10 aastat geopeitust Eestis

Meie tiimi geoajalugu sai alguse sellest, et vend ( drerz ) ostis uue mobiili millel oli ka gps sees. Selgitas ka mulle millega umbes võiks tegu olla ja soovitas ka kodukat külastada. Peatselt otsustasime koos venna mobiili proovile panna ja läksime Viimsi mõisaparki jalutama. Kohe alguses tundu põnev, et saab natuke huvitavamalt ja sihtotstarbelisemalt jalutada, kuni me siiani Rasmusega, kes oli siis 5a jalutasime. Meie tavaline marsruut kulges lasnamäel majade vahel ja seal jalutamisest hakkas juba tõsine küllastumine tekkima. Esimene otsing oli ikka üks kõige põnevamaid, kuna ei teadnud õigupoolest mida üldse otsima peab ( me vist ei lugenud kodulehekülge piisavalt hoolikalt ) ja siis jäi näppu esimene purk + info järgmise punkti otsinguks ja kui siis vahepeal lootusetuna näiva olukorra jälle õigete arvutuste näol positiivseks purgileiuks suutsime muuta oli rõõm ikka suur. Meie otsinguteks mitteloobumise tõuke andis kindlasti kohe teolt tabatuks saamine Max ja Mooritz tiimide poolt Sest nemad ju leidsid. Igal juhul selle aardega sai sõrm geopeitusele antud. Esimese iseseisva aarde otsingu tegime Rasmusega (muide tiiminimi tuli lihtsalt: Rasmus +Isa = rassiss ) Rakvere kandis, kui vaatasime geolehelt maakaardilt aarde asukoha ( mäekonverentsi ) ja otsustasime siis proovida kätt ka iseseisvalt (esimesed paarsada aaret tuligi peamiselt kaarti vaadates ja asukohti meelde jättes ). Geohaigusest sai aru ka Jõuluvana kes mulle siis 2008 lõpus GPS - i kinkis ja ega see haigust eriti ei parandanud- küll aga leevendas aareteni jõudmise teemat.
Geopeitus meeldib jätkuvalt ja ei paista, et sellel meeldimisel lõppu oleks tulevat.

Alljärgnevate sündmuste toimumise ajaks oli aasta 2003 ja kena sügisene seeneaeg. Minu abikaasale meeldis üliväga täisesti tundmatus metsas päevad läbi seeni korjata. Kahjuks aga oli nii, et enamus seeni jäi metsa, kuna ta ei julenud minna kuigi kaugele autost, ehk siis eksimise kartuses säilitas silmside sellega, kui kindlalt eristuva objektiga puude vahel.
Mõeldud-tehtud, poodi ja sai soetatud Magellan SporTrak basic, ilus kollane oli. Kiirkursus naisele, kuidas auto juures punkt märkida ja kuidas pärast auto selle järgi üles leida ja naine sai metsa tagasi saadetud.
Õhtul siis sai küsitud, et kuidas nagu oli. Tuli välja, et hirm tundmatu masina ees oli osutunud suuremaks, kui hirm metsa eksimise ees ja aparaat jäi seekord sootuks sisse lülitamata. Ja järgmisel korral... ja ülejärgmisel...
Selge, et tollal päris kalli raha eest soetatud aparaadile tuli leida mingi muu rakendus, sest sihtotstarve, milleks see ostetud sai, ei leidnud kasutust. Nii tuligi internetiavarustest välja geopeituse lehekülg. Pisut asjaga tutvutud, sai järgmisel laupäeval asja uurima mindud, sobivaks aardeks osutus siis 2. sünnipäeva aare. Tunnike ragistamist kändude vahel lõppes tühjade kätega lahkumisega. Sõitsime edasi Liivakarjääri aarde poole. Ka seal ei toonud tunnike otsimist mingit edu. Hakkas tunduma, et see polegi nii tore asi, kui alguses paistis. Siiski otsustasime teha veel kolmanda katse Vanapagana Baarikapiga ja peale mõningast turnimist toimuski minu elu esimene aardeleid.
Vaatamata laupäevasele 1:2 kaotusele oli pühapäeva hommikuks vaid huvi kasvanud ning peale auto tankimist sai uus ring lähedal olevatele aaretele peale. Ja nii ta edasi läkski, georingid said aina suurema raadiusega ning pisik jäi külge ja GPS sai omale rakenduse.
Tänaseks on kollane SporTrak leidnud koha arhiiviriiulil ja asemele on tulnud mitmed täpsemad ja värvilisemad riistapuud. Kuid geopeitus on jäänud ja ilmselt jääb veel pikaks ajaks minu elu oluliseks osaks.
Kõige rohkem meelde jäänud aare? Kummaline, kuid esimesena meenub Koperdiste aare, mille leidmiseks sai kulutatud umbes 25 liitrit bensiini ja päris arvukaid tunde. Loomulikult on igati positiivselt meelde jäänud sügihommikuudune Punahunt või siis ka ACG. Kindlasti meenuvad retked kanuuga Pedassaarele ning Pakritele või jalgsi üle jää Aegnale Katlakivi aarde juurde.

Tagasi vaadates suudaks ma üsna lihtsa vaevaga konstrueerida ajaloo, milles kõik väikesed vihjeniidid viivad lõpuks üksmeelselt kokku geopeituse juurde

*GPS. Mõnigi on siin arutanud, kumb oli enne, geps või aarete otsimine. Mul olid mõlemad enne, aga mitte korraga... GPS oli peres olemas 90ndate keskpaigast ja kuulus siis purjetamisvahendite hulka - metsas teadagi polnud siis sellega suurt midagi peale hakata. (See jurakas on muide siiani alles, võin anda geomuuseumisse.) Purjekas ise on samuti üsna raugaeas, aga sai sel suvel korra geomobiiliks, kui oli vaja Kuuli Muna külastada.

