Viirelaiu

2025.aasta septembri algus kinkis järjestikku päevadelkuni +25C suvesoojust, mis on rohkemgi kui lõppenud suve juunis ja augustis...
Olen koos kaaslasega nädala jagu saarevahi ametis ning ühel päikselisel pärastlõunal saigi aarde juurde jalutatud. Aitäh peitjale!

Lõpuks leidus Kaupo jaoks ka üks kollane täpike. Otsisime sobiva randumiskoha ja seejärel hakkasime muudkui aarde suunas navigeerima. Mööda teed olev osa oli väga okei, aga kui rajalt maha tuli keerata, siis saime tunda kodumaa mitmekihilisust. Leid tuli kiiresti ja tagasiteel olime juba eesootavaks valmis.

Minu vanim leidmata GP aare Eestimaal. Puhkuse esimeseks päevaks olime ostnud piletid Vilsandile ja hiljem ka Abrukale, aga siis meenus, et kodus on ka paat, millega võib neid saari külastada. Viimati sai sõidetud 3 aastat tagasi, nüüd oli pisut meenutamist, mis varustust vaja on ja kuidas asjad käivad. Hommikul lasime paadi vette Virtsu linnuse juurest ja tegime tiiru Kõbajalaid, Kesselaid, Viirelaid, Võilaid, Pühadekare, Ruilaid ja Uulutilaid. Viirelaid oli mu ainsaks GP lehe leiuks ja ainsaks laiuks, kus varem pole elus käinud. Tuletorni juures toimus üritus ja ei hakanud sinna randuma. Läksime eemalt ja jalutasime üle kohale. Panime tossud jalga, sest tundus sobilik heinas jalutamiseks, aga kohati oli kõik vee all ja jalad said märjaks. Vähemalt sai aare leitud, aitäh peitmast ja hoolt kandmast.

Leitud saare jaanipäeva ürituse käigus

Tänud aarde eest!

Muhu jää tuuril leitud.Aitäh!

Täitsa ootamatult tulnud saare külastus.
Maastik oli veidi libe aga muidu polnud viga.
Tänud aarde eest

Lahedalt täis tuisanud kiviaiaga ääristatud külateel sai üles ja alla lumel astudes läheneda randa viiva rajakeseni. Lage jääväli lahutas meid Viirelaiust. Mõned lumelaigud olid siin ja seal jää peal, aga muidu puhas jää jalge all liuglemiseks. Pikk liug mul ei õnnestunud, jää kareda võitu. Laid üllatas, ei olnudki põhjust leida teed läbi tiheda kadakamüüri. Vaikselt hakkas hämarduma, teel tagasi Võikülla. Tänud.

Nüüd oli aeg siirduda Võikülla, et proovida enne pimedat Helduri helesinisel unistusel - Viirelaiul ära käia. Lootsime merele lähemale parkida, kuid tee oli kõvakskuivanud lumevaalu täis. Jalastusime. Kõik nohisesid ninad maas mere poole. Kui ma ütlesin: "Milline lahe tee!" siis tõusid pead ja mitmest suust kõlas, et on küll. Ja oli tõesti. Äge nii vaadata kui läbida. Valges. Seejärel jalutasime jää krõbina saatel kõrkjate vahelt läbi. Ja olimegi taas merel. Vastutuul polnud kuigi tugev. Jää oli sile, mis sile. Kui mõni kivi oli jää all vee languse ajal jääle ette jäänud, siis seal oli künklik. Aga ikka väga libe. Viperusteta jõudsime Viirelaiu alla.
Kallo poolt kirjeldatud kõrkjaid ja lumeolusid me ei kohanud. Saime kenasti maale. Peagi olime aarde juures. Osavamad said selle kohe lahti. Jätsin siia ühe geocoini.
Piretiga olime juba tulles arutanud, et tahaks maju ka vaatama minna. Teised naised ei soovinud. Heldur küsis Hundu käest nõu, aga nemadki pöörasid oma ninad Muhu poole. Me Piretiga oma plaanist ei loobunud. Tore oli, et me seda ei teinud, sest tegemist oli vaatamisväärse paigaga. Isegi loojangunautimisvõimalustega pesemisruum ja kemps said üle kaetud. Väga äge!
Liiga kauaks me põnevaid hooneid ja majakat vaatama ei jäänud, teised ju juba ammu tagasiteel. Nägime neid veel maabumas, aga eriti hästi enam midagi ei paistnud. Oli üsna hämar. Järjest keerulisem oli tajuda jää kõrgemaid ja madalamaid kohti. Aga see polnud midagi võrreldes eelpoolkirjaldatud teega. Lumevaaludes valgel teel ei saanud enam üldse aru, kas astuma peaks üles või allapoole. Väga tore oli lõpuks autosse jõuda. Aitäh nii peitjale kui taastajale!

