Tule saarele sa - Nava

Vana logivõla likvideerimine -
Üldiselt nii oligi, et siinsamas lõkkekohas me ka öö veetsime. Võib tõdeda, et liiga palju just siin külastajaid ei käi. Eks kui selle jõe peal ikkagi mootorsõidukitega liikumine on keelatud, siis siia lõkkeplatsi on ju müstiliselt palju kilomeetreid, mida aerutada. Aga meil oli kanuu, matk kestis 2 päeva ja eesmärk oligi võimalikult eraldatud aardeid noppida.

See vana kõrtsikoht on ilgelt äge. Jäljed maastikul näitavad ikka päris palju ette ära, kuidas paiknesid hooned jne. Ja tõesti võimas kompleks siin olnud. Imetlusväärne, et nii isoleeritud kohas suudeti selliseid komplekse üles ehitada. Aitäh siia juhatamast.

Eri jõeharude ääres olnud aarded said eelmisel päeval kanuuga võetud, ööbisime Tammemäe künka lõkkekohas ning hommikul väike matk läbi sookaasiku oli walk-in-the park võrreldes nende vägitükkidega, mis siin eelnevad leidjad on korraldanud. Leid oli lihtne, aga müstiline oli näiteks kunagise talikõrtsi moodulkorsten või siis meistrite kätetöö paekivi seintega maakeldri ehitusel. Tõesti müstiline koht, kuhu ilma geopeituseta siin elus ei sattuks. Kahjuks sain selle lühikese rinnuni rohu sees käidud retkega ka puugihammustuse. Aitäh peitjale!

Nava saarel käidud.

Selleks ajaks olime juba nii palju raba ja monstrummaastikku saanud, et iga 100m tagant kõlav teavitus, kui palju on aardeni veel jäänud, oli pea ainus, mille najale oma tahtejõu ehitasin. Samas, mul polnud häda miskit, aga kilomeetreid kilpkonnadena SUP-i seljas kandnud poistest oli küll kahju.

Õnneks ei tulnud SUP-i mitte meelelahutuseks kaasas kanda, vaid läks ikka asja ette. Erinevalt ,,Hirmu lastest" ei lõppenud siin ookeaniületus totaalse fopaaga ja eneseväärikus ei uppunudki igaveseks ajaks kuhugi mutta.

Kui peale suuremaid ponnistusi lõpuks aardeni hakkasime jõudma, siis panin telefonist üürgama teemakohase ,,TULE SAARELE SAAAAA, TULE SAARELE SAAA". Ja selle saatel jõudsime lõpuks aardeni. Kiire logimisprotseduur, kiire õunaraks ja kiiresti edasi.

Saarele siis saarele. Saarele minekuks oli meil ju lausa oma "laev" kaasas mida saime tublisti kilomeetreid kippkonna kombel seljas tassida. Sellist raba võsamatka ja veel sellise kandamiga polegi varem teinud. Aga lõpp hea kõik hea ja jõudsime ju isegi ühes tükis autoni tagasi. Nulli lähistel tekkis omajagu küsimusi et kes siin muru niitmas käinud oli ja veel kuidas ta siia pääsenud oli. Omamoodi pärl oli leida paralleelkonteiner aastast 2008 matkasellide sissekondega teekonnast ja oludest. Ja taaskord kohalikel õunadel heamaitsta. Väljast nägid üsna trõõstitud välja aga seest viisakad ja peale sellist matka maitsesid nagu maailma parimad õunad :P Uudistasime veel nac varemeid ja põllutööriistade jäänuseid ning viimane matka osa autoni võis alata. Aitähhid peitjale. Taaskord koht kuhu ilma geopeituseta poleks arvatavasti kunagi sattunud

Rabamatka päev koos suurepärase seltskonnaga, kellega võib igas soos ja võsas olla ikka tore;). Rabas vantsimise kilomeetreid oli juba kogunenud, kuid mitte nii palju nagu maastikku arvestades tundus, "feels like" kilomeetreid võinuks vähemalt kolmekordsena pakkuda ;D. Kohale jõudes pani imestama, et sellises kohas ümbrus kõik värskelt hooldatud, tegime pakkumisi, kes või miks, aga ilmselgelt õiget vastust ei teadnud. Käisime kartulisalves logimas ja põnev avastus oli ka teine konteiner, kuhu keegi oma seikluse oli jäädvustanud.

Oli tore, paras koormus, aga kambaga tunduvad sellised retked alati palju lihtsamad.

Aitäh!

Minu kauem leidmata aarete edetabeli viies koht. Palju olen siia tulekut mõelnud, nüüd sai võimsa kambaga see ära tehtud. Matk ei olnud kerge, pidevad põlvetõsted, aga ära tegime ja kohale jõudsime. Väsimuse tõttu soovinuks muidugi kopterit endale järele, aga pidime tagasi vantsima autoni. Igal juhul võimas koht on olnud ja kuidas nad ikkagi siin heina niidavad ?!?