*Kaart. Uue sajandi algul hakkasin tegelema orienteerumisega, mille juures meeldis eelkõige põhjus loodusse minna, kaartide uurimine ja mõõdukas füüsiline koormus - erinevalt staadionist või krossirajast ei tohi end nii lolliks joosta, et enam kaarti ei näe. Orienteerumine viis metsa igasuguse ilmaga, kuna rada on maas loetud tunnid: omamoodi mõnu on saada kaela sahmakas äikesevihma või kraavi ületades mutta vajuda. Rõõm eneseületamisest ja kerge "hullude" vandeseltslaste tunne seda tehes, mida see meenutabki? Päris orienteerujat ei ole minust saanud, sest võhma on vähe ja kipun liiga palju ringi vaatama... näiteks tean tagasi jõudes rajale jäänud kevadlillede või seente asukohti, mida "õiged" jooksjad ei mäleta kunagi.

*Mäng ise. Kuulsin geopeitusest üsna algusaegadel, arvatavasti 2004 või 2005, kuna sellega tegelesid tuttavad Reisijututoa seltskonnast. Nendega koos sai ka veidi matkatud - meenub kanuumatk Soomaal - aga päris aareteni need vist ei viinud. Ise alustasin augustis 2007 koos Taneliga, kelle oma logitud skoor on tänaseks 3 aaret, ent kes siiani kannatlikult mu geojutte kuulab. Esimese leiuga läks siiski kaks kuud aega, sest olime valinud lähima, ent mitte sugugi kerge aarde: Hohenhaupt. Temal oli Garmin eTrex, mina uurisin ja printisin kaarte. Logide järgi tuvastan nüüd, et oma esimese pisikese sinihamba-gepsu ostsin pool aastat hiljem. Töötas koos mobiiltelefoniga ja kaarti ei näidanud, päris naljakas meenutada, kuidas sellega tuli lihtsalt koordinaatide numbreid "õigeks ajada".

*Fotod. Teine hobi umbes samast ajast on pildistamine; käisin üsna tihedalt fotoretkedel, eriti saartel, kuhu üksi oleks tülikas minna. Vilsandi ja Piirissaare aardeleiud tulid näiteks selliste retkede käigus. Fotograafide tempo - vastandina orienteerujate omale - oli minu jaoks jälle veidi liiga aeglane, küllap olen liiga kärsitu, et tund aega samas kohas valgust oodata või sättida. Nii omandasin selles kambas väheke imeliku kuulsuse inimesena, kes jookseb kell 5 hommikul teistest enne rappa, et seal kõigepealt aare leida ja pildistab siis möödaminnes ka mõnd jänest või maastikku (nii juhtus Nigulas). Samas ei oleks ma ilma geopeituseta ilmselt iial pildistanud nirki, nagu juhtus Irus.

*Sõltuvus Otsustav oli ilmselt 2009. a. Helsingi dessant, kuhu end foorumi kaudu kaasa kauplesin. Karuonu lahkes ja lõbusas autos sai geopeitus uued mõõtmed - kui mina olin linnast väljas olevaid aardeid alati otsinud muu tegevuse kõrvalt, näiteks teel orienteeruma, siis siin nägin geopeitust kui eluviisi: et sõidetaksegi nädalavahetuseks pere ja sõpradega aarderetkele. Tundus tore ja tundub siiani! Loodetavasti paistab eelnenust, kui imeliselt see kõik mu senised huvid ühendab ja veel nii palju rohkem juurde lisab.

Meeldejäävaimat aaret on väga raske nimetada ja enamasti ei ole sel meeldejäämisel nii palju pistmist aarde endaga, kui oma meeleolu, juhtumiste ja kaaslastega. Talvised rabad ja väikesaared. Varasemast ajast kõige märjemad elamused, Mulgiraudtee 3 ja Leivajõe, kindlasti ei unune. Suvealguse Pakrite süstaretk ja kui sealt tuleks üks aare valida, siis Scoutspataljoni: eeltöö ajal kaks autoga kinnijäämist Pakri poolsaarel, hämaras suveöös süstaga üle mere, pooliku koordinaadiga tundidepikkune kirvetamine, Paavo poolt Carolinale telefoni hüütud "Ma ei taha enam geopeitudaaa!!", pärast leidu saarte vahel süstaga hiirvaikselt veelindude vahelt läbilibisemine ja kõige punasem päikeseloojang. Mind viskas see välja kusagilt mugavast keskkohast ja turvalise kooriku seest, korraga polnud enam imelik nutta ja naerda, lapsikusi ja pahandust teha. Pateetiliselt tahaks öelda: see muutis kogu mu elu, aga õige natuke. Iga päev muutub ta veel ja veel natuke ja pagana tore oleks, kui nii jääkski.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati trine 20.03.2011 17.20.

Jätkan siis ka omalt poolt mokalaata. Ikka selleks, et endalgi oleks midagi aastate pärast lugeda ja kui mälu ei mäleta, siis siit järgi vaadata

