Kangru

Detsembris 2021 ei leidnud isegi esimest punkti üles. Täna oli valgem aga suutsime ikkagi niikaua ringi tiirutada, et mul hakkas deja vu tunne tekkima. Karuonu õnneks märkas lõpuks. Lõpus leidsime aarde üles aga kätte ei saanud. Nojah. Võib-olla siis jälle nelja aasta pärast uuesti. Mitteleiuga pidimegi lõpetama.

Viisin uue logiraamatu ja hooldasin ka alguspunkti. Lisan ajaloo huvides vana logiraamatu pildid ka.

Aitäh aarde eest!

Logiraamat täis, saime end kuskile servale veel.

Läks isegi enamvähem kiiresti. Ei tea miks varem polnud viitsinud seda võtma tulla. Tänud!

Olime ennist ühe 4.0-i nigu nalja alistanud ja saime siin taas oma inimredeliga peale lennata. Aare korras, aitäh!

See on nii ammuuu lahendatud,et hakkasin juba kahtlema kas ikka on õige koht.Õnneks oli.Aitäh!

Leitud.

Nullis käisime juba 2017. aastal aga tookord oli lõpp kadunud. 2018. aastal käisin uuesti lõpus (vist isegi korduvalt) aga taaskord oli aare oli jälle kaduma läinud. Kuna vahepeal on palju aega mööda läinud siis alustasime nüüd uuesti algusest ja seekord ei läinud ka lõpu leidmisega kuigi palju aega. Taaskord sooritasin sarnase akrobaatika nagu eelmise aarde juures ja saimegi nimed kirja lõpuks. Tänan.

Kunagi vanas kohas jäi aare leidmata, nüüd tuli otsast alustada. Aitäh!

Ma ei saa aru, mis me siin eelmisel külastusel tegime. Seekord läksin nulli ja leidsin kohe vidina üles. Edasi haarasime autost abivahendi ja läksime aaret logima. Kõik sujus täna ootamatult kergelt. Aitäh!

Ei näinud meie midagi, läks juba hämaraks ka ja taskulambid ka ei aidanud. Mitteleiuga pidimegi lõpetama.

Leitud. Aitäh!

Se oli nüüd reaalselt kolmas kord seal kohapeal käia. Seekord oli jalgratas heaks abivahendiks, et asi lõpuks kätte saada.

Leitud, logitud, tänan!

Pool tundi enne südaööd saabusime metsas puid poleerima. Telefoni valgus pole ikka päevavalgus ,õnneks leitud saime. Teel lõppu katsetasime kiiku ja tegime paar lõburingi. Abivahendiga oli väga mugav aardeni ulatuda.
Tänud

Oh seda seiklust, mis lühikese maa sisse võib mahtuda. Alustama pean sellest, et kolme õe poole suundudes tuli telefonikõne, mis kolm naist hoopis Kiili poole suunas. Kasemahla varud täiendatud, võtsime suuna lähima mõistatuseni ja parkisime lasteaia juurde. Vihmane laupäev tundub ideaalne aeg selle aarde jaoks ning nii peale nullpunktis toimetusi viskasime veidi palli korvi - nii äge, et lihtsalt pallid platsi kõrval ootamas! Edasi veidi toimetusi, kokkupõrge muguga ning varustus autosse tagasi ja muljeid vahetama. Küll saime naerda, kui selgus, et see ainus kohatud mugu oli ema tuttav, kes teda küll ära ei tundnud. Tal ilmselt kodus pikalt rääkida, kuidas kohtas tuttava olekuga redeliga naist, kuid kuidagi konteksti ei suuda panna. Aitäh!

Oli siia kanti asja ja tulime vaatama seda aaret. Mai ema oli kaasas. Pärast NFC leidmist mängisime korvpalli. Kõige rohkem korve skooris Mai ema. Edasi suundumine aarde poole redel käevangus. Mai ema leids aarde ja Mai ronis aarde järgi ja mina logisin. Aitäh!

Tuuseldasime vidinat otsides ikka päris pikalt. Ja kui hakkasime ära minema alles siis Merily märkas. Lõpus püüdsime igasugu abivahendeid aretada, aga nüüd poodi redeli järgi, mitte kätte saadud aarete hulk ületab juba kriitilise piiri. lahendus oli tore, aitäh!

Sai nullis ikka üksjagu tiireldud ja silmi teritatud, kuni mõtlesime, et ju siis täna pole meie päev ja just siis andis vidin end siiski kätte. Kiirelt numbrid käes sammusime edasi. Seal vaatasime ja ei läinud kaua kui oli lõpp ka paista, aga jäime siiski nõutuks kuidas kätte saada. Tuleme tagasi. Aitäh juba ette.

