Seasaare

Saksad sõitsid saaniga ühes aardest teiseni. Peaaegu drive-in oli siingi. Mõningse otsimise järel tuli ka tops välka. aitäh peitjale.

tänan!

Aitähh hooldajatele

Tänane üks põhieesmärkidest. Kuna mandri poolt tulekud kõlasid ikka väga kahtlased siis otsustasime hoopis ära kasutada eile avatud jääteed Vormsile. Tee oli väga mõnus ja sile ning sõit läks kiiresti. Parkisime auto Norrby piirivalvetorni juurde ja sealt läks põhimõtteliselt maantee otse aardeni. Isegi saare peale oli masinatega maantee sisse aetud kust tuli vaid paarkümmend meetrit aardeni minna juba olemasolevat georada pidi. Aardekonteiner ja logiraamat oli ka ilusasti ära uuendatud seega saime teisena uude logiraamatusse logida. Tänud peitjale ja taastajale.
Hooldusvajaduse võib maha võtta.

Hommikul sai tunnike tööd tehtud kui ülemus teatas, et kui soovin võin koju minna. Helistasin kohe Daunole ja lasin endale georiided kaasa pakkida ja pool tundi hiljem oli auto ukse ees. Võtsime suuna Seasaare suunas. Autot polnud kusagile jätta, lõpuks silmasime ühes hoovis meest ja küsisime tema käest. Ta oli lausa nii lahke, et lasi meil oma auto sinna parkida. Aardeni oli sealt kaks kilomeetrit.
Aardekott on igatpidi puru ja logiraamatuks kellegi suitsupaki tükk, hädasti vajaks uut kolmplekti.
Aarde eest tänud.

Kasutasime ära võimalust üle jää aardele ligi saada :) väga väga mõnus matk oli, päike säras ja külma oli mõnuga. Saareni läksime suusataja jälgedes - oli teine täpselt aardeni läinud :)

Tänase päeva eesmärk oli Seasaar.e külastus. Ilm oli küll väga külm, kuid otsustasime asja ikka ära teha. Sõbrad Vormsist ulatasid ka oma abistava käe, et kõik tõrgeteta sujuks. Merejää ületus Vormsi poolt oli väga turvaline. Aaret otsisime ikka pikalt nullist ja kaugemalt. Lõpuks keskendusime nullist leitud vidinatele, kust me aga logiraamatut ei leidnud. Siiski leidsime võimaluse, et oma nimed kirja panna..

Sai tuldud jala ja paadiga, vahva aare, aitäh!

Jaa, ei olnud see mitte esimest korda, kui Seasaare külastus aruteluks kerkis. Aga nüüd jõudsime vormistamiseni. Neli inimest ajati kummipaati, mille auto katusel õnnega pooleks mere äärde toimetasime. Merekaardi järgi jäi meie marsruudile väike lõiguke veesügavusega üle meetri; suurem osa maast on ikkagi kõnnitav. Mis on tore, sest potentsiaalselt aeruvaba alusega kulub see variant marjaks ära.

Aardest sai enne selgelt mööda vaadatud ning seejärel logitud. Tänud peitjale, ilusale ilmale ja võõrustajatele

Nonii. Seda Seasaart oleme vahtinud ühe ja teise külje pealt nii saarelt kui paadilt Voosi kurgus. Seni pole aga olnud sobivat aega ega sõiduvahendit lõppu jõudmiseks. Sedapuhku resideerusime kuu aega Vormsil, sõbrad tulid külla ja Seasaar sai otsustavalt plaani võetud. Möödundõhtune ilmaennustus leebest tuulekesest osutus muidugi skämmiks, hommikul vaatas õuel mastis vastu lakkamatult horisontaalasendis olev lipp. Sõiduvahendiks üks sitanikerdisest kummipaat, mis alles eelõhtul ja samal hommikulgi kummiliimi ja ratta siselohviga parandatud. Mõistagi mootorita. Reisijate kogukaal 284 kg.
Startisime Norrby sadamas tugeva külgtuule saatel. Sinnasõit oli rohkete kursi korrigeerimistega, kuid siiski suhteliselt valutu, võttes aega ca pool tundi. Mis nüüd läks halvasti, oli asjaolu, et Seasaarel madalas rannikuvees liikuvast paadist maha hüpates suutsin elegantse kannahoobiga purustada ilmselt ajahambast puretud plastmassist aeru kinni hoidva detaili. Ok, tegeleb sellega hiljem. Aardeleid Seasaarel oli üsna sirgjooneline, aare heas korras. Jalutuskäik nagu teistelgi Vormsi lähilaidudel. Tagasi paadi juurde jõudes veits mäkgaiverdamist, köiest sai tekitatud ex tempore aeruhoidja ja asusime sarnase tuulega tagasiteele. Sooviga mitte habrast süsteemi kohe ära lõhkuda läbisime ca pool vahemaast jalgsi, paat käekõrval. Kui aga tundlikumad regioonid ohtu hakkasid sattuma, siis võtsime ajutise lahenduse kasutusse ning võib öelda, et õigesti tegime, kuna õige pisut enne tagasi Norrbysse jõudmist hakkas nüüd teine aer kiire terminaalse väsimise märke ilmutama. Lõppeks saime suhteliselt valutult Norrbys randutud. Mida siit kaasa võtta - ega ei teagi.
Igatahes peitjatele suur tänu, oli meeleolukas hommikupoolik.

