Öördi raba laugastiku

Hästi märg praegu see Öördi raba,aga ei hullu,ikka saab hakkama.
Vahepunktini sujus kõik kenasti,aga siis mingi hetk hakkas kaasasolev tehnika jupsima,õnneks oli midagi dubleeritud ja jõudsin kenasti lõppu ning ka pärast koju.Lõpp hea,kõik hea,onju.
Aardega polnud hullu midagi,eriti arvestades,et seal pole üle kahe aasta keegi käinud.Konteiner,kus on karp,oli täiesti kuiv,karp ise enam-vähem.Kuivatsin seal päikese ja tuule käes logiraamatut,silicaid(mida oli karbis rohkelt),ja muud aardenänni,aga ega need küll mingid hirmus märjad polnud.Omadega päris läbi on jah konteineri vineerist kaas,ümmargune,ca 25cm läbimõõt,kui keegi satub sinna ja võtaks midagi sarnast kaasa.
Aitäh peitjale,oli äge,vist nägin kõik Öördi raba laukad ära:D!

Käisin esimeses punktis ja nautisin raba.

Karpi peitev topsik on poolenisti vett täis, lisaks ohtralt jääd, ühe tüki sain lahti murda ja eemaldada. Peal olev lauajupp on läbi vettinud ja siis pääsebki vesi sisse ilmselt. Karpi pole veel vesi tunginud.

Järveni sai mööda laudteed, ülejäänud maapind oli ka päris kõva, nii et lihtne jalutus oli täna selles rabas.
Tänud

Aitäh aarde eest! Pärast järve äärde naasmist sai kaunist kuldset loojangueelset taevast nautida.

Mõnus raba.
Tänan peitmast.

Kui järveäärne rajake otsa sai ja oli aeg raba peale suund võtta, panime ka räätsad alla. Kaardi järgi tundus rohkete veesilmastega põnev rabamaastik. Tegelikult oli ikka vaja päris pikalt mööda krõbekuiva raba tatsata enne kui esimest laugast märkasime. Raba oli nii kuiv ja veevaene, et räätsadega sai muretult igalt poolt otse läbi jalutada ilma, et isegi kummiku varvas mingit niiskust näeks. Laugaste vahel oli muidugi põnevam jalutada ja eemalt märkasime juba nullis olevat puukest ja selle küljes olevat otsitavat. Peale pisukest puhkepausi võtsime suuna järgmisele punktile. Nüüd nägime juba rohkem laukaid ja nautisime ilusaid vaateid. Kuna rabas puhus mõnus tuuleke, siis putukaid polnud ja sai aeglaselt ja ilma kätega vehkimata jalutada. Aarde leidsime kiirelt ja siin võtsime kohe pikema pausi istumiseks ja puhkamiseks. Laotasime ka kogu konteineri sisu päikese kätte kuivama ja tuulutasime logiraamatust ka selle vähese niiskuse välja. Mõnus oli siin laugaste vahel lihtsalt vedeleda. Mingil hetkel tuli ikka aare taas kokku pakkida ja tagasitee ette võtta. Nüüd läksime otse läbi metsatuka ja ühel hetkel võtsin ka räätsad jalast, et kõrges taimestikus lihtsam liikuda. Järve juures tegime taas väikese istumispausi ja saigi Öördi raba seikluse lõppenuks lugeda. Aitäh kutsumast!

Peale metsamatku võtsime päeva lõpetuseks ette jalutuskäigu laugaste vahele. Kõigepealt järve äärde, aga mugude rohkuse tõttu me minnes peatust ei teinud, vaid suundusime kohe edasi. Ilm oli küll palav, aga õnneks tuuline, nii et suurt saatjaskonda parmude näol meil polnud. Oli väga mõnus astumine imeilusas keskkonnas. Nii koordinaadid kui aarde leidsime kiirelt. Konteineri kaas hakkab veidi juba väsima, aga sees olev karp ja logiraamat on heas korras. Tagasiteel sai hamba alla pista mõned mustikad ja paar murakatki. Järgmisena oli plaanis minna igal juhul ujuma, olgu neid mugusid järve ääres või murdu. Aitäh peitjale siia kutsumast!

