Tipu aare

Väike seikluslik matk mäe tippu aaret otsima. Veidi siblisime ringi ja otsisime siit ja sealt ning lõpuks ka leidsime, täiesti kena geokuhja alt. Korjasime ka lilli ja ootasime eksinud kaaslast järgi. Tänud aarde eest.

Tee tippu oli rahulik, kõrvalolev raielank on juba omajagu täis kasvanud. Maastiku nõod ja künkad omajagu kaugustesse paistmas. Kohapeal sai ka piirkonna orienteerumiskaart lahti haaratud. Torni juures lainetas piibelehemeri, hiljem tagasi suundudes sai kimbuke ka kaasa korjatud. Torn sarnaselt aarde vanusele juba üsna väeti, üles seekord ei läinud. Veidi otsimise peale avaldas ka aare end. Mõnus minimatk :)

Kunagi ammu sai korra mõeldud siia tulla, kuid päris rasedana koos koera, laste ning veel lumise ajaga - oleks see ettevõtmine olnud katastroof. Täna olid tingimused lausa nii head, et nalja pärast sai lausa vale mäe otsa ronitud. Siis sealt alla ning uuesti üles. Exe vahepeal juba otsustas streikima hakata, kuid peale mõnedkümned meetrid sülesolekut, tärkas temas sisemine kiskja ning pidas uuesti aardeni ning tagasi autoni siiski vastu. Lõpus läks aega aega. Lõpuks siiski sain logidest koordinaadi ning täpselt õigel ajal, sest just siis hakkas vihma kallama. Aitäh! EVEJ

Leitud. Väga ilus ja kõrge koht, hea vaade!
Koordinaadid on jah pigem
N 58° 09.314' E 026° 52.607'

Aitäh!

Ilus koht, leitud ja korras.

Soovitame.

Läksin torni ka, pidas. Aitäh!

Leitud. Aitäh!

Vanake oli kauaks ripakile jäänud. Arvasin, et mingi ilge võss, tegelikult viis kena rada aardeni. Ja geokuhi oli ka eemalt märgatav. Aitäh aarde eest!

Seda vanakest ei saa küll teel Põlvasse külastamata jätta. Vanakooli peidikuna siiski uskumatult kerge leid. Jah, torni küll ei julgeks enam minna, see-eest oli kaunis vaade juba siia jalutades. Aitäh, kes aaret veel elus hoiavad!

Hommikuse kevadise päikesetõusu jaoks parim paik. Aitäh!

Lõunapoolsete mägede vallutamist alustasime Tipu aardega. Huvitav, et see aare pole mulle kunagi varasemalt aardetrippide päevakavasse sattunud, onju tegemist päris vana aardega. See-eest sobis ta tänasesse "mägede"-päeva suurepäraselt. Mööda rada kohale ja sama rada pidi tagasi. Eks koordinaadid on ka ajas täpsemaks muutunud, nii on selliste võsaaarete leidmine tänasel päeval lihtsam kui vanasti.

Tippu läksime mööda rada.Torn on päris õnnetu seal.Aitäh!

Pärast eelmise aasta ebaõnnestumist, kuna olime liigselt kinni nullis ning üldiselt vähese kogemuse tõttu oli täna lihtne leid, kuid sääski oli julmalt.

Tänud aarde eest!

Koordinaadid pigem N 58° 09.314' E 026° 52.607'

Hommikune jalutuskäik lähima aardeni. Raielangilt avanes avar vaade kaugustesse ja osaliselt udusse mattunud maastik mõjus pisut müstiliselt. Peale logimist tagasi tulles oli päike juba nii palju kõrgemale tõusnud, et värvid said selgemaks, kuid salapära hakkas kaduma.

Tänan peitmast.

Korduvkülastus 20 aastat tagasi leitud aarde juurde.

Rühkisime tippu ja mul polnud enam õrna mälestustki sellest kohast. Torni "parim enne" oli möödas ja kõrgustesse enam ronida ei saanud. Küll aga sai hulka aega mööda võsa tiirutatud, et aaret leida. Käisime korduvalt kõik sissetallatud rajad läbi aga ei midagi. Lõpuks sai aare leitud palju nähtavamast kohast muljetavaldava geokuhja alt. Ei tea, kas on aare ajaga nihkunud aga koordinaatidest on ta ikka üsna palju eemal. Suur rõõm oli näha konteineris ka algset logiraamatut ja sealt lugeda ka enda 20-aasta tagust logi. Ka natuke värskem logiraamat oli täis kirjutatud, seega jätsime konteinerisse täiesti uue logiraamatu.

