üle põlvede, ehk lonkisime tagasi autoni ja panime ikkagi ujukad selga.
Mõnus sumpamine, peitjale tänud!

Aitäh!

13763.

Jailbreak ‘23

Üliäge aardele lähenemine ja asukoht! Oi, mulle siia tulek meeldis. Millal siis veel, kui mitte kuuendamal augustikuu päeval. Õues soe, juba ka surfituul. Alles hommikul käisin telkimise järel meres ujumas. Vesi oli soojem kui õhk. Suviii!

Usse ei kohanud, linde ka mitte. Mõned nõgesed vaid. Telekas on alles, aga ei saaks öelda, et aarde lähima juniperi küljest oleks leidnud. Leitud siiski sai. Mõnna laiuke. Isegi kaardil on vahva vaadata. Tänud Leviale elamust pakkumast! Ka geepeelastele.

Saaremaa geotripi planeerimisel lisasin selle pean leidma nimekirja ja söötsin ette ka teistele. Nii me siia peale kaatrisõitu end sättisimegi. Tagumikud said märjaks, teleka juurest põõsast ei leidnud, seal oli 8 munaga pesa, kust lind ehmatades lendu tõusis. Tuustisime siis veidi eemal ja seal aare end peitiski.
Tänud

Kuna meil täna olid veeaarded käsil, siis tulime ka siia. Kuna veetase oli 30 cm tavapärasest kõrgem, siis me päris kuivade pükstega siia ei saanud. Vastavast kohast leidisme linnupesa, kus emalind ära lendas, ehk tuleb tagasi. Veidi veel ringi vaatamist ning aare leitud. Ning siis tagasi sumpama. Aitäh!

Panime veesussid ja veidi lühema säärega püksid jalga, muu kraami jätsime lambaaia kõrvale kadakapõõsasse ja astusime mööda raudteetammi saarekese poole. Vesi läks aina sügavamaks ja ühel hetkel oli ka tagumik märg, kuid soe vesi ei pannud küll oma tegevuses kahtlema. Hoopis rohkem ärevust tekitas see tohutu linnukisa ja paljude kajakate tiirutamine saare kohal. Meie lähenedes nad siiski pidevalt taandusid ja ükski meid rünnata ei tahtnud. Saarel võttis vastu selline loomaaia sooja päeva lõhn. Kõik kohad on linnusitta täis ja eks see seal kivide peal ja rohus sellist lehka tekitab. Linnupesi oli ka üllatavalt palju pika rohu sees ja kivihunnikute otsas. Ja veel, väga palju surnud linde vedeles igal pool. Ühesõnaga väga ettevaatlikult pidi seal ringi liikuma, et endale või lindudele halba üllatust ei valmistaks. Õnneks telekas paistis juba eemalt ja aardetops (mis oli mattunud paksu linnusita alla) sai ka kiirelt leitud. Rohkem seal ringi tuterdada ei tahtnud, sest see kajakate kriiskamine oli kõrvulukustav.

Tegelikult täitsa lahe ja omamoodi aardekülastus, soojal suvepäeval väga mõnus teekond. Aitäh peitjale!

Kunagi raudtee aaret otsides käis mõte läbi, et käiks õige Urverahul ka ära. Samas vesi oli ees ja mis seal ikka niiväga vaadata on. Jäi käimata. Kuid nüüd oli tarvis sinna logima minna ja see max 30cm vett polnud mingi probleem. Lahe matk, aitäh kutsumast!

Mul oli ikka kindel plaan, et selle võtan ära. Olgu vesi, kui külm tahes. Ajasin kummarid jalga, kuid need ikka palju ei aidanud, varsti oli vesi üle ääre ja jalad lohisesid nagu hülgel taga. Niivõrd rasked olid. Aga polnud hullu midagi, vesi veel ikkagi üsna soe, võiks öelda, et isegi ujutav.

Kohale jõudsin, siis imeilusates kollastes õites laid ootas mind. Ja kohe sain aru, et ka mesilased on laiu avastanud, keegi siin lähedal peab igastahes itaallasi, kodumesilasi. Nii palju juba tean, et itaallased on ilusad ja kollased, on ka mul neid mõni pesakond ja sellistest meie tumemesilastest ikka väga palju ilusamad. Nagu ikka lõunamaa eksootika meid tõmbab.

No telekas siin on tõesti võimas. Ma ikka tegin ägedaid pilte ja värke ja mõtlesin, et mismoodi oleks siin jalka MM-i vaadata sõpradega, see oleks ülilahe kogemus. Aga kuna eile sõitsin telefonist trakatsiga üle, siis ühtki pilti siia ei pane.

Igastahes väga vahva aare. Kiidan heaks :)

Siin oli teada, et midagi lihtsalt ei ole. Küll aga oli veetase sõbralik ja leitud sai. Randa oli Fairy pudel ümber läinud, kõik vahutas lahedalt.

Äge teler, vahib teine ikka mere poole. Tänud kutsumast!

Tasuline aare, märgin mitteleidmisena.

Kui peitja kohe üldse ei soovi, et tema aardeid leitakse, siis tuleb seda soovi austada.

