Saue tammik

Täna võtsime pojaga ette väikese geopeituseringi ning üheks sihtpunktiks sai Saue Tammik. Esialgne plaan oli lihtne: käime aarde juures ära, logime selle ära ja seejärel põikame poodi. Nagu geopeituse puhul sageli juhtub, kujunes tegelikkus veidi teistsuguseks.
Ilm oli küll viisakas, kuid eelnev vihm oli ümbruse korralikult läbi leotanud. Juba parklast liikuma hakates oli näha, et rada pole päris kuiv ning aeg-ajalt tuli hoolikalt valida, kuhu jalga toetada. Alguses läks kõik hästi. Tegime isegi nalja, et ehk pääseme seekord porivabalt. See optimism kestis ligikaudu viis minutit.
Mida lähemale aardele jõudsime, seda pehmemaks muutus pinnas. Tammik ise oli väga mõnus ja väärikas koht. Suured puud, rahulik atmosfäär ja tunne, et oled korraks linnamelust eemaldunud. Samal ajal käis aga pidev võitlus poriga. Üritasime liikuda mööda kõrgemaid kohti, astuda juurikatele ja vältida veega täidetud lohke, kuid loodusel olid teised plaanid.
Esimesena loovutas lahingu poeg, kelle jalanõu vajus ühe eriti salakavala mudase koha sisse. Selle peale puhkes loomulikult naer. Mõni minut hiljem kordasin täpselt sama manöövrit ning naerja rollid vahetusid. Edasi liikusime juba teadmisega, et puhaste jalanõude lootus on lõplikult kadunud.
Aarde otsimine oli igati meeldiv. Sellistes kohtades meeldib mulle geopeitus eriti, sest lisaks aardele saab avastada ka paiku, kuhu muidu ehk asja ei oleks. Mõnda aega uurisime ümbrust, kontrollisime võimalikke peidukohti ning peagi õnnestus aardekonteiner leida. Poeg osales aktiivselt otsingul ja sai samuti leidmisest oma osa rõõmu.
Logiraamat tuli välja ja nimed said kirja. Istusime seejärel hetkeks niisama ning nautisime ümbrust. Tammikul on kuidagi rahulik ja mõnus õhkkond. Sellised ühised käigud ongi geopeituse juures kõige väärtuslikumad. Aardeid võib hiljem statistikas lugeda, aga koos veedetud aeg jääb palju paremini meelde.
Tagasiteel hakkas meid aga järjest rohkem kummitama üks praktiline probleem. Nimelt oli plaan pärast aarde leidmist poodi minna.
Kui auto juurde jõudsime, vaatasime jalanõusid ja puhkesime mõlemad naerma. Tallad nägid välja nagu oleksime tulnud kartulipõllult, mitte lühikeselt jalutuskäigult. Pori oli paksult mustrites kinni ja selle kogus oli ausalt öeldes muljetavaldav.
Järgnes operatsioon "Poodi kõlbulikuks". Koputasime taldu vastu äärekive, kraapisime neid okstega, hõõrusime kruusa peal ja kasutasime kõiki meetodeid, mis parajasti pähe tulid. Mingil hetkel tundus, et oleme kulutanud tallapuhastusele rohkem aega kui aarde enda otsimisele.
Kõige naljakam oli see, et iga kord, kui tundus, et nüüd on enam-vähem puhas, vaatasid järgmise nurga alt vastu uued porikambrid, mis olid kusagile tallamustri sügavustesse peitu jäänud. Poeg arvas lõpuks, et lihtsam oleks uued jalanõud osta kui neid puhtaks saada.
Pärast pikka võitlust saavutasime siiski tulemuse, mis võimaldas ilma liigset häbi tundmata poodi siseneda. Võidutunne oli peaaegu sama suur kui aarde leidmisel.
Kokkuvõttes kujunes sellest väga meeldejääv retk. Aare sai edukalt logitud, tammik pakkus mõnusa jalutuskäigu ning pori tuletas meelde, et geopeitus ei tähenda ainult konteinerite otsimist, vaid ka väikseid seiklusi, mida ei oska ette planeerida. Aitäh peitjale kohta tutvustamast ja põhjust andmast üks vahva päev pojaga koos veeta! TFTC!

Veidi täpset silma ja kindlat kätt ning saigi logima hakata. Ilus konteiner, tänan!

Reigo oli endale hiljuti uut geovarustust soetanud ja tulime seda testima. Moodsat peaaegu taskusse mahtuvat töövahendit täiustasime minu auto pagassist leitud riidepuust meisterdatud konksuga. Õhtu hakkas juba hämaraks kiskuma ja ega sinna kõrgustesse silm väga seletanud aga peale pisukest pusimist oli meil aardetops käes. Tagasi panek läks juba lipsti. See oli küll lihtne leid, mäletan et eelmise samanimelise aardega sai vähemalt korraks keha soojaks, seekord siis innovatiivsem lähenemine. Aitäh Saue tammikusse kutsumast!

Leidsime aga kätte ei saanud🙁

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Aare on tagasi omal kohal. Sel korral tugevam versioon aga paluks toorest jõudu mitte kasutada nagu keegi seda eelmisel korral ilmselt tegi.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Taastamiseni kättesaamatu.

Leidsime. Tänud peitjale

Kahe sündmuse vahel oli vaja aega parajaks teha, nii et tegime autol tagumise istme tühjaks, haarasime kaasa Peetri ja tema vanderselli ning sõitsime läbi veel leidmata aared.
Üks neist oli siin, mille külastamise me ette võtsime.
Tänud aarde eest.

Saue terviseradadel sai just hiljuti aardeid otsitud, nüüd sai siis ka siinpoolne kant üle vaadatud ja kena teostusega aare logitud. Aitäh peitmast!

Aare avaldatud.