Kadunud hiilgus - Vooremäe suusarajad

Oli näha kus aare on, aga ei suutnud viite meetrit ronida

Ühel päeval jõuab geopeituri jaoks ikka kätte see hetk, mil ta endale ronimisvarustuse soetab..No nii, igaks juhuks. Kuna puud tundusid algajale eriti kõrged, siis sai alustatud postiga. Teoorias on kõik ju lihtne, on nähtud, kuidas teised ronivad ja ka ise Karulas tuuleveski otsa ronitud. Esimese katse juurde pealtvaatajaid kokku kutsuma ei hakanud, ei teagi nüüd, oli see viga või pigem mitte. Igatahes paari esimese viskega oli raskus posti otsas kinni mis kinni ja miinimumprogrammiks sai vähemalt see sealt posti otsast alla tuua. Hakkasin siis vaikselt ronima. Oli hoopis raskem kui teiste ronimist pealt vaadata. Tehnika oli ikka täitsa roostes ja tekkis mõte, et enne oleks pidanud vist ikka paar kuud jõusaalis käima...Mingid noored sõitsid ratastega mööda ja soovisid "Jõudu!" - oh, tule, noor ja tugev mees! oleks tahtnud neile hüüda, aga uhkus ei lubanud. Punnitasin ikka ise lõpuni. Aga päris ausalt - otsimiseks eriti jõudu enam järel ei olnud ja tegelikult olin ette veendunud, et aaret sealpool, kuhu ma oma köie paika sain, ei ole ka ning teisele poole lihtsalt ei jaksanud küünitada. Vähemalt oma kinnijäänud raskuse päästsin ära ja miinimum sai täidetud. Allatulek oli ilus ja sujuv :) Teinekord peab vist ikka kellegi kogenuma instruktoriks kaasa võtma. Siis kui jalad ronimisest taastuvad.
Sest ega sellega ronimised veel ei piirdunud tol päeval, selgus, et Roosinupp samas metsatukas hädas naaberaardega. Mäletamist mööda see eriti keeruline ei olnud, sai ilma abivahendita logitud. Koha peal muidugi selgus, et täna on aare eriti kiuslik ja hoolimata redeli olemasolust tuli ka seal maa ja taeva vahel kõlkuda. It was a looong leg day!

Vaatasime. Kui lendamine selgeks saab, äkki kunagi.

Selle aarde pärast oligi ogu Vooremäe tore sari tegemata ja Aasta-aarded logimata…

Ei olnud täna meie võimuses.

9:36 vaadatasime koha üle ja astusime kergel sammul jõukohasemate aarete poole.

Njaaa Voorekale peab vist vähemalt kahe aarde jaoks järgmine kord ühe suure abivahendi kaasa vedama. Käisime peale Vooremäe suusatõstuki kohta ka siin olukorraga tutvumas aga tegudeks täna ei läinud. Musta huumori kategooriast "..kui otsid Phantomi aardeid ja eluisu saab otsa.." oli aarde alune ka ühe silmusega varustatud :D

Hr. K tiirutas 0-punktis kuniks mina taipasin korra vaadata, kes peitnud on, et teaks enamvähem mida otsida. "Kuule, selle peitja on phantom" "Phantom või ? No siis on pekkis " :D Ühesõnaga härra otsustas, et kunagi sai ronitud selliste postide otsa ka ilma varustuseta aga vanus numbriga 33 on liiga vana, et neid vigureid teha enam :D no ma vanusega ei nõustu aga kõrgus on tõesti korralik. Arvatavasti jääb ka see tipp vallutamata.

Käisin ikka aarde alla kenasti ära, sest pahatihti juhtub, et 5.0 on ka ilma erivarustuseta tehtav. Täna üksinda ligi 30 kraadis, lühikeste pükste, palja ülakeha ja lahtiste kummiplätudega otsustasin siiski mitte proovida, kuigi korraks juba rippusin meeter maast. Tossud, pikk püks ja kindad - saab tehtud. Tänud peitmast!

Objektiga sai tutvutud. Ei hakanud täna ronimist harrastama kuna kell suht palju ja kohe ka pimedaks minemas. Nullist umbes 10m kaugusel oli ka kaugelt vaadates sildike ,,ERAVETS" kuid ligemalt lugedes oli ,,ERAMETS". Lihtsam ,,M" täht veidi ära soditud. Igastahes tulen tagasi normaalsel kellaajal.

Sellal kui sai unistatud, et mida kõik järgmisel korral vaja läheb, haaras orav härjal sarvist või siis postil juhtmest ja tiris aarde enda juurde. Võimas!

