10 aastat geopeitust Eestis

Mõeldes tulevastele põlvedele, kes aastate pärast tunnevad põletavat uudishimu saada teada, kuidas eelajaloolised saurused ehk siis meie mängisime geopeituse mängu 21.sajandi alguses, avan siin nüüd võimaluse mokalaadaks.
Seega: muljetage näiteks teemadel:
Kuidas avastasin ma enda jaoks geopeituse...
Miks ma sellega ikka veel tegelen...
Mis mulle selle mängu juures kõige rohkem meeldib...
Minu kõige-kõige eredam mälestus seoses geopeitusega...
...ja vabalt valitud teemal, mis haakub kõige eelnevaga...


Kuna tänapäeval keegi enam paberit ja pliiatsit kasutada ei viitsi, siis on selline mokalaat peaaegu ainus võimalus midagi talletada

Teen siis ise otsa lahti ka!
Minu jaoks polnud geopeitust olemas kuni 2009 aasta kevadeni. Lihtsalt polnud. Üleüldse... Kuni juhuslikult mingi mõisa kohta internetist infot otsides sattusin Geopeitus.ee-s Eesti mõisate aarde juurde. Ole Sa tänatud [mooritz] selle aarde peitmise eest! Ja avastasin, et on olemas selline mäng. Sai kinnitust väide, et selle väikese maailma sees, milles me elame, on teine maailm, mis on esimesest suurem
Ja lähim aare on kodule NII lähedal! Teatasin Peebule, et ma leidsin talle (kes ta eriti on huvitatud igasugu objektidest (mõisad, ausambad, ajalugu jne)) uue hobi. Teadmata midagi gepsudest, otsisime algul kaartide abil, päris edukalt. Nakkus oli võimust võtnud ja tabanud mind veel rohkem kui Peepu Viljandi oli alustavale geopeiturile ideaalne! Palju ja huvitavaid aardeid otse käe-jala juures... Tänud Geokrahvile!
Mind võlub selle mängu juures eriti see, et ta tutvustab erinevaid kohti teistsuguse nurga alt kui tavaturist näeb. "Sunnib" paljude objektide juures auto kinni pidama... Annab võimaluse sihipärasteks matkadeks...
Palju värsket õhku Eesti geograafiliste punktide määratlus on kujunenud sageli määratluseks geopeituse aarete kaudu: "See on selle ja selle aarde lähedal!", kuhugile sõites teekonda kavandades on määravaks leidmata aarete asukohad... Ema peab leppima sellega, et sõit Viljandist Läänemaale võib kesta ka 6 tundi... Või rohkem...

Eredaim mälestus... Vist üksinda Risti aarde juures käimine, meeletult raske (räätsasid siis ju polnud), aga suur rahulolu enesega...
Kullapalaviku juures iseenda üle naermine... Geojaanipäeva (-öö) "jaaniussikeste" siblimine...
Kuresoo ületamine... jne...

Gepsuta otsimise võlu... Joonase ütlusega, et gepsuga otsimine võrdub peaaegu jahipidamisega loomaaias, nõustun... Gepsuga on mugavam, kuid tegelikkuses näeb ümbritsevast tunduvalt vähem...

Geopeitus on toonud kaasa suure hulga toredaid tuttavaid-sõpru...
Ja ainus, mida kahetseda tuleb on see, et miks küll ei sattunud selle juurde varem, siis kui vaba aega rohkem käes oli ja masu veel Eestimaad tabanud polnud...

Ja nüüd teie muljetamised, palun...



Toimetatud 1 kord(a). Viimati pekadrip 22.01.2011 00.09.

Mina olin geopeitusest oma tubli 2 aastat teadlik, enne kui õnnestus esimene usb gps hankida - oh seda kärsitust. Peale seda pidin veel hulk aega ootama, enne kui läpiga jalutamiseks sobiv ilm ja aeg leidus.

