Mädajärve

Alustasima teekonda surnuaia lõpust ja ka varemleidjate info oli siin abiks. Mõnus pea tunnine jalutuskäik mööda tugevalt sissetallatud geomaanteed. Mingit läbivajumisohtu ei ole ja ei tulnud mõttesegi. Minge kõik kellel veel käimata, tugev elevantside rada on ees!
Aare on korras, täname peitjat!

väike logimine mädajärvel kõik okitoki

Need kaks viimast Viljandi aaret on ikka päris pikalt ligipääsmatutena oma aega oodanud. Või noh, mõned sangarid on muidugi soojal ajal ka siin logimas käinud, aga see variant pole miskipärast kunagi kutsunud. Parkisime ettenäidatud kohta ning alustuseks ootas päris meeleolukas laskumine nõlvast, mida sai kohati tagumiku peal teha. Seejärel leidsime juba varasemad jäljed ja asusime neidmööda aarde poole teele. Ausalt öeldes polegi vist sellises looduses kunagi viibinud - väga äge oli! Maapind tundus absoluutselt tahke, ainult ühes kohas kõmises ja oli aru saada, et mingi õõnsus seal all ikka on. Aarde leidsime ja saime ka avatud väga lihtsalt. Tore oli lugeda sealseid vanu logisid. Jätsin pidupäeva puhul aardesse ka ühe tillukese sinimustvalge lipu, mille teel aardeni leidnud olin. Ainus raskem moment oli tagasiteel nõlvast üles saamine, muu oli kõik positiivseid emotsioone tekitav. Täitsa uskumatu! Meie poolt FP, seda poleks ühest Mädajärvest küll oodanud. Suur aitäh peitjatele!
Teine Mädajärv jäi siiski täna vallutamata, sest lähim parkimiskoht oli kurja eramaalase märgistatud, niisama teeveerde selle lumega ei mahtunud ja Vana-Võidu poolt tundus liiga keeruline ja ebakindel tee juba kahanevas päevavalguses.

Oli kõige tahedam minek, ainult natukene ragises ja õõtsus vahepeal. Ja nõlvast tagasi üles oli tüütus. Igastahes talvine tükk, suvel elavad siin lohed. Kuiv ja korras, tänud peitjale.

Leitud

Jää kandis ilusti, ainult kalda ääres olev kraavilaadne moodustis tegi jala märjaks. Sel aastaajal lahe vaatepilt eelmise suve hundinuia surnuaiast.
PS. vaata eelmise logi pilti.

Mõned elamused on sellised, et ütled viisakalt naeratades - tänan, aga tänan - ei :) Ehk siis - kahtlemata oleks selle aarde kevad-suvi-sügisene vägagi palju elamusterohkem ja mingil väga sügaval sisemisel hingetasandil tunnen ma ka kerget kahetsust ja millestki ilma jäämise tunnet, aga no kui nüüd täitsa realistlik olla, siis ega ma tegelikult vast poleks siia suvel iialgi olnud nõus/valmis tulema. Seega ainus võimalus see tegemata asi ära teha oli ikkagi just sellise igava, jäise ja padutalvise ilmaga. Aga kerge kahetsus ikka jääb - sest mõned suviste leidjate/leida üritajate pildid on lihtsalt nii vaimustavalt ägedad!

Noo jah - logitud lihtsalt, aga mitte ilma kahetsuseta. Platoonilise kahetsuseta.
Aitäh!

Täna siin esimesed. Järvel liikumine oli kerge. Järvele saamine oli veits raskem. Üles ronimine võttis hingeldama. Aitäh!

