Sooämblik

See aare ei räägi rabades ja soodes elavast peletises Sooämblik ehk ametliku nimega hiidämblik (Dolomedes fimbriatus) on üks Eesti suurimaid ja silmapaistvamaid ämblikulaadseid. Ta kuulub hiidämbliklaste (Pisauridae) sugukonda ning on tihedalt seotud veekogude ja niiskete elupaikadega, vaid õnne toovast ja kaitsvast olevusest.

Paljud indiaani hõimud teevad unenäopüüdjaid, mis meenutavad ämblikuvõrku, ja mõned kasutavad neid kodu kaitseks. Mõningates üleskirjutustes mainitakse Ojibwe ehk Anishinaabe traditsiooni. Nende unenäopüüdja algne idee ei olnud lihtsalt ilus dekoratsioon, vaid ämblikuvõrku jäljendav kaitsevõrk. Seda seostati Asibikaashiga ehk Ämbliknaisega, kes kaitses lapsi. Kui inimesed laiali rändasid ja ta ei jõudnud enam iga lapse juurde, hakkasid emad ja vanaemad tema kaitsvat võrku jäljendama.

Iirimaa rahvapärimuses on samuti lugusid, kus ämblikuvõrk päästab või kaitseb inimest. Samas on seal ka vastupidiseid uskumusi – näiteks võis ämbliku nägemine teatud kellaajal tähendada halba või head õnne.

Eestis on samuti selliseid uskumusi. Näiteks Järvamaal usuti, et kui pärast lõikust istuti vihule ja ämblik tuli vihu alla, tähendas see head loomaõnne. Samuti usuti, et kui ämblik tuleb riiete peale, saadakse hea sõbraga kokku.

Mina isiklikult usun, et ämblik on õnn tooja ja kaitsja. Näiteks usun mina, et halb energia jääb võrku kinni ning muudab selle halliks või mustaks. See tuleb siis kiiremas korras ära koristada. Puhas võrk ei paista välja ning on hea märk, et kodus on kõik korras.

Minu vanaema jällegi ütles, et kui ämblikuvõrgud on laes, siis majas on laisk perenaine.

Mida sina usud või ei usu? Pole vaja öelda, et „jube kole elukas see ämblik”. Aga kui see sul tuju paremaks teeb, siis ütle ikka.