Pole just drive -in aare, aga ei midagi võimatut. Hoolimata sellest, et tänases päeval oli meil kogunenud üksjagu kilomeetreid, oli veel jaksu ka seda kohta külastada. Pohlasid sai tee peal piisavalt palju põske pistetud, nii et lõpuks olin ma neist küllastunud.Kohale jõudes imestasime, et koht puhta niidetud. Tõesti kellel seda hooldust sellises kohas vaja on, jäi küll selgusetuks. Otsimine ise kulges libedalt. Lisaks aardele, leidsime üles ka kohaliku pudeliposti, mis küllosaliselt loetamatuks oli pleekinud, aga põnevust pakkus see siiski. Ka loodus kostitas meid õuntega, mis küll väljast kõige ahvatlemad välja ei pasitnud, aga sisult ilusad ja maitsvad ka takkaotsa. Peab ka ära mainima, et loodus hoidis meid veelgi. Terve päeva kõiki neid kilomeetreid läbides oli olnud kuiv ja tuulevaikne ilm, alles autode juurde tagasi jõudes hakkas vihma sadama.

Väga meeleolukas ja rahuldust pakkuv matk oli. Tänud

Tallinnast käru sappa ja kanuud peale võtma. Sealt välja valitud sillani ja vette. Jõgi oli lai ja suhteliselt puhas. Ilm oli päikesepaisteline ja mitte ainsatki putukat. Sõit kulges mõnusalt. Randusime aardega kohakuti ja läbi metsa saarele. Nimed kirjas, ümbrus uudistatud ja jõele tagasi.
Tänud aarde eest.

Aitäh aarde eest!

Kuna Sinijärvel oli liikumispiirang peal, siis planeeritud süstamatk mööda kanalit, järve ja jõge aardeni jäi ära. Selle asemel ületasime kanali hoopis Sinijärve telkimiskoha juurest jalgsi ning lähenesime aardele mööda taliteed. Üpris lihtne matk oli nii rabas kui lagendikul, vaid aarde lähedal pidi natukene nõgeseid vältima.

Plaanisime Sinijärve ääres ööbida ja järgmisel hommikul kajakkidega kohale aerutada. Kohale jõudes oli aga väljas veel piisavalt valge ja kaarti uurides selgus, et järv veel paar nädalat vaid lindude ja kalade päralt. Peale väikest piknikku otsustasime hoopis õhtuse retke teha. Kärestik sobis suurepäraselt Räägu kanali ületamiseks ja talitee viis sobivas suunas. Raba ületades mingil hetkel panin kummikud jalga, kuigi Marko sai edukalt ka matkakestidega hakkama. Soosaarele jõudmine jalgsi osutus üle ootuste lihtsaks, ainult tagasi teel andis veidi tunda, et tegelikult juba pikk päev seljataga. Seda suurem oli rõõm, et uuesti kärestikust läbi sumamise järel oli võimalus kohe siruli visata ja üsna pea ka unele jääda.

Tänan peitmast.

Plaan Navale tulla oli mõlkunud juba mõnda aega. Suvel soojaga rappa ei kipu, talvel ja kevadel tundus kahtlane see kraaviületuse osa ja nii jäigi ideaalseks ajaks sügis. Lootsime, et kuiv suvi on siingi loodusele mõju avaldanud ja pääseme lihtsa vaevaga raba peale.

Esimese emotsiooni sai tegelikult juba sellest kanaliäärsest 6,6 km pikkusest teelõigust, mille läbimiseks kulus autoga ligi 30 min. Liikuda sai vaid teokiirusel, et kõikidest veeaukudest, roobastest ja kopraurgudest ikka terve autoga üle või mööda pääseda. RMK puhkekohas oli autosid rohkem, tundus, et mingi suurem seltskond alustas seal oma hommikut. Meie tegime kohe eelluure vee äärde ja kõige hullem see vaatepilt polnudki. Paistis, et kummikutega saab ilusti üle kivide teisele kaldale. Võtsime toetuseks ka mõned kepid ja üsna lihtsalt olimegi rabas. Seal sammusime kaardil nähtud taliteele ja alles natuke vesisemale rabale jõudes panime ka räätsad alla. Võib-olla oleks astumise kohti valides saanud praegu ka ilma, aga mõnus oli räätsadega turvaliselt üle õõtsikute jalutada. Päike piilus ka natuke pilve tagant ja mõnusat rabaõhku sisse hingates vähenes vahemaa aardega jõudsalt. Saarele jõudes jätsime räätsad suure kuuse alla ootama ja liikusime mööda kõrge ja märja rohuga lagedaid alasid sihtmärgi poole. Tundus, et keset seda lagendikku oli rohelus õige võimas ja tegime väikese kaare metsa serva, et väiksemast dzunglist peaks end läbi suruma.