Aferist, nagu ma olen, siis see aare ammu kummitanud. Ja muidugi kui oled ennast juba lõppu kohale venitanud ja ei leia mitte aaret, hakkad lugema, et mida siis aardekirjeldus viitab. Ja "talvel mitte otsida, sest siis on lumi kuningas", jõudis kohapeal kohale ja tahtis nutt peale tulla. Sest kõik maa külmunud ja lumi kattis maapinda. Mida sa siis siin tegema peaksid. Aga ega nii lihtsasti ei tahtnud ka alla anda. Sai ringi tatsatud, kuniks jala all midagi vähe teistmoodi kõmises. Ettevaatlikult puhastades olingi salapeidikule serva peale astunud ja voilaa! Õnneks midagi halba aardele ei teinud ka, samas sain aru, miks ta selline raske ja tüngakas on :) Huh, maastik oli ilus ja äge, ilm ka. leitud hundijäljed ka rõõmustasid. Talv oli küll kuningas, kuid tore oli siia just talvel sattuda. SAmas tõesti - pigem võib siit leiuta jääda, kui mitte, kui talvel tulla.

Parkisin auto ära ja üllatusega avastasin, et ilus rada kulgeb täpselt mulle sobivas suunas. Eks hakkasin siis astuma, pea pool teed aardeni õnnestus niimoodi kulgeda. Järve ääres võtsime kursi aardele. Mingi aeg panin räätsad ka jalga kui nad juba kaasa said võetud. Oleks vabalt ka ilma saanud, aga jalas oli neid tiba mugavam tassida kui käe otsas ja vajus ka veidi vähem, sai energiat kokku hoida. Üsna varsti oligi esimene punkt leitud. Koordinaat kirja, väike puhkus ja edasi. Teises punktis jäi ka mainitud taim kiirelt silma, eks sai siis ka sellesse harvakülastatavasse raamatusse oma konksud kritseldatud. Tagasiteel kohtasime järve ääres kalameest, kes oli just kaks pirakat kala kätte saanud. Aitäh peitjale.

Rappa läinud päev on eriti kordaläinud päev! Tõeline nauding oli hea seltsilisega laugastikuga tutvust teha. Sedakorda pidin räätsadeta toime tulema. Kuna olen juba lapsest peale ühe sellise ilusa noore naise kõrval suved veetnud, siis polnud ta mulle nii ettearvamatu, aga pisut salapära jätkus mullegi ;). Esimese punkti leidmist tähistasin karastava sulpsatusega laukasse - mida paremat veel tahta! Rabaromantika

Suured tänud peitjale seiklema kutsumast!

Mulle kohe meeletult meeldivad need rabamatkad. Nendel naudid iga ilmaga iga hetke (noh talvel mitte, siis rabast aardeid otsida on sulaselge raiskamine). Kahjuks hakkavad geopeituse kaardil need otsimata rabaarded otsa lõppema nagu vesi Hooveri tammi tagant. Siiamaani pildistan neid laugaste kokkupuute piirkondasid turbapinna ja puudega või siis pilvede peegeldust seal tumedas laukapinnas või siis neid müstilisi laukasaari või sügiseselt kuldavat ja värvilist ümbrust kui rabas kõnnid. Ometi on neid pilte kuskil kõvaketastel või telefonides juba tuhandeid aga ei, igakord pildistan uuesti, sest just see hetk on ju taas parim ja kordumatu. Kui siis veel kaugusest kostub ka sookurgede hingeläbistav hüüd, saad aru küll, et elu on inimese parim aeg.

Aitäh siia aaret peitmast ja aitäh kaaslastele kaaskulgemise eest.

Kui Öördi raba järve äärde pääsesime üsna lihtsalt ning sealt mööda järvekallast veidi edasigi sai veel kummikuga hakkama, siis peagi panime ikka räätsad alla ning nendega oli väga mugav siin liikuda. Ilusa ilmaga oli mõnus siin seigelda ning peagi leidsime end lõpust, aarde juurest. Aare tundis end siin üksikuna, ammu polnud keegi seda külastanud. Veetsime siis selle juures veidi kauem aega ja hoolitsesime selle eest. Sai parem, puhtam ja kuivem. Täname aarde peitjat toreda seikluse pakkumise eest!

