Saara raba

Matk tehtud ja aare leitud. Aitäh

Teeolud olid õnneks suhteliselt head ja saime suhteliselt kenasti parkimiskohta. Jalutuskäik rappa ja tagasi oli samuti kiire. Osaliselt hoidsime sammu erksa, kuna taevas andis saabuva vihma koha pealt märku. Õnneks vihm jaksas senikaua oodata, kuni olime auto juures tagasi ning sellega pehmematelt pinnaseteedelt ära saanud.

Aitäh aarde eest!

Õnnestus ilusti soovitatud parkimiskohta sõita ja sealt kohati selget, kohati aimatavat rada pidi aardeni kulgeda. Huvitav künkake keset metsast rabamastikku.

Peale logimist oli taevas ähvardavalt tumedaks tõmbunud ja korralik äikese kõmin tekkinud. Õnneks jõudsime siiski kuivalt tagasi autoni ja isegi kahtlasema teeosa pealt ära. Korralik sadu võttis meid vastu alles kindlal asfaltil.

Tänan peitmast.

Nii tore on leida aardeid, mis juba aastaid on seda päeva oodanud. Saara rabast on meil juttu olnud juba mitu nädalat ja näe, nüüd avaneski võimalus, lausa kindel plaan. Sättisime geolimusiinid geoparklasse ning asusime otse mööda rada kand ja varvas astuma. Vahepeal kippus varvas vette, kuid esimene hüüdis hoiatuse ja kõik hüppasid kõrgemale mättale. Nii jäid varbaid kuivaks. Täitsa matkasaapaga võetav ja vägagi nauditav pisike rabamatk. Tänan kaaslaseid kaasa hõikamast! Tagasiteel kohtusime järgmiste matkajatega, oli tore trehvamine.

Saara rabas käisin ma paberil 10 märts 2022, õigemini sõitsime mingi teeotsani ja sel märtsipäeval oli lund meeter igalpool. No oligi palju arvatud, et mingi sahk seal käinud oleks. paberile see raba jäigi. Jäänud oleks ta veel tükiks ajaks, sest suvel mul rappa rästikurajakatega sõitlema asja ei ole ja no katsu sa leida hetke kui maa külmund ja lund ei ole.

Nädal tagasi paukus Éestis pakane ja kui Sündmus päevakorda tõusis, see tõotas lootust. Loomulikult saadeti minu auto ette teed testima, see aga ainult köhatas ja nuuskas sellisest teest läbi. Aardeni jäi astuda 800 meetrit ja no nii lihtsalt rabamatka kohe ei meenugi. Suts sinna ja tagasi, järgmistel oli jh veel lihtsam, ei pidanud gepsugi välja võtma.

Tänud kutsumast, unetus kiirustage, praegu on õige hetk!

Mõistatuse lahendasin alles eile õhtul Lääne-Virru jõudes, ei olnud kindel, et täna siia jõuan, aga nii läks. Geoparklas oli portsu geomasinate kõrval veel üks vaba parkimiskoht õnneks olemas. Talvel täitsa lihtsalt leitav aare - aitäh, geokolleegid! Lausa lust oli sissetallatud rajal ilma gepsu jälgimata astuda, lisaks tore kohtumine ja mõnus jutuajamine.

Peale sündmust võtsime suuna rabasse.Mets oli kena oma lumevaibaga,oli mõnus jalutada aardeni ja tagasi.Tagasiteel kohtusime Krista ja Merlega.Aitäh!

Sõitsime mööda märga porist aukus teed kuhugi ristini välja. Sealt edasi jalastusime. Mina panin kummikud varsti jalga, Margusel rippusid need käe otsas nagu poekott. Ei ta raatsinud neid kulutada.
Aare tiptop korras.
Tänud

Selle aarde mõistatuse osa oli ammu juba ära lahendatud, seega jäi vaid kohaleminemise vaev. Kuna olime täna liikumas natuke kõrgema põhjaga autoga, siis saime sobiva lähenemistee valikul olla üsna vabad. Valisime idapoolse suuna ning nii me metsa ja raba ühenduskohta jõudsimegi. Seal siis kummikud jalga ning minekut. Kuigi algus oli vesine, siis pärast oli maapind juba kõrgem ja igati kuiv, et jaluta või kingaga. Ilm oli ilus, meel hea, sääski polnud - kõlab nagu ideaalne geopeitumine. Väike matk ja olimegi aarde manu ning kiirelt see tops ka leitud sai. Täname aarde eest!