Kunagisse talukohta jõudes hakkas eemalt juba silma ilusate roosapõsksete õuntega viljapuu. Alumistelt okstelt olid metsloomad kogu saagi juba korjanud, kuid saime vähe kõrgemalt omale mõned õunad maitsmiseks. Väga mahlased ja natuke hapukad, täitsa nagu vana-aja õunad ikka. Väga mõnus tervitusamps oli see igatahes. Seejärel turnisime natuke majavaremetel, vaatasime, mis veel järgi jäänud on ja siis läksime otsisime ka aardekarbi. Logiraamatus hakkas silma selle aasta kevadel kirja pandud ülipikk kolmel lehel olev logi kellegi Tiidu poolt, kes juba mitmendat korda seal käimas ja kellel väga kirjanduslik sissekanne. Lugesime selle läbi ja panime mõned read enda emotsioonidest.

Tagasiteel tegime mõned pikemad peatused rabas, sest lihtsalt polnud võimalik nendest punastest jõhvikatest mööduda. Korjasime väikese talvise vitamiinivaru endalegi. Nautisime aeglasel liikumisel rabas olekut täiega ja tagasi autode juurde jõudsime täpselt 2,5 tunni pärast. Lõkkekohas oli nüüd vaikus, vaatasime seal natuke ringi, uudistasime järve ja oligi aeg tagasi tsivilisatsiooni liikuda.

Ülilahe sügispäev koos mõnusate kaaslastega ilusas värvilises rabas. Aitäh peitjatele, et sellisele matkale meid kutsusite!

Tegin kiire põike rabasse naastes Tartust Tallinna. Länesin kanbali poolt kust sai kummikutega kenasti kuiva jalaga üle kärestikulisa koha jalutada. Edasi mööda taliteed aardeni ja tagasi.

Tänud väga ägeda matka eest!

Seda aaret olen juba oma 5 aastat silmas pidanud. Mul oli tekkinud arvamus et sinna jõudmine on raskem kui Frodol Mordori läbimine Turamamäeni. Õnneks võttis Piia orgunni ohjad enda kätte ja isegi etteantud parklani suutis oma labroga sõita. Alguses oli meil ülbust praalida jalatsite suhtes, kes vistkas kummikud veetakistuse järel rabasse kes kõndis kummikuga edasi. Enamus jalgealust oli kandev , seega jäi aega nii mõtiskluteks kui juttudeks, kui ka sõnamängudeks. Näiteks meenutas Piia oma viimast Pärnus joodud kokteili nimega RED RUM. Mina soovitasin siis kokteili tegeliku olemuse teadasaamiseks lugeda seda tagant ettepoole. Nõustun kaaslastega et kulgemise emotsinaalseim hetk oli logiraamatust pika logi lugemine ja enda tookordsesse aprillikuusse mõtlemine.
Kardetud orke täis Mordori asemel kogesin pigem kulgu imelises Rivendellis. Aitäh

Kui Piia käis reedel välja idee, et võiks millalgi Navale minna/tulla, siis me pakkusime omalt poolt, et miks mitte kohe homme (ehk siis täna, laupäeval). Nii oligi plaan koos ja hommikul me siin juba olimegi. Olime kodus muidugi vaadanud pilte täpselt nädal varem toimunud matkaretkest ning nägime, et siis oli emake Maa kohati väga ablas matkajaid endasse tõmbama. Vahepeal oli aga nädala jagu ilusaid miinuskraade olnud ning see oli vesi meie veskile.

Tegelikult algas see ilus retk juba suure tee pealt ehk Mirdi aarde juurest ära keerates sellele kanaliäärsele teele. Võisime vaid ette kujutada, milline see tee oli nädal tagasi või üldse mudasel ajal. Nüüd oli aga ilmataat kõik lombid pealt kinni kaanetanud ja tee oli täitsa lihtsasti kulgetav ka üsna madala autoga. Kui algul teadsin, et seda teed on umbes 5 km, siis tegelikult oli 6,8!

Teine vaatepilt, mis tegi headmeelt oli mööda sedasama kanaliäärset teed mööda kulgedes, olid märgid jäätunud kanalist. Nimelt oli näha, et kanal oli algselt jäätunud umbes 40-50 cm kõrgemal ning seejärel oli veetase nii palju alanenud. See aga tähendas, et kanalist ja kärestikust ülepääs ei tohiks keeruline olla.

Nii oligi. Kuigi kärestikus vesi vulises ja päris matkajalatsiga üle ei pääsenud, aga kummikuga polnud mingi probleem. Teisel kaldal siis mõni vahetas kummikud matkakate vastu, mõni tegi aga matka kummikus ära. Kogu raba oli tahe, ei mingit probleemi, ei mingit vajumist. Selline mõnus jalutuskäik. Pean ennast kordama, et ideaalilähedane: maapind tahe, lund ei ole, putukaid ka ei ole. Nii saigi meil see ca viiekilomeetrine retk laisalt tehtud umbes 1,5 tunniga. Võiks öelda, et kogu retke meeleolukaim hetk oli hoopis logiraamatust loetud pikem logi Jüri poolt. Nimelt oli Jüri leidnud karbi juhuslikult ning vaimustatuina looduse häältest eemal linnakärast oli päris huvitavaid mõtteid ritta seadnud.

Täname kutsumast, täname aarde eest!

