Õngitseja

Abivahendeid oli meil kaasas piisavalt ja kombinatsioonis toimisid suurepäraselt. Allatoomine läks oluliselt kiiremini kui tagasipanek, aga tehtud sai. Tänud peitjale!

Karuonu kingitus üle vaadatud, heidan mina pilgu kaardile ja mida mina näen, Õngitseja. Järgmine pilk autosse, jeee, õng kaasas, ma võin õngitseda küll. Kalameheks ma küll ei kvalifitseeru, aga kohapeal selgus, et niisuguse õngitsemisega saan suurepäraselt hakkama. Ei alla toomise ega üles viimisega probleeme polnud. Probleem oli vaid konteineris, mille korgis oli auk ning seetõttu logiraamat ligumärg. Läksin siis auto juurde ja otsisin uue terve korgi, kuivatasin kõigepealt wc paberiga logiraamatut ja siis leheti vaikselt lahiharutades kasutasin ka päikese ja tuule koosmõju. Päris kuivaks ta ei saanudki, aga kirjutada juba kannatas ning lehtede vahele sokutatud silica pakk peaks ka edasisele positiivsele protsessile kaasa aidama, Tänud peitjae õngitsejatele aaret peitmast, nii saavad minutaolisedki raskemate maastikega mängeldes hakkama.

Selle õngitsemisega sai vaeva nähtud. Asi ise jäi silma juba auto juurest, aga kätte saamine ja eriti tagasi panek, olid paras tsirkus. Oli küll kaks abivahendit kaasas, aga isegi mõlemaga koos oli vähevõitu, nii et sai paljude eelmiste otsijate eeskujul metsast lisa otsitud. Natuke MacGyver'datud ja sai asja kätte ning nime kirja. Siis selgus, et sama lahendusega asja tagasi ei saa. Nii et läks veel pusserdamist. Kogu see aeg karjuti meie peale ka. Üks linnuke oli püsti vihane meie peale. Põhjuse saime teada siis, kui tünn oli käes ja vaja tagasi panna. Poolel teel aarde ettenähtud kohale on puu sees auk ja eks linnukesel seal pesa. Ma loodan, et pärast meie lahkumist rahunes pererahvas maha ja meie külaskäigust suurt kahju ei sündinud. Peitjale tänud vaimu ja füüsist virgutamast!

Plaan oli teised omapäi jätta, aga jõuti järgi. Äkki järgmine kord ;)
Aitäh peitjale!

See oli kiire ja ilus. Puu oli ilus. Puu otsas oli kutsuv istekoht, aga me ei läinud sinna istuma. See oli rohkem selline suvine, mõõdukalt tuulise ilma istekoht (noh, et mõõdukas tuul ajaks sääsed laiali, muidu poleks seal küll eriti tore istuda). Aare oli aus ja kiire. Aitäh peitmast!

Aitäh aarde eest!

Napilt sain kätte ja tagasi pandud ilma lisanduvate abivahenditega, kui vaja. Lootsime ekipaažidelt CW ja R väikest tsirkust, kuid ei olnud piisavalt kiired selle saamiseks.

Tänud aarde eest!

Siin taheti pranki teha. Siis ma oleksin kellelgi kere kuumaks kütnud. Kõik lõppes hästi. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Kenasti logitud. Aitäh!

Mitme abika kombineerimise tulemusena sai selle viguri sealt täitsa alla. Üles oli natuke keerulisem, soorituse õnnestumisel sai lausa aplausigi kuulda. Aitäh, oli tore!

Siiapoole keerates meenus, et õngitsusvahend oli koju jäänud, siiski lootsin miskit välja mõelda. Sihtmärk paistis ka õhtuhämaruses hästi ning peale väiksest kirvetööd oli topsik ka käes. Ei ma ei võtnud seda puud maha, ühe teise küll. Mõtlesin kas murran töövahendi demonstratiivselt pooleks ja jätan aarde juurde aga sellist õelust endas ei leidnud ning peitsin "aparaadi" toorikute hulka tagasi. Kusjuures topsi algsesse kohta tagasisaamine oli oluliselt keerulisem kui kättesaamine. Siiski kogu protsess jäi ca 10min piiresse.

Küünitasin mis ma küünitasin, selleni ei küündinud.

Aitäh aarde eest!