Ilmataat oli tänaseks päevaks juba pikemalt külmetustöödega ametis olnud ning siinse kandi veed kinni kaanetanud, nii otsustasime tulla tänast päeva siia merele veetma. Olime juba külastanud Võilaidu ja Pühadekaret ning veidi enam kui 7km matkatud kui jõudsime Pühadekarele. Sealt tagasiteed alustades oli kaks varianti: kas piirduda nende kahe leitud aardega ja naasta auto juurde või siis teha lisaks matk ka siia Viirelaiule ja siis naasta auto juurde. Vahemaa Pühadekarelt nii auto juurde kui siia oli veidi enam kui 7km, lisaks siit veel üle 2km pärast autoni. Kuna liikusime Pühadekarelt tuldud teed tagasi Võilaiule, oli tund aega aega mõelda, mis edasi. Võilaiul vaatasime oma jõuvarud üle ning sündis otsus, et Anna läheb tagasi autosse, mina edasi siia Viirelaiule.
Nii hakkasimegi astuma, kumbki oma suunda. Sedasi liikudes oli tuul tagant, mis oli muidugi positiivne. Samas, jääpind ei olnud endiselt kuigi hea, lund oli omajagu, selle all veidi jääkonaraid, aga kõigest hoolimata õnnestus mul siin arendada kiirust üle 4km/h. Taas tuli tõdeda, et see üks kiht riideid oli liiga palju saanud ning tuli tegeleda enda aktiivse jahutamisega, samal ajal mitte liiale minna, et pärast haigeks jääda. Tagantjärele saab tõdeda, õnnestus hästi, kuna suutsin keha piisavalt jahutada ning haigust ka pärast ei saabunud.
Kui eelmistele laidudele oli mugav randuda, sest sai otse jäält maale astuda, siis Viirelaid oli ümbritsetud pillirooga ning kuigi mu peamine hirm oli, et pilliroo vahel võib olla korkjää, mis võib pakkuda palju enameeldivust, siis tegelikult seda ei esinunud ja seda probleemi ei tekkinud. Küll aga oli palju tõsisemaks takistuseks pilliroo vahele tuisanud lumehanged. Mere pealt tuisanud lumi oli tekitanud sinna erineva kõrgusega ja tihedusega lumevaale, milledest mõned ulatusid julgelt üle põlve poolde reide. Seega tuli siin enne maale pääsemist omajagu rassida ning sinna jätsin päris hulgaliselt kaloreid maha. Lõpuks maismaale jõudsin ja aardegi leidsin, aga kõvasti oli tegemist selle karbi avamisega. Esmakordselt sellist karpi kohtasin ning ei teadnud täpselt, kuidas seda avama peaks. Ei tahtnud ka liialt jõudu rakendada, et mitte midagi ära lõhkuda. Kinnastega ei õnnestnud midagi ning paljakäsi toimetades hakkasid lõpuks käed juba päris külmetama, kuna said lumega märjaks ja väljas oli üsna vinge tuul. Oli seda nüüd vaja, eks! Siis aga tuletad endale meelde, et rahu, me teeme seda kõike vabatahtlikult! :)
Igatahes, sain aardega korda ning nüüd oli jäänud veel tagasitee autoni. Kell oli 16, päike varsti loojumas. Suuna võtsin otse Võiküla poole. Taaskord, laiule pääsemiseks oli vaja läbi täistuisanud pilliroog, aga siin oli see takistusriba veidi lühem, ilmselt tingituna tuulesuundadest, polnud see koht nii täis tuisanud. Küll aga ei pääsenud mitte kergelt Võiküla rannas. Tõtt-öelda oli see katsumus väsinud kehale peale niigi pikka päeva päris ränk. Siinne pilliroomüür oli mere ääres madalam ja pikalt täis tuisanud, lumehanged kõikjal vähemalt poolde reide, mõnes kohas vööni, paaris kohas rinnuni! Selline 40-50m rassimist tõmbas ikka keele korralikult vestile, aga ega siis polnud ma veel ju pääsenud. Nüüd jätkus tee üle heinamaa, kus samuti iga rohututi taha oli lumi kinni jäänud ja lumevaalu tekitanud. Tuli veel teha omajgu tööd enne kui lõpus munakiviteele ja auto juurde pääsesin. Ränk oli see viimane lõpp, palju läks aega enne kui hingamise korda sain ja pulss langes. Sellist lõppu oma matkale ei osanud oodata. Lõpuks numbreid kokku lüües sain oma teekonna pikkuseks ca 18km ning aega läks 5,5h. Kui palju kaloreid kulus, seda ei teagi, aga õhtusöök maitses igatahes väga hästi ning uni saabus samal hetkel kui pea lõpuks patja tabas. Täname aarde eest!