Leitud. Aitäh!

Väärikas eas tegelane mõningase tuhnimise peale noorema pilgu läbi leitud. Aare korras. Aitäh peitjale!

Üks vanake jälle logitud, täname!

Öine jahedus hakkas päikse ees taanduma ja väike tipuvallutus ajas enesetunde mõnusalt soojaks. Kena vanake. Täname!

Leitud, logitud, tänan!

Pärast väikest jalutuskäiku leidsime endid tõesti ilusa kõrge koha pealt. Aitäh!

Tee oli offroadi tee. Ja sel ajal,kui me aaret otsisime, tulidki offroadi mehed oma nr pildistama, 182 nimelt.
Otsisime siis kähku aarde üles, et mitte vastutulijatele ette jääda.
Tänud

Üks vanemaid leidmata aardeid. Kalpsasin läbi satikaparve kohale ja navigeerisin end nulli. Sealt ei leidnud midagi ning logidest nähtus, et ega ei leiagi. Tükk aega otsisin, kuid tulemusteta. Alles siis, kui ära hakkasin minema, nägin täiesti juhuslikult otsitava kaant ja sain siiski logida. Koba peale leitud, aga vähemalt leitud.

See juba lapsepõlvest igati tuttav korilusmets muidu, aga selle torni juurde pole kunagi sattunud. Tore koht. Jõudsin siia, vaatasin peitmise aega, siis mädand vaatlustorni ja mõtlesin kõigepealt pikalt järgi, et kas on ikka vaja seda topsi otsida. Koputasin postid ja põiktalad üle ja arvasin, et peaaegu kannatab küll. Tegelikult polnud vajagi ronida. Topsik on nullist mõni meeter eemal. Kuiv ja korras, aitäh peitjatele.

Päeva lõpetuseks kerge võsas ronimine ka. Tagasi läksin siis mööda teed, tänud.

Aitäh ilusa matka eest. Arvasime, et torn on kõrgem. Ilus vaade oli küll seal. Aare tuli pikal otsimisel.

Kahju , et tipus olev vaatetorn on lagunenud . Sealt oleks saanud kindlasti väga kena vaate .

Tükk aega valdas mind täielik geopimedus ja aaret märkasin alles siis kui otsustasin edasi liikuda. Tuleb nentida, et olen ikkagi gps-ist rikutud, oma gps-i eelse geopeitusperioodi ajal oleks see leid tulnud palju kergemalt, sest poleks nii palju koordinaadis kinni olnud vaid oleks päriselt ümbrust ka vaadanud :)

Kui meie Auto ohvri juurde jõudsime, siis polnud seal kedagi. Vaatasime seal korra ringi ja seadsime sammud Tipu poole. Enda arvates vähemalt. Üritasime minna mööda põrgurada, aga no väga palju lähemalt sealt ei jõudnud. Kui oma vea avastasime, siis õnneks leidsime täitsa mõistliku raja tippu.

Tipus läks hulk võhma sellele, et noorgeopeitureid lepitada ja lohutada. Ma ei julgenud neil lasta samas paiknevasse päevinäinud vaatetorni ronida, tundus tiba liiga lagunenud. Samuti ei jätkunud aarde piisavalt nänni kõigi nägude jaoks ja kui enamasti see pole probleem, siis seekord miskipärast oli kõigil hirmus nänniisu.

Tagasi tulles mõtlesin, et lõikame. Ei tahtnud matkaraja megatõusu ja megalangust uuesti läbi teha. Haa-haa-haa. Õnneks oli Auto ohver millele suund võtta, muidu ma kolaksin seal küngaste vahel vist siiamaani. Tagasiteel leidsime lageraie ja raiutud alalt kitse jäljed. Ja Auto ohvri juurest leidsime mugude seltskonna ja lisaks meie geomobiilile veel 3 neljarattalist? Selline tunne, et oled üksi metsas ja siis satud keset laulupidu :)

Aitäh aarde eest! Mitte elusees ei oleks sellele kaunile sinililledest ja ülastest kirjatud künkale muidu sattunud.