Pilpalossid – Kahe maailma varemed
Oled jõudnud Navesti jõe kaldale, kus ristuvad kahe täiesti erineva ajastu ja traagilise saatusega maailma jäljed. Tänaseks on looduse rüppe kadunud nii ajalooline tööstus kui ka Eesti üks omapärasemaid intuitiivse arhitektuuri näiteid.
Lepakose veski ja Lippuste talu kurb saatus
Elujõuline tööstus: Jõesängis paistvad kiviriismed on ajaloolise Lepakose vee- ja saeveski (saksa keeles Leppakosse Mühle) tammi jäänused. Esimese Eesti Vabariigi ajal kihas siin elu – veejõul jahvatati vilja ja saeti laudu.
Omanike traagika: Veski ja talu õitseaeg katkes julmalt Teise maailmasõja keerises, kui veski omanik Peeter Lippus Saksa okupatsiooni ajal mõrvati. Tema järel püüdis elamist ja tööd jätkata vennapoeg Erich Lippus. Paraku tembeldas peagi saabunud nõukogude võim Erichi kulakuks ja saatis ta vangi.
Häving: Talu ja veskihooned jäid peremeheta ning hakkasid lagunema. Võimas tulvavesi viis minema veskitammi ning 1980. aasta paiku põles ka vana veskihoone maani maha, jättes maha vaid kivised varemed.
Vaike Lubi ja unustamatud "Pilpalossid"
Uus algus varemetel: 1970. aastatel asus peremeheta jäänud ja lagunevatesse veskihoonetesse elama Vaike Lubi (1943–2019). Kui vanade hoonete taastamine ebaõnnestus, hakkas ta käepärasest materjalist (vanad lauad, metsast leitu, pudelikillud, alumiiniumfoolium) ehitama uusi, kuni 8 meetri kõrgusi "roigastest katedraale".
Turismimagnet ja legendid: 1980. aastatel peatusid siin busside viisi uudistajad ja pulmarongid, et näha neid intuitiivse arhitektuuri tippteoseid. Paik jõudis ansambli "Muusik Seif" muusikavideosse ning Vaiket ennast peeti rahvasuus nii nõiaks, looduslapseks kui ka geniaalseks veidrikuks, kes öösiti puude otsas turnides oma losse ehitas.
Kuigi ajaloolist Lepakose saeveskit ja Vaike võimsaid pilpalosse enam füüsiliselt ei eksisteeri, elab see ajalugu siin puude vahel edasi. Sinu ülesanne on leida üles see väike killuke kadunud maailmast – otsi midagi, mis võiks sobida üheks uueks, pisikeseks lossiks või selle varjatud vundamendiks.
Palun austa ümbritsevat loodust ja mälestusi, et kahe maailma legend saaks kesta ka kõigi järgmiste otsijate jaoks.
Pilpalossid – Kahe maailma varemed
Oled jõudnud Navesti jõe kaldale, kus ristuvad kahe täiesti erineva ajastu ja traagilise saatusega maailma jäljed. Tänaseks on looduse rüppe kadunud nii ajalooline tööstus kui ka Eesti üks omapärasemaid intuitiivse arhitektuuri näiteid.
Lepakose veski ja Lippuste talu kurb saatus
Elujõuline tööstus: Jõesängis paistvad kiviriismed on ajaloolise Lepakose vee- ja saeveski (saksa keeles Leppakosse Mühle) tammi jäänused. Esimese Eesti Vabariigi ajal kihas siin elu – veejõul jahvatati vilja ja saeti laudu.
Omanike traagika: Veski ja talu õitseaeg katkes julmalt Teise maailmasõja keerises, kui veski omanik Peeter Lippus Saksa okupatsiooni ajal mõrvati. Tema järel püüdis elamist ja tööd jätkata vennapoeg Erich Lippus. Paraku tembeldas peagi saabunud nõukogude võim Erichi kulakuks ja saatis ta vangi.
Häving: Talu ja veskihooned jäid peremeheta ning hakkasid lagunema. Võimas tulvavesi viis minema veskitammi ning 1980. aasta paiku põles ka vana veskihoone maani maha, jättes maha vaid kivised varemed.
Vaike Lubi ja unustamatud "Pilpalossid"
Uus algus varemetel: 1970. aastatel asus peremeheta jäänud ja lagunevatesse veskihoonetesse elama Vaike Lubi (1943–2019). Kui vanade hoonete taastamine ebaõnnestus, hakkas ta käepärasest materjalist (vanad lauad, metsast leitu, pudelikillud, alumiiniumfoolium) ehitama uusi, kuni 8 meetri kõrgusi "roigastest katedraale".
Turismimagnet ja legendid: 1980. aastatel peatusid siin busside viisi uudistajad ja pulmarongid, et näha neid intuitiivse arhitektuuri tippteoseid. Paik jõudis ansambli "Muusik Seif" muusikavideosse ning Vaiket ennast peeti rahvasuus nii nõiaks, looduslapseks kui ka geniaalseks veidrikuks, kes öösiti puude otsas turnides oma losse ehitas.
Kuigi ajaloolist Lepakose saeveskit ja Vaike võimsaid pilpalosse enam füüsiliselt ei eksisteeri, elab see ajalugu siin puude vahel edasi. Sinu ülesanne on leida üles see väike killuke kadunud maailmast – otsi midagi, mis võiks sobida üheks uueks, pisikeseks lossiks või selle varjatud vundamendiks.
Palun austa ümbritsevat loodust ja mälestusi, et kahe maailma legend saaks kesta ka kõigi järgmiste otsijate jaoks.
Peale Caminomama sündmust tegime Sweet Roses'is miniafteka. Kui juba natuke julgust sees oli ning põnevalt sündmuselt saadud uued tarkused veel peas keerlesid, tekkis muidugi isu ikka kohe Jokkeri uuele aardele pilk peale heita.
Ja saimegi koos Tramiga [FTF]i kell 23:55! 🎉
Väga lahe võsakas oli! Väikesi nunnusid kuusekesi kasvas seal omajagu, põhimõtteliselt nagu jõulukuuskede istandus
🎄ärge palun neid pisikesi ära siis tallake.
Sellesse uhkesse ehitisse ei olnud mul vene ajal millegipärast õnnestunud jõuda. Võib-olla olin haige just siis, kui sinna ekskursioone tehti, või lihtsalt ei imponeerinud see koht mulle tol ajal piisavalt. Aga nüüd sain lõpuks põhjus leitud sinna minna.
Hetkel tundus see paik on minu jaoks puhas kummardus endisele meistrile, kes seal oma loovate ideede ja kätega midagi nii erilist ehitas. Kahju ainult, et see kõik ühel hetkel hävines. Seda enam on hea, et nüüd saab seda kohta külastada ja selle lugu avastada.
Väga suured kiitused aardemeistrile, kes suutis selle visiooni nii suurepäraselt ellu viia aarde näol ja jõuda laheda tulemuseni.😊
Aitäh peitjale väga ägeda aarde eest! 😊
Selda pilpalossi olen kunagi nooruses, kooli ajal klassiekskursijooni käigus külastanud. Lapsepõlvetrauma on kustutamatu, väga sürr koht oli igatahes. Nüüd oli seal võpsikus pilpahunnikud hunnikutes maas ja kunagisest hiilgusest pole jälgegi.
[FTF]@ 23:55. Tänud peitjale aarde eest!
Aare avaldatud.