Ma ei olegi kindel, kas olin Viirelaiust varem kuulnud, aga kui näoraamatus hakkas levima reklaam, et saarele otsitakse saarevahti, hakkasin uurima ja selgus, et just praegu saab mitmel päeval majutuda ka "eraviisiliselt", mitte ainult firma- jmt ürituste raames. Väga suur oli meie üllatus, kui laupäeval selgus, et erinevalt eelmise päeva full house'ist oleme me ainsad külalised. Nii et see oli tõesti täielik luksus - avastada kahekesi seda saart ja selle asukaid ning tutvuda pererahvaga. Seal veedetud veidi vähem kui 24 tundi tegid täieliku restardi. Ja tore oli muidugi leida ka aare, lisaks oli mul ka 30. september veel kalendris tühi. Aitäh peitmast!

Kui kuulsin, et mehe ettevõtte suvepäevad toimuvad Viirelaiul, siis avasin kohe kaardi ja vaatasin, kas seal aardeid ka on. Õnneks on meil agarad geopeiturid ja muidugi on saar aardega tähistatud. Kohale jõudes seadsime end sisse ja peatselt läksime kahe muguga saare tiirule. Plaan oli ka aarde juurest läbi põigata. Jõudes nulli võtsin karbi ja panin nime kirja, mugud olid pisut pettunud, et leid tuli liiga kiirelt.
Õhtul käisime veel merel hülgeid vaatamas. See oli mul juba kuu jooksul 3x, kui sattusin hüljeste juurde. Siin olid nad eriti julged ja neid oli päris palju, vahava oli neid omavahel jutustamas kuulata. Aitäh aarde eest!

Koordinaadid päises muudetud.

Laiule lähenemine oli keeruline, õnneks sadamas inimesed sõbralikud. Tegime matka ja otsisime alguses jälle vale koha pealt. Õigete koordinaatide järgi tuli leid lihtsalt. Vahva laid, hetkel mahutab lausa kaht erinevat majutuspakkujat. Aitäh!

Palun muuta koordinaadid õigeks vastavalt GC lehele

N 58° 32.558' E 023° 25.863'

Koordinaadid erinevad Eesti ja rahvusvahelisel lehel. Saarel oli nagu mingi indiaanlaste küla, vigvameid ja kaasaegseid majutuskohti hulgaliselt. Sadamas tervitas meid jõuline jääraskulptuur.
Ka elusad sarvilised patseerisid ringi. Aitäh.

No ei leidnud.