Tänud.

Viimasest rabamatkast oligi juba natuke palju aega möödas ning otsustasime Nava saart külastada. Päev enne õhtul tegid Margus ja Kristjan kuiva trenni, et välja selgitada parim variant köiega jõe ületamiseks. Mina seisin rohkem niisama kõrval, kontrollisin ja hindasin olukorda. Oli edukaid ja mitte nii edukaid katsetusi, kuid lõpuks jäid ikkagi otsad lahtiseks ja otsustasime kohapeal lahenduse üle järele mõelda.

Parklasse saabudes tervitas meid massiliselt autosid ja veel rohkem jahimehi – vaatasid nemad meid kui tulnukaid ja eks vastupidi ka, kuid õnneks saime sõbralikult ühisel mängumaal jutule. Veetakistuse ületamiseks olid jahimehed risti üle jõe redeli paigutanud ning kasutasime soodsat võimalust lahkelt ära. Kuna suusailm on olnud kehv ja alles nädal tagasi olime Soomaal kõrgemapoolset veetaset kogenud, siis igaks petteks küsisin Mikilt räätsad laenuks, aga lõpuks sai nendele lestadele lihtsalt seljas rabaekskursioon tehtud, pinnast nad ei puutunudki. Kohati oli jalgealune täiesti kivikõva ja mõnes teises kohas täheldasime paksemat jäist koorikut, mis kergelt läbi vajus, kuid ei midagi katastroofilist.

Saarele jõudes jätsime üleliigse koorma esimese ettejuhtuva puu alla ning asusime S-kujulisi rajakesi tammuma. Nullile lähenedes unustasin aarde sootuks, sest mind köitsid põnevalt sammaldunud puud – nagu kuskilt muinasjutu filmist välja lõigatud :) Samal ajal kui fotografeerimisega tegelesin, oli Airi juba nimed kirja pannud. Peale seda tegin veel majale tiiru peale ning jätkasime kerge lõunapausiga… Mis siis, et kõht polnudki veel üldse tühjaks läinud, sest matk osutus üle ootuste lihtsaks. Või nagu Airi kommenteeris: „Puhatu raba kõrval oli see nagu lumme kusta!“ :D

Tagasiteel juhtus lõpuks kauaoodatud äpardus ja vähemalt üks meist vajus sohu :P Õnneks oli selleks Kristjan, kes oli nagu tellitult Marguse kahlakad selga tõmmanud ning seetõttu erilisi kahjusid ei kannatanud. Parklasse tagasi jõudes olid jahimehed ootel – lobisesid, keetsid suppi ning ootasid, et metsast põder välja toodaks. No ja kui see hetk lõpuks käes oli… Issver-sussver milline kari oranžide vestidega tüüpe metsavahelt voorima hakkas. Uskumatu. Kui mälu ei peta, siis nad kelgutasid oma saaki läbi raba ligi 1.5 kilomeetrit. Vägev!

Boonuseks visati meile näppu latt värsket põdravorsti ning pakuti soojendavat suppi. Sellest viimasest siiski loobusime, tänasime ja jätkasime teekonda. Aitäh teile geosõbrad – just selliste seikluste pärast ongi see mäng nõnda nauditav. Oli mõnus, kuigi ootamatult lühikeseks jäänud rännak. Peitjale ka aitäh!