Kuidas avastasin enda jaoks geopeituse?
Oli 2006. aasta sügis, kui pruut Kati luges vist kuskilt naisteajakirjast sellisest tundmatust tegevusest nagu geopeitus (kõlas nagu coitus interruptus). Kati laenas oma ema kaudu kollase kummiümbrisega eTrexi ja nii me proovisimegi hiljem mu elu muutnud hobi ära
Siinkohal ei hakka ma parem üldse mainimagi, kuidas aarete koordinaate käsitsi ükshaaval gepsu sai toksitud (nagu Miki siiani teeb), kuidas neis vigu sai tehtud (nagu Mikile vahel tehakse), kuidas ma ei teinud vahet dd mm ss.s ja dd mm.mmm koordinaadivormingutel, mis meid mõned korrad mõnisada meetrit eemale kaevama juhatas jms
Nõmmel pesitsedes olid ikka kodukandi aarded kõige isuäratavamad ja käegakatsutavamad. Ühtedeks esimeste aaretena proovisimegi rinda TLN Nõmme, Väikse maja, Hohenhaupti e. päris algajatele meeldivalt tapvate pähklitega. Loomulikult oli koolivend Pioneer mulle hoopis Kakut jms tavalisi ja lihtsamaid aardeid soovitanud. Aga no kus ma siis teda kuulasin. Lõpuks, 14. oktoobril 2006, läksime ja leidsime ikkagi Männiku militaaraarde üles
Sealt see kõik algaski. Alustamisest meenub veel, kuidas sai ka Crypto AB nullis ära käidud.. Pole siis ime, et minusuguste pärast ongi mõistatuste nullid nüüd õnneks raskemini ligipääsetavates kohtades
Igatahes, kui 2007. aasta jaanuariks huvi säilinud ja süvenenud oli, tekkis vajadus hankida omale päris enda esimene käsi-GPS, milleks sai tehnikafännist töökaaslase kaudu uuena hangitud Garmin GPSMap 60CSx. Sellesama pilliga ongi enamus aarded siiani üles otsitud ja hoolimata seadme kolmest kaotamisest - Vesiloo, Puunärija ja BrokRogain X juures - on GPS mul jätkuvalt alles ja suurepärase tervise juures. Teised geokaaslased on aastatega ikka aeg-ajalt vahetunud, aga geps on mulle truuks jäänud

Miks ma sellega ikka veel tegelen?
Sest mulle meeldib! Mulle lihtsalt meeldib. Mulle meeldib õues ja looduses olla. Meeldib end proovile panna. Meeldib teha asju raskemaks, kui peab. Meeldib teada, kas leian või ei leia, kas suudan end peitjaga samale lainele viia või teda isegi üle kavaldada. Varem, eriti algustades, meeldis ka väike pinge edetabeliga - tore oli ju vaadata kuidas mõne aarde leidnuna jälle mitu kohta ülespoole sammusid Mnjaa, olid alles muutuvad ajad
Aijaa, peaaegu oleks unustanud.. Ma tegelen geopeitusega ka seltskonna pärast! Geopeitus on toonud mu ellu mitmeid uusi semusid ja sõpru, kelleta ei kujuta geopeitust ettegi ja kellega koos on hea nii geopeituda kui niisama napsu võtta ja nalja teha Kui varem võisin ka päevade kaupa üksinda geopeituda, siis nüüd on ikka harv juhus, kui kuhugi üksinda skoorima lähen. Seda reeglina siis, kui on töisem sõit, piirkonnas või teel sinna-tagasi on üldse midagi otsida ja keegi teine pole parasjagu saanud mahti kaasa tulla. Elagu maailma parimad geosõbrad!

Mis mulle selle mängu juures kõige rohkem meeldib?
Mulle meeldib, et geopeitus viib nii Eestis kui mujal maailmas kohtadesse, kuhu muidu iial ei oskaks niisama minna või siis lihtsalt ei võtaks kätte ega läheks. Kutsub uutesse ja juba käidud kohtadesse, näidates jälle midagi uut või vana uue nurga alt. Enamus mugusid ja mitteseiklejaid, kes teevad ettepaneku - lähme sinna või tänna - ei jõua ära imestada ega kiruda, et mind ei saa peaaegu üldse üllatada, sest ma olen Eesti nii palju ringi sõitnud ja enamusi kohti vähemalt põgusalt näinud. Aga ikka suudab nii mõnigi uus aare jälle ja jälle üllatada. Õnneks jagub veel hulga avastamist ka Eestiski!
Aardeid olen nende 4.5 aasta jooksul otsinud peale Eesti ka Soomes, Rootsis, Norras, Taanis, Lätis, Ukrainas, Tšehhis, Inglismaal, Itaalias, Kreekas ja Hispaanias. Kõik nad on viinud kohtadesse, kus on midagi uudistada.
Samuti meeldib väga, et geopeitus õpetab nii mõndagi uut - ilmakaarte ja kaugusetaju, puud-põõsad, pimekiri, morse, igatpidi hüüumärgid, matemaatika, salakirjad, krüptod ja kõiksugu mõistatused on minu jaoks reeglina meeldivad väljakutsed, millega end proovile panna (v.a. need, mida ei suudagi lahendada nagu nt 1-2-3 ).
Viimasel ajal meeldib peale vingete kohtade - nagu hiljuti 1424 - enim ka see, kui mõni uus aare suu kõrvuni ajab. Näiteks Geokrahvi Fantaseerija I avastades ei saanud tükk aega suud taas kõrvadest eemale. Või tema Kullapalavikku kaevates, mis toimus just enne Geojaanipäeva. Sündmusele saabudes mäletan hästi, kuidas geokunni ette sügavalt ja korduvalt kummardusin ning teda jumaldasin. Niivõrd siirad ja sügavad emotsiooni valdavad vahel üliharva väga-väga head asja leides. Või minugi poolt Aasta Aardeks valituks osutunud - kui ma oleks jõudnud seda valida - Soneria. Sellised asjad, kus uudne idee ja füüsiline teostus mõlemad 5+, teevad meele väga heaks ja annavad soovi edasi mängida ning ka ise oma aareteg kallal rohkem pingutada.
Ka sündmusaarded on mu lemmikud - mis saab olla paremat kui heade geosemudega üheskoos ühiselt huvipakkuval teemal jõmiseda Arutada ajaloo, tuleviku, oleviku, heade aarete je tulevaste kontseptsioonide üle ning lihtsalt ka geovälistel teemadel juttu ajada ning nalja heita. Inimene on ju sotsiaalne olend.