Kui ühes piirkonnas on leidmata aardeid veel palju, aga päevavalget aega piiratud, siis peab mingi valiku tegema. Meie valik langes seekord Saara rabale.

Tegelikult põhjuseid selle aarde külastamiseks oli üsna mitu. Esmalt hakkas kunagi silma Reixi logi, mis tekitas rohkem huvi selle aarde vastu. Kui nüüd Virumaale tulek plaanis oli, siis sai ka mõistatuse osa ära lahendatud. Teiseks olime juba terve päeva peamiselt autoga ringi liikunud, aga kindlasti tahtsime ka igasse päeva mõnda pikemat jalutust ja miks mitte teha seda rabas. Ja üks kõige suuremat tõuget andev asjaolu oli see, et see aare oli oodanud geopeitureid juba 472 päeva ja kauem külastamata aarete edetabelis üsna kõrgel kohal. Ühe korraliku raba-aarde jaoks on seda ikka lubamatult palju.

Viimane metsatee lõik oli vahelduvalt mudane ja siis jälle mõnusalt kõva. Kui hullematest kohtadest autoga läbi pusinud olime, siis sai julgus otsa ja jätsime auto ühele ristmikule, et jalgsi edasi liikuda. Linnulennult olime täpselt 1 km kaugusel, kuid mööda teid liikudes tuli ikka natuke pikem ring. Umbes 700 meetrit mööda teed ja 800 meetrit mööda metsas kulgevat ATV rada. Saime üsna kerge vaevaga ilusti rappa, karusid ei kohanud, ainult ühe linnu ehmatasime ulme pahinaga põõsastest lendu.

Aare ootas meid ilusti lubatud koordinaatidel. Ümber olev kilekott oli küll täiesti räbaldunud ja selle eemaldasime, kuid karp täiesti korras. Nii pika ajaga oli küll sinna natuke vett kogunenud, kui logiraamat oma kahes minigripis ei teadnud sellest niiskusest midagi. Kallasime karbi põhjast vee välja ja kuivatasime muu pudi-padi ilusti ära. Logiraamatut lehitsedes märkasime, et siin varemgi selliseid väga pikki külastamise vahesid olnud ja ühel hetkel aastal 2019 on ajarändur Tunk seal külaline olnud ;) Panime meiegi mõned read kirja ja oligi aeg tagasi liikuda. Täpselt tunniga oli meil Saara rabas käidud ja ülihea emotsioon saadud. Raba ise on küll selline metsasem ja kuivem, kuid siiski väga mõnus koht.

Head kaaspeiturid, ärge siis laske toredal Saara raba aardel jälle mitusada päeva järgmisi külalisi oodata :)

Kui ma nüüd ei eksi, siis oli see selle tuuri viimane (!!!!!!!!!) rabakas. Ai kui hea tunne see oli, kui karp lõpuks leitud sai ja tagasi autos olime. Nagu midagi suurem peatükk oleks läbi saanud. Ja üldse ei teinud kurvaks. Nii hea seltskonnaga võis isegi südasuvel rabasid vallutada.

Veel üks pärl mida poleks tänu hõredale Kaupo geokaardile lähiaastatel ise külastada plaaninud. Ilusa ilmaga oli teekond lausa nauding. Putukaid segamas ei olnud, ainult mõned üksikud murakad mis valmis olid saanud aeglustasid teekonda. Oleks siia nädal aega hiljem sattunud, oleks ilmselt valmis küpsenud murakate meri sootuks teise tempo määranud. Mulle need marjad maitsevad ja nendest toodetud jogurt on üheks mu lemmik hommikusöögiks. Nõustun Kaupo seisukohaga, et rabajärve trehvamisel, oleks seal ühe mõnusa keha jahutamise ära teinud. Pikalt paigal seisnud ränduri haarasin kaasa.

Tänud.

Mõistatus polnud keeruline, aga väike hirm oli ikka, et äkki läks midagi sassi ning siis hakka rabas leiutama. Õnneks oli koordinaat õige ja aare sai leitud pärast väikest rabamatka. Ilm oli juba soojaks läinud ning võimaluse korral oleks teinud supluse, aga kahjuks ei olnud sobilikku kohta.