Kaks nädalat enne sai Margusele vihjatud, et meie tahame seda aaret logima tulla. Kuna jaanid veedame Lõuna Eestis, siis jääb see just parajale kaugusele.
Nii me siis ühel hommikul end siia alla seadsime, Heleni ja Salme kutsusime ka kaasa. Kõigepealt oli küll üles vaadates tunne, et mida veel.. Siis aga tekkisid mõtted ja pagana head mõtted. Igaüks tegi midagi ja nii see tops meil alla sai võetud.
Tänud aarde eest
Oli põnev

Pärast laiska ja unist ning peaaegu lõunani veninud jaanihommikut otsustasime geopäeva käima lükkamiseks natuke õngitsemist katsetada. Eelnevalt olime läbi arutanud, mis abivahendeid kellelgi autos on ja nii me entusiastlikult metsa suundusime. Esimene hinnang olukorrale oli, et jääb vist ikka kättesaamatuks. Margusel siiski üks idee oli ja suurepärase meeskonnatööna saime improviseeritud abivahendi toimima ja aarde logitud ning esialgse olukorra täpselt taastatud. Täitsa äge pusimine oli ja nii leidlike kaaslastega on lausa lust selliseid aardeid leida. Aitäh peitjale ja ägedatele kaaslogijatele.

Leitud, tänud!

Täitsa aus mitteleid. Didn't find it: 21.Jun.2021 10:57 Õngitseja. Ei ulata oma varustusega. Näed aga ei ulata. Lihtsalt õelus metsas.

Tänan aarde eest!

Mõtlesin et sõidan mööda ja vaatan mis värk on. Nägemine ei valmistanud mingit probleemi, küll aga kätte saamine. Mõtlesin siis erinevaid mõtteid erinevate abivahendite disaini osas. Samuti mõtlesin millal see järgmine kord võiks olla. Ajalugu näitab, et see kipub olema aastate pärast. Proovisin siis kaasas olnud teleskoopredelit, kuid see väga ei toitnud. Ainult nii palju, et sain mõõdulindiga enam-vähem mõõta, kui palju veel vaja oleks. Oeh, tuleb meelde, see oli ju vihjes ka olemas. Kuid milleks lahendada lihtsalt kui saab ka keeruliselt? Mõtlesin veel erinevaid abivahendi disaine ja korjasin kola kokku, et ära sõita. Kuid siis jäi silma, et metsa haldamine on just sellises faasis, et maas vedeleb erinevaid abivahendi toorikuid. Treisin siis ühest midagi valmis ja hakkasin seda nulli poole vedama. Ulme, kui paljudesse kohtadesse võib suhteliselt sirge asi kinni jääda. Lõpuks kohale jõudes selgus, et üksi on päris raske sellega opereerida. Samuti selgus, et see sai ülemõõduline. Tuunisin siis abivahendit vähe ja paistis, et konteineri saab kätte ja tõenäoliselt ka tagasi panna. Nimi kirjas ning neljandal katsel lendas rakett juba kõrgemale kui paar meetrit. Edasi oli juba vormistamise küsimus. Pärast vedasin abivahendi ka kaugemale ära, et raskusaste ei langeks. Huvitav lahendus, aitäh!

Sobivaid abivahendeid oli autos mitu tükki kaasas, kasutasime kahte. Asju kokku tagasi lappides möödus matkaja, kes kalapilguga kaht veidrikku vaatas ja edasi marssis. Aitäh!

Leitud.

Tänan aarde eest! :)

Sellest aardest olin kuulnud killukese siit ja killukese teisest kohast ja ma kujutasin oma vaimusilmas ette, milline see asi siis välja näeb. No ikka midagi väga kättesaamatut ja ulme vallast oli see minu pildike peas. Kui kohale jõudsime siis vaatasin, et ahsoo - hoopis selline vigur. Tundus nagu igati tehtav, sest kõik oli näha. Midagi polnud peidus ja fantaasiaks ruumi ei jäänud. Päris aarde juurde kohale aga just ei jaluta. Võimalusi kättesaamiseks oli mitmeid. Selle jaoks oli Mikil abivahend kaasa võetud ja ta siis demonstreeris, kuidas see asi töötab. Töötas tõesti. 5+ Nimed kirja ja uusi aardeid vallutama. Üksi ja abivahendita poleks siin midagi teha olnud. Aitäh

Peale geosündmust sai see ainus täpp enne Läti piiri ära värvitud. Suviste vahenditega talvel õngitseda pole kõige lihtsam,aga tehtud sai. Kuna õnge ja õngitsetava parameetrid ei ühtind hästi, siis sai aare tagasi üks korrus allapoole. Siit palve järgmistele otsijatele kes omavad mitte nii peenhäälestatud püügivahendeid. Pange peale logimist 1 korrus kõrgemale.
Tänud!

arweto õnge ritv oli suureks abiks????????????