Nagu Mihkel eespool kirjutas, siis kohale sai purjetatud Haapsalust, viimane ots randumiseks aerupaadiga. Oli tore retk, aitäh!

Haapsalust startisime purjekaga Meeri, pardal 7 inimest ja meeskond kaheses koosseisus. Tõttöelda esimene purjetamine, mis oli päris tore. Enne Seasaart saime nagu kombeks ühele kivile ka pihta, pärast mida lendas ankur üle parda. Dessant toimus aerupaadiga kahes vahetuses. Võrreldes tuulise merega oli saarel hoopis soe ja vaikne. Aarde leidmin läks sujuvalt, mida tähistasime piknikuga mererannas, õnneks oli üks roost vaba plats. Varsti oligi suund tagasi randa, kus ootas paat ja purjekas.

Oma kaheksa-aastase geokarjääri jooksul oleme väikesaartele ja laidudele jõudnud pigem vähe kui palju. Sobiva sõiduvahendi puudumisel oleme kasutanud võimalust liikuda üle jää, kuid siia laiule sel talvel ei jõudnud ega ka 2018.a. talvel kui paljud siin käisid.

Täna, külastades Vormsit ja Tjukat, tekkis idee vähemalt proovida ka Seasaare külastust ka selle aarde leidmist. Kuigi väljas oli põhjatuul ca 3m/s ja merel ikka lainetust veidi rohkem, kui soovinuksime, ajasime Norrby sadamas SUPi pöördesse ja suundusime katsumusele vastu. Kindluse mõttes olime kahekesi ühel laulal, mina topeltaeruga, Anna tavalise mõlaga. Meri ikka kõigutas ja loksutas parasjagu, aga õnnestus sättida end digonaalselt lainega ning see veidi stabiliseeris olukorda. Sadamast näitas aardeni 1,7km, siis tegelikult saime sõita 1,4km ja siis tuli veest välja ulatuv liivamadalik ja enne seda madal vesi, kus enam sõita ei saanud. Kokku läks selle 1,4km läbimiseks meil aega ca 17 minutit ja sinna jõudes oli pea märg. See aerutamine ja lainetega võitlemine oli päris tõsine ja väsitav töö ning tööd said erinevad lihased, sh näiteks reie- ja kõhulihased, kuna kogu aeg oli vaja end laua peal balansseerida.

Madalikult viimased sajad meetrid tuli jalutada, algul rannas, siis läbi pilliroo ja lõpuks veel metsas. Rõõm oli suur kui aardekarbi leidsime, pingutus tasus end ära. Kui tee peal muretsesime, et pastakas unus kaasa võtta, siis ka neid oli karbis mitu tükki, seega saime muretult nimed kirja.

Tagasitee oli vastupidine tulekuga, aga selle vahega, et nüüd oli tuul vastu. See tegi olukorra mõnevõrra raskemaks, aga mitte ületamatuks. Laine viskad pidevalt üle parda ja Anna, kes oli esikohal, oli sõidu lõpuks üsna märg. Sõudmine oli korralik ja väsitav trenn, nii olin ka mina lõpuks märg, aga see tulenes korralikust higistamiseks. Meel oli hea kui lõpuks sadamasse tagasi jõudsime. Nüüd sain ujuma minna, et end jahutada ja kleepuv keha puhtaks pesta. Kokku võttis me retk aega üks tund ja üks minut, seega läks isegi kiiremini, kui olin mõtteis ennustanud.