Rappa tulin sealt ilusamast suunast ehk ida poolt. Auto parkisin peitjate soovitatud nullkoordinaatidele. Kuumade ilmade perioodil polnud teekonnal vett kusagil ja tossud jäid täiesti kuivaks. Päris sama ei saanud küll öelda pükste kohta... ei-ei, pidamisega on mul kõik korras, aga need ilastavad taimed. Teate küll, igal suvel on mingi aeg, kus lopsakama maltsa sees mõnedel sülg voolab ning sealt läbi käies jäävad tatiplärakad riietele :o) See pisike ebamugavus loomulikult ei vähendanud rõõmu rabaretkest - magus sookailu aroom mõjub mulle alati positiivselt. Tänan kutsumast!

Tol päeval jäi siia logi kirjutamata. Ilus matk oli. Tänud peitjale.

Pärast Roela aaretest puhtaks küürimist tegime väiksemat sorti hargnemise. Mind ootas meie põhimarsruudilt itta jääv rabakülastus ja Joonasel kaks läände jäävat tavalist mustikamännimetsa aaret. Uuesti kokku pidime saama 33,3 aarde esimeses punktis.

Läheneda oli plaan põhjast kuigi Joonas näitas atlasest, et tema omal ajal lähenes idast. Ma jäin põikpäikselt enesele kindlaks ja proovisin põhjast. Pole nii suletud turbaraba varem näinud. Kõrge aed, lukus värav ja valvekoer. Platsi peal vedelevad pirakad kondid ei tekitanud minus mingit ahvatlust ka sealt üle ronida. Nüüd oli mõttekoht. Kui lähenen sealt kust kaaslane soovitas, siis jõuan lootusetult hilja kokkusaamispunkti. Otsustasin sõita punkti kust ma pidin turbarabast väljuma. Edelast lähenemisel oli juba palju tuttavam vaatepilt. Minekut takistas ainult tõkkepuu, millest sai ratta ilusti üle tõsta. Väntasin nii kaugele kui sai, viskasin taskusse mõned präänikud, lonks vett ja hakkasin otsejoones aarde poole sammuma. Kooritud turbapind oli üsna vesine aga gore-texid hoidsid varbad kuivana. Ennem päris rappa jõudmist sain veel neljakäpukil kraavi ületada. Raba nagu oli aga samas ei olnud ka. Mõned leitud murakad siiski kinnitasid, et olin rabas. Pea märkamatult olin ma aarde kõrval logimas. Edasi ei jäänudki muud üle kui kogu protsess tagurpidi läbi teha ja kimada kokkusaamise punkti. Minu kõrvalepõige võttis oluliselt kauem aega, sest Joonas oli pool tundi juba mind ootama pidanud. Aitäh Saara rappa kutsumast!

<_eelmine |algus| järgmine_>

Ilus jõhvikatega raba aarde juures. Tänud juhatamast.

Lugesin varasemaid logisid ja siiani ei saa aru kuidas on siin drive in võimalik. Noh oleks Karlssoni püksid olemas siis küll aga needki on vist kuskil Rootsis kasutusel. Meie siiski ukerdasime piisavalt kaugelt ja jala. Meie valitud teekond läbis ka keelualasid, nägime kauguses ka inimesi, kasutasime zoom võtteid ja tuvastasime neil kätes siiski korve ja liikusime julgelt edasi, siis kohtasime mingil põhjusel siin oma viimset lagunemist teostavat Rakvere kultuurimaja(?) bussi, Ja seejärel olid eriti just Krista rõõmuks siin jõhvikad ja loomulikult ka aardekarp.

Päike soojendas mõnusasti selga, me rajal laiutasid männiseened ja ka toredasti punapõsksed jõhvikad. Tänud peitjale.

Veel üks mõnus matk tänase päeva sees. Meeldivad meile need rabakad :)

Kahjuks oli aeg see, mis meil täna piire seadis. Aga teadmiseks kõigile jõhvika- ja männiriisikasõpradele: kiirustage seltsimehed, kiirustage!

Täname matka eest :)

Suured tänud peitjatele, mõnus väike retk oli!

Leitud! Väga tore rabaretk oli, sai igast putukate ja rabataimedega tutvutud :)

Kiire leid. Drive-in aare. Tänud.

Leitud :) Tänud peitjale!

