Põlenud Särgi

Hooldus! Nelja päeva pärast on selle vanakese 22 aasta sünnipäev! Selleks puhuks lõime aardelaeka läikima, eemaldasime prügi, logiraamatule uus minigripp ja silicapakke, harilikud pliiatsid ja teritaja, lamineeritud kolmes keeles mängujuhend, vahetuskaupa ja kleepsud konteinerile. Pikka iga ja veel palju aastaid sulle Põlenud Särgi!

Põlenud Särgi aaret olen millegipärast aastaid ignoorinud ja liigselt raskeks pidanud. Nüüd kevadel enne suurema maltsa pealetungi otsustasin see võpsikas ära teha. Kutsusin ka Skingirli väiksele jalutuskäigule, 3 km pole ju hullu midagi. Alguses kohe tabas meid tagasilöök kuna levi seal piirkonnas kohe kuidagi ei olnud. Tegin ekraanipildid ja orjenteerusime nende järgi kuni lõpuni. Raja algus oli suht jalutuskäik pargis, kõndisime mööda metsloomade rada kenasti aga mida edasi seda tihedamaks võps läks ja oli ka kuiva jalaga tehtavaid kraaviületusi. Enne põldu, eelviimase ületamiseks ehitasime ise puurontidest ülemuse ja saime hakkama. Edasi otse üle põllu, vesine aga malts madal ja muda vähe. Aardelaeka leidis Margit kaardipildi järgi kärmelt ja saimegi lõpuks logida juba vägagi hämaras, kell oli 22:22. Logiraamat oli õnneks kuiv ja korras, tegime ka vanakesele hoolduse. Tagasi läksime juba pimedas, rada oli tuttav ja taskulampide valguses oli põnev võpsis ragistada. Kokku kulus seiklusele kaks pool tundi. Oli tore, minge kel veel käimata, kohe kohe kohal sääsed ja muud satikad, nõgesed ja muu malts rinnuni, siis pole see skoor kuigi fun. Tänud aarde eest peitjatele!

Kui Tram tuli välja hulljulge plaaniga, minna vaatama üht salapärast põlevat särki siis see tundus minusugusele mahlamütsile veidi üle jõu käiv,millegipärast võtsin ma väljakutse vastu ja hea, et võtsin, sest see retk oli tõesti midagi erilist!
Rada oli keeruline: tuli ületada mitu veetakistust, sai isegi pisut silda ehitatud jasiis saime mõlemad korralikult märjaks. Tee peal kostus väga kummalisi hääli ja juba esimeses kurvis tervitas meid kohavaim.
Lõpus ootas uhke aare, mille juurde jõudmine oli seda pingutust igati väärt. Sellised seiklused jäävad kauaks meelde, natuke märg, natuke väsinud, aga väga rahulolev.
Aitäh selle elamuse eest!

Suundusime aarde poole mööda aimatavat rada - algusepoole oli see enamvähem olemas, kuid ühelt maalt olime kahe kraavi vahel keset ülepea kasvavaid nõgeseid. Kraavid õnneks kuivad, nii et läksime sealt üle ja mööda metsa saime paremini edasi liikuda. Üks veidi laiem ja märjem kraav tuli hiljem siiski ületada, aga saime sealtki kuiva jalaga üle hüpatud. Aaret õnneks kaua otsima ei pidanud - korralik purk jäi kiirelt silma. Edasi tulime tuldud teed tagasi- 3km matk tehtud nagu niuhti. Aitäh!

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et olen Tõramaal suurvee aegu korduvalt käinud ja mõelnud, et peaks ülesvooolu siia mõlama. Aga mõttest kaugemale ei jõudnud. Jala tundus ka nadi tulla. Orgunnisin siis kanuumatka, et siia sattuda. Kohe kahepäevase kanuumatka algusega Kanakülast, lõpuga Riisal. Jama oli selles, et telefonil oli null levi siinkandis. Lõpuks ikka ketras kaardi lahti ja näitas aarde asukoha ka ära. Uus jama, vesi madal, kallas kõrge, libe ja järsk. Hulka aega ukerdasime, et kuidagi maale pääseda. Siis aga polnud nullis midagi, mida aardeks pidada. Otsustasin areaali laiendada ja see andis resultaadi. Purgis olev kraam on kenasti kuiv ja vihikus on ka ruumi omajagu veel. Aarde nimelugu jäi kahjuks mõistatuseks. Tagasi kanuusse saamine läks tiba lihtsamalt. Aitäh 20a tagasi aarde peitnud inimesele!

Möödunud nädalavahetuse kogemused punahundi ja aardeta raba juures andsid innustust ja lisaks oli ka ilm mõnusalt jahe rabas kolamiseks. Tunduski hea idee mõned pikalt oma aega oodanud Soomaa rabakad üle vaadata. Alustatud sai kronoloogiliselt vanimast. Teeotsa juures tervitas kohe tõkkepuu kurja sildiga eravaldusest ja videovalvest. Sissesõidukeelu märk siiski jalutamist õnneks ei keela ja nii me aarde poole teele asusimegi. Kui olime metsa keeranud, siis sattusime üsna varsti kuivanud kraavi otsa, mis kulges täpselt meile sobivas suunas ja mida mööda oli väga mõnus astuda. Vahel olid küll risti mÕned puud üle kraavi kukkunud või porilombid kraavi pÕhjas, aga needki sellised, et vihmasel ajal olen keset Tartu linnagi suuremaid näinud. Varsti olimegi heinamaa ääres, üllatuslikult oli isegi elektrikarjus heinamaa servas ja metsa ääres suur palgivirn, ju siis kuskilt ikka tuleb tee ka. Kohale jõudes läks mõnda aega otsimisele, päris jõe kaldal ta polnud ja lõkkeasemest polnud ka enam jälgegi, aga leitud ta sai ja nimed ka kirja. Tagasi tulime mööda tuttavat rada. Väga mõnus jalutuskäik oli päeva alustuseks. Aitäh peitjale.

Tanel tuli heale mõttele märgalasid vallutama minna. Tundus, et enam ideaalsem aeg olla ei saagi - veetase maas, st kummik piisav ja päike mõnusalt soojendamas. Meil õnnestus suur osa teest aardeni liikuda mööda peaaegu kuiva kraavipõhja - seal kandis ilmselt midagi uskumatut ;). Natuke otsimist ja rõõm ning au oma nimi kirja saada. Aitäh peitjale!

Tundus, et saime nibin-nabin veel viimasel hetkel selle just sel moel selle tehtud. Oli ka paar ärevamat hetke aga mitte sellist, et oleks pidanud ürituse pooleli jätma.

Tänud aarde eest!

Soomaa kanuuretketdest on see koht miskil põhjusel alati eemale jäänud ja seega otsutasime nüüd proovida, et äkki ajaaken, mil aardeni kergemini pääseb, kannab endiselt. Kandis! Pidi olema ettevaatlik ja paar kohta tekitasid ka vaid kerget kõhedust aga ei miskit ohtlikku ega rasket seekord. Kaua see aken avatud püsib, ei tea. Meie saime aarejuhtumi suletud.

Tänud.

Siia selle päris vana aarde juurde me veel kunagi jõudnud ei olnud ja põhjus ikka selles, et ligipääs on kergeltöeldes keeruline. Jah, jõge mööda saab lihtsamalt, maad mööda mitte nii lihtsalt. Oleme lugenud ka logisid, kus on talvel üritatud tulla, kuid siis kuskil poolel teel läbi kraavijää vajutud. Sellist seiklust me ei tihanud kogeda.

Eile aga lugesime värskeid logiteateid ning otsustasime, et tuleme ja kaeme perra. Kelkusid meil ei olnud, seega võtsime lihtsalt maanteelt otse suuna aarde poole ja mööda kraaviserva ning vahepeal ka kraavi peal lähenesime päris hea tempoga aardele. Kui metsavahelt välja jõudsime, nägime uisutavaid ja kelkudega liikuvad inimesi sellel suure jääväljal. Kuigi kraavis oli mõnel pool näha ka lahtist vett, siis tegelikult oli kõikjal piisavalt kõva ja tihedat jääd ning saime täitsa muretult oma matka tehtud, aarde leitud ja nimed kirja. Oli mõnus kulgemine, täname aarde eest!

Selle aarde leidmine algas sellega, et sai nautida tõukekelguga sõitmist. Mingi hetk tekkis mõte, et kuna nii kaugele olime juba sõitnud, siis vaataks kas ka mõni aare on läheduses. Oligi!
Eriti äge on see, et sellisel ajal nagu praegu on seda kergem kätte saada ja ma usun, et meil oli parim lähenemisviis.
Nii, et soovitan just praegusel ajal minna otsima. Mõnus jääväli ja vahepeal oli näha ka looklevat jõge, mis vulises nii kevadiselt Tõeliselt äge seiklus ja ilus ilm!

Põlenud särgi me sealt ei leidnud, kuigi kohalikud kalamehed on juhuleidjana küll seda aaret leidnud. Meie tulime räätsadega maantee poolt, kuigi ma olen varasematel aegadel kõvasti mõlgutanud mõtteid seda aaret ka mööda jõge võtma tulla. Aga sel korral ikkagi tundus, et see rõve läbi metsa matk tasub ennast ära.

Üldiselt tasuski. Kõik oli jääs, kuigi vahepeal sai ikkagi räätsaga ka läbi kukututud ja mõnes kohas jää äärmiselt ähvardavalt ragises. Aga pidas. Lõpus lumega oli aarde leidmine äärmiselt keeruline, kuid lõpuks loogilisest kohast ta ikkagi tuli ja tore, et polnud üle maskeeritud. Kui nii pikalt nii vastu pidanud, siis küll peab veel.

Tore on selliseid vanakesi leida. Ja sellistest kaugetest kohtades. Mulle meeldib :)

Plaan oli Soomaal mingi kanuuga leitav aare ära noppida ja see osutus piisavalt heaks kandidaadiks. Kaardilt sai valitud jõele lähedale minev teeots, mis ka kohale jõudes igati sobivaks lähenemisteeks osutus.

Esimesed takistused üleujutatud karjamaal ja ka jões tegid vastuvoolu liikumise üpris keeruliseks. Peale seda kui aga kaldal rollid vahetasime, läks edasiminek oluliselt paremaks. Suurimateks takistusteks olid puurondid vees ja segajateks madalad oksad; ühes kohas oli takistus aga nii suur, et tuli korraks karjamaa kaudu ringi minna. Olles läbinud umbes 3,5km, jõudsime aardeni. Panime nimed kirja, võtsime hetke ümbruse salvestamiseks ja asusimegi tagasiteele.

Tagasiminek oli oluliselt kiirem ja lihtsam, juba varsti olime tagasi auto juures. Seal võtsime pärast asjade kokku pakkimist korraks aja maha ja lihtsalt kuulasime looduse hääli.

Aitäh!

Päeva suuremaks eesmärgiks oli võetud see aare ja ühtlasi sai ka vesine hooaeg avatud. Seekord sai sõiduvahendiks kahene kanuu. Linnulennult 2,4km kaugusel aardest tõstsime kanuu vette ja asusime üle üleujutatud karjamaa jõe otsingutele. Jõgi oli üsna kaugel, kuid arvatud kohas siiski olemas ja liigvee tõttu üsna kiire vooluga.

Meie teekond ülesvoolu kujunes algul emotsioonide rikkaks, kuid peale vangerdust kanuus sain tüüri juurde ning suuremad takistused olid üsna pea ületatud. Mingi hetk vahetasin kanuu mõla kajaki aeru vastu välja ja tunne muutus oluliselt paremaks ning vastuvoolu liikumine läks järjest sujuvamaks. Oli vees varitsevaid puid, madalal vee kohal olevaid oksi ja mingis kohas lausa risti rästi langenud puud, millest möödapääsuks tuli üleujutatud karjamaale põigata. Teele jäi ka korralik koprapesa ning loomulikult kõlas kevadine loodus lindude huigetest.

Kohale jõudes oli leid kiire ja peale väikest sirutust oligi peagi aeg asuda tagasiteele.

Allavoolu minek oli mõnus ja täitsa lahe. Tagasitee oli rohkem, kui 2 korda kiirem ja 40min pärast saime kanuu jälle auto katusele tõsta. Kokku võttes igati mõnus 7km kanuu retk.

Tänan peitmast.

Sinna 2 tundi, rajasime 5 purret, eelviimane lausa 5-6 meetrit pikk. Poiste tossud märjad, aga ise hirmus õnnelikud. Kõige raskem oli Mädajärve-tüüpi roostik, kus iga sammu järel raks! ja oih! kostis. Aare kenasti jonksus, eelmine külastus oli täpselt pool aastat tagasi. Tagasitee autoni kestis 50 minutit, leidsime kenad kaanetatud rajad ja muutsime pisut suunda, et veel valges teeni jõuda. Aitäh!

See oli erakordne au leida selline geogeront. Aastast 2003. Ja kus see kirst oli alles varandust täis, pühadevahe. Sellest kirjeldusest polnd küll tuhkagi kasu sest loodus on kõik endasse neelanud. Aga pihku see jäi.

Leitud. Üllatavalt hästi säilinud aare.

Eilne päev oli soojenduseks, täna otsustasime siis selle võsametsasoomaa aarde katsetamist. Ilm oli soodne sellises vesises kohas matkamiseks, miinuskraadid ja lumepuudus. Auto parkisime talu hoovile( kedagi polnud kodus). Sealt jatkasime mööda kraaviveerseid loomaradu kuni jõekääruni. Pisut tegi peavalu enne saart oleva kraavi ületus aga käeparaste vahenditega sai mingi purre valmistatud ja ületus saigi tehtud. Miinuskraadid olid teinud jõeaarsed luhad suht kuivaks ja katnud loigud jääga. Niisiis saime kohale kuiva jalaga ja tagasi samuti. Kokku 3,7 km. ning poolteist tundi. Aare ise korras ja logiraamat peaaegu kuiv. Tänud

Tänane eesmärk omaette, et kas on kuidagigi võetav. Maantee ääres vesiseid alasid silmates, no eriti paljulubavad ei olnud. Peale Öördi raba tulime siiski kohale, selleks ajaks oli kogu hommikune härmatis, korralik kaste päikse poolt kenasti ära kuivatatud. Lust oli kuiva rohelusse sukelduda ja kulgeda metsarajal, nagu jalutuskäik pargis mõne loodusliku sillakesega. Kaardil viimast ületust pelgasin, nähes stabiilselt kõrval laiuvat kraavi, kuidas sellest peaks küll üle saama. Voilaa, see oli ülikergeks tehtud, kaks kõrget märgist oli kummalgi pool ületust püsti ja muudkui astu teiselepoole kraavi, seekord kollasesse kõrgesse materjali. Peagi kohtusime viimase kraaviga ja sealne veetase koos purdega olid jällegi mõnusasti ületatavad. Edasi tegime vea, et otse pokude alasse trügisime. Enne pokude maastiku lõppemist sain ka ühe vee ühte kummikusse, see oligi kogu vesi sel retkel. Mõnusasti kuiva jalaga võetav tänase päeva seisuga, kui otse ei kiirusta. Tänud peitjale.

Eks selle aasta kuiva suve tõttu oluliselt lihtsamad raskusastmed selliste aarete juurde jalutamiseks olid ju teada. Siiski jätsime jalutuskäigu siia pärast viimaseks. Kaunis Öördi raba laugastik nauditud, matkasupp keedetud, tulime uurima. Esialgu oli peaaegu nagu jalutuskäik pargis, veetakistuste ületamine ei olnud ka probleem, looduslikke purdeid oli piisavalt, mille abil jalad kuivaks jäid. Aga ega siis ei saa ikka nii lihtsaks ka endale matka teha, mingil hetkel otsustasime segastel asjaoludel "otse" minna, mis tähendas korralikult vesist ala. Esialgu üritasime ikka mööda pokusid tasakaalu hoides kõõluda, sain teada, et saapad peavad vett küll, aga ainult seni kuni vesi üle saapasääre ei ulatu:). Lirtsat-lärtsat aardeni jõudsime, tagasi läksime kuiva jalaga (nagu ikka, minnes ringiga, tagasi otse). Ei kohapeal ega nüüd hiljem kirjeldust lugedes ei saanudki teada, mis lugu selle särgiga oli. Kanuuga oleks teekond aardeni ju lihtne, aga varasemaid ekstreemseid kanuutamiskogemusi Soomaal tõdesin, et jalgsimatkamine sobib mulle siiski rohkem, hoolimata võsast ja märgadest jalgadest.

Aitäh!

Kõndides tulid ette tuttavad kohad, kus olime talvel vaeva näinud. Nüüd jalutasime ülestuhnitud kraavi põhjas või selle kaldal, lõpu poole juba üle pea pilliroo sees. Seekord õnnestus õnnelikult topsini jõuda. Jõge pidi sõites oleks teekond kindlasti ilusam olnud, aga polnud maad mööda kõndides ka viga. Tänud peitmast!

Nu vot siis,talvisest seiklusest ja 300 meetrist ei tea ma midagi :) Seekord siis mulle näidati, et mis ja kus eelmisel retkel põnevaks läks.Ainus mille üle nuriseda olid põdrakärbsed.Mitu raundi sai pärast saunas leili visatud kuniks tüütutest putukatest olin lahti saanud.

Tervitused kõigile kaaslastele tänu kellele 1,5 tundi läksid lennates.

Käidud! Talvist seiklust oli rännaku ajal päris lahe meenutada, et näe, siis oli vesi sealmmal ja meie jõudimma sinnani, jne Nüüd on georada korralik trabitud ja ka viimased laiskvorstid peaks ennast kiirest jalule ajama! Teist sellist võimalust sealkandis vist niipea ei tule, et kuiva jalaga saaks selle aarde kätte. Kiiret pealehakkamist kõigile :)

Hommikuse seltskonnaga liitumist takistas Saaremaa sõit. Õhtupoole tagasi tulles oli plaan õhtul sealtkandist läbi sõita. Soomaale jõudes tervitas mind suure vihmapilve taustal ilus vikerkaar. Geopeituri jaoks sulaselge oht. Õnneks läks nagu edaspidi ilm ilusaks, tee kuivaks ning suure tamme juurest olid hommikused eelkäijad raja sisse tallanud. Talvine jää- ja veemöll oli ajalugu. Kraavid olid tühjad, mõnes sügavamas kohas veesilm. Kõrkjastikuni jõudes selgus et vaenulik vihmapilv oli mulle järgi jõudnud. Kes on vihmasajus vööni märjas heinas mütanud, see teab kuidas on. Läbi võsa jõudsin lõpuks jõeni ja aardepurgini. Õnneks oli taskulamp kaasas, et tinaraskete riietega läbi metsa hämaruses tagasi murda. Poolteis tundi läks ära.

Anne heatahtlikult tungival soovitusel läksime rünnakule ja tulime võitjana välja 1,5 tunni pärast. Isegi jalad ei saanud märjaks!

Mul oli plaanis otsida Soomaa ida poolseid aardeid ja läbi Paide Tallinna sõita kui Nuffi plaanid ümber tegi. Kuna olin algselt plaaninud Prandi aaret, siis olid ka vette mineku riided kaasas ning ei ole vahet, kus ma neid leotan. Kohe kruusateelt alustades saime 100m vööni nõgeseid, edasine kilomeeter kraavi põhjas või kõrval metsa all ning siis kõrges pilliroos. Ootasime viimast suurt veetakistust, aga hetkel seda polegi. Kui õigesti rada valida siis saab kogu tee kuiva jalaga tehtud. Nulli lähedal läksime pisut ringiga ja sirge seljaga, tagasi aga otse ja kummargil, mulle see väga ei istunud. Kas ei ole eelmistel aastatel sellises võsas käinud või on see aasta põdrakärbseid rohkem. Pisut enne teele jõudmist saime uuesti nõgeseid. Liikudes ei saanud midagi aru, aga nii kui paksud püksid jalga panin ja järgmise aarde juurde sõitmist alustasin hakkasid jalad jubedalt sügelema. Tahtnuks seisma jääda ja kogu jalad üle kratsida. 10 minutit hiljem oli see unustatud. Vähemalt nüüdseks tehtud, aga uut särki me endale ei saanud :(

Ja-jah Kaupo on viisakas - Nuffiländi tulekust tuleb teavitada aa et praegu ta alles tuulutab oma uut geosõpra ehk tsiklit Soomaa pikkadel kruusalõikudel. Mul kohe reageeris aju ja mingi 7-s meel ütles, et täna on mõistlik teha Põlenud särgi. Loomulikult Kaupo päevaplaanis sellist nime ei eksisteerinud. Naised on tõesti õigustatult Orkaanide nimedega, sõitsin sajaga sisse ja lõin tema plaani totaalselt sassi ja tegin selle jooksvalt ümber omale kasulikuks plaaniks.

Korra olin ma siin käinud ja 300m kaugusel loobunud, no sitt, mis sitt. Matul oli vaid 7 levelit, meil kindlasti tookord sama palju otsa. Talvel, kõik kraavid silmini vett täis, mu kummarist tahtis vesi juba alguses üle tulla, Mitte ükski jää ei kandnud isegi mind, järelikult polnud see siis jää. Tookord müttasime end hingetuks.

Täna ei osanud midagi selgagi kiiruga panna, haarasin vaid orienteerumisriided ja tossud, et lihtsam vette astuda. Astusime küll ja kohe hoolega aga mööda kraavipõhja, sest see oli kuiv. Vett nägime sama palju kui mõni mees Riia linna. Teekond aardeni sai läbitud täiesti kuiva jalaga. Kui hunnik ebaviisakaid põdrakärbseid välja arvata, siis olen ma ikka hulka hullemates karupersepadrikutes mütanud. Kõrkjate vahel oli mul oht ära kaduda, sest need ju nii pikad ja rada minust jääb maha ju õhuke aga kui Kaupo üle tuli, siis nüüd on seal täiesti arvestatav Geomaantee. Nii et sõbrad unetud - kiirustage!
Tsikkel sai kõvasti tuulutatud. Tänud väljakutse eest ja tänud ka kaaslasele, keda ei pidanudki õnneks mõjutama, tehtud! Ja praegu mõtlen et ega ma ju ei küsinudki, mis plaan Kaupol tänaseks üldse oli...

Aastad pole vennad. Eelmise katsega võrreldes oli nüüd kalendripäev pea kuu võrra hilisem, kuid vesi püsis kenasti tahkes olekus. Ka loogilisem stardipaik oli nüüd teada, mistõttu kujunes aardeotsing ekstreemretke asemel rahulikuks jalutuskäiguks pargis. Vaid mõned jalatõsted, kummardused ja põdrapabulahunnikud viisid maastikuastme natuke ülespoole. Nädal hiljem poleks seal selgelt jälle midagi tarka teha :) Aitäh!

Mulle oli ka see selle aarde esmakordne külastus erinevalt Kleonest ja Marist. Kleone on kenasti ja põhjalikult kirjeldanud meie kulgu aardeni. Lisan omalt poolt veel pilte juurde. Minu jaoks oli see 300 m enne aaret nagu labürinti jõudmine. Tuli leida õige rada, kus jää kannab. Kohati oli see ikka väga õhuke. Jaa, nagu Tanelgi ütles, mere peal sellise jääga küll olla ei tahaks :D Aga see jonn aardeni jõuda oli ikka väga suur ja nii me võidukalt lõpuni jõudsime. Keegi märjaks ei saanud ega ujuma ei pidanud. Olime väga õnnelikud, kui nimed logiraamatusse kirja saime. See aare jääb pikaks ajaks meelde :) Aitäh peitjale elamuse ja aarde eest!

Kleone on nii põhjaliku ettekande teinud, et mul polegi suurt midagi lisada. Igatahes olime väga õnnelikud, et see aare lõpuks külastatud sai. Tänan katsumuse eest!