Ronimisvarustust peale redeli pole me geopeituse varustuse hulka veel tekkinud ja polnud seda redelitki meil täna kaasas. Mõtlesime, et tuleme ja vaatame ikka, mis siin ees ootab. Kohapeal sai selgeks, mis ootab ning suures plaanis sai selgeks ka see, kus aare on. Jäi veel küsimus, et kas teha katse sinna jõuda või siis mitte. Olnuks seal ainult puhas post, siis ilmselt poleks asjast midagi välja tulnud, kuna aga lisaks oli seal rippumas üks kaablijupp, siis mõtlesin, et plaanist võib isegi asja saada. Vähemalt oli idee proovimist väärt ehk siis kasutada seda hulljulget varianti üles pääsemiseks. Kui meeter sai mindud ja teinegi veel sinna otsa, siis tundus, et see meetod täitsa töötab ja plaanist võib isegi asja saada. Sealjuures muidugi polnud pikalt mahti mõtelda ja hoogu maha võtta ning kohapeal tiksumisega end väsitada. Rühkisin aiva edasi, teadmata täpselt, et palju neid meetreid veel ees on. Peagi sain aga käega ülemisest rauast kinni ning see asend oli juba palju turvalisem ning kindlam. Siis väike pingutus veel ning istusingi nigu kukulind pesal. Kes teab, mis see pulss siis täpselt oli, aga igatahes kõrge. Jututuju polnud üldse, püüdsin hingamise korda saada, enne kui asusin aardega tegelema. Selguski, et see oli täpselt seal, kus arvatud ning peagi olid ka logimisprotseduurid tehtud.

Nüüd tuli siit veel tagurpidi turvaliselt alla tagasi saada ning kui võiks arvata, et allaliikumine on lihtne, siis mitte alati. Sarnaselt üles tulemisele oli ka nüüd vaja ohtralt jõudu kasutada, et end posti külge klammerdada ning pisitasa allapoole liikuda. Kokkuvõttes õnnestus see edukalt ning kenasti maa peale tagasi jõudsingi. Mõned marrastused jalgadel ning valusad reielihased täna, 2 päeva hiljem logiteadet kirjutades annavad sellest ronimisest veel veidi aimu, aga see on mööduv. Kõrge pulss ja vähe keerulisem hingamine andis veel jupp aega tunda ning olukord normaliseerus alles mitu aaret hiljem. Tasus seda nüüd niiviisi ette võtta või mitte, võta sa kinni. Mis tehtud, see tehtud, teistele selle kordamiseks soovitust ei anna. Aitäh.

Aitäh aarde eest!

Siin sai aastake tagasi juba edutult võimlemas käidud. Kuna ma vahepeal pikemaks pole kasvanud, siis lootsin end lihtsalt võimatult slingidega turvata ja igaks juhuks informeerisin peitjat ka oma hullust plaanist. Poolel teel aardeni otsustas aga Marko siiski mulle abiks tulla ja tänu sellele saigi see hullus lõpuks seljatatud.

Tänan peitmast.

Tuvastasime objekti

Tükk aega plaanisin minna seda üle vaatama, aga kord polnud aega ja kord polnud meeles. Täna tegin koduteel põike. Vahepeal oli keegi posti markeriga ára märgistanud ja kuulutanud selle erapostiks, millel ronida ei tohi. Igaks juhuks kontrollisin maa-ametist järgi, endiselt riigimets. Miks ja kuidas keegi riigimetsas oleva vana betoonposti ära on erastanud, jäigi segaseks. Aare oli veidi kõvasti tõesti kinni, aga sain siiski kaubale. Logiraamat ja ilusti kuiv ja korras. Head otsimist!

Esimese ringil slingidega ei küündinud aardeni. Pärast Inge turnimist käisin köie ja slingidega teisel katsel ning vist küündisin, aga logiraamatut siiski kätte ei õnnestunud saada.

Meie teele jäänud neljanda Vooremäe aarde jätame sinna kus ta on. Ju peab olema ka raskemini kättesaadavaid aardeid. Ronida looduslikes oludes võin, aga ronimisvarustust kaasas kandma ei kavatse hakata, nii et jalutan edasi.

Didn't find it: 25.Jun.2022 11:16
Kadunud hiilgus - Vooremäe suusarajad
Pole varustust. See aare pole meile.