Oli täitsa mõnus seiklus, täname aarde eest!

Ägeda mereretke teine päev.

Startisime Rohuküla sadamast, võrreldes eilse Manilaiu ja Kihnu külastustega ootasid täna ees väikesaared ja laiud.

Kui Hobulaiule saime astuda puhta jalaga ja alles aarde juures võsas ragistada, siis Seasaarele jõudmine oli palju keerulisem. Kapten Mart sõidutas meid kalda lähedale, kus puhas merevesi muutus aga saare lähedal sõnnikulaadseks olluseks, millest läbi sumbates ootas ees kaugelt üle pea kõrguv pilliroomüür, viimane tundus veelgi hullem kui sõnnik, nii sumpasime mõnda aega piki kallast otsides kõige hõredamat paika, kust end läbi rammida.

Keset saart leidsime toreda sihi, mida mööda pärast aardeleidu oma paadi suunas jalutasime. Tüüpiline ju, läbi võsa ja muda aardeni, tagasi tipatapa normaalsetes oludes. Sõnnikune meri tuli siiski uuesti läbida, aga seekord palju meeldivamas järjekorras, sest paat ootas meid juba puhtas vees.

Aitäh peitjale. Meie vahva päev jätkub.

...

Üliäge ja meeldejääv mereretk: 3 päeva, 13 saart ja laidu, 30 kraadi sooja, päike ja vahva seltskond.
1. päev: Manilaid-> Kihnu
2. päev: Kihnu-> Rohuküla-> Hobulaid-> Seasaar-> Väike-Tjuka-> Tjuka-> Harilaid-> Heinlaid-> Saarnaki-> Hanikatsi-> Kõrgelaid
3. päev: Kõrgelaid-> Vareslaid-> Kesselaid

Piretilt ja Mardilt sain kutse merele minna. Ei siis teadnud ma täpsemalt kuhu ja mida, kohe vastasin jaatavalt. Mõni päev enne sõitu sain programmijuhilt Mardilt detailsema jutu. Oi-oi-oi, kui palju laidusid, kui palju avamerel sõitu. Tuleb minna, muidu ei tea, mis tuleb ja toimub. Seetõttu olime täna 14.juuli hommikul Kihnus. Eelmise päeva oli Mart oma programmiga ette näinud meile Manija ja Kihnu külastuse, enne kui Rohukülast kahepäevane reis laidudel alguse saab. Hommikul viie paiku Kihnus kuulsime müristamist. Enne kuute tuli suure kolinaga plekist katusele korraga palju vihma ja 06:06 oli see ajalugu. Päike lõõskas ja muru säras ja rattal sadula võis kuivaks lükata. Kunagi mingil ajal hommikul sõitsime Kihnust Munalaiu sadamasse ja Rohukülast startisime 12.10 suunaga Hobulaiule. Õues oli väga-väga palav. Merel sõitmise ajal tekkis õnneks tuulekest. Hobulaiule jõudsime 12.30. Põhja-tulepaagi lähistel kadakais käidud ja edasi Seasaarele. Hobulaiult start 12.48 ja Seasaare lähistele jõudsime 13.10. Enne adruplögast triipu nägime merepõhjas kaabli ka ära. Edasine oli nagu edasi lükatud kodune koolitöö. Mitte kuskilt ei tahtnud pilliroogu sisse põigata, lõpuks ikka läksime. Pilliroog kahte lehte ja enne võssi tuli kõrge nõgese rinne, mida jagus omakorda tükiks ajaks. Endiselt oli õues väga palav. Saarelt leidsime lõpuks ka oodatud kaablitrassi ja seda mööda saarelt ma ka lahkusime. Pilliroost, kui plöga maastikule olime jõudnud, nägime laevateel uhket vana purjekat. Seasaarelt startisime 14.00 ja Väike-Tjukale jõudsime 14.20. Tänud vahvatele kaaslastele.

13 saart ja laidu 3 päevaga 30-ne kraadises kuumuses. Teise päeva kolmas aardeleid (17/30). Teekonda paadiga alustasime Rohuküla sadamast ja olime jõudnud leida ka aarde Hobulaiul.