Viljandisse sai tuldud 13. Mulgi uisumaratonile. Sõit tehtud, oli pimedani veel veidi aega ja sellele täpile oli kodus silm peale pandud, sest talvel võiks ju asi lihtsam olla. Võiks... Vurasime kalmistu parklasse ja astusime lahti lükatud teed pidi kalmistu nurgani, kust linnulennult pidi veidi alla 400m jääma. Esimene üllatus oli, et see mädajärv on ikka jupp maad allpool sellest kalmistust. Tuleb välja, et lausa 25m allpool. Ja see alla minek on üsna järsk. Lihtsamaks ei teinud seda ka minimaalselt põlvini, kohati kubemeni, lumi. Kuid kuidagi sai puude vahelt laveerides alla veeretud. Kui mädaga ühele tasandile jõudsime, siis olimegi omadega mädas. Seal võsa vahel ukerdades ja teed otsides avastasime, et pole see külm midagi nii võimas olnud ja sügava lume alt vaatas vastu väga vesine auk. Edasi sai puude ja põõsaste lähedusse hoitud, kuni lagedale jõudsime. Seal oli lund jupp maad vähem ja lume all jää ka toekam. Osa teed sai lausa kellegi teise üsna värketes (eilsed või tänased) jälgedes astutud. Ühel hetkel tuli siiski suund jälgedelt aardele võtta. Oli näha täitsa lahtist vett ja muid kahtlaseid kohti, kus muidu tihe hundinuigi kasvada ei tahtnud. Aga noid kohti vältides sai aardeni jõutud. Viimasest külastusest oli umbes 11 kuud möödas, seega jätsime aardele seltsiliseks ühe päkapiku. Tagasitee võtsime oma tuleku jälgi pidi, lootuses et ei kohta uusi ebameeldivaid üllatusi. Aga tutkit. Esimene üllatus oli avastus, et kõik tuleku jäljed on vesised, mis suurendas ebakindlust. Teine oli, kui kaaslane suutis paaris kohas ikka eriti sügavasse auku astuda, nii et kuivadest sokkidest sai edasi ainult unistada. Kõige lõppu jäi selles pervest uuesti kalmistule ronida, mis maratonist makaronistunud jalgadega ei olnud ka kõige lihtsam tegevus. Aga lõpp hea kõik hea. Püsivaid kahjustusi keegi ei saanud ja täpp sai ka roheliseks värvitud. Aitäh peitjatele.

Üks kollane täpp Viljandis häiris mind nii et otsustasin selle roheliseks võõbata ja Mädajärvel ära käia. Peale esimese oja ületamist olin veel optimistlik. Edasi aga oli täielik ikaldus. Kui paar korda olin vööni mudas ära käinud siis pani ikka mõtlema... 133m oli jäänud aga see mädane mülgas ei kandnud mind üldse. Proovisin korra veel ja kui edasi liikuda sai ainult roomates siis loobusin raske südamega, sai ju sellepärast tuldud ja nii lähedal oli aare. Tulen tagasi talvel külmaga, kui jää kannab, suvel pole mõtet proovidagi.

Eelnev ebaõnnestunud visiit 2018 aastal kangastus silme ees kohe kui kallakust alla saime. Aga kuna Mädajärve2 oli eile kenasti logitud, siis tuli Külliki õhutamisel teekonda jatkata. Valisimegi siis algul eelkäijate raja. mis sisendas lootust õnnestumiseks. Ja nii ka läks. Taaskord mõeldes end helbekeseks ja valides ikka hoolikamalt igat sammu jõudsimegi sihile. Rõõm oli suur ja adrekas laes. Tänud, aga rohkem me seda kohta tõenäoliselt ei külasta.

Sündmusel mainisin, et tahaks Mädajärvel ära käia. Kohe teati, kes veel selle mõttega Viljandisse oli tulnud. Saigi Aive kampa võetud ja tee aardeni ette võetud. Täitsa viimane aeg selliste heade oludega ära käia. Tagasi auto juurde kõndides kumises kõrvus geosõbra jutt põlvedeni mudas sumpamisest ja roomamisest.
Meil oli kõik super.
Tänud

See aare oli mul plaanis täna peale sündmust ära võtta aga kui ma sündmuselt endale paarilise sain siis oli ülimalt hea meel.Nii ma yksk6igiga teele asusime.Oli ka viimane aeg seda aaret külastada.Jää küll pragises tükati aga kandis meid kenasti ära,ainult ühes kohas sai mu saapanina märjaks.Tänan peitjat ja kaasotsijat.