Linnukesi oli siin sadade kaupa, kui mitte tuhandeid. Minusugune argpüks pani kiivri pähe. Margus võttis oksa kätte ja teekond võis alata. Oli see vast retk. Õnneks linnud meid ei rünnanud ja pojad oskasid enamasti juba ise lennata või siis hüplesid eemale. Telekat vaatasime ka. Tänud selle põneva koha eest.

Ei jätnud, tõin tagasi suuremale saarele ja viin ka mandrile, aga rahule ikka ei jäta!!

Sai siin juba mõnda aega vesistatud kuidas teised muudkui soodsaid jääolusid ära kasutasid ja pikki matku ette võtsid. Lõpuks siis ka minu jaoks väike kasu lõikamine talvest. Kuigi jah, Merle jõudis ka mainida, et siia ka suvel hea lihtne tulla. Raudtee lõi pundi kahte lehte laiali. Selle märja ala ligi ei tahtnud keegi minna. Urverahul saime taas kokku ning mööda mootorsaani jälgi jõudsime ka ilusti aardeni. Teistele jäi aare kohe silma, mul võttis see toiming ikka 2 sekundit rohkem aega. Pärast logimist võtsin minagi järjekorda, et kohustuslik pilt teleri ees ära teha.

Tänud.

Kui esiti tundus kaarti vaadates et m66da tammi on k6ikse lihtsam läheneda, siis tegelikkus oli see et see oli ainukene koht kus vesi hoopis lahti oli. Nii hargneski meie tiim laiali et igayks oma trajektoori pidi. K6rvalt oli jää muiduskist nagu betoon, jaluta vaid sirge seljaga kohale. Tutvusime kohalike vaatamisväärsustega ja tagasi juba otse parkla poole m66da pakasest sillutatud teed.

Ps mida teha kui voolu pole aga tahaks kangesti telekat vaadata? Nu siis tuleb kyynlavalgel vaadata ;)

Telekast olid nii huvitavad saated, et ma ei saanud arugi, kui aare juba leitud oli.

Leitud

Vaatamata mõnevõrra huvitavatele teeoludele saime ikkagi oma madalapõhjalisega raudtee juurde välja. Kuigi vesi oleks praegu muretult võimaldanud ka ujumispükstes laiule minekut, olid plätud paraku maha jäänud ning seetõttu astusime kummipükstesse ja forseerisime veetakistuse nende abil. Kohapeal panime logi kirja ja seejärel vaatasime veidi telekat. Aitüma, siia poleks küll ilma aardeta sattunud!

Kahlamispükstega ei olnud vesi külm ega märg.

Ajasin ujukad+crocsid jalga ja hakkasin astuma. Tuul oli tuurid üles võtnud ning kaldale kogunenud vahtu keerutas näkku juba enne kui vettegi jõudsin. Laiu pool askeldas üle-kahemeetrine kalavinskites mehemürakas - oletasin, et geopeitur. Kui olin ise peaaegu kohal, tuli ta mulle kaldavees vastu, tervitas ja uuris, kuhu minek. Mõtlesin küll Stockholmi nimetada, aga piirdusin siiski Urverahuga :P
- Nojah selge, aga et mis asjus?
- Orienteerumismäng.
- Kas seal siis kah mõni punkt on?
- Üks on jah.

Ma ei hakanud mehe käest uurima kuidas tal palja käega kalapüük edenes, soovisime head päeva jätku ja sulistasime kumbki omas suunas edasi. Viimasest küsimustest võis välja lugeda, et geopeitur härra ilmselt siiski polnud. Muidu küllap pakuks meie seast pikematelegi konkurentsi 2.5 maastikuga aarete jalad maas noppimisel.

Siinse mikro sain isegi mina kergesti kätte, panin nime kirja, vaatasin kohalikust telekast Cast Away hambaraviepisoodi ära ja asutasin minekule. Mulle näis, et Urve jäi rahule :o) Aitüma.

Lükkasime veesussid jalga ja sammusime kalda äärde olusid hindama. Maire astus otsejoones vette. Näo emotsioonidest võis välja lugeda, et vesi on 6 kraadi. Tegelikult olnuna seal mõned minutid, muutus vesi täitsa soojaks. Vee sügavus meile samuti probleeme ei valmistanud ja peagi olime teisel kaldal. Nägin ka ühte ussi heina vahele põgenemas. Proovisin veidi ette kujutada siinset raudteed ja tööpõldu. Suht suvaline koht tundus. Tegime telekaga väikese fotosessiooni ja tulime tagasi Saaremaale.

Hommikul peaaegu kohalikele rääkides, et Atla sadama lähistel on üks laid, kuhu läks kunagi ka raudtee, tehti imestusest suured silmad. Näitasin ka kaarti ja nad ei teadnud, et seal isegi laid on.

Aitäh paika tutvustamast!

Ilm oli mõnusalt soe ja vesi kutsus. Paar esimest sammu olid veidi karged, aga keha harjus kiirelt. Vesi oli max põlvini. Teisele kaldale jõudes võtsime sihiks männi ja see juhatas meid peaaegu õigesse kohta. Peale logimist uudistasime võõrkeha ja suundusime tagasi.

Tänud.