Nüüd siis oli kord järgmise laiu käes. Mart oskas iga kord laidudele lähenedes leida tee, kus oli kõige vähem kive ja sai kõige lähemale kuivale maale. Ta oli teinud eelnevalt kodutööd selles osas merekaartidega. Kohapeal toimus meil hea tiimitöö - kapten juhtis paati ja otsustas, minu käes oli ankur, et see kohe peale kapteni korraldust vette visata, Merle vaatas üle esiotsa, et ega kive pole silmapiiril paati ohustamas. Krista teadis aaretest kõike. Ankur oli vaja vette visata paadi taha, et vajadusel saaks paati mööda ankruköit tagasi tõmmata. Iga natukese aja tagant sai aer üle parda mere põhja pistetud. Kui vesi ulatus rohkem kui 10 cm üle aerulaba, siis võis tigukäigul paadiga edasi rühkida. Kui aga enam kui 10 cm üle laba vesi ei ulatunud, tuli paat seisata ja edasi juba jalgsi mööda vett laiuni kõndida.

Seasaare aare asus aga paadi randumiskohast hoopis teisel pool laidu ning sinna tuli minna mööda vett ümber saare ja alles siis oli mõttekas saare sisemusse murda. Kõigepealt pilliroog ja siis võsa. Päris laiu keskel oli mets hõredam ja pärast aardeleidu avastasime ka sihimoodi ala kuni paadini. Tagasi nagu teekond pargis. Tagasiteel paadini nägime merel suurt puust purjekat suurte mastidega eemalt mööda sõitmas. Oli ilus ja võimas. Ja üldse oli tunne nagu asuks kusagil väljaspool Eestit! :) Aitäh peitjatele!

Juba teine jalutuskäik läbi madala vee ühe päeva jooksul, tänud lahkele Norrby paadimehele.

Pärast Väike-Tjukat tulime viimase vahepeatusena siia. Kajakid pidime parkima kohta, kus enam vett polnud aga saareni oli veel julgelt üle kahesaja meetri.
Tegemist on Seasaarega, aga nende asemel oli näha hoopis märke hobustest. Huvitav, kas nad on siia Hobulaiult üle toodud? Hobuseid küll ei kohanud, küll aga juhatasid nende tehtud rajad meid kõrgematest takistustest mööda ja aardele lähemale. Hämmastav, et siin pole enam kui kaks aastat keegi logimas käinud.
Pärast logimist võtsime suuna taas mandrile. Kogu teekond mööda vett oli pea 17km pikk. Vett oli päris vähe, aga ilm oli soodne ja aktiivselt veedetud päev väga mõnus.

Kajakituuri viimaseks peatuseks jäi Seasaar. Tulime siia Väike-Tjuka saarelt. Reaalsuses algas saar palju varem, kui kaardi peal, nii et saime mitusada meetrit kuiva jalaga jalutada kaardi järgi meres. Jälgede järgi elavad sellel saarel hobused, kes olid korraliku pilliroost läbipääsemise raja meile üsna sobivasse kohta teinud. Peale aarde logimist jätkus retk Ulasaare ja mandri vahelise kanali suunas. Kokku koos Tjukadega saime sellise paraja 17km aerutamis ringi. Tänan peitmast.

Mõtlesin, et naudin mandripoolt vaadet Seasaarele, kuid see osutus võimatuks missiooniks. Isegi Heateo aardeni ei saanud autoga sõita, keelavat märki küll polnud aga kinnisest väravast ka läbi ei läinud. :(

Logi nagu kesklinnas, kiiresti ja vaata, et kellegile vahele ei jääks. Napilt jõudsin enne politsei saabumist.
Tänud peitjale!

Auto jäi tee äärde Vormsi nimelise betoonkestaga ehitise juurde, mille juurest otse mööda sihti sai läbi väikse rabaka mere äärde matkatud. Siin oli lahtine vesi. Väike põige roo vahelt välja ja jõudsime merele ja no peagi olimegi Seasaarel. Just- just oli logi kirja saanud, kui lähenes kaks ühesugust mootorsaani, kolme sõitjaga, kellel olid samasugused kiivrid, helkurvestid, justkui miskid ametnikud. Sõitsid meile lähemale ja nägin lugeda kirja saani peal, seal seisis: politsei? Küsimusi ei esitatud, nad sõitsid paetumata mööda kaablitrassi edasi. Hmm, kas me olime kolm kriminaali saarel? Edasi Väike-Tjuka saarele. Tänud peitjale.

Paarutasime autoga üle jää kohale ja tegime selle ära ;)

Tänud!