Kuivastu ja Virtsu vahel liigeldes olen praamilt Viirelaidu vaadanud palju, kuid oma jalaga sinna saarekesele veel astunud polnud. Õnneks oli Levia lahkelt nõus väikeseks paadisõiduks ja nii me kaunil päikselisel pühapäeval Kuivastu jahisadamast merele läksimegi. Tegime suure kaare ümber Viirelaiu, sest saarele liiga lähedal on meri väga madal ja pealegi on sadam erakätes. Otsisime omale sobiva randumiskoha aarde lähistel ja kui vesi paadi kiilu all juba liigagi madalaks läks, siis hüppasime vette ja sammusime saarele. Seal võtsid meid esmalt vastu eriti vinged rohekassinised nõgesed. Kui sellest müürist läbi saime, siis edasi oli lausa lilleaas. Nimelt jalutasime me otsejoones üle orhideevälja. Pole kunagi sattunud nii suurte õitega ja nii paljude lilledega orhideekogumikule. Imeline vaatepilt! Aardeleid raskusi ei valmistanud, abivahend avamiseks oli ka kohapeal olemas ja aardega kõik parimas korras. Lahkudes viskasime veel kaugusest pilgu moodsale turismisaarele ja oligi aeg võtta suund järgmisele maalapikesele. Suurimad tänud Leviale ja Ainile, kelle abiga ja kellega koos me tänane seikluslik päev kulges.

Mis oleks uhkem, kui oma töökoha suvepäevad Viirelaiul. Milline imeline asukoht. Ilm loomulikult väga soosiv ei olnud. Natuke jahe, tuuline ja kõle. Kaatritega toodi meid üle ja kohale jõudes lõbustati meid kohaliku Suminaga (hea, et ma hommikusööki olin söönud) ja muusika eest hoolitsesid Muhu Virtuoosid. Kui esimesed muljed olid käes, siis otsustasin kahe kolleegiga aaret minna võtma, sest palju sa ikka sellisesse kohta satud. Nemad olid geopeitusest teadlikud, kuid ise mänginud varem polnud. Niisiis oli see ideaalne võimalus pöörata nad geopeituse usku. Esimesed paarsada meetrit sai mindud kuiva jalaga. Edasi oli vett siiski liial palju ning otsustasime püksisääred üles käärida ning paljajalu üle heina edasi liikuda. Võib öelda, et selline liikumisviis oli lausa teraapiline. Ülimalt mõnus lihtsalt. Kui nulli lähenesime, osundasin potentsiaalsele asukohale. Martin ja Miina suundusid ühele poole, mina teisel pool. Martin nägi üsna ruttu karbi ära ja sai selle ilma käärideta lahti, kuigi avanes jonnakalt. Saime logi kirja panna ning jätsime karpi ka ühe Arvato maski - märk maas, et ettevõte käis kohal. Tagasi kulgesime juba mõnusa kõnniga, vesi üle pahkluu. Nautisime suvepäevi ja õhtul tegime firma bändiga teistel tuju mõnusaks.

See täpike sai väga üllatuslikult leitud, sest üleüldiselt sellised väikesaared on minu jaoks nagu tühi koht kaardil - ei ole lootustki neid leida ning seega ka ei häiri ega erilisi emotsioone tekita. Samas Eesti Noorsootöötajate Kogu suvekool just siin saarekesel toimus ning kui juba kohal, siis loomulikult peale koolitust ja õhtusööki väikese jalutuskäigu ette võtsin. Jalutajaid oli loomulikult teisigi, aga vaid mina mõistliku raja lõpus võtsin saare keskosa poole suuna ja õnneks küll väikese ringiga, aga mõistliku rada pidi aardeni jõudsin. Korraks tekkis küll hirm, et aaret ei leia, aga õiges kohas õige nurga alt vaadates kenasti kogu kupatus silma jäi. Olin ka ise tööriista kaasa võtnud igaks juhuks, aga käärid kenasti töö ära tegid ning nime kirja sain. Täitsa huvitav erasaar siin Muhu külje all, peitjale ja adopteerijale aitäh aarde eest!