Minu kõige-kõige eredam mälestus seoses geopeitusega.
Neid eredaid mälestusi on väga-väga palju kogunenud. Need on väga erinevad. On ekstreemseid, ohtlikke, närvipinget pakkuvaid - nt (suvaline valik) Missioon Impossible II, Jõku (loe mu 400. aarde logi, saada teada) jpm. On ajugümnastikat pakkuvaid - nt (suvaline valik) V nagu Vaevaline ajalugu, Näpunäide, Lobudiku, Surfiparadiis, Suurlageda, Koodimurdja jpt. On otsinguretki, kus aarded ise polegi kuigivõrd märkimisväärsed, aga kus geoseltskond on lihtsalt niivõrd ülevas tujus, need seiklused, jutud, naerud ja kõik muu kaasaskäiv on lihtsalt niivõrd üle mõistuse, et otsing jääb ainuüksi seetõttu meelde
Kui tuua välja kõige võrratum koht, kuhu geopeitus on mind viinud, siis oli see paar aastat tagasi üks asustamata saar Kreeka vetes, keset merd. Aaret ennast me ei leidnudki, aga koht oli lummavalt uskumatu!!! Sinna ei saanud jahiga kivide vahe laveerides ligigi, viimased 100 meetrit podisesime neljakesi kummipaadiga. Turnisime mööda treppi kabelini, uudistasime seda, otsisime ka pisut aega aaret, aga enamus aega vahtisime lihtsalt suu ammuli ja hoidsime hinge kinni. Hiljem leidsime sellesama kivist saare ka müügilolevate postkaartide pealt. Uskumatu koht! Ja ainult tänu geopeitusele!

Vabalt valitud teemal, mis haakub kõige eelnevaga.
Loodan, et kõik eelpool öeldu võtab juba selle punkti alla käiva kokku Kuigi rääkida-kirjutada võib veel tunde ja tunde, sest mitmetest sadadest tundidest geopeitumisest võib vähemalt sama kaua jahvatada. Tahan öelda veel vaid lõpetuseks: sõbrad, kaasmängijad, peitjad ja otsijad, linna- või maa-aarete fännid või mittefännid. Mängime geopeitust sõbralikult edasi veel kaua-kaua! Igaüks omasle sobivas tempos, endale sobivate aaretevalikuga, kohtades, ajal ja ettevalmistusega. Selles mängus ei ole võitjaid ega kaotajaid - võidavad kõik! Oleme ikka sõbrad edasi!

Kuna foorumis kipub asi teravaks minema, siis äkki oleks õige aeg meelde tuletada, kes miks, millal ja kuidas geopeituse juurde sattus ning miks sellega ikka veel tegeleb... Mida head ta sellega seoses kogenud on...
Kas Sina (jah, just Sina, kes Sa seda siin praegu loed... ja ära mõtlegi mõelda, et ah, mis mina!!!) oled oma jutu juba kirja pannud?

Täna sai lisatud 1500. kasutaja.

Nagu Enn juba viitas ( [www.geopeitus.ee] ), siis on siin tõesti võimalus kõigil kirja panna, miks ta alustas mängimist ja miks ikka veel geopeitusega tegeleb...
Milline on Sinu lugu?

Pealkiri peaks kandma nüüd juba nime "11 aastat geopeitust Eestis!"

Ajaloo talletamine on soiku jäänud... Või siiski on kellegil midagi lisada enda geopeitusesse sattumisest?



Toimetatud 1 kord(a). Viimati pekadrip 24.07.2012 01.00.

GPS oli olemas juba 2003 aasta augustis. Ei osanud sellega siis suurt midagi teha. Pisitasa sai esimese Kaidoga (mina olin logides Kaido(2)) asja uuritud ja vaadatud kohti masinas kus kolasime. Läbimurre toimus 2003/2004 aastavahetusel. Siis otsustasime midagi otsida ja lähim aare oli vanapagana baarikapp. Nii läks näpp, käsi. Geodashing viis ka hinge geopeitusele ja sedagi aastavahetusel. Mitmed sõbrad on tulnud ja pere(d) loodud.
Kasutajanimi tuleb eesnimest ja numbrid on isiklikud daatumid -ei ole Boeing vastava lennuki omad.

Kõik kogetu on hea. (Tugitooli) Spordimehe kuulsusest on saanud metsamehe kuulsus. Meile naisega meeldib olla looduses ja osa sellest niipalju või vähe kui see on võimalik amatööri tasemel.
Aarete peitmisele on kaasa aidanud saadud positiivsed emotsioonid just kohtadest kus nad on või idee/töllakus asi keeruliseks teha sõnadega.

Eelmise postitusega seoses, et maitse tuli suhu hulga varem [www.geopeitus.ee]
19.01.2003 + mõned päevad.

Turgutame siis ajalookroonikate tarbeks ka seda teemat. Ajakohane pealkiri: "Tosin aastat geopeitust Eestis"

Millal ja kuidas sattusid Sina geopeitusevõrku? Või miks tegeled sellega ikka veel?
Tulevik ootab teie kirjutisi, mina ka!

Kui olin 9-10aastane (2-3 aastat tagasi), tuli mulle Tallinnast külla mu nõbu [maremae]. Käisime perega Laiuse siniallikal, kusjuures mu nõbu ei tulnud kaasa. Pärast rääkis mu ema mulle seda, mida ta oli nõbu emalt kuulnud - ta tegeleb mingisuguse üle-Eestilise aardejahiga. Mõtlesin siis, et mingisugune kolledžiga seotud teema. Siis aga räägiti, et nii kahju, et ta Siniallikale kaasa ei tulnud - seal oli ju aare. Siis küsisin järgi, et mis asi see siis ikka on. Läksin GP kodulehele ja uurisin järgi. Mind hakkas asi huvitama ning hakkasime Martaga (sõbrannaga) tegelema. Alguses ei tutvunud aardetüüpidega, seega käisime nt Linnulennu aaret nullist otsimas.
Selline on minu lugu

Võtan pekadripilt ärgitamise üle
Palun kirjutage siia, kuidas teie enda jaoks geopeituse avastasite ja miks see ikka veel teid köidab? Need lood on päris huvitavad lugeda. Eriti ootaks 2015. aasta parima logija tunki ja matu ja rudolfi kirjutisi!