Rabamatk oli juba mõnda aega tagasi plaanis ja täna jõudiski kätte see päev, kus aeg oli mõte ellu viia. Ettevalmistused olid suuremad, kui tavaliselt, mis andis aimu sellest, et ilmselt tuleb üks raskematvõitu matk. Eelmisel õhtul käisid, tänase matka kamraadid, kõik peale minu kusagil metsas katsetamas, kuidas saaks kanali ületust sooritada köite abil. See tundus üksjagu huvitav, kuna sellelaadne kogemus mul varasemast puudub. Sinijärve lõkkekohale lähenedes silmitsesime hoolega kanalile langenuid puid ja nii mõnigi tundus kanali ületuseks potentsiaalne abimees olema. Parklas ootas meid ees üle kümne masina ja kohe oli meie juures, üks veel mitte metsa läinud, jahimees, kes hakkas uurima kuhu me läheme ja näitas telefoni ekraanilt, kus nad põdrajahti peavad. Mul jõudis korraks juba peast läbi käia mõte, et meie plaan on nüüd uppi löödud aga nii see siiski polnud. Nende ja meie trajektoor oli piisavalt erinev ja saime n.ö. rohelise tule matkama minna. Rohelise tule oli Margus saanud ka keskkonnaametist. Ajasime rõõmsalt kummikud jalga. Peale Puhatu raba aarde matka oli küll mõte Kristjanile traksidega sokid kinkida aga kuna see mõte polnud veel teoks saanud siis Margus laenas talle kummikutega kahlakad. Pistsime veel võileiva põske, räätsad kaasa ja minek. Kõigepealt oli vaja ületada Räägu kanal. See põnev ettevõtmine, mis meeli erutas oli aga hetk enne parklasse jõudmist nullitud, kuna jahimehed olid selle ületuseks redelit kasutanud ja seda sama võimalust kasutasime ka meie. Rabale oli päris kena koorik öökülmaga peale tekkinud ja räätsa vajalikkus puudus. Saarele jõudes jätsime räätsad ühe juhusliku puu juurde meid ootama ja tatsasime juba mööda kõvemat pinda aarde poole. Samal hetkel oli kell saanud 12:00 ja Keilas algas Mudaaugu aarete sadu. Uurisin paarilt geopeiturilt, kes võisid Keilas hüppevalmis olla sealsete geouudiste kohta ning sain kogu siinse jalutuskäigu ajal päris hea ülevaate, mis 150 km kaugemal toimub. Aarde logimise kõrvale tegime väikse einestamise peatuse, kuigi selle ootamatult kerge matka peale polnud kõhud veel tühjakski läinud. Uudistasime pisut ringi. Üritasin endale ette kujutada mis ilu ja valu võis siinse elamise juurde käia. Seisin keset elamist kellegi voodijäänuseid silmitsedes ja mõtisklesin, kas see võis olla kunagise Nava viimase perenaise ase, kes sealt lahkus kaks aastat enne minu sündi. Peale mõtterännakuid seadsime end tagasiteele. Selle käigus üritas Kristjan kahlamispüksid korralikult proovile panna ja ning ühes täiesti suvalises kohas suutis end mülkasse kinni astuda. Margus jällegi pani tagasi minekul räätsad jalga, et need end kasutult ei tunneks. Mina ja Simone saime keskmise kõrguse kummariga eduliselt hakkama ja räätsa tuju tõstma ei hakanud. Said ju need tuulduda ja ilma näha nii samagi, ei pea ju selleks otsa ronima kohe ;) Tagasitee kulges lustakalt ning jahimehed polnud metsast lahkunud ega redelit ära võtnud. Seega saime seda jälle kasutada. Jahimehi oli nüüd aga parklas juba päris palju, keetsid suppi, ajasid juttu ning oli kuulda, et põder olla kätte saadud.

Rabamatk, mis ettekujutlustes tundus pikk, raske või mõnel muul viisil paraja väljakutsena osutus täna justkui kergeks jalutuskäiguks metsas. Tagatipuks kinkisid jahimehed meile lati põdravorsti, mis meie niigi üleval suunurgad veelgi kõrgemale tõstis. Lihtsalt super ajastus meil selle rabamatkaga. Enne, kui veel lahkuda jõudsime korjasid jahimehed ka redeli kanali pealt kokku, mis meile suureks abiks oli. Kõik oli lihtsalt ülivõrdes äge. Aitäh geosõbrad! Kniks peitjatele, et seda huvitavat kohta meile tutvustasite!

Tahtsime päevaks mõnda ägedamat aaret ja see jäi kaardil silma. Oli sellise enamvähem kaarega maalesõidu tee peal kah :D Kaardilt tundus, et kõige mõistlikum on läheneda Sinijärve juurest, sest tundus, et sinna sai autoga ligi. Mujalt paistis jõgede takistusi palju rohkem olevat. Järve lõkkeplatsini sai tõesti autoga ja sinna me ta ka jätsime. Ma muidugi oletasin, et sellises kohas on ikka purre ka tehtud või mingi abivahend, kuidas üle saada, kuid seda seekord ei olnud :D Õnneks kärestik aitas hädast välja ja saime sealt üle. Maris kummikutega nii, et vesi läks üle sääre...ja mina lihtsalt võtsin jalanõud jalast ja läksin nii. Vesi väga külm ei tundunud, kuid kivid olid ülilibedad ja vool ikka kole tugev. Kasutasime suuremaid kaikaid, et seda kivide vahele kiiluda ja voolule nii paremini vastu saada. Takistus ületatud (Indyl sama ajaga umbes 100 korda), hakkasime edasi liikuma miskise raja järgi, mis isegi oli olemas kaardil. Tundus olevat äkki talvetee, mille jäljed kergelt ka raba pinnasel alles. Nende järgi sai saarele liigutud täiesti edukalt ja peagi olime kohal. Raba oli küll märg, aga ei midagi hullu. Saar oli ikka väga üllatav vaatepilt. Mõnus mets ümber, keskel kenad niidud võimsate kuuskedega ja eemal taluplats, kus näha viljapuid kasvamas. Ikka nende vanade talude juures mõtled, et milline elu oli aga no rabasaarel elamist ma küll ette ei kujuta :D Aga näe oli elu ja seda kaua. Nüüd on loodus enamuse võtnud tagasi, kuid vaadata on siiski piisavalt. Jalutuskäik tagasi oli sama palav ja seekord oli vette astumine veel mõnusam. Suurimad tänud aarde peitjatele! Ilma teiete poleks me sinna kindlasti kunagi sattunud!

Tänane põhieesmärk, kokku tuli üliäge kooslus kärestiku ületamisest, rabast, ootamatust ja ilusast soosaarest… Aitäh meile seda navakat otsimiseks peitmast, kindlasti jääb mulle üheks top-ägedaks aardeks geopeituses :).