Ei oska enam 1.5 raskusega aardeid leida

Olles veel Lõuna-Eestis tuuritamas, sain info, et on tekkinud plaan minna Muhu ümbruses olevatele laidudele-saartele aardeid otsima. Pakkumine tundus väga ahvatlev, osaliselt seetõttu kuna varasemalt tundusid need üpris kättesaamatud, osaliselt aga seetõttu, et pakkus potentsiaalselt võimalust proovida ära kajakiga sõit.
Kuna omal kajakki pole, siis sai Orissaare kandist üks leitud. Lõpuks rentisime siiski kaks, ühe mulle ja teise Ovele. Ingel oli enda oma kaasa võetud.
Esimene sihtpunkt oli Viirelaiu aare. Start oli Muhult Võikülast, sealt oli vähem kui 3km laiule. Sain instruktaaži ja retk algaski. Vaatamata sellele, et aerutades ilmselt liigselt käsi koormasin, oli tunne hea. Laiule jõudes kohtasime uudishimulikke, aga pelglikke lambaid, kes tundusid sealsed põhiasukad olevat. Aardele lähenedes märkasime lisaks juba kaugelt paistnud tuletornile ka teisi hooneid, samuti hulga valgeid telke. Teisi inimesi siiski ei kohanud.
Pärast lihtsat aardeleidu ja logimist liikusime kaldale tagasi, kus seadsime suuna Pühadekare suunas, kuhu oli juba pikem teekond.

Autodega loksusime mööda munakiviteed ja lõpuks mööda karjamaad Võilaiu silmani kust leidsime sobivaima koha kajakkidega veeleminekuks. Plaanis oli alustada Viirelaiu aardest ja sõita kajakkidega ligi 16 km. Viirelaiule sõites oli meri tasane, päike säras ja suund oli otse Viirelaiu tuletorni peale. Saarele lähemale jõude oli otse ees ka sobiv randumiskoht kust edasi jalutasime läbi lambakarja aarde juurde. Tagasiteel kajakkideni leidsime kaks purki kus sees olid ühe teise mängu juhised. Purke silmates tekkis muidugi kohe arvamus, et saarel on uus aare. Saarelt lahkused võtsime suuna otse Pühadekarele, meri oli vahepeal muutunud täiesti tasaseks, aeg-ajalt taganttuul tekitas mõne pisikese laine, mis kajakke korraks edasi kandis.

Hommikul saime Reina külast poistele kajakid ja peale kaardiuurimist võisime need Võilaiu silma juures vette lasta. Tegime Markole kiire sõiduvahendi ja sellega edasi saamise tutvustamise ning alustasime teekonda. Kerges diagonaalis vastu briisis randusime pool tundi hiljem Viirelaiul. Meid tervitasid seal multifilmilikud lambad, kes saarekese taimkatte kasvu piiramise tööd täie tõsidusega võtavad. Peale mõnusat jalutuskäiku aardeni, leidsime tagasiteel ka paar kohaliku mängu konteinerit erinevate ülesannetega. Edasi siirdusime otse Pühadekarele. Tänan kutsumast.

Suvepäevad tõid aardele mõnusalt lähedale - jalutasime lammaste vahelt aardeni ja saime nimed kirja. Aitäh!

Sattusime Viirelaiule Optimisti suvepäevi tähistama ja kasutasime võimalust ka aare ära logida. Hüppasime läbi miinivälja, karjatasime lambaid ja olimegi nullis. Aardekarpi valvav pesa meenutas hirmufaktori ülesannet - kõrvaharke vaatas pesast vastu hirmutav kogus. Peale veidikest eneseületust saigi logima hakata.

Suur aitäh peitjale!

PS: Proovisime ka õunu ja anname hinnanguks null punkti kümnest. Midagi nii haput ei ole minu keel varem näinud.

Leitud lammaste vahelt! :) Tänud peitjale.

Leitud. Vâga armas laiukene. Rahu ja vaikus ja lambad

Suvepäevad Viirelaiul - ideaalne võimalus muuseas jalutada aardeni ja logida. Aare korras ;)

Hommikune jalutuskäik ja üle väga, väga pika aja ka üks aare.