Meil sai asi alguse nii: mu abikaasa Ants, kes tunneb huvi igasugu elektrooniliste vidinate vastu, oli omale soetanud geko (algelise gps-i). See seisis ikka paar aastat kodus riiuli ääre peal ja mingit erilist kasutamist ta ei leidnud. Päris mitmel korral pakkus Ants, et võiksin lastega aardeid otsima hakata, aga ma ei teadnud asjast midagi, ühtegi aardeid otsivat tuttavat ka polnud, nii et teoks see mõte ei saanud, geko vedeles kodus edasi.
Matkanud oleme kogu aeg palju ja kuna kõik meie lapsed on olnud hädas kurgu-, nina- ja kõrvahaigustega, siis otsustasin, et Siimuga käime looduses igal nädalavahetusel. Aga kaua sa ikka mööda samu radu kondad! Ära tüütab.
Igatahes kunagi 2006. aasta varatalvel otsisin internetist geopeituse lehe üles ja tegin omale asja selgeks.
Esimesel korral sai Ants ka kaasa kutsutud, edaspidi ta väga sageli meie Eesti georetkedel osaleda soovinud pole. 3 aaret päevas on maksimum, mille ta välja kannatab. Kuna käime vahetevahel perega välismaal, siis oleme otsinud mõned aarded päevas, mis on eeldatavalt kõigile meeldivad - pikk maa, saab end proovile panna vms. Igatahes kui me mõnest aardest mööda sõidame ja ma nendin, et siin on aare, siis ohkab ta sügavalt ja ilmselt ei meenuta oma esimest gpsi-ostu heldimusega
Seevastu Siim on algusest peale olnud hea geopeitusekaaslane. Eriti mõnus on temaga koos linna-aardeid otsida. Ta oskab äraminekuga vajadusel eriliselt kaua venitada, saab otsida sealt, kuhu minul oleks imelik pugeda, ronida, ...
Tegelikult olen mina ka juba jupp maad targem, ega otsi kümneid aardeid päevas. Geopeitus pole mulle mitte võistlus, vaid lisaboonus teel kaunitesse paikadesse, avastades senikuulmata ja -nägemata kohti, objekte vms. Eriti hea on planeerida oma välisreisi aarete järgi - kui ikka on tore koht, siis reeglina on seal ka aare.
Mul on hea meel, et ma geopeituse avastasin. See on toonud meie ellu palju vahvaid reise, kogemusi, tutvusi ja elamusi.
Aitäh kõigile kaasmängijatele: peitjatele ja otsijatele!
Teemaalgatajale - tuleb teinekord küdi pilte ja juttu hoolega kuulata, nemad olid teie alustamise ajaks juba kümneid aardeid leidnud. Küll mitte päris vabatahtlikult

Tõenäöliselt osalen eventisse. Autos on 2-3 vabu kohta Tartu-Soomaa-Tartu. Üks on juba kinnipandud L@ssiele aga taga pink on vaba. Kui keegi on huvitunud nii võtke ühendust privameiliga.
Vastan meilile kuna selgub vabad kohad ja teavitan sõidutabelist..
atrivsolap/Esko

Mina täpselt ei mäletagi,kust või kuidas ma geopeitusest kuulsin. 2004.aasta lõpus ilmselt hakkasid juba artiklid ajakirjanduses ilmuma, kus tutvustati GPS-ide tehnoloogiat ja ühes sellega ka geopeitust.
Igastahes oli A.-l tulemas sünnipäev ja mul kerkis pähe idee, talle GPS kinkida. Sõbrad kampa ja teoks see saigi. Tauno, kas sa mäletad, kuidas sa mul aitasid gepsu osta?

Esimesed aarded tulevad ikka kodu lähedalt. Minul oli see 2.sünnipäeva aare. Rõõm oli ikka väga suur, kui mingi krabisev kilekott näppu hakkas. Kuna jõulud tulid peale, siis järgnevad said Pärnu kodu ümbrusest otsitud. Hasart oli tekkinud ja paistab et haigus ainult süveneb.

Minu esimene sündmusaare, Aarete arhipelaag, on ka eredalt meelde jäänud. Esimest korda kohtusin Märdi, Efi, Kaitsi, Mikiga. Ei osanud arvatagi, et neist hiljem väga head sõbrad saavad. Retk üle jää oli minu elus esmakordne ja nii mõnigi kord sai tol retkel vanameistreid ja nende otsimisstiili suu ammuli vahtida.

Võrreldes varasemaga on peitmisstiilid võrratult edasi arenenud ja mul on hea meel, et ma olen seda kõike ise kogenud ja näinud. Ei osanud 2005.aastal näiteks undki näha, et aare võib olla peidetud ka mujale kui juurika alla. Esimene aare puu otsas oli ikka midagi enneolematut ja edumeelset.

Mille üle mul eriliselt hea meel on, on need mu head sõbrad ja mõttekaaslased, keda ma siit mängust olen leidnud.

Pikka iga geopeitusele ja 10*10 aastat veel!

