Pulksoni 9 ametit: Poliitik
Kirjeldus
Väikevend on suureks kasvanud. Jah, see aeg pidi kord kätte jõudma. Ta pakkis asjad, läks ülikooli, leidis päriselus sõbrad ja kolis minema. Nii jäi Pulkson – see kunagine kuulus ja terane männioks – täiesti omapead. Fantaasiamaailm, mis teda elus hoidis, hakkas vaikselt tuhmuma. Uut väikest last, kes teda märkaks ja taskusse pistaks, polnud kuskilt võtta. Aga elama ju peab! Ja mis veelgi tähtsam – tänapäeva maailmas on vaja kuidagi arveid maksta ja tööl käia.
Kuna Pulksonil oli alati olnud suur suu, kindlad arvamused ja oskus rääkida must valgeks (või kask männiks), otsustas ta proovida midagi suurt. Pulksonist sai poliitik.
Ta kandideeris kohalikel valimistel loosungi all: "Juured mulda, oksad laiali!". Esialgu läkski kõik hästi. Parlamendisaalis ja pressikonverentsidel oli ta suurepärane – ta suutis tundide viisi liikumatult paigal püsida, ei pilgutanud kordagi silma ja jättis mulje, et kuulab valijat äärmise tõsidusega. Kui opositsioon teda ründas, oli ta nagu puust ja punane – mitte miski ei kõigutanud tema puidust rahu.
Kuid see amet ei sobinud Pulksonile kuidagi. Poliitikas pidid kõik kogu aeg pooli vahetama ja painduma sinna, kuhu tuul puhus. Pulkson aga, nagu üks õige männioks kunagi, oli kange ja sirge seljaga. Ta keeldus murdumast ja teiste pillide järgi tantsimast. Veelgi hullem – ta avastas, et poliitikas räägitakse palju, aga midagi päriselt valmis ei tehta. Tema aga igatses tõelist seiklust, puhast õhku ja metsa lõhna. Pidevad intriigid ja umbsetes saalides istumine panid tema koore lausa kuivama.
"Ei," otsustas Pulkson ühel päeval, hüppas riigikogu kantslist otse prügikasti ja pani sealt jooksu. "See eriala ei sobi mulle mitte üks raas. Ma olen sündinud millegi suurema jaoks!"
Nii algas Pulksoni rännak uue ja sobivama ameti otsinguil...
Edu Teilegi aarde otsingul. Olge viisakad aarde vastu ja kirjutage igaksjuhuks üles number kastist.
Väikevend on suureks kasvanud. Jah, see aeg pidi kord kätte jõudma. Ta pakkis asjad, läks ülikooli, leidis päriselus sõbrad ja kolis minema. Nii jäi Pulkson – see kunagine kuulus ja terane männioks – täiesti omapead. Fantaasiamaailm, mis teda elus hoidis, hakkas vaikselt tuhmuma. Uut väikest last, kes teda märkaks ja taskusse pistaks, polnud kuskilt võtta. Aga elama ju peab! Ja mis veelgi tähtsam – tänapäeva maailmas on vaja kuidagi arveid maksta ja tööl käia.
Kuna Pulksonil oli alati olnud suur suu, kindlad arvamused ja oskus rääkida must valgeks (või kask männiks), otsustas ta proovida midagi suurt. Pulksonist sai poliitik.
Ta kandideeris kohalikel valimistel loosungi all: "Juured mulda, oksad laiali!". Esialgu läkski kõik hästi. Parlamendisaalis ja pressikonverentsidel oli ta suurepärane – ta suutis tundide viisi liikumatult paigal püsida, ei pilgutanud kordagi silma ja jättis mulje, et kuulab valijat äärmise tõsidusega. Kui opositsioon teda ründas, oli ta nagu puust ja punane – mitte miski ei kõigutanud tema puidust rahu.
Kuid see amet ei sobinud Pulksonile kuidagi. Poliitikas pidid kõik kogu aeg pooli vahetama ja painduma sinna, kuhu tuul puhus. Pulkson aga, nagu üks õige männioks kunagi, oli kange ja sirge seljaga. Ta keeldus murdumast ja teiste pillide järgi tantsimast. Veelgi hullem – ta avastas, et poliitikas räägitakse palju, aga midagi päriselt valmis ei tehta. Tema aga igatses tõelist seiklust, puhast õhku ja metsa lõhna. Pidevad intriigid ja umbsetes saalides istumine panid tema koore lausa kuivama.
"Ei," otsustas Pulkson ühel päeval, hüppas riigikogu kantslist otse prügikasti ja pani sealt jooksu. "See eriala ei sobi mulle mitte üks raas. Ma olen sündinud millegi suurema jaoks!"
Nii algas Pulksoni rännak uue ja sobivama ameti otsinguil...
Edu Teilegi aarde otsingul. Olge viisakad aarde vastu ja kirjutage igaksjuhuks üles number kastist.