Kolmel neljast oli siin käimata. Meie Piiaga olime korduvalt sinnapoole pilku heitnud. Viimati siinsamas sadamas, kus me eelmisel aastal ööotsa sääski toitsime ja mina hommikupäikeses raamatulugemise ja kohvitassi vahele saart vaatasin. Vaid vähesed imetajad on leidnud tagasitee elu algtekkekeskonda (vaalad,delfiinid,hülged)). Enamik meist imetajatest hoiduvad targu veekeskonnast. Talvel on lugu teine. Siis ronib ka karu pea püsti üle jää Ruhnule ja mina otse Seasaarele. Kui saatmas on veel tore seltskond, siis võib ja ka lausa nina püsti ajada. Seasaare suunas kulges kaasmängurite sissetallatud rada, mingil põhjusel olid teised oma kulu just kõigepaksemasse lumme rajanud. Sellel rajal tuli üksjagu jõudu kulutada lumes tagasiandvate ja vähem edasiviivate sammude peale, seega hakkasime peagi haakidega jääpinnase peal kulgema. Tagasiteel mõistsime, et jäätee polegi 24/7 avatud ja praam lõpetab ka peagi tegevuse, aga midagi oli siin saarem vajalik veel leida, siis asendasime lonkimise kiirkõnniga. Tänan peitjat ja seltskonda.

Ilusa ilmaga otsustasime nats lihaseid pingutada, läksime suuskadega. Aare tuli kergelt, kuigi Kaupo jäljed ammu kadunud. Tagasiteele asutades saabus järgmine võistkond, tegelikult me teadsime, et Mari ja Sirja tulevad poiste ja saanidega. Avaldasime "pahameelt", et nii pole aus jne Meie nii palju vaeva näinud ja higi valanud, nemad aga ainult tirts ja kohal :D Pärast kohtusime saarel veel mitmel korral. Aga see, mis saare peal toimus, ei ole mina läbi ajaloo küll näinud. See meeletu autode voorimine oli küll karm. Terve päeva jooksul nägin ainult ühte kohalikku, teised istusid vist tubades.

Selline plaanitud reis siis. Algas väga hästi , kohe nii hästi, et üks tundmatu pea-laiali-otsas tädi suutis mu autole maja ees sisse tagurdada. Sinna kulus hulk aega ja see tuli pärast hoopis "sabas" veeta. Aga mis sa teed. Kaugemalt saabujad olid õnneks enne kohal ja aitasid pisut aega kokku hoida. Suuremale saarele saime kergesti kui juba jääteele pääsesime. Siis kiiresti Seasaarele lähimasse maismaapunkti ja jalutama. Muidugi meie kiirus oli professionaalidega võrreldes kehvakene .....pidid pidevalt meie järgi ootama ja kannatama :) Kõigest hoolimata jõudsime kogu kambaga üheskoos saarele ja leidsime kenasti aarde ka. Isegi logimine oli juba aja kokkuhoiu mõttes tehtud :) Tagasiteel väsis Andreas pisut ära ja tema siis lonkiski tagareas suuremale saarele tagasi. Aga viieaastasele on selline matk paras päevakoormus. Väga ilus ilm oli ja tore matk ja seltskond. Aitähh peitjatele ja kaaslastele. Siit läks siis edasi töö sektsioonides - kes mis eesmärki püüdma oli tulnud. Pool seltskonda Hobulaiule , pool mööda Vormsit senitundmatuid kohti uurima ja tiirutama. Aitähh

Väga lahe saanisõit oli! Mis siin muud öelda. See tegi selle aarde otsimise eriti nauditavaks. Ei saanud väga arugi, kas maal või merel. Kõik üks valge väli. Tore oli Vanda ja Tarvoga kohtuda, kui me just saarele olime jõudmas. Suured tänud peitjale.

Hommikul ilmateenistuse jääkaarti vaadates oli imestus suur - tore, et nad ka päevaseid aardeotsimissoovitusi jagavad, aga kahju, et mul selle soovitusega miskit peale hakata ei ole. Tuli ikka kokkulepetest kinni pidada ja rahvamatkale minna.

Algus oli nagu, maitea, Tlnas. Tunnike ootamist sabas ja juba saimegi jääteele vurada. Vormsi oli täis, Hullos tuterdasid tibid kesktänaval ja takistasid liiklust, Saxby tuletorni parkla ajas üle, maanteekraavid olid korralikult järgi katsetatud ja liiklus oli umbes ja tihe. Tegime lihtsalt, parkisime end Norby sadamasse ära, võtsime suusajälje üles ja vedasime end kohale. Hea lihtne minna, ikkagi päeva kolmas külastus juba sel aardel. Pärast logiraamatust oli hea vaadata, et kes tuli kust ja kellega. Meist veel jäi aare kenasti korda.

No ja siis tagasi. Suure massiga minnes oli liikumiskiirus ebaühtlane ja see maksis kenasti kätte. Lõpuks jõudsime päris viimase autona vist jääteele, enne kui kell kukkus. Kontroll on seal karm, hilinejaid juba oodati.

Aga matka eest tänud!

Küll on mõnus kui ise ei pea rühkima higipull otsaees ja saab lahedalt mootorsaaniga mööda jääd kimada. Jääväli oli tihedalt saanijälgi täis ja vähe jäi puudu, et ma oleks sinna ka oma autojäljed teinud. :D Igal pool oli näha talverõõmude nautijaid ja kahe sellisega kohtusime ka siin. Vanda ja Tarvo olid just aarde loginud ja asutasid suuskadel tagasiteele kui meie kohale jõudsime. Tore kohtumine oli ja lahe päev Vormsil. Tänan.

Meeli ütles Jalutaja logis hästi: "Jäägem ikka eestlasteks ning kasutagem nelja aastaaja poolt pakutavat mõnusalt mitmekülgselt." Soomekelguga on palju lahedam mere peal sõita, aga kuna hetkel on paks lumi merel, siis peab suusatama. Suvel plaanin võimalikult palju aardeid ujudes võtta, aga siine vööni vesi ei paku huvi. Hobulaid aga liiga kaugel.

Hobulaiult hakkasin mööda Arvo jälgi sõitma. Ei pidanud gpsi jälgima, ainult tuimalt sõitma. Kui jõudsin Vormsi lähedale oli kõht tühi ja joogijanu. Kaasas olid ainult telefon, gps ja pastakas, et sõit oleks võimalikult kiire. Sõites oli hea olla, aga seisma jäädes oli kohe tunda külma tuult niiskel seljal. Seetõttu jäin ainult paar korda seisma kinnaste ja mütsi kohendamiseks. Lõpuks kohale jõudest tundus, nagu oleks tundide viisi suusatanud, tegelikult kulus Hobulaiult tulekuks 50min. Sõitsin adru ja lumevalli peale, võtsin suusad jalast ja vajusin kohe sääreni lumme. Jalgsi ei kandnud üldse, suuskadel ei vajunud üldse. Läksin ilma gpsita Arvo jälgedes aardeni, mis lumega kergesti leitav (miks küll nii paljudel aaretel lumega leitavuse sildid puudu). Saare peal tuult ei olnud, aga ega tahtnud seal kaua olla, seisma jäädes hakkas külm. Enne Arvot oli huvitav logi: "Käime kord aastas Seasaarel tsivilisatsioonist puhkamas. Aarde leidsime kogemata küttepuid kogudes." Oleks väga tahtnud voodisse pikali heita, mitte väsinuna suusatama hakata. Esimesed paar kilomeetrit tulid raskelt, jõudu oli vähe ja külm tuul puhus vastu. Sõitsin jalutaja tempos uisku. Olukord andis hästi tunda, et füüsilist vastupidavust ei ole ja sellise põhja pealt küll NKT-l rattaga ei lammuta. Tuleb kiiremas korras treenima hakata, et suvel tuuritada jaksaks. Mida aeg edasi, seda kergemaks läks, küll mitte kergeks, aga kergemaks. Saarte lähedal on lund rohkem, keset merd aga vähem. Siiski natuke vajub suusk lume sisse ja pole nagu päris suusarajal. Meetrid vähenesid uskumatult aeglaselt, justkui oleks seal roomanud. Maa tundus väga lähedal, aga gps näitas veel 2km. Ootasin juba, et saaks need suusad lõpuks jalast, niipea neid alla ei paneks. Kunagi lõpuks jõudsin autoni, kus ootas külm vesi joomiseks. Vahetasin riided ja läksin Haapsalus tuuritajatele appi. 3 tundi kulus 20km tuuri peale. Vormsilt saaks palju lühemalt need kaks aaret võtta, aga saarele minek ja tulek võtaks rohkem aega.