Üritaks siis ka jupiti kirja panna, kuidas see asi alguse sai.
Kaudselt oli see juba aastal 1999 kui Regiost tuli teade, et teedeatlase kasutajate küsitlusele vastajate vahel on välja loositud üks eTrexi GPS ja loosiõnn on minu poolt olnud. Eks seda sai ikka metsades-soodes kolades kasutatud ka, aga mitte piisavalt aktiivselt.
Siis aga ilmus 25.01.01 Eesti Päevalehes Henrik Roonema lugu Kõrgtehnoloogiline peitusemäng GPSi abil, kus räägiti lühidalt et USA-s selline mäng käima pandud ja geocashingu veeb üleval. Siit edasi polnudki muud kui et - mõeldud-tehtud.
31.01.01 sai esimene geopeituse veebileht üles pandud. Algul asus see veidi aega hoti serveris.
10.02.01 oli asja Helmesse, seal ka natuke vaba aega ja nii me Hannesega selle HE-aarde paika panimegi, sellesama kollase eTrexiga. Ja üllatus-üllatus, juba 17.02.01 - teatasid endast esimesed leidjad - hr Taivo ja tema kolm kaaslast Maardust. Aare on alles praegugi ja Karuonu abiga heas korras.
Esialgu käis kogu aaretest ja leidudest teatamine lihtsalt maili teel ja need teated said veebi käsitsi üles riputatud.
Üsna ruttu sai asi ka ajakirjanduses promo. Esimene oli Tehnokratt e. Peeter Marvet, kes sellest oma telesaates loo tegi ja ühtlasi ka oma esimese aarde peitis. Sealt edasi tuli juba riburadapidi lugusid küll ajalehtes, ajakirjades ja raadios. Mingil hetkel oli selline telefoniintervjuude andmine lausa üks põhitegevusi
Toetajaid oli ka kohe võtta. Regio pani õla alla ja lubas tasuta kasutada oma veebikaarti (algul sai aardekaarte tehtud ka käsitsi pisipehme kaardiprogega). Nemad ja Alfa GPS panid esimestesse aaretesse sageli ka toredat nänni leidjate jaoks jms.
Õla panid juba samal kuul alla ka tollane veebifirma Mask ja offline.ee poisid, kes aitasid ära regada domeeni ja veebi majutama hakata. Selleaegne veebileht on ajaloo huvides nähtav veel praegugi. Tasapisi tekkisid geopeiturite list ja wap-leht.
Esimesed aarded sai teadlikult peidetud üsna lihtsatesse kohtadesse ja kergesti leitavatena, et proovijad ei peaks kohe algul pettuma ja mängu katki jätma. Igatahes tuli neid aardeid üha juurde (esimese aastaga 43) ja vähemalt üsna pikka aega oli Eesti aarete arvu poolest nii km² kui inimeste arvu kohta maailmas esikohal Võib-olla on praegu ka, pole enam seda statistikat jälginud. Mingil hetkel tekitas geaocachingu veebis ka küsimusi, et kes see hull on, kes Eestis kümnete kaupa aardeid peidab, aga samas vähe otsib. Asi oli aga hoopis selles, et enamus peitjatest ei soovinud esialgu oma aardeid sinna üles riputada ja palusid seda minul teha. Samas ei viitsinud ma oma leidmisi seal väga usinalt logida. Ja nii neid peitmisi muudkui kogunes
Eesti geopeiturid käisid naabritelgi abiks - kui mälu ei peta, siis esimesed aarded Lätis peitsid hoopis eestlased.
Igatahes oli mäng edukalt käima läinud ja aasta pärast võis juba Arvutimaailma loos sellest esimest kokkuvõtet teha.
Päris huvitav oleks teada kui paljud esimesel aastal kaasa mänginutest veel siin liikvel on ja mida nemad sellest ajast mäletavad.
Järgmistel aastatel lisandus neid ja aardeidki üha kasvavas tempos. Viimaseid tuli eriti järsult juurde aastatel 2003-2004 ja veebi haldamine võttis muidugi seoses sellega üha rohkem aega. Kusagil 2004.a. hakkas see juba niipalju niigi napist ajast ära võtma, et sai mõeldud veebile korraliku mootori tekitamisest. Offline.ee poisid olid juba enam-vähe valmis seda tegema, aga siis võttis kontakti Andi ja pakkus oma abi veebi arendamiseks ja nii saigi 2004. septembris olemasolevad andmed uude veebi kolitud ja praegune tööle. Märdi kaasalöömine adminina oli muidugi lausa õnnistus ja minu elu läks sellega juba hoopis lihtsamaks
Niipalju siis algusest minu jaoks. Mängin siiani, aga minu jaoks on see endiselt mitte sport-hasart vaid meeldiv ajaviide, mida teha koos lähedaste ja sõpradega, siis kui parasjagu tahtmist on. Küll aga on sellest kaudselt alguse saanud hoopis praegune töö. Lihtsalt huvi navivaldkonna vastu kasvas sedavõrd suureks, et pani ennast pidevalt sel alal täiendama ja õppima. Ja nii see läkski. Kui kellegi veel huvi, eks siis saab sündmusaardel edasi muljetada.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati enn 03.02.2011 14.39.