Kõigepealt muidugi suuremad tänud Reigole aarde tohterdamise ja kõpitsemise eest :) Teiseks poleks mina eladeski uskunud, et see aare leidmata aarete top10-ssegi jõuab. Asub ta ju ikkagi nö suurel maal ning lähimast teeotsast alla 1km. Otseselt rabas sumpamistki tuleb seal vist vaid vesisel ajal ette. Loodetavasti ei lähe järgmise leiuni 2 aastat :)

Klikkasin üks päev kauem leidmata aarete edetabelile ja sealt vaatas esikohalt vastu Saara raba! Georetki on kahesuguseid: spontaanseid ja pikalt plaani peetuid. Viimaste hulgas on minu jaoks veel alarühm, kuhu kuuluvad veidi ekstreemsemad mitmepäevased retked. Eelmine aasta sai mõni neist isegi teoks (NKT), mõne pidi asendama veidi lühemaga (aerutades ümber Hiiumaa asemel Pakri poolsaar ja saared süstaga). Suurim mure on kust võtta aega!? Pensionini on ka igavik. Seekord siis mõeldud, tehtud! Auto jäi lumeolude tõttu veidi kaugemale kui olin arvanud. Aga iga kell olen nõus mõned sajad/ tuhanded meetrid jala käima, kui pärast abi oodata. Metsa all oli vana lundki, see viimastel päevadel veel värske vaibaga kaetud, kuid sumpamiseks liikumist veel nimetada ei saanud. Mõned kraavi ületused ja olingi rabas, oli teine siin üpris metsane ja minu jaoks mitte see päris. Mõningad minutid tuli siis kohta lumest puhastada kui äkki karp ja kilekotijäänused paistsidki. Oli ei kuskil. Karbi kaas katki aga sisu kuiv, va juhend oma minigripis. Võib-olla astusin ka mina katki, kuigi praksu ei kuulnud? Kuna unustatud aarde juurde minek oli, siis oli ka pea kõik vajalik kaasas. Uus karp, puhastasin asjad, logiraamat sai minu poolt sisu juurde ja uue ümbrise, vaid niiske juhend jäi oma minigrippi ja ka märgistus konteineril hetkel puudu. Peitsin meetri kaugusele leiukohast, tundus sobilikum ja oht peale astuda väiksem. Ärge kartke, tulge külla!

Kodus arvutasime koordinaadid, gepsu ei löönud. Aarde juures läksid gepsu tegelikud koordinaadid. 1,6 km, mis see rabas ikka ära ei ole. Nullis oli neid tagurpidi lohukesi oi kui palju, aga kõrgem koht paistis laukasaarel. Kas tõesti peab ujuma. Katkusin neid kühmukesi isu eest, endal silm kogu aeg saarel. Vesi isegi peaaegu kannatas, aga otsustasin siiski peitjalt kinnitust saada. Ja siis plahvatas . Vales süsteemis olin sisestanud. Ruttu uued koordinaadid ja sealt see mini Emumägi paistiski. Tore matk kägude ja partide kisakoori saatel.

Leitud

No jäi teine teele ette, kui Tartust Tallinna sõitsime :) Nulli ikkagi autoga ei saanud, mõnisada meetrit jäi puudu. Aga see kahtlane 60meetrine lõik on džiibimeestele selgelt läbitav, jäljed olid täitsa värsked. Mõistatuseosaga ka propse polnud. Tee aardeni oli - noh - täiskasvanud. Metsameeste tegevusjäljed on rõõmsalt võssa kasvanud ja seal kakerdavad ka igasugu elukad, kui jälgede järgi otsustada. Raba seevastu oli mõnusalt kuiv, mustikaid veel ja pohli juba. Aare - umbes täpselt aasta polnud keegi teda puutunud, maskeering oli äärmiselt looduslähedane ja kilekott juuredki alla võtnud. Valasin karbist natuke vett välja, aga minigripid hoiavad strateegilised dokumendid siski kirjutamiskõlblikena. Panin talle kerge kuhjakese peale tagasi ka. Ja edasi Muugale sõitsime ka metsavahelt. Aitäh näitamast!

Huh...tehtud!See oli mõte mis valdas mind tagasi auto juurde jõudes.Teades kuidas peitja laigib drive-in asju oli kindel, et aardeni viib mõnus asfaldi rada aga võta näpust:)Juba soovitusliku parklani jõudmiseks tuli läbida nii mõnigi ohhi koht.Jalgrajale oli peitja ilmselt minule mõeldud kaikaid loopinud mis täitsid oma eesmärgi ehk sattusid mulle kodaratesse:DAga raba oli vahva, tänud!