Jälle üks aardepaik, mille külastamist ikka ja jälle sai edasi lükatud. No küll oli tuul vastu ja siis veel hulk põhjuseid ;)

Täna tundus kõik ideaalne. Anna ja Kallo tegid juba laupäeval soojendust, et kõik viperusteta sujuks. Kuna meil Peetriga oli kahest aardest pool leitud siis saime päeva võrra lühema ettevalmistusaja. Kuigi jah, järve veerel olles kohe kuidagi ei meenunud, kus see Kadri oma aarde küll peitnud oli. Viis ja pool aastat olid ikka täiesti kustutanud selle meie mälust. Sai ikka nina päris aardesse pistetud ja siis ka ei näinud :D Aga õnneks on olemas Kallo, kes olukorra päästis. Siis muidugi meenus, et jah, seal see vist oli küll :)

Ja saimegi sammud seada meie päeva põhieesmärgi poole. Mingi maani oli tee isegi tuttav. Kuna aga räätsasid polnud ja lumelörts oli maa suht märjaks teinud, jäi meie üritus tol korral katki.

Edasi oli puhas nauding. Aeg-ajalt sai ka mõni jõhvikas põske pistetud ja peagi olimegi esimeses punktis. Koordinaadid on küll nii kvaliteetselt jäädvustatud, et ei tuul ega päike saa seda kuidagi loetamatuks muuta.

Kui ümbritsevat ilu oli juba piisavalt telefoni jäädvustatud, sai sammud etteantud suunda võetud. Kui viimased sihtkohta jõudsid, imetlesid esimesed juba aardelaekasse jäetud autoparki. Leidsin kotist ka kuivatamiseks paberit ja Kallo sai kogu karbi sisu ära kuivatada. Viimasest külastusest oli ju ikkagi üle aasta möödas... Ka poetasin ma kõik seljakotis leidunud donatiidid laekasse, et need viimase niiskuse kokku koguks.

Hooldus sai tehtud ja meie matkaring võttiski suuna koha poole, kus olime juba korra olnud. No natuke läks kiireks ka, sest Anett hakkas kohe varsti kullamängu mängima ja sellest ei saanud ilma jääda.

Tagasiteel tuli jutuks, et aardepeitmised käivad ka nagu hooti. Mu arust viimasel ajal on moes puude latvadesse peita. Meie aga ootame seda aega kui rabadesse peitmine taas moodi läheb ;)

Järve veerel, kus ennist aaret otsisime, sai veel peatus tehtud ja viimased õunad konsümeeritud.

Viimasel sirgel olime rõõmsad, et ikka kummik jalga sai jalga pandud ja läbi see seiklus saigi.

Suured tänud! Meile väga meeldis :)

Öördi ööbimiskoht oli mul selgelt parmude rohkeim kogu sel suvel. Võibolla seisnes asi tiivuliste mutukate jaoks eriti soodsates ilmaoludes (tuulevaikus ja kuumus), võibolla sooelupaikade taastamise programmiga laienevas märgalas, võibolla kõiges kokku. Igatahes kui tavaliselt kaovad parmud päikeseloojangul ning jäävad ainult sääsed, siis täna käis siin ohjeldamatu verejoomine küll poole ööni :o)

Hommikul (loe: umbes lõuna paiku) kui matkale seadsin, siis parmud põdesid ilmselt pohmelli veel ega tüüdanud pooltki nii hullusti kui õhtul. Raba peal juba üldsegi mitte. Palavus tahtis küll maha niita, kuid esiteks polnud siin väga pikk astumine ja teiseks - laugastiku plussiks on võimalus vajadusel end aeg-ajalt vette tsusata.

Juba mitusada meetrit enne nulli nägin seal madala männi varjus puhkavaid inimesi. Ilmselt geopeiturid! Lähemale jõudes selgus, et nad olid siiski nullist kümmekond meetrit eemal. Pärast tervitusi sain teada, et poisse ei toonudki rappa mitte geopeitus vaid hoopis mitmepäevane matk kohati mööda teid, täna aga otse üle soo, sihiks Hüpassaare. Kiitsin nende head plaani, selgitasin lühidalt enda orienteerumismängulist eesmärki, soovisin jaksu ning sain oma uue sihi kätte. Noored jäid mättale konservi sööma, paistis maitsev :o)

Pärast veel üht kerget kastmist panin lõppaarde juures nime karpi. Geokrahvi kvaliteet - kõik peale rabasse mittekuuluva taime on väga hästi säilinud. Aitäh!