Geopeitusest olin eelnevalt siit ja sealt kuulnud. Aga oli üks ilus kevadine päev, proua oli nädal aega juba komandeeringus olnud ning uskumatu, kuid tõsi – mul hakkas üksinda juba igav. Igatahes nii mul siis diivanil lösutades tuli geopeitus meelde ja tulin kodulehte uurima. Kuskil tund aega veetsin sirvides, kuniks mulle aitas ja otsustasin, et mis seal’s ikka, lähen hingan värsket õhku ja proovin.

Vaatasin välja omale kaks aaret lähtudes tagamõttest, et ma tunnen neid kante piisavalt hästi – esimene oli Harku metsas asuv Väliõppeklassi ning teine Vääna-Jõesuu rannas olev Väänaja. Kirjutasin koordinaadid ja muu targa jutu paberile üles, kuna nutitelefoni veel ei omanud. Sõitsin vanemate juurde, kust laenasin isalt autogepsu ja siirdusin Harku metsa. Ootusärevus oli suur ja erinevalt hilisematest aardeotsingutest, võssis töötas autgeps päris hästi. Null aina lähenes, kuid mingi hetk koeraga võsa vahel jalutades olin omadega täiesti ummikus. Ühtegi rada, inimtegevuse tagajärjel tekkinud olluseid ega midagi muud ei olnud näha. Sel hetkel ei saanud ma midagi aru, alles pärast sain aru, et see oli esimene õppetund – koordinaate on olemas erinevas formaadis. Mina ragistasin tegelikust nullist ikka sadakond meetrit eemal.

Igatahes, koer hakkas igavusest vinguma ja otsustasin sellest jumalast hüljatud maailmanurgast lahkuda ning minna lapsepõlve mängumaale ehk Vääna-Jõesuu randa. Väänaja aarde juures sain ma isegi õiges formaadis koordinaadid sisestatud, aga ega see otsimine ka lihtsam polnud. Vist kolmveerand tundi sai ringi vahitud, sõrmi igale poole topitud ja (juba esimese aarde juures!) telefonikõnet möödujatele imiteeritud. Lõpuks olin ma ka seal alla andmas, kui otsustasin üht viimast prigu üle kontrollida. Ja ennäe, seal see oligi. See õnn ja uhkusetunne ja kirjeldamatu värin minus oli küll midagi uut.

Sealt edasi on juba loogiline jätk. Ja mis geopeituse eriti paeluvaks teeb on see pidev jõlkumine. Nagu keegi varemgi on midagi sarnast maininud, siis mu prouale meeldib hirmsasti jalutada. Ma varem ei olnud sihitust jalutamisest eriti vaimustatud. Kuid selle hobiga sai kaks kärbest ühe hoobiga löödud ja ma kohe rõõmsalt hakkasin igal pool ringi patseerima. Lisaks kui tütar sündis, siis ütlesin mitu korda naisele: „Sa kallis puhka, ma lähen lükkan ise vankrit.“ Tagamõte asjal oli aga see, et asulates titevankri lükkamine geopeituse eesmärgil ning vankri enda kasutamine mugude suhtes pettemanöövriteks on jälle üks mõnus kaks ühes variant. Ja nii ta veerebki edasi. Viimasel aastal natuke tagasihoidlikumalt, kuid siiski.

Ah et siis sihuke lahe teema oli peidus GP foorumi sügavustes Tõepoolest lahe lugemine, aitäh algatajale ja ka üles äratajale! Pajatan siis minagi enda geoajaloost, puhuks kui kedagi huvitama peaks.

Eelajalugu. Aktiivset geokogemust aastates mõõtes olen veel üsna poisike. Aga seikleja hing on küll sees juba lapsest saadik. Peaaegu kõik Tallinna nurgatagused, kus tänapäeval aardekarp peidus, kolistasin põhjalikult läbi siis kui bussipileteid kopikate eest müüdi. Muidugi linn on ajaga oluliselt muutunud, kohati tundmatuseni ning enamjaolt ikka kenamaks.

Pime keskaeg. Pime ainult minu teadmatuse osas geopeitusest, mis oli täielik ligi 6 aastat pärast mängu sündi. Ja kui kord mingi ähmane teadmine tekkiski, siis miskipärast ei taibanud sisusse süveneda veel 5 aasta jooksul - mõelge milline kaotatud aeg! Ent mida teeb üks parandamatu hulkur, kes pole geopeituse võlu avastanud? Loomulikult seab endale oma sihid ja hulgub ikkagi, hämmastaval kombel paljugi just täpselt nendes kohtades, kus aardekarbid peidus. Aga noh, kui ei tea otsida, ega siis niisama naljalt otsa koperda ju. Igatahes uue aastatuhande algul hakkasid online maakaardid jube täpseks muutuma, Tallinn jäi väikseks ja tähelepanu köitsid põnevad kõrvalised kohad mujal Eestis. Tüüpiline nädalavahetuse programm nägi välja selline, et märkisin maha mõned raskemini ligipääsetavad punktid, printisin kaardi välja ja läksin oma missiooni sooritama. Võsas ragistamist ja soos sulistamist sai mehemoodi, mõnikord oli sihtpunktis ka täitsa huvitav, aga peamiselt nautisin lihtsalt teekonda.