Selle aarde maastiku raskusastme sain omal nahal ära tunda. Kui algus oli üsna lihtne, jää kõrte vahel küll praksus ja vett paistis siit ja sealt, aga astuda polnud viga, siis keskel oleva kraavi ületus oli ikka üllatus. Indrek liugles oma laiade saabastega sealt üle, aga mina suutsin ühe jalaga läbi jää vajuda ja kohe kuni tagumikuni sees. Kusmaal põhi oli, pole õrna aimugi, õnneks suutsin ennast küljega tugevama jää peale pidama saada ja jala välja tirida ning edasi tagumiku peal libistades üle kraavi. Edasine teekond oli juba tükk maad närvesöövam, aga käidud saime ja tagasi ka. Uus kraaviületus lõi pulsi uuesti üles, aga õnneks seekord sain vähe kandvamast kohast üle. Vähemalt käidud ja aaret ennast vähemalt otsima ei pidanud. Tänud peitjale!

Mädajärv2 juures saime julguse rindu ja loomulik jätk oli selle aarde juurde. Kõige tüütum oligi mäest alla tulek, aga kui juba all, siis jäi rada ka kohe silma. Siin oli samm juba julgem ja jõudsime kenasti aardeni. Tagasitee läks juba lennates. Tänan.

Muretsesime küll, kas suur sula on jää hävitanud või mitte. Keegi polnud enam viimastel päevadel käinud, aga ega meil midagi kaotada ka polnud, tulime kohale. Kummikutega andis mäest alla ukerdada, maapind oli kõva/jäätunud. Enne mädamaad olev oja oli tugevalt jäätunud ning hakkas peale. Algul rada ei leidnud ja panime umbes, varsti õnneks sattusime geomaanteele ja oli see alles sinka-vonka. Õnneks viis aardeni ja oli palju parem kui ise teed rajada. Korraks vajus jalg läbi, aga ainult kummikupealne sai märjaks. Tagasi tulles valisime teise tee ja see viis palju otsemini tagasi. Täna oli palju kergem kui suvel ja soovitan ka teistel seda võimalust kasutada.

Mjäu! Ei saanudki rinnuni poriseks ning kellegi pead ei hakanudki veerema. Ehk taevataat oli armuline ja lasi meil teha sihukese möödakõnnil kiire leiu/kiire leid loogilisest kohast/tänud peitjale/ratastooliga ligipääsetav leiu. Okei, ühes kohas Kaups tegelt kukkus sisse, aga mina siblisin kõrvalt mööda ja sealt kandis. Ahjaa, aarde juurde on tekkinud omamoodi vahva nännivahetuspunkt: saad jätta enda kinda ja uue võtta asemele, et kellel puudu, siis ehk sealt saab ja kellel üle, siis see on sobiv koht, kuhu need viia :)

Järjest ilmuvad logid andsid lootust, et sel talvel õnnestub aare kätte saada. Kui Henriko ka veel hommikul küsis, kas geopeitust läheme mängima, oli otsus tehtud. Paar logi lugesin läbi ja oli selge, kust eelnevad otsijad laskumise nõlvast olid teinud. Ega see laskumine kerge polnud aga alla me saime ja hiljem üles. Mööda laia jäljerida astuda oli lausa lust. Pinnas kandis, mis sellest, et paaris kohas oli eilse vihmasaju tõttu rajal veidi vett peal. Üsna kiirelt jõudsime kohale ja saime ka omad nimed kirja panna. Aitäh.

Meie olime siis see 5 liikmeline seltskond. Jah, mul oli see soov see aare ära võtta. Rääkisin sellest ja soodehull Sass, kellel varsti vist kõik Eesti sood külastatud, polnud siin käinud. Ja siis polnud ka teistel enam võimalust plaani ümber rääkida. Sassi pilk oli puhtalt siia suunatud ja sellega oli juba edasine lihtne.