Kuigi suur sünnipäeva üritus on selja taga, jääb see teema siin ikkagi avatuks ja oodatud on teie kõikide muljetamised endast ja geopeitusest! Kirjutagem ikka koos ajalugu tulevastele geopeituritele! Klahvidele tuld! Julgemini!

Mina ei teagi miks aga vist aastal 2006 oli mul hullu moodi vaja GPS soetada. Kuna kohalikud hinnad ja lombitagused erinesid enam kui 2 korda (koos kõikide maksude ja transpordiga) siis saigi üks aparaat kaugelt maalt soetatud. Umbes nädal läks aega, et tolle vidina poolt mulle näidatav pilt ka miskit mulle ütleks. Siis toppisin selleks ajaks olevad aarded GPSi sisse ja esimene pikem otsimine oli kuskil Rakvere kandis. Friigi oli üks parimaid elamusi nii minule kui ka teistele. Siis aga tuli elukoha muutuse pärast umbes aastane paus. 2008 oli Leho juba kõvasti ette rebinud. Kahtlustan, et selle geopisiku nakkuse sai ta minult, aga kindel ei ole. Igatahes temal oli haigus juba stabiilselt küljes aga minul õnnestus end ajutiselt terveks ravida. Esimene sündmusaare oli umbes selline nagu silpigi hispaania keelt oskamata kuskile Madriidi sattuda. Kuna mul polnud pea midagi leitud siis olid ka teemad üsna piiratud. 2008 aga asi muutus. Haigus lõi jälle ägedalt välja. Pisikese aja pärast oli Rita kah kambas. Lähemad asjad said kohe otsa. Siis oli aeg mõistatusi torkida. Imelik küll, aga neist sain kah jagu. Vahepeal tekkis asju juurde, siis üritasin ise midagi teha. Mingil ajal olin vist liiga agar, sest aegajalt hakati juba kaasa kutsuma ja ühe kui teise aarde puhul vihjeid küsima. 2009 oli juba asi nii hull, et nädalavahetuse plaanid said tehtud ainult geokalendri põhjal. Korduvad kinnijäämised, kukkumised ja muud pisiasjad, mida ma siin olen kajastanud ei suutnud minu põikpäist meelt muuta. Eks te ise olete lugenud kuidas mul igasugu imelikke asju juhtub. Ilmselt pole ma ainuke. Tänaseks päevaks on juba asi suhteliselt lootusetu. Kuigi mul on siinsed asjad leidmata on mingi imelik tahtmine ka mujal kilavate silmadega kuskil põõsas passida või kohtlast nägu tehes mingit seina silmitseda, vahepeal ka mingeid toole ja aknalaudu ning üleüldse igasugu tavainimese jaoks eemaletõukavaid kohti uurida. Ma ei tea kah kui palju raha on kogu selle asja alla läinud aga see pole tähtis kah. Samuti ei üritagi ma enam välja mõelda mitu kilo ma kergem olen igasugu rabades trampimiste ja puu otsa ronimiste ning sildade küljes kõlkumiste tõttu. Igatahes on see hobi kordades mõistlikum kui lihtsalt kuskil erinevates kõrtsides regulaarselt sootunnuseid laiaks istudes aega veeta. See aasta proovin mõne asjaliku aarde kah teha. Mul kipuvad need ikka kuidagi mingi kiiksuga olema. Geokunni tasemest ma muidugi isegi mitte ei unista enam. No polnud mul sellist käsitöötrenni. Ja logimisel proovin kah natuke vähem muliseda, nagunii neid pikki keegi lugeda ei viitsi. Samas on endal kunagi aegu hiljem hea meenutada, mis kõik juhtus või juhtumata jäi.