Ronitavat objekti käisin vaatamas juba eelmisel päeval. Täna siis tulin siia kogu ronimisvarutusega kohale aga ronimiseks kasutasin siiski ainult slinge kuna nii tundus kõige mõistlikum. Aardekarpi avades suutsin logiraamatu maapinnale poetada ja kuna olin üksinda ronimas, siis tuli teha üks ülearune laskumine ja uus tõus. See ronimine oli vähe teissugune kui varasematel sarnastel objektidel.

Käisime vaatamas, tuleb kunagi õige varustusega tagasi tulla.

Mõnikümmend sentimeetrit jäi aardest puudu aga ei hakanud Hundut kurvastama kes oleks pidanud liikumatu peremehe juures lamama kuni järgmise geopeituri saabumiseni.

Raivolt kutse Vooremäele tulla, sai minu poolt kohe jaatava vastuse. Betooni vallutamiseks rauad said ka kaasa. Kohapeal ilmnes, et polegi nii lihtne ja armatuuri turritav metall segab. Tänase päeva teistele slingitajatele sai peagi objekt vabastatud ja nägime slingide eelist tipus. Kohapealsest AMKA-st oli abi alla kukkunud logirulli tagasi saatmiseks kõrgustesse. Tänud peitjale.

Miskipärast osutus selle aarde puhul kõige keerulisemaks nulli taga ajamine. Miskipärast ei tahtnud esimese hooga keegi tunnistada, et just see siin aardevalvur on. ja Kui posti all lõpuks kõik peapidi kokku jooksime, oli asi selge kuhu edasi. See kes kõige rohkeb kibeles, saigi löögi endale. Vahepeal meeskond täienes veelgi ja tänu sellele oleks saanud Tarmo veelgi suurema aplausi osaliseks. Aga ei, nagu eestlastele kombeks, hoopis nokkisime teda seal nüüd veelgi rohkem. Väärt köiejupi sain ka omale kaasa haarata, mis seal niisama tilbendas.

Tänud.

Huuhhh, no ega sellise seltskonnaga ükski aare kättesaamatuks ei jää, eriti kui multitööriist Tarmo kaasas on. Niisiis me kambakesi all targutasime ja Tarmo tegi musta tööd, aga tegi väga hästi ja saime kõik nimed kirja.

Vooremäe seeriale esmast kiiret pilku heites oli selge, et siin niisama tipatapa jalutada ei lasta, tuleb ka vertikaalset liikumist harrastada. Teel nulli köitis tähelepanu hoopis teine amortiseerunud konstruktsioon, aga kaart suunas siiski edasi. Nojah, sarnased nimed kadunud hiilgustel eksitasid hetkeks. Veendusime, et oleme õige objekti juures ning hoogsa ergutamise tulemusel olid meie kamba ja vahepeal meiega liitunud geoseltskonna nimed varsti logiraamatus.
Aitäh.

No eks arvata oli et siin piirkonnas on ka selliseid nac kr6bedama maastikuga aardeid ehk siis just selliseid mis meile meeldivad. Nac aega sai nulli taga aetud, aga ega seal ju tegelikult väga valikuv6imalust polnud kus ja mis :D Ja l6puks ta muidugi k6ige esimesena m6ldud ja viimasena kontrollitud kohast välja tuligi. Omamoodi vaatamisväärsus ikkagi kui kohtuvad tänapäevased lumekahurid ja eelmise sajandi mäeatribuutika. Tänud peitjale

Hea, et siia kambaga sai tuldud. Aarde leidmine oli nii minu kui enamuse tiimi jaoks sedasi palju kergem. Ei läinudki palju aega, kui nimed logiraamatus ning sai jätkatud oma tuuri. Hea teostus, mida kõike mõni mees välja ei mõtle.

Järjekordne taasühinemine suurema seltskonnaga, sel korral siis juba pikemaks ajaks. Endal oli plaan kohale pilk peale visata, et hinnata oma abivahendite sobivust (ei olnud sobivad), aga kohale jõudes oli mees juba pooles mastis, nii et elasime kaasa ja tasuks saime ka nimed kirja. Kuna seltskond oli hästi varustatud, siis otsustasime koos kangemad punktid üle vaadata ja suundusime suusatõstukile - kohaselt mööda lumelaikusid ja seda maikuule vaatamata. Täname kiuslikku peitjat, kelle huvi kõrguste vastu sunnib ka enese üles upitamisele rohkem mõtlema.

Laenasin töökaaslaselt spetsvahendid just selliste takistuste ületamiseks. Kuna ei ole neid vist oma 30 aastat kasutanud siis läks ronimine üsna aeglaselt. Aga tehtud sai. Aitäh!