Rabamatk. Kui esimeses punktis uued koordinaadid sisse sai toksitud, avastasin, et olen teisest punktist mööda kõndinud. Mõtlesin siis, kas minna tuldud teed tagasi, kuna on teada, et see on kindlasti läbitav, või minna vähe teist kaudu. Valisin huvitavama variandi, ehk siis vähe teist kaudu. Aare leitud, võtsin suuna tagasi laudteede poole - Öördi ootas veel otsimist.

Päike paitas soojalt ja räätsad ühes kulgesime Öördi järve ääres. Peredega matkajad jäid meist laudteele ja meie lähenesime peagi laugastele. Vahepunkti lähistel oli punapõsksete jõhvikate vaip, muudkui maiusta. Järgmises, st meie arvates vahepunktis oligi hoopis juba lõpp, natuke vett sai välja valatud ja nimed sisse kirjutatud. Mõnus astumine vahvate kaaslastega ja peitjagi läheduses, kui supiga toimetasime, lahe. Tänud peitjale Öördi rabasse kutsumast.

Raba kohe kutsub sügisel. Suvel ka, talvel ka mõnikord, aga sügisel kohe eriti. Kuigi ilm hommikul ei olnud just paljulubav ja suurema osa teest tuli sõita tihedas udus, oli Soomaal matkapäeva alustades pilt juba palju rõõmsam. Tagasiteel isegi arutlesime, et oleksime pidanud ju uskuma, sest Kristal on ilmselt mingid salatutvused ilmataadiga.

Nautides kaunist raba, ilusat ilma ning mõnusalt muljetades tatsasime räätsasammu harjutades (minul teist korda elus räätsad all, Nätsi rabas sai esimene praktika kuu aega tagasi läbitud). Mõnuga jalutasime, isegi kaardi jälgimine jäi mitmel korral tahaplaanile, tänu millele oma meeldivat matka ilmselt pisut pikemakski venitasime. Vahepunktile lähenedes leidsime ka lõpuks maitsvad jõhvikad, nüüd oli taas aega küll, tõdesime ühiselt, et sellisel matkal saadav rahuolu ja energia on ikka esmatähtsad, siin leiduv aare on muidugi ka lisaboonuseks, kuid põhiline emotsioon tuleb ikka looduses viibimisest.

Veidi kahjugi oli juba lõppu jõuda, aga matkapäev ei ole õnneks ju veel läbi. Nii kulgesimegi tagasi Öördi järveni toova matkaraja algusesse, kus keetsime matkasupi ning maiustasime Külli küpsetistega, et varsti jätkata tänase järgmise matkalõiguga.

Oli mõnus matk toredate kaaslastega. Aitäh peitjale nauditava aarde eest!

Nii kuldsel sügispäeval nii heas seltskonnas oli kohe nii uhke räätsadega jalutada, et läksime esimese punktini väikese kaarega - ikka pöidlasuuruste jõhvikate ning ilu ja mõnu pärast:) Kui oma pikale elule hästi järele mõelda, siis see on vist mul üldse esimene PÄRIS räätsa matk. Niisama on Endlas proovitud ja lumel aaret otsimas, aga nõndamoodi sihipäraselt ja päris pikalt - no ei vist iial enne... aga kes seda mälu ka teab. Tore oli igal juhul!

Teine punkt üllatas meid konteineriga, sest olime hoopis valmis sealt järgmise punkti koordinaadid saama ja edasi seiklema. Ülimalt mõnus matk - aitäh peitjale ja kaaslastele!

Hommikul ärgates vihma ei sadanud. Kui oli aeg startida, siis oli juba laussadu ja nii pool sõiduaega. Veidi tekkis kõhklusi, kas tõesti terve päeva sajab. Edasi hakkas juba helgemaid hetki ka tulema nende tumedate vihmapilvede vahele ning aarde parklasse jõudes õnneks vaid õrnalt tibutas. Seega matka alguses veel paar piiska tuli. Matka edenedes piilus päikegi pilve tagant. Edasine oli juba väga mõnus. Hinge kosutav. Sügisene aeg rabas on ikka väga veetlev. Minu esimene matk räätsadel. Jääb meelde. Ootan juba järgmist.

Aitäh peitjale sellisesse ilusasse kohta juhatamast!

Aitäh kaaslasele, tänu kellele see matk toimuda sai!

Ilus lumeta talvine rabamatk, peaaegu nagu sügisene, aga maapind oli vähe kõvem astumiseks, erinev taimestik ka hästi nähtav. Ja jõhvikaid jagus kõigile. Mõnus oli, tänud.