Head Eesti Vabariigi 101. sünnipäeva! Meie võtsime pidupäeva hommiku vastu Sinijärve ääres telgis ärgates!

Kuigi oli alguses plaan matkata marsruudil Tooma - Juta kivi - Räägu puhkekoht - Nava - Sinijärve lõkkekoht, siis logistiliste raskuste tõttu jäi see ära. Küll sai nii ja naapidi nuputatud aga kuidagi ei saanud nii, et magamisvarustus ja auto meid Sinijärve ääres ees ootaksid, kui me siia jõuame. Teadmata olid ka jääolud Endla järvel, kuid need osutusid tegelikult ideaalseteks. Ja ega ükski madalapõhjaline auto siia vastu poleks saanud tulla, hetkel on tee Sinijärve äärde üsna rööpas.

Sai siis eile võetud Endla idapoolsed aarded, matkatud Endla ja Seljamäe radadel ning tänaseks jäid läänepoolsed. Eile pärast Piibe silla aaret suundusime siia, tegime lõkke ja panime telgi püsti juba ettevalmistatud telgipesasse. Keegi on siin juba mõni aeg tagasi kahe telgiga ööbinud ja vastavad ringikujulised kõrgete vallidega pesad teinud telkide jaoks. Meie täname :)

Lõkke tegemine on muidugi esmaklassiline, kui sa oled koju unustanud kirve ja sae ning ainus, mis päästab, on šveitsi noa 8 cm pikkune saag. Aga sellega sai maha võetud ja ära tükeldatud kaks kuraditosina sentimeetri jämedust kuivanud mändi. Valmistasime õhtusöögiks grillvorsti ja kartuliputru, jõime teed ja natuke Kreetalt toodud mee-rakit. Uinusime veekohina saatel.

Hommik tõi meid udusesse novembrisse. Maailm tundus mustvalge ja ilma eluta. Ainult üks ronk lendas üle telgi ja kraaksus korra-kaks. No ehtne november, isegi üks kratt oli puu otsa roninud. Kui Eestil enam ühtki muud "Eesti asja" valida pole, siis valime endale Eesti kuu. November Eesti kuuks! Ehe eestimaise masenduse kuu! Värvitu ja sügavamõtteline...

Korralike eestlastena alustasime sünnipäeva tähistamist Lapimaalt toodud põhjapõdrakonservi ja banaani söömisega. Peale rüüpasime õhtul lõkkel lumest sulatatud veest tehtud teed kerge tuhalisandiga. Sest kohvi ma ju unustasin ka koju. Pakkisime kerged seljakotid, torpad ja räätsad alla ning võtsime suuna Nava poole üle Sinijärve jää, kuna Räägu kanal on täies ulatuses jäävaba. Üsna pea jõudsime Kaerasaare - Nava taliteele. Talitee viis meid otsejoones üle raba Nava saarele. Milline koht! Milline maastik ja vaated! Ja ligi ei saa, ainult jala või mööda vett. Ideaalne koht iseenda maailmast ära lõikamiseks. Vaatasime veits talu varemetes ringi, üritasime mõistatada varemete kunagist otstarvet. Ikka uskumatu, kuhu kunagi oma kodud rajati.

Seejärel otsisime aarde üles ja seadsime räätsasammud tagasiteele. Mõnus matk unustatud paikka Eesti sünnipäevahommikul.

Huvitavat detaili Nava kohta jagas Nahkanuia ajaveebis Hillar Ümar:

"Nava talukohal on ka Eesti iseseisvusvõitluses oma roll, nimelt 1.detsembri, 1924. a. riigipööraja Aleksander Mui tulnud Endla järve kalamehe majakese juurde ja palunud süüa ja öömaja, mille peale kalamees toimetanud tema Nava tallu, kus terrorist kinni võeti. Revolutsionääri jalgealune pidi ikka üsna tuline olema, kui ta nii pika ja vesise matka ette võttis. Piki laudteedki annab täna sinna astuda. Kuid ta oli suutnud end võimude eest varjata 8 kuud enne kui augustis Nava soosaarel kinni peeti."

Päeva nael. Ausaltöeldes olin seda vetemöllu nähes juba üsna kindel, et jääb saarele minemata, aga õnneks Karli teravad silmad leidsid kanali ületamiseks sobiva purde. Mööda taliteed aardeni jalutada oli täitsa mõnus, lõpus panime räätsad ka jalga, sest kohati oli vesi raba üle ujutanud. Aardest vähem kui meetri kauguselt leidsin väikese klaasist ampulli sõnumiga aastast 2008. Huvitav, kas keegi teine polegi seda varem leidnud? Pärast käisime lõkkekohta ka uudistamas, sinna rada ei viinudki, aga mets oli käidav. Tagasiminek kulges ka ladusalt. Tuleb jälle tõdeda, et rabas on mõnus. Aitäh!