Ühel kaugel kevadisel või suvisel õhtul 2005. aastal leidsime me end taaskord televiisori ees istumas ja ootasime päikese loojumist. Televiisoris näidati mitmeid erinevaid saateid, mille vahel me puldiga klõpsides eelistusi otsisime. Pilk jäi pidama värskelt alanud Rooside sõja nimelisel saatel, kus rõõmsate nägudega perekonnad üksteiselt mõõtu võtsid. Kuid mõõduvõtust enamgi pälvis meie tähelepanu inimeste enesetutvustus. Kui üks rõõmsameelne naisterahvas teatas oma hobiks olevat geopeituse, kikitasime kõrvu ja üritasime loos selgust leida. Samaaegselt ajasime arvutile voolu sisse ja üritasime sealt tarkust ammutada. Nii me esmakordselt geopeituse lehele sattusimegi. Kui mängu tutvustusega jõudsime riistvarani, meenus tööl riiulil igavlev GPS. See GPS rändas meie taskusse ja jäi sinna pikaks ajaks. Esimesena suundusime samal suvel Mustika aaret otsima. Sel korral ei leidnud me ei aaret ega mustikaid. Ka teisel korral pidime tühjade kätega lahkuma. Kuid kolmandal korral leidsime oma esimese aarde. Rõõm selle leiu üle oli ilmatu suur. Tagantjärele meenutades oligi see nähtavasti kõige suurem rõõm aarde leiu üle üleüldse. Praegu ei oska enam samaväärset rõõmu tunda ja leidmised näivad pigem tava- ja harjumuspärased. Teisena leidsime tõenäoliselt Kaku aarde. Siiski jäi tol aastal geopeitus unarusse. Leidsime mõned aarded, kuid neid geopeitus.ee-l kirja ei pannud. Järgmisel 2006. aastal registreerisime end lehel ja otsisime lisaks veel mõned aarded üles. Kuid kogu tegevus oli pigem juhuslik. Alles 2008. aastast hakkasime tihedamalt aardeid otsimas käima ja leidsime end pea igal nädalavahetusel televiisori ees vedelemise asemel juurikaid imetlemas. Sõpradele ja lähedastele oli sageli üsna keeruline seletada, miks me võsas ragistame või miks meil näpud mullased olid. Nüüdseks näivad nad olevat sellega leppinud. Kuna me eriti terased ei ole ja silm on tönts, siis tulevad keerulisemad mõsitatusaarded meil väga raskelt. Samuti eelistame siledat linnamaastikku, mistõttu pakuvad rohkem rõõmu lihtne maastik ja huvitav koht. Tava-aarded on meie selge eelistus ja rõõm.



Toimetatud 1 kord(a). Viimati triick 14.02.2011 15.20.

Minult kaa küsiti omast geopeituse ajaloost ja nii hulljulge olen et sellises Eestikeeles hakkan kirjutama.
Oli aasta 2003 ja seenel eksisin metsas, otsustasin et kunagi ma enam ei eksi ja sellise kollase abivahendi endale ostsin. Samal suvel lugesin Soome ajalehest geocachingust ja minu poja, Mikkoga, hakkasime selgitama millise hobiga tegemist on. Registreerusin GC lehele 10.7.2003 ja samal päeval esimene leid [coord.info].
Eestis ja Tartus olen reisinud kohe 20 aastat ja aardeid hakkasin otsima nii et täpselt ma ei mäleta mis olid minu esimene leid aga arvan et Miniaare 10.10. 2003.
Nii see aardejaht läks. Väga ilusaid kohti olen Eestis külastanud, selliseid kuhu kunagi ei oleks saanud ilma geopeituseta. Väga palju häid sõbru olen kaa saanud sest et minule eriti meeldib nendel sündmusaardeil käia. Esimene selline oli mitteametlik Geojaanipäev Leiva talus Harjumaal ja seal sain tuttavaks Mardiga. Mäletan superhea grillilõhe ja heas seltskonnas pidutsemise.
Minu esimene oma aare Eestis oli 15.4.2004 Eesti esimene veebikaameraaare ehk Suudlevad Tudengid, Ameerika härradele see ei kõlbanud aga Eestlastele küll. Väga palju on minule abiks olnud Enn, kes parandas minu aardekirjeldusi eestikeeles ja huvitav et esimest korda Temaga sain näöstnäkku Soomaal 13.2.2011.
Geojaanipäevad on minul alati olnud selliset et peab osaleta kui on voimalik.
Samuti väga lähel südant on kaa Helsingi Dessantid, igale dessantile olen osalenud ja iga kord