Sulailm oli raba praktiliselt lumevabaks teinud, raba ise ja laukad siiski veel külmunud. Seegi kord läks lihtsalt - kiirelt leidsime koordinaadid ja ka "rabataime" kogu tema ilus ja juurdekuuluvaga. Tänud peitjale

Kaua kahtlesime, kas minna või mitte minna. Pärast Allikaraba võtsime siiski kavasse ja ei kahetse. Pärast Põlenud särgi ebaõnnestunud katset olin oma märja kummiku saabaste vastu vahetanud. Kui teised läksid igast madalast loigust läbi siis mina pidin hoolega mättaid valima. Õnneks saabaste lubatud veekindlus pidas paika ja jalad jäid kuivaks. Raba kandis kenasti ja peagi olime esimese punkti juures ja siis teise juures. Lumeta ajal oli lõpus ainult kohale minemise ja logimise vaev. Päris hästi tehtud multi aare, mis pani laugastikus rohkem seiklema kui vaid edasi ja tagasi. Aitäh.

Sõime jõhvikaid ja kõndisime nagu pargiteel :) Aarde juurde oli keski keerukuju poetanud, vist karu. Hea, et aardele pihta ei saanud!

Ei mingeid tõrkeid sel teekonnal.Vahepunkt ja aare hästi leitavad.

Paar päeva tagasi peetud plaani järgi jäi Öördi välja, sest paks lumi sadas maha ja maapind külmunud. Nüüd aga oli kõik lumi sulanud ja aare jäi 3m eemalt silma. Paras matk, pärast sai onnis väike eine tehtud.

Tee aardeni kuki-muki. Raba kandis, vaated ilusad, seltskond tore, mis veel tahta.

Ma ei kust need eelmised leidjad lund kühveldasid aga seal kus aare asus polnud lumepoegagi. Aarde teostus oli tuttav st lahedalt tehtud, aitäh!

Kuna Allikraba andis meile kinnitust, et raba kannab, siis võtsime ka selle aarde plaani. Pealegi oli lumi sulanud ja lootus rabataime leida suurem. Me ei pidanud pettuma, raba endiselt imeline ja rabataim ootas külastajaid avasüli. Tänan.

Rabas on hetkel parim aeg kondamiseks. Mätas kõva ning laukad kaane all. Lund peaaegu ei ole, seega julgesime ikka otsima minna. Esimene punkt tuli lihtsalt. Saime teise punkti koordinaadid ning suundusime sinna. Teise punkti nullis mitte midagi silma ei hakanud. No on lootust, et rabasse mittekuuluv taim siiski jäi selle kirme lume alla, kuigi otsitud sai põhjalikult. Jooksin tagasi esimesse punkti koordinaate üle kontrollima, kahjuks oli asukoht siiski õige. Üritasin ka aardeomanikuga ühendust võtta, aga numbrit ei leidnud ning kirjale kohe vastust loomulikult ei saanud. Seega jään uute arengute ootele.

Öördi aare logitud otsustasime ka laugastikku suunduda. Distants ei tundunudki väga suur ja esialgu tundus ka valget aega jaguvat. Aga mis puutub raba ja soo asjadesse siis nagu õeldakse virvatuled ja laukahaldjad eksitavad. Nii juhtus ka meiega. Jõudnud nulli ei olnud seal midagi. Asukohta kontrollides selgus, et olime 400 meetriga mööda pannud. Ega ei jäänud ju miskit üle kui liikusime uude nulli. See paistis kaugelt silma ja saime lõpu koordinaadid. Edasi hakkas aga asi kuidagi närviliseks muutuma. Väsimus võttis võimust ja ka valget aega hakkas nappima. Siiski, kuna lõpppunkt jäi enam-vähem tagasiteele siis liikusime edasi. Rabasse mittekuuluv taim oli täitsa olemas ja logi kirjas aga ei mingit kergendustunnet. Tagasi veel a 870 meetrit. Kui vaid jõuaks enne pimedat.... Oma energiavarusid kokku võttes ja peaaegu autopiloodil saime rabast rajale. 10 minuti pärast oli kottpime. Lõpp hea kõik hea. Hetkel ei taha rabaaaretest midagi kuulda, kohe nii kole tundus see tagasitee. Aga GEOPEITUS ON MÄNG JA VABATAHTLIK. Tänud peitjale.