Selle aarde kordusleid tuleb vist iga kord nagu uus. Uus ilm, uued kaaslased - maru vahva - nagu täiesti uus aare. Algsest mõttest ehk ühisest rattamatkast tuli seekord selline veidike ekstreemne rabamatk Nava saarele. Plaanipidamise käigus tõusis vesi iga päevaga ning matkapäevaks oli veetase ca 1 m kõrgem normist. See tõotas kohapeal rahuliku kivide ületuse asemel korralikku koske. Ühisel minekul on veel see eelis, et loobumine kergelt ei tule, ühine mineku soov on suurem ja sõbraõlg kõrval. Tore oli :) Aitäh!

Kui mulle räägiti, et minnakse seltskonnaga Nava saarele, siis pakkus huvi. Kui kanti ette kuupäevad, siis huvi kadus, sest esimesel pakutud nädalavahetusel mõlemad päevad tööl ja teisel laupäev tööl ja järgnev vaba. Kui aeg ligemale liikus, siis selgus, et sõit saab toimuma just sel päeval kui mul siiski vaba on. Nüüd oli siis jälle teadmine, et olen minemas. Ka ilma lubas päikeselist. Siis juhtus kohtumine kitsega, mis jälle andis märku, et ma ikka ei saa minna. Aga siis sain jällegist asendusauto ja andis uuesti võimaluse plaani teostada.

Viimstel päevadel ja tundidel hoidsin silma peal kuidas veetase muutub. Iga päev tõusis veetase 20cm. Lõpuks meie külastamise päevaks oli veetase üle meetri kõrgem kui oktoobrikuu tavaline.
Kuna see hull veeseis tekitas kahtlust, et kas on üldse teed mida mööda kärestiku juurde sõita ja kas on mingitki varianti kanalit ületada kui vesi nii kõrge on. Panime igaks petteks paika ka plaan B aga otsustasime ikka olukorda üle vaadata.

Teel puhkeplatsile jäid silma mõned purded. Andis juba lootust. Kärestiku nähes oli aga kindel veendumus, et siit läbiminek on võimatu. Vool oli jube kiire ja vesi sügav. Vette astudes oleks lõpetanud sada meetrit allavoolu. Lootsime veel leida mõnda paati aga lõpuks suundusime nähtud purrete juurde. Natukene libe oli aga üle sai. Ma olin esimesena teisel pool kallast ja proovisin üles filmida mõnda suplust 8 kraadises vees. Keegi mulle head materjali paraku ei pakkunud ja seega jäävad videot internetiavarustesse üles riputamata. Kuni rabani oli väga lihtne maastik. Edasi liikusime taliteele sissesõidetud ATV rada mööda. Päris märg oli aga käidav. Lõpuks läks nii niiskeks, et pidi ka räätsad kummiku otsa lükkama. Saare peal neid muidugi enam vaja ei läinud ja jätsime need rabaservale teeotsa valvama.

Saar oli palju suurem kui arvasin seda olevat. Heinamaad, metsad, võsa - kõike. Saar oli küll nagu mägi aga kohati läks see mägi ka nii niiskeks, et otse läbi said minna ainult Madis ja Margus oma kalamehe kummikutega. Teised taganesid metsa, et otsida madalamat vett. Talukohas sõime maitsvaid õunasid, tutvusime ümbrusega ja läksime aaret logima. Mihkel kiskus välja ka boonusaarde, mis oli üllatavalt hästi säilinud. Pärast aarde leidu jalutasime jõe äärde ja siis läksime veel läbi kasevõsa kanuutajate RMK puhkekohta otsima. Pärast seal aja parajaks tegemist oli aeg tagasi suunduda.

Enamus tagasiteest läks väga ladusalt. Ainult Madis unustas midagi saarele ja sai lisameetreid edasi-tagasi kõndimisega rabas. Tagasitee läks vast isegi kiiremini. Kärestiku ääres vaatasime vesiste suudega kuidas kalamees sikutab teisel kaldal oma paati treileri peale. Läksime siiski oma purrete juurde. Ka nüüd olin esimesena teisel kaldal filmivõtteid tegemas. Keegi aga minu ettekirjutatud stsenaariumi ei jälginud.

Lõpetuseks suundusime tagasi kärestiku juures oleva puhkekoha juurde, kus pidasime maha pikniku koos väikese grillimisega. Kui kaaslased võtsid suuna tagasi koju, siis mina jäin siia. Tegelikult olid suured plaanid erinevaid aardeid veel otsida ja hoopis 80km kaugusel ööbida. Juhtus aga nii, et kell oli juba palju ja laiskus peal.

Oli igatahes mõnus seiklusrikas Nava saarel käik! Arvatavasti ekstreemse veeseisu tõttu huvitavamgi kui tavaliselt.

Aitäh!