Nagu mul juba kombeks saanud on, siis iga aasta 14.märts puhun rattale eluvaimu sisse. Olgu see ilm siis milline tahes. Täna oli see pigem kiuslik, kui mõnus. Algatuseks sadas mingit plörtsi alla ja tegi riided märjaks, et siis aaret otsides hakkas päris kiiresti jahe. Aga enne otsinguid tegime korvpalliväljakul soojendust. Lamas see pall seal lume hunnikus nii nukralt, et andsime siis tallegi tegevust. Leppisin küll oma teada Margusega kokku, et kes esimesena palli korvi saab peab ka aarde leidma aga ikka pidin ise leidma. No ja ega see leidmine ka mingi väga kerge tegevus polnud. Tükk aega vaatasin mööda või siis isegi läbi. Ei mõika, kuidas see küll aeg ajalt nii keeruline on. Lõpus sai ka mitu tiiru tehtud enne, kui haiget saanud puu silma hakkas. Meie oksi ei murdnud, ausõna. Jälle üks sinine nägu likvideeritud. Aitäh!

Tatsasime hulga ala läbi seal nulli ümber ja mitte midagi asjalikku silma ei jäänud. Jään mõnd leiulogi ootama.

Kunagi ammu olime juba nullis ringi tiirutanud, kuid otsitavat siis silma ei jäänud. Täna olime siit möödasõidul ja tulime taaskord katsetama. Kuna hakkas juba hämarduma, siis mõtlesime, et natuke vaatame ja kui ei leia, siis jääb kolmandat külastust ootama. Õnneks läks alguses suht kiirelt, leidsime vidina, tegime vajalikud protseduurid ja liikusime lõppu. Seal oli natuke tiirutamist ja pea kuklas otsimist, kuid õnneks jäi konteiner silma ette. Kuna autos oli vajalik abivahend olemas, siis tassisime selle kohale ning nagu nipsti oligi aare käes. Konteinerit avades tabas meid halb üllatus. See oli täiesti tühi! Juba tekkis kahtlus, et äkki on tüng ja sarnaseid jubinaid ripub veel ümbruses. Kahtluste ümberlükkamiseks võtsime kõne peitjale ja saime teada, et meie leitud on ikka õige aare ja ilmselt on kellelgi seda pabeririba rohkem vaja läinud. Peitja lahkel loal panime konteinerisse uue juhend-logipaberi.

Aitäh aarde eest!

Selle vidinaga olen tänu geomängule varasemast tuttav. Muidu küll ei oskaks seda kasutada, sest igapäevaselt pole vaja. Raskem osa oligi esimese punkti leidmine. Teises punktis jäi otsitav kohe silma ja kättesaamisega probleemi polnud. Sellised kõrgused mulle meeldivad. Aitäh!

Ratastega.

Sergei telefon oskab NFC-d, minu oma mitte. Tulin siia tagasi ja proovisime uuesti. Nüüd enda telefoni koordinaate toksides tuli nullpunkt hoopis mujale kui eelmisel korral. Ja uues kohas veidi ringi vaadates sattus pilk õiget objekti tabama. Sergei tõi purgi mulle näppu ära.
Täname.

Ratastega.

Mu enda telefonil polegi NFC-d. Seega sheikisin mina rohkem tagaplaanil ja puhusin sooja õhku välja. Saadud nullis ei hakanud midagi aardelist silma.

Vidin andis mingid huvitava formaadiga numbrid küll. Seal ei näinud me aga miskit huvitavat. Ju siis meie näpukas või masendav geopimedus peale rattarallit. Aga mets on siin ilus. Järgmise korrani.

Tegin rattaga õhtuse hooldusringi. Alguse kinnituselement oli läbi roostetanud ja seetõttu oligi eelpunkt maapinnale pudenenud. Panin uue kinnituselemendi ja kõik on taas nagu algselt.

Alguspunktis olime juba loobumas, kui vajalik vidin end ilmutas. Edasine oli juba vormistamise rõõm, pisut akrobaatikat ja nimed kirjas. Aitäh aarde eest!

Uuesalu läänekaldast võtsime suuna siiapoole. Tundus täitsa tehtav mõistatus. Vajalik abivahend oli mul ju olemas.

Alguspunkti ikka andis otsida. Vedeles teine täitsa süüdimatult maapinnal. "Lumega võimatu" oleks siinkohal paras silt olnud.
Ei teagi kas ta nüüd õigesse kohta sai aga maapinnalt kõrgemale ta igaljuhul läks.

Kui saime lõpppunkti asukoha teada, siis oli keskööni veel aega. Nii me siis seal aega parajaks tegime.

Eks valest kohast sai ka otsitud ja see juba iseenesest lükkas aega edasi.

Oksi ronimiseks ei kasutanud. Inimredel toimis hästi.

Tänud!