Valgustusajastu. 2012. aasta suvepuhkuse plaanisin sisustada jalgsimatkaga Eesti lõunatipust mandriosa põhjatippu. Valmistasin ette 660 km pikkuse küllaltki kõvera matkaraja, mis läbis paljusid huvipunkte ja kulges suuremas osas läbi metsiku looduse, kui vähegi võimalik, siis vältides kõvakattega teid ning tiheasustust. Tuli ette ka täiesti tallamata võsas ragistamist ning paar keerulisemat jõeületust. GPS träki põhjal suutsin kolme nädalaga läbida 640 km (mis sisaldas ligi 70 km jagu planeerimata eksirännakuid). Paraku jäi retk pooleli Aegviidu kandis, sest ühe jala seisukord halvenes järsult ja püsiva vigastuse ärahoidmiseks ei hakanud kahe järele jäänud päevaga hambad ristis rebestama, eesmärk oli ju siiski rännakut nautida ning kõik teele jäävad huvipunktid üle vaadata. Nende huvipunktide hulgas muide, märkisin endale kaardile (koos koordinaatidega) paarkümmend haardekaugusel paiknevat tavalist geopeituse aaret, millest leida suutsin 9. Ega aastal 2012 neid ju liiga tihedalt olnud ka, näiteks pooled Haanja küngastest matkasin toona läbi, aga Joosepi kaheksatuhandelisi ei saanud veel skoorida. Ja nende hulgast, mida oli võimalik skoorda, ma päris mitmeid lihtsalt ei näinud. Põhjuseks osalt puudulik geokogemus, aga mingil määral ka Hiina ime, mille abil enda asukohta määrasin



Holux M-241 on hea väike (filmitopsi mõõdus) ja kerge jalgsimatkal kasutamiseks. Ühe korraliku AA patarei pealt töötab kuni 28 tundi ja salvestab träkki koordinaadid koos kellaajaga iga määratud ajaühiku tagant (sekundist minutini). Mustvalge LCD ekraan näitab ainult koordinaate, mitte kaarti. Täpsus metsas on parem kui enamikel nutitelefonidel, aga siiski oluliselt ebastabiilsem kui tõsistel käsigepsudel. Ega see hüpleva koordinaadiga numbrite järgi liikumine liiga lihtne tegevus olnud

Käsi valgeks. Igatahes oma kõige esimese, Cipollino aardeleiu juures mul tegelikult positsiooni täpselt määrata ei tulnudki. Parasjagu siis kui vaatetorni juurde jõudsin, ronisid kuskilt urust välja silmini liivased lätlased ja laotasid karbi sisu pingile laiali. Ehk kohe hoobilt ehtne teolt tabamine. Sellenimelisest asukohata aardest ma tookord muidugi midagi ei teadnud. Järgmise otsitud, Liivatee aarde juures müttasin vist ligemale tund aega, aga ei suutnudki peidukat märgata. Mistõttu esimeseks päris enda leiuks võin lugeda Luhasoo aaret. Seal saabus ka esimene tõsine tagasilöök träki osas. Ainukesi kaasas olnud jalanõusid ei raatsinud kohe märjaks teha, seljakotiga otse ida poole üleujutatud soo pinnal edasi matkates poleks seda aga kuidagi vältida õnnestunud. Nii saigi tehtud raske otsus 12 km ringiga minna.
Pärast kolmenädalast matka tuli üldine mugustumine, mis kestis peaaegu kaks aastat. Miskipärast ei nakanud geopisik mulle esimese hooga eriti. Hulkumas käisin ikka edasi, aga karpe kaardile ei märkinud.

Georevolutsioon. 2014. aasta suve algul Viimsis viibides hakkas tiba igav, sest kogu lähiümbrus oli juba aastate jooksul põhjalikult läbi tuuseldatud, aga ajakava ei lubanud niipea rohkemat kui ühe õhtu retke ette võtta. Lisaks oli soov tütrele pakkuda ekraanivahtimisele alternatiivset tegevust, aga päris pika kõmpimise fänn ta väga pole. Juhtumisi meenus geopeitus, niisama huvipärast vaatasin, mida kaart lähedusse näitab. Üht-teist täitsa näitas. Kuna õhtupime oli juba käes, siis alustuseks nokitsesin ademoxi ristsõna kallal. See on nii mõnusasti koostatud, et sütitas minus kohe tõsisema huvi üleüldse kõikide mõistatusaarete vastu. Peab nentima, et head mõistatused ongi mu lemmikuteks jäänud, need teevad mängu oluliselt mitmekesisemaks. Sõnaosavuse logimiseni jõudsin küll nädal hiljem, sest ristsõna kohe lõpuni ei lahendanud. Järgmisel õhtul läksime hoopiski vaatama, kas issandal kannatust jagub. Sealt lahkusime loomulikult mitteleiuga, võttis veel paar katset ja mitu kuud, enne kui geokannatussed piisavad, et viimaks logiraamatuni pääseda Esimeseks reaalseks leiuks 2014. aastal sai aga Laisk. Omaette pärl jällegi. Niisiis minu teine algus sai piisavalt põnev, et tõsisemat huvi tekitada. Sellevõrra, et endalgi tekkis soov midagi ära peita. Alustuseks 16-punktine multi, mis õndsas teadmatuses ja pimeda õnne läbi sattus kogemata isegi nii, et ükski vahepunkt mõnele olemasolevale mõistatusaardele pähe ei läinud Aga jah, juba ainuüksi tänu mõistatustele olen nüüdseks pühendunud geopeitur - igavesti!