Tänase päeva peamine eesmärk. Õnneks ilm oli ilus ning sai rappa mindud. Kes valis poliitikuid täna, kes käis raba nautimas :)
Kõige rohkem kartsime Räägu kanali ületamist. Kas ja kuidas ikka saab, sest veetase oli nädalase saju tagajärjel kõrge. Kärestiku koha juures käisime ära ning selge oli see, et sealt me läbi ei lähe. Õnneks umbes 200 meetri kaugusel olid koprad puhta vuugi teinud ning sai kuiva jalaga üle.
Kui rabas väga pehmeks läks, panime igaks petteks räätsad jalga ning ülejäänud teekond oli kui jalutuskäik pargis. Kalamehekummikuga marssisin hilisematest veetakistustest ka läbi, hea ost oli kevadel.
Enne pärisaarde leidmist avastasime 2008. aastal seal samas käinud Tiidu, Andrese ja Miku kirjutise pisikeses klaastorus ajalehetüki peal. Nemad olid seal jaanuaris käinud ning süüa teinud aarde ruumis. Tore leid.
Aare oli ka kenasti leitav ning panime nimed kirja. Enne tagasi minemist käisime ka Tammemäe künka lõkkekohta piilumas. Aitäh peitjale siia kutsumast ning aitäh ka Marisele, kes rappa kutsus! Kordaläinud päev looduses!

Aare leitud kanuumatka käigus. Logi kirja saamiseks kulus 2 päeva. Esimesel sõitsime Piibe maanteelt kuni Tammemäe lõkkekohani. Teise päeva hommikul tegime väikese põike talu juurde ja panime logi kirja. Hämmastavates kohtades on inimesed põldu ja talu pidanud. Siia tulek veesõidukitega tundub ainuõige otsus olevat. Täname peitjaid! Jääb ikka üsna pikalt meelde.

Huvitav kuidas seda tuleks nimetada, et kas vana arm ei roosteta või kuidagi teisiti, aga otsustasin jälle siia tulla. Ilm oli võrratu, mingisuguseid lendavaid ja roomavaid pahalasi teekohal ei kohanud, aga kitsi ja soolinde sai küll päeva jooksul nähtud.Üle kärestiku sai samuti üsna kerge vaevaga tänu madalale vee tasemele.Et lund ja sellest tulenevat vett oli üsna olematu hulk, siis raba samuti täitsa viisakas ja sisse vajumise oht puudus. Kes paadiga tahab tulla, siis neid ootab uus RMK varjualune Tammmäe künkal.Tee Sinijärvele on samuti sõidetav ja ei pea ilmtingimata dziip olema. Vaatan, et seda võrratut kohta on külastanud üsna tagasihoidlik seltskond, aga tasuks kindlasti see plaani võtta.

Mõtlesin, et käin täna Endla järvel ja hoog oli nii suur sees, et ennem ei saanud pidama kui Naval. Aare oli ideaalses seisukorras ja kuiv. Tänase päeva kohta tahaks öelda, et hetkel on parim aeg raba aarete avastamiseks.Lumi praktiliselt puudub ja kõik kraavid on ületatavad ja sõidetavad tõukekelguga. Sai seegi retk teha tõukekelguga.Autoga sõitsin Kärdelt nii kaua Endla järve poole kuni sügavas metsas tuli tuletõrje veehoidla vastu. Võtsin kelgu ja kohe peakraavi mööda Endlasse välja.Sealt siis üle järve Nava jõe otsa ja mööda seda kelgutasin juba Navale. Kusagil lahtist vett ei paistnud ja lausa lust oli sõita.Põltsamaa jõgi tundus aga kahtlane olema ja sinna ei riskinud minna. RMK mehed panid parajasti Tammemäe künkale uut varjualust üles ja kellel plaanis paadiga minna, siis võtku teadmiseks. Terve raba on nii kõva, et mingeid räätsasi pole mõtet kaasa tassida. Nii, et kellel plaanis minna, siis kiirustage- edaspidi lubab juba soojemaks minna ja kauaks seda jäädki siis enam on.

Kanuuga on siit ikka palju kordi väga lähedalt mööda sõidetud. Tammemäe künkal ja ka Sinijärve ääres laagris oldud jne. Seekord siis jalgsi ja kaugemalt. Autoga Sinijärve äärde ei saanud. Läksime koeraga jala Sinijärve ja Räägu kanali paisu juurde, seal oli väga võimas vetemöll. Kuidas ma küll selle peale ei mõelnud?? aga eks ma olen ju siin alati suve teises pooles käinud ja siis on kivid veest väljas olnud :). Kõndisime siis koeraga kanali äärt mööda tagasi ja auto lähedal leidsin loodusliku silla, koprad olid mõned haavad üle jõe langetanud. Mis seal ikka kasutasin viisakalt teiste töö ja vaeva ära. Tunduvalt põnevam oli, kui pidilt paistab :). Koerast oli kahju sest tema keeldus seda sillakest kasutamast ja mina ei tahtnud, et ta läbi jõe tulles ennast märjaks teeks. Jäi mind autosse ootama. Läksin siis jõe (kanali) teist kallast mööda paisuni tagasi, no ja sealt edasi oli juba maantee üle raba... Väga mõnus, päike paistis ja ilus oli. Aitäh peitjatele mõnusa matka eest!