Mis seal rääkida, me ka nägime geomaanteed. Tõesti vist nii rõve aare, et tullakse siia lihtsa logi järele. Jäme madu lookles otse aardeni. Ole vaid mees ja pane üks jalg teise järele. Jäi vaid imestada, et kui hull see suvel oleks.

Aarde juures tükk aega imetlesime seda lumma, mida aare pakkus. Kui äge looduslik kooslus ikka. Viljandlasest sõbra käest saime teada, et juba aastasadu on siia voolanud kogu linna solk ja sestap ka selline magus sitapinnas siin. Peale logi sai tehtud kokkulepe, et teist mädajärve aaret me ära ei võta. Et see jääb suveks. Sest õigeks soolaseks ei saa talvel üle jää, vaid soolapsed karastuvad sita sees kümmeldes. Niiet ootame suve ja mõtleme abivahendeid välja, et päris maapõhjast meid välja poleks vaja vintsida.

Aitäh toreda aarde eest!

Liisi ja Kaupo möödunud suvine julgustükk väärib kindlasti kiitust, ent paraku see pingutus neid tookord sihile ei viinud. Talv näikse olevat oluliselt sobivam aastaaeg selle aarde leidmiseks ning seetõttu ka meie oma kodutee just siitkandist mööda painutasime. Täna ei olnud siin tõesti midagi keerulist. Pargid auto ettenähtud kohta, võtad ettenähtud suuna ja siis lähed mööda rada kohale. Väga popp aare hetkel :) Kui muidu võtab geopeitur kõige lühema tee aardeni ja tagasi, siis siinne georajameister oli olnud päris loominguline ja üsna lõbusa sinka-vonka raja sisse tallanud. Umbes nagu Tartu maantee, millel päikeselise ilmaga sõites võib päike sisse paista nii vasemast, eest kui ka paremast aknast. Aga see tegigi kulgemise lõbusamaks ning tegelikult jõudsime kärmelt sihtkohta. Täname aarde eest, see nüüd tehtud! :)

Lipsasime Helgega samuti soodsamat logimisvõimalust kasutama ning numbrita Mädajärv sai tänaseks esimeseks aardeks. Auto jätsime surnuaia parklasse ja sealt edasi polnudki muud kui mäest alla järgmise kallakuservani jalutada. Servalt leitud geomaanteel figureerisid märgatavatena ühed aarde poole suunduvad kummikujäljed ning pidasime tõenäoliseks, et kedagi me täna siin kohtame. Üllatus oli siiski suur, kui vastutulev seltskond koguni viieliikmeliseks osutus, ei tea siis, kuidas ülejäänute jälgedel nii hästi peitu õnnestus jääda :D. Tervitused veelkord vastutulijatele ning Kadrile & Peebule aitäh põneva konteinerivalikuga aarde eest; sisu ja logiraamatuga oli kõik perfektselt korras :).

Kevadel sai esimest korda proovitud ja korralikult uputud, siis nüüd oli tõesti nagu jalutuskäik. Suur geomaantee viis otse aardeni nii et gepsu polnud vajagi. Raskem oli jah mäest alla ja üles saamine, kui mädajärvel jalutamine. Räätsad said kaasa võetud aga vajadus puudus nende järele. 17 minutit sinna ja veel vähem tagasi autoni, mis seisis surnuaia parklas. Aare kenasti korras. Aitäh peitjale!

Matkanädalavahetus tõi Viljandisse ning kuna meie seas oli niiskete olude fanaatikuid siis Mädajärv oma olemuselt tundus ideaalne sihtkoht, kus mõni aare ära noppida. Praeguste oludega oli see küll lihtne ja märjaks ei saanud keegi. Raskeim osa oli kallakust alla laskumine, kuid seejärel leidsime kohe ka geomaantee. Logiraamatust sai lugeda, et päev varem oli aaret külastanud mitu seltskonda ja tagasiteel kohtasime veel üht. Koht ise-enesest on väga lahe. Praegusel ajal mõnusasti läbitav, hästi omanäoline maastik. Ka aarde kirjeldus on hästi huvitav lugeda. Aitäh juhatamast!

Sellisel aastaajal väga lebo aare. Tänud!

Selle aarde logisid lugesin kunagi mõnuga, aga ise järele tegema ei kippunud. Jäi ootele ja nüüd kodulähedast geotuuri plaanides tuli sobival aastaajal meelde. Päeva esimene peatus oligi siin. Parkisime geomobiili keelumärgi ette ja jalutasime mööda eelmiste minejate jälgi mäest alla ja üle mädajärve. Muidu oleks huvitavam olnud, aga et eelmised nii kenasti raja ette olid teinud, jäigi vaid jalutamise ja logimise mõnu. Tagasiteel tuli samades jälgedes vastu juba järgmine seltskond, kellelt võisime vaid küsida, et tulite ka pargi jalutuskäigule. Aitäh!

See pind on mul silmas olnud nii kaua, kui mäletan, eriti aegadel kui Viljandi pigem tühi oli. Istus seal ja irvitas. Ei andnud lootust Liisi ja Kaupo mudane mitteleid ega ka kliimamuutused. Nii istuski ta mõttelises ignooris ja ootas - ma isegi ei teadnud mida.

Suvel sõitsime Kristjaniga siit mööda ning ta ütles, et sellel talvel tuleb siin kindlasti ära käia, kui natukenegi ilma lubab. Ahhaa! Külma ootame, muidugiiii! Geopeitus ja talv pole varasemalt eriti kokku läinud, nii et ma polnud mõelnudki, et üle jää seda leidma minna.

Nüüd oli lõpuks kaua-oodatud talv käes ning isegi juba lõppemas. Mitmel korral kutsusin nii Kristjanit kui teisi hulle minuga täppi kollaseks maalima, kuid alati olid just sellel hetkel kõigil pintslid kadunud. Eks neil tuleb loota jârgmisele talvele :)

Siiski olin suutnud oma Mädajärve jutuga Airile vist naha alla pugeda, sest reede õhtul saabus mulle kõne, et kas lähme. Muidugi lähme! Olime sellise ilma kohta liigagi hästi varustatud, sest, nagu ka juba enne mainiti, kõige raskem osa oli laskumine ja hiljem üles ronimine. Räätsad osutusid eriti ebavajalikeks, sest pind oli kõva ja ees uhke georada. Lagedale jõudes nägime Aimi ja Tormi tiimi just naasmas. Tervitasime, uurisime aarde kohta ning panime ka nimed kirja.
Aarde juurde jõudes tekkis tunne, et liiga kergelt saime läbi, aga eks see karma võlg saa kusagil teise aarde juurea tasutud. Tagasiteel harrastasime lumekunsti ja mõõgavõitlust. Aitäh peitjale ja kaaslastele!

See oli meie tänase päeva põhieesmärk. Loonat need Mädajärve täpid siin väidetavalt häirisid. Minu silma need ei kriipinud aga toredas seltskonnas midagi põnevat ette võtta on ju alati teretulnud. Jalutasime kalmistult läbi ja mulle oli üllatuseks, et tuleb kuhugi laskuma hakata või ma siiski pigem lihtsalt libisesin. Järve servas panime räätsad alla ja kui see oli tehtud tuli tänane esimene seltskond geopeitureid meile aarde poolt juba vastu. Ega need räätsad meile muud ei andnudki, kui ainult kindlustunnet, kuna maantee otse aardeni kandis kenasti. Mõne saja meetri pärast olimegi juba kohal ja peale kohustuslikku sodimist suundusime tagasi. Astumine oli nii kerge ja seikluste vaene, et Loona hakkas hundinuia varrega lume sisse joonistama ja kui sellestki ei piisanud siis tegime mõõgavõitlust. Mõõkade asemel olid siis ikka need hundinuiade varred. Ma ei taha rääkida, kes selles võitluses kaotajaks jäi. Lõpetuseks tõus mäest üles ja oligi kogu lugu. Kuidagi nagu liiga lihtne, ei mingit adreka laksu aga küll ma selle mingi muu seikluse juures topelt kätte saan. Aitäh!

Peale varasemat esimest katset polnud ma tegelikult väga vaimustuses siia tagasi tulemisest. Õnneks olid olud oluliselt paremad ja lagedamale alale jõudes polnud enam väga vigagi. Eriti head tingimused tulid siis kui leidsime teised, otse aardeni viivad räätsajäljed. Aitäh!

Pühajärvelt tulles oli sihiks Mädajärve vallutamine ja kõikidest teele jäänud aaretest sai kinniste silmadega mööda sõidetud.

Parklasse jõudes enam pikalt päevavalgust ei tundunud jaguvat ja igaks juhuks sai lambid tasku pistetud.. tegelikult neid siiski vaja ei läinud. Jalutasime läbi kalmistu ja pisut piki nõlva aarde suunas ning alustasime laskumist. See laskumine ja tagasi tulles tõus olidki kõige keerulisemad teekonna lõigukesed. Nõlvast alla jõudes tõmasime räätsad jalga ja paterdasime otse lagedamale alale. Peale mõningast pilliroo ja hundinuiade tampimist jõudsime värskele räätsajäljele ja edasiminek muutus lausa jalutuskäiguks pargis. Aare lehvitas juba eemalt ja logiraamat sai nimede võrra rikkamaks.

Tänan peitmast.

See Mädajärve on juba päris pikalt meie tähelepanu köitnud. Peale varemleidjate logidega tutvumist oli kadunud igasugune soov enda peal kõiki neid ekstreemsusi katsetada ja oli juba väike kahtlus, kas kunagi veel tuleb selle aarde külastamiseks sobiv aeg? Kui aga nüüd selline vahva külm ja lumine talv saabunud oli ja seoses Geopeituse 20 sünnipäeva sündmusega Viljandi kandis olime, siis oli kindel plaan ka seda aaret külastada.

Auto juures ajasime jalga pika säärega kummikud, võtsime kaasa räätsad ja muidugi sõber harjavarre. Olime oma plaanitavat seiklust maininud ka varem Viljandi järve ääres kohatud Hannesele ja Helgele, ning nüüd kumisesid peas paar tundi varem kuuldud Hannese sõnad "Ära proovi oma last tappa koduste vahenditega" :D Aga tegelikult oli just see laps veel eriti agar Mädajärvele kippuja ;)

Ühesõnaga sahistasime vaikselt surnuaiast läbi ja olime õnnelikud, et ühtegi uudishimulikku silmpaari meid ei jälginud. Edasi ragistasime natuke võsas ja kui metsa all esimest korda põlvini lumme vajusime, siis panime kohe ka räätsad alla. Kui juba lagedama peale jõudsime, siis veendusime, et Mädajärve on praegu kõva nagu betoon. Mitte mingit sisse vajumist ei olnud, rohkem olime hädas (maa)veepinnast kõrgemale jäävast kuivanud-külmanud-lumisest kõrkjate massist läbi pressimisega.

Algul võtsime suuna natuke valesti, kuid mõnikümmend meetrit enne aaret korrigeerisime suunda ja silmasime juba eemalt heas korras aardekarpi. Karp oli väga rikkaliku sisuga, nänni oli igale maitsele. Ja praegusel hetkel on see aare külastatav isegi lastega.

Täna oli imeilus paari külmakraadiga päikseline ilm ja nii kummaline kui see ka ei tundu, siis täna oli Mädajärvel lausa ilus. Meile igatahes meeldis väga seal liikumine ja looduse nautimine.

Aitäh, väga vahva seiklus ja tore aare! Meile meeldis väga!