Kes su elu ikka põnevaks teeb, kui ise ei tee, eksole. Millalgi käisime puu all vahtimas ja mina olin nii härga täis, et milleks mulle õng, kui ma võin ise ka puu otsa ujuda. O sancta simplicitas ma ütlen...

Lugu sellest, kuidas Liis jälle elu käest nuuti sai...

Jõudsime puu alla siis, kui väljas oli veel täiesti valge. Mina viskasin rakmed selga ja arvasin, et kolmest slingist on enam kui küll. Hakkasin vaikselt tõusma ja algus läks nii tempokalt, et oli hirm, et kivitaguse jaoks on ikka liiga valge väljas. Edu kestis täpselt selle hetkeni, kui puu sisse tuli jõnks. Ei saa ühtpidi, ei saa teisiti. Küll ei ulatu slingid, siis jääb mingi oks ette ja ühesõnaga sihuke eriti nõme. Oled seal kinni nagu pörss aia vahel ja ei saa ei edasi ega tagasi. Vahepeal saadeti üles paar slingi juurde ja tänasin mõttes, et kunagi Kaitseliidus tatikatele sõlmi õpetati, et tuligi kasuks. Vahepeal läks päike looja ja õues oli kottpime, a ma olin ikka selle sama koha pääl. Esimest korda oli tunne, et ei ronigi puud ära, et kapuu oli nii palju kergem. Siis aga sain end kuidagi jõnksu pääle ära vinnatud, olles ise vist samaaegselt kuue slingiga puu küljes kinni. Kui see jõledus möödas oli, siis vaikselt, aga kindlalt tõusin kõrgemale, et logi kirja panna ja avastada, et vahepeal olin pastaka ära kaotanud ja kuidagi ei saa pliiatsit üles ka. Oh lord, kuidas saa veel paremaks minna, eks.

Ei jäänud muud üle, kui Kaups hakkas mulle üles pastakat lihtsalt loopima. Kottpimedas oli seda eriti vahva teha, aga umbes kümnendal katsel püüdsin selle kinni ja sain logi kirja. Tagasitee oli nii palju parem, et seda kõverat jõnksu ei pidanud enam pusima, vaid vahepeal visati üle puu koormarihm, millega mind lihtsalt alla saadeti. See oli küll lahe.

Ehk sihuke pikk ja väga vastik tehniline ronimine. Hea, et tehtud, soovitan iga kell minna õngega proovima.

See oli üks kahest päeva eesmärkidest. Olin küll Marjelt saanud vajalikud kaikad, aga polnud arvestanud, et see nädalavahetus tuuritama lähme ning need jäid Tallinnasse. Küll aga oli kaasas ronimisvarustus ning Liisi käis slingidega aarde juures ära. Eks ta räägib pikemalt huvitavatest emotsioonidest.

Mõõk ja võti vallutatud oli tänase päeva eesmärk tegelikult juba täidetud. Siiski kuna siin piirkonnas juba olime, siis küsisin, et kas saame siit ka läbi põigata. Minu geovarustuses õnge (veel?) pole ning ronimisvarustust veel vähem. Jõudsime siia veel täitsa valges ning juba siililegi selge protseduur algas. Köis välja, raskus välja, raskus liini külge jne. Ei saanud see paika ei esimesel ega viimasel katsel. Vahepeal oli selline Mission Impossible II throwbacki tunne küll, et nüüd me siin kaks tundi veedame ka. Lõpuks otsustas Kristjan pooleldi slingidega minna, sest õigesse kohta raskuse viskamine ei tulnud tookord ikka üldse välja. See võttis ikka mõnusalt aega. Tegin vahepeal puu all soojendusharjutusi, sest hakkas juba hämarduma. Lootsin, et ikka enne pimedat ronitud saan, sest ei tahtnud kohe üldse pimedas sinna minna. Aega läks ja viimaste valguskiirtega sain logiraamatusse nime kirja. Selleks hetkeks, kui Kristjan alla jõudis, oli juba kottpime ja vägagi jahe. Otsustasin seekord ronimata jätta. Kindlasti satun kunagi selle puu alla veel ning saan ise ka üleval käidud (või siis õnge näpitud?). Aitäh teistsuguse kontseptsiooniga kõrguste eest!

Geojaanil läks ka minu kõrvust mööda millega vabsee tegu. Küll aga sai see tänase Taneli päevaplaani nimekirja nr 1 ja no nende vahenditega, mis tal pakkuda on, on ju aare kukimuki. Allatulek meeldib jätkuvalt kõikse rohkem.

Tänud, tore teostus aa need Sookollid läksid täitsa sassi, kes on kes!