Aasta 2008. Toonane elukaaslane teatas, et on üks põnev mäng ja tahtis mind ka hirmsasti selle saladustesse pühendada. Nii viidigi mind ühel ilusal päeval Tartus Laululinnu aarde juurde ja teatati, et näed, koordinaadid juhatavad su siia ja otsi nüüd aaret. Seisin nagu tohmakas seal keset betoonsilda ega osanud mömmigi teha. Kaaslane ei kärsinud muidugi ära oodata, millal mu mõistus tööle hakkab, vaid näitas aarde asukoha kätte ära. Panin kirja oma elu esimese geopeituse logi ja vahetasin ka nänni.

Samal aastal tutvustati geopeitust ka vanemale mu noorgeopeituritest, kes oli toona 3-aastane. Fotosüüdistus kaelas rippuva gepsu ja Musumäe aardest võetud Puhhi-karuga on siiani alles, aga püsivaid ”kahjustusi” ei paista õnneks või pigem kahjuks olevat.

Toonane kaaslane otsustas tookord ise ka kuskile Setumaa metsadesse ühe aarde peita. Karbi komplekteerimiseks andsin talle ühe jaburamatest asjadest, mida välja mõelda suutsin ehk imetavale emale mõeldud rinnapadjad. Minu andmetel jäi see aare peitmata ja tema entusiasm rauges pärast Norra põhjatipus asuva aarde vallutamist, milleks kulus mitu katset mitmel suvel.

Kuna minu elus olid too aeg teised prioriteedid, siis rohkem sellega oma pead ei vaevanud. Teadmine oli aga olemas ja mäletan, et mõnikord käisin ikka seal veebilehel piilumas ja vaatamas, mis aarded maakodu lähedal on.

Kuni jõudis kätte aasta 2015. Elu oli oma korrektuurid teinud ja tekitanud rohkem vaba aega. Selle sügise kõik nädalavahetused sai veedetud Naiskodukaisega metsas olles ja sellest sõltuvusse sattudes. Kuni ühel ilusal laupäevahommikul seisin silmitsi tõdemusega, et plaanitud metsaminek jääb ära. Tuju oli null. Üritasin praegust tiimikaaslast nügida, et lähme metsa, aga vastuseks sain, et mida me seal tegema peaksime. Kuna meesterahvastele on ikka reeglina vaja konkreetset plaani punktist A punkti B kulgemise ja eesmärgiga, siis ujuski järsku ajusoppidest välja teadmine, et äkki kasutaks nüüd selle mängu olemasolu. See plaan sobis hästi. Meie esimene aare oli Vitipalu, mille mingi imeliku juhuse tõttu leidsime sisuliselt kohe. Paar aaret veel ja oligi kuradile sõrm antud ja varsti ka mõlemad käed läinud.

Miks geopeitus? Sest see ühendab endas kõik, mis mulle meeldib. Olen alati armastanud mööda kodumaad ringi kolada ja uusi kohti avastada. On palju hetki, mis meelest ei lähe: kahutanud maa ja järsku loojunud päike Madisemäe inimtühjuses, lumesegused teed Setumaa kevades, jaanipäevaõhtu Virtsu raudteetammil, augustiöine Hiiumaa, kodulinna aarete FTFid. Ka täiskasvanuna on mind paelunud kõikvõimalikud salakirjad, maastikumängud, mõistatused. Kui pärast mitu tundi, päeva, nädalat või kuud kestnud nuputamist tervitab sind maagiline roheline kiri "Pihtas, põhjas", on tunne, nagu oleksid millegi väga suurega hakkama saanud. Lisaks meeldib mulle ka väga orienteeruda, matkata ja jalutada. Mõnikord tuleb ringi liikudes naer peale, mõeldes, kuidas mugud mööda kõnnivad ega aimagi, mida see post või puu endas peidab. Just selline tunne võis olla ka Harry Potteri tegelastel. Mõnus on ka teadmine, et maailmas on veel palju sama segaseid tegelasi nagu sa ise, kes mööda puid ja silla-aluseid ronivad ja südaööl ummisjalu välja tormavad, et üks karbike kas või nui neljaks enne teisi leida. Rääkimata sellest, et üks mu eraelu oluline tahk on praegu just tänu geopeitusele selline, nagu ta on, ja selle aarde omanikule peame tulevikus vist ikka välja tegema

Tõstan teemat. Kes pole veel kirjutanud?

Mina ei ole! Esimese enda logitud aarde leidsin juhuslikult notreg märkega Jussi aarde juurest, 2001. aastast. See oli siis vanast Geopeituse veebist uude üle kantud. Olen vist tõeline eelajalooline dinosaurus, esimene aktiivsusperiood ongi seal 2001/2002 aasta kandis. Mingeid väga värvikaid mälestusi ei ole, aga siis oli aaretes ikka igasugust manti, klaaskommidest patareideni, ja mõni aare sisaldas kolmeliitrise purgi jagu kõige veidramaid esemeid. Kui mõne uuema aktiivse geopeituriga sellest vestelda, siis kgeb kulmukortsutusi. Kuna GPSid olid algelised, siis oli palju sumpamist ja tühja otsimist. See esimene Geopeituse periood langes kokku mu esimese lapse sellise vanusega, mil talle meeldis aardeid otsida. Mõtlesin just et kindlasti on kusagil vanades logides veel minu logitud aardeid, mida ma praeguse kontoga sidunud ei ole, huvitav oleks neid leida. Ükskord peitsime ise ka aarde, sellesama minu esimese lapse sünnipäeva puhul. Nimi oli Marianni sünnipäevaaare. Peitsime selle kuhugi Muuksi linnamäe kanti ja seal sees oli igasugust tolleaegset ihaldusväärset kraami - mõtlesime just teiste väikeste lastega aardeotsijate peale. Et lastel oleks midagi lahedat leida ja mälestuseks võtta. Hullult nägime vaeva selle aarde meisterdamise ja peitmisega. Mõni aeg hiljem tuli meelde, et pagan, unustasime aarde registreerida. Ja siis selgus, et me ei mäletanud enam täpselt peitmiskohta ja olime ise lihtsalt aarde ära kaotanud. See kvalifitseerub otsimislooks õige tinglikult ;-). Kas aardeid saab vanuse järgi ka otsida, hea meelega vaataks neid väga vanu aardeid, äkki tuleb veel mõni tuttav ette.

katri kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kas aardeid saab vanuse järgi ka
> otsida, hea meelega vaataks neid väga vanu
> aardeid, äkki tuleb veel mõni tuttav ette.

Peitmise aja järgi saab küll. Leidsin kaks võimalust. Kui aarde otsingu lehel jätta kõik muutmata ja väljundiks valida HTML, siis leitakse kõik aarded ja on võimalik sorteerida "Peidetud" tulba järgi. Teine võimalus samuti jätta kõik muutmata ja võtta väljundiks "Regio CSV", sel juhul näib tabelis olevat aarete järjestus olevat uuemast vanemani. Loomulikult saab otsingut siis ka kitsendada maakonna järgi vm.

Geopeitus jõudis minuni justkui nagu vana hea Top Shopi reklaam: ,,Lähed mehele, kuid see pole veel kõik! Kui lähed kohe, saad ägeda hobi kauba peale!“. Nii ma täpselt aasta tagasi D-terminali oma esimese logina kirja panin. Mäletan, et aare sai võetud vahetult peale Rootsi reisi, kui Kaupo lambist mind kuhugi tellingute vahele tiris ja küsis ,,Senti on?“. Peale küsimust vaatas vastu midagi täiesti ootamatut. Peale hetkelist enese kogumist võtsin pastaka ja kirjutasin nimed raamatusse.
Peale esimest logi ma kohe veel kasutajat ei teinud. Kaupo saatis Maa-ameti screenshotte ja käisin Tartus otsimas. Kui aga päris mitu logi oli kirja pandud, oli vaja see ka ametlikult geopeituse lehel fikseerida ja jõudsin kasutaja tegemiseni. Kasutajanime valiku osas tahaks rääkida mingisuguse verdtarretava loo, kuid kahjuks pean nentima, et otsus tuli täiesti lambist. Soovisin midagi eestikeelset ja see oli esimene sõna, mis pähe tuli. Ei teagi, miks.
Esimene aare, mis minu jaoks täielik läbimurre oli, oli Prima Vista 2011. Lahendasin seda Kaupoga kahasse. Teatavasti on aarete juures sageli krüpteeritud vihjed. Mina veetsin liiga mitu-mitu tundi, et vihjet lahti krüpteerida. Lootsin Kaupole sellega täiega muljet avaldada. Peale pikka googeldamist õnnestuski mul läbi häda vihje lahti krüpteerida ja oi kui hea meel siis sai. Seejärel vajutasin aga kogemata rohelise vihjekasti peale ja samaaegselt läksid silmad üpris suureks ja hetk tagasi kogetud rõõm lahtus hetkega.
Aasta jooksul on olnud väga põnevaid hetki. Ühelt poolt aarete näol ja teisalt aarete leidmise näol. Esimestest olen logides ikka aeg-ajalt juttu teinud. Teise puhul meenuvad hoobilt järgnevad olukorrad. Näiteks see, kuidas ühe karbikese pärast kõlkusin kiirevoolulise jõe kohal. Kaupo hoidis minu ühest käest kinni ja elu eest üritas mind üles vinnata, et ma jõkke ei kukuks. Ise samal ajal lohutades: ,,Pole viga, nimed on ju kirjas,“. Või näiteks Madisemäe, mis siiani on minu jaoks olnud kõige retsim aarde juurde jõudmine. Eelkõige jubeda maastiku tõttu, millele lisaks teadmine, et GPS-i patareid on kohe-kohe tühjaks saamas, varupatareid osutusid kogemata tühjadeks ja suunataju on täiesti kadunud. Positiivsel noodil: iga järgnev maastik on kohe hoobilt kergem, kui mõtlen, et vähemalt pole see Madisemäe . Muidugi ka Metsapargi 3, mis väga ilmekalt näitab, et kes ei taha kuulda võtta, see peab tunda saama. Auts, enam ei taha.
Rõõmuhetki on jagunud veelgi: esimene FTF sookollastega, sündmused, kus mingisugused geopeituse fiktsioonid osutuvad pärisinimesteks. Ja kõik need 833 korda, kui aarde leituks saab logida.
Nagu juba eelpool mainitud, sai täna aasta geopeituse esimesest leiust. Justkui nagu sünnipäev, kus saab tordilt küünlad puhuda ja midagi soovida. Tordi asemel puhkusin täna kapilt tolmu, aga soovida saab sellegipoolest.
Mõned poeetilisemad soovid:
Ma soovin, et geopeiturid tunneksid end üksteise seltsis hästi.
Ma soovin, et üritustele tuleksid kohale ka uued, kes on alles alustanud ja ka vanemad, kellel ehk on paus sisse jäänud. Sündmused inspireerivad.
Ja paar natuke liiga otsekohest soovi:
Ma soovin, et mul ei tekiks mingit aaret leides tunne, et hoolimata sellest, et karbil on kirjas ,,see ei ole prügi“, tekib tunne, et see vist ikka on prügi.
Ma soovin, et kui on tunda, et peitja on aardega vaeva näinud, siis see kumaks ka logidest ja siltidest läbi. See aitab eelmise soovi täitumisele oluliselt kaasa.
Aasta täis, loodetavasti mitu veel ees. Aitäh, et geopeitust Eestis hoitakse. Aitäh kogu selle nähtamatu töö eest, mis nii lehega kui ka leheväliselt kaasneb. Meeleolukaid leiuseiklusi, ilusaid pilte ja ehedaid emotsioone meie kõigile!