Vooremäe: Väike rada

Sai igaltpoolt otsitud, aga ei leidnud

Sai veid aega ikka ringi tammutud, aga midagi silma ei jäänud. Hämaraks kiskus ka. Kas nüüd ise pime või minu 0 vales kohas.

Siin sai ikka ringi tiirutatud. Lõpuks avastasid Tõnu ja Marta õige peiduka. Täname!

Aitasin tol külmal pühapäeval polaaril hoolduspakke kanda ja vaatasin siis muidugi ka tema veel külastamata peidukaid üle.

Väikesele rajale jõudes olin natuke nõutu, sest midagi spetsiifiliselt polaaripärast ei hakanud kohe silma. Kuna aga peitja ise kohe sealsamas võtta oli ja mina juba üksjagu külmase näoga, siis ta aitas kimbatusest üle ja andis üsna tugeva vihje. Ega ma muidugi kohe veel ära ei tabanud, mida teha ja esimese hooga hakkasin karu kombel lammutama, aga see polnud ka siiski vajalik, hoopis teise nipiga tegu. Õppisin polaari kohta ka jälle midagi uut - ei tohi ikka oma eeldustesse kinni jääda, et kui peitja on üheksa aaret mingil viisil loonud, siis kümnes ka sama põhimõttega oleks :D

Aitäh!

////

Mees matkab mööda rada, kui äkitselt hakkab tal jube janu. Jõuab teeristini, mille kõrval on kaev. Vaatab kaevu sisse, aga vett ei paista – ei näe isegi kaevu põhja.

Uudishimust, kui sügav see kaev võib olla, võtab maast kivi ja viskab kaevu, oodates plärtsatust, aga midagi ei kostu. Pettunult läheb ta veel kaugemale ja leiab suurema kivi, nii raske, et ta vaevu suudab seda tõsta. Tassib rahnu kaevu juurde tagasi ja viskab selle sisse. Ikka ei midagi.

Järsku tormab metsast välja kits, sööstab kaevu poole ja hüppab sisse. Matkaja on šokis selle peale, mida ta just nägi, aga otsustab matka jätkata. Mõnisada meetrit edasi kohtab ta teist meest, kes seisab kitsekarja juures. Karjus küsib matkaja käest: "Hei, härra, ega te pole ühte kitse näinud? Mul on üks kadunud."

Matkaja vastab: "Mees, sa ei usu seda… ma just seisin ühe kaevu juures ja üks kits tuli jooksuga ning hüppas otse kaevu. Mul on nii kahju." Mille peale kitsekarjus ütleb: „Kurat, jama lugu... see kits üritas alati plehku panna, aga ma lootsin, et seekord läheb teisiti - ma isegi sidusin ta kivi külge…"

Väga hea! Leitud.

See rada lollitas hästi, mind mitte. Tänud, lahe idee!

Logi sünk GC-ga.

Kohtusime kaasgeopeituritega, kellega ühise ponnistuse tulemusena sai aare ka leitud! Tõesti läks omajagu aega otsimisele, aga tuleb tunnistada, et tuleb ikka seda kõige kahtlasemat kohta veel näppida ja natuke ka jõudu rakendada.

Pärast oma aarete üle vaatamist jalutasime väikese ringiga tagasi parklasse. Alguses sai ikka ebaloogilisi lahendusi kontrollitud, enne kui mõte õigesse kohta liikus. Igati loogiline. Ja hästi tehtud.

Assamait, polnudki vaja palju tiirutada, kui õige kahtlane koht end ilmutas.

Appi, no seda sai otsitud. Ja leitud.

Ah sa mait, katsume, vaatame, ei ole ju!! Ja no kuramus ikka seal ta on! Vaatasime Maiduga kordamööda õigest kohast, aga no ei saa ju siin olla ning tõesti ega see (geo)pimedus ka üldse kaasa ei aidanud. Aga kui me kord oma geovaistule alla vandusime, siis oli see üks äge leid. Tänud! :)

Hea hüppav geps, pimedus ja geopimedus andsid tunda tükk aega, kuni geovaist ära tabas, tänud!!

Minule tundus kahtlusalune üsna selge, kuna oleme juba vaikselt aru saanud, et polaari aaretega peab ootama ootamatut. Nüüd aga tekkis küsimus, et kus täpsemalt ja kuidas ometi? Hr.K arvas, et ei ole siin, ärgu ma ajagu tühja tuult taga ja lähme vaatame parem teisi kahtlusaluseid..no okei ma siis vaatasin aga sammud läksid ikka tagasi sinna kuhu mõtted jäid. Just siis kui härra ütles et ahhhhh lähme edasi las ta jääb praegu, võtsin mina julguse kokku ja leitud ta oligi :) aitäh, väga vinge !

Leidlik vidin.

Geojaanituuri leid #79. Kohale sain altpoolt kaarega, edasi läksin ülesmäge. Aga enne seda sain ikka oma veerandtunni sääski toita. Olin liialt nullis kinni ja kahtlustasin KÕIKE (muud). Jälgi oli ka mõnusalt palju igal pool, et mitu kohta tundusid õiged. Kui õiget asja silmasin, olin kindel, et õige ja sain ka kohe kätte. Soovitus ja lemmikpunn ning tuhat tänu!

Kuu paistis ja mets oli pahkluuni lumes, kui siia jõudsin. See väike rada on üks õige mõnus rada, kenasti märgistatud ja puha. Ainult kohale jõudmiseks pidin mööda metsa müttama, sest kaardi pealt ei leidnud. Logisin ja siis astusin radapidi edasi. Mulle väga meeldib, et peitja on aardele oma loo või narratiivi või noh, algupära loonud. Muidugi peitjale kohaselt eeskujulik topsik, kuiv ja korras. Aitäh ja pikka iga.

Ei õnnestunud leida.

Täname! Rängalt tuli, kuid kui enam midagi muud üle ei jäänud, sai ikka juba mitu korda üle vaadatud objekt uuesti läbi tuuseldatud. Võit tuli siiski!

Jõudsime siia, saime tunda jukerdavat kepsu, kanapimedust ning veel ringi koperdamist. Korra üht võimalikku peidukat vaatasin, no ei olnud, pärast petersell ütles et raudselt siiski seal, tema koperdas kuskile mujale otsima, ma hakkasin uuesti seda peidukat üle vaatama. No mul puhta kanapimedus vist:D.
Täname peitjat!

Tulime mööda väikesi radasid. Mõnda sai peetud algul kuivanud ojaks, aga väike rada seegi. GPS näitas päris mitut kohta, kus võiks olla null ja leiduda aare. Mingi hetk jäi ka üks teistmoodi objekt silma ja gepsu tahte vastaselt sai võetud suund sinna. Algul näitas gps 25 meetrit mööda, hiljem, peale logimist 3 meetrit. Seda numbrite järgi, kaardipildi järgi aga olime seal, kuhu algul null näitas. Üks segane värk. Paks mets ja pilves ilm andsid kindlasti oma osa.

Kobasime siis meiegi seal kõiki geopeituritele tuttavaid objekte. Lõpuks siis õige objekti juures olles, katsud ühe korra. Katsud teise korra. Katsud tüki kolmandatki. Alles siis sai julgus kokku võetud ja konteiner pesast välja urgitsetud. Vägev tükk!

Lähenesime meiegi siia selle väikese raja aarde aarde juurde mingist suunast, kus raja peal saime jalutada vaid napid viimased 15 meetrit. Pole hullu, loodus enam liiga lopsakas ei ole ja ära me ei eksinud. Küll aga eksitas siin meid nullpunkt ja näitas meid korda siia, kord sinnapoole ning kui kohe ei õnnestunud midagi asjalikku leida, siis muidugi lugesime logisid. Räägiti mingist ilmselgest objektist ning leidsime meiegi sellise väga ilmse objekti. Paraku asus see veidi liiga palju eemal ning pärast põhjalikku uurimist ikka kuskil aaret ei peitnud. Siis leidis Bruno uue väga ilmse objekti ning sealt leidis ka aarde. Nagu järeldada võib, siis on kuskil keset eimidagit päris mitu väga sobilikku objekti. Või siis lihtsalt geopeitur oskab näha pea igat objekti endale kasulikuna. Aare leitud, meel hea, nimed kirjas ja matk jätkus. Aitäh.

Kolmandal korral leidsin üles. Hea teostus.

Kiire leid, aitäh!

Geniaalne! Tänan

Kui kohale jõudsin, siis nautlemine jätkus. Enne sain muidugi vihma ja vaarikaid ning loobusin sõnajalavälja läbimisest. Kevadel oli sealt olnud tore lõigata. Nüüd olid esimesed 10 meetrit selline katsumus, et ringiga üle mäe tundus parem. Tegelikult muidugi lõikasin ka nüüd, ainult et mitte sõnajalgade juurest.
Aardeleid tuli seekord suurte katsumusteta. See-eest tagasi auto juurde sain taas omale pikalt rada rajada. Aitäh! Täitsa orienteerumise tunne tuli peale ja peidukat soovitan soojalt!

Leitud. Ise paneks raskusastmeks 4

Eks ta umbes nii läks nagu teisteski logides. Õige objekt jäi ruttu silma, aga lahenduse leidmine võttis kauem aega.

Siin läks vähe rohkem aega. Tammusime edasi ja tagasi, aga ühtki head mõtet polnud. Õiget asja näppisime päris mitu korda, aga siis tuli mõistus ikka koju. Paari sääsehammustuse järel jätkasime teekonda.

Kui georadade aare oli päeva kiirem leid, siis see siin oli vist päeva kõige aeglasem. Aretasime erinevaid teooriaid ja lugesime logisid. Lõpuks tabasime asja õnneks ära. Kuigi korra oli küll tunne, et peab siia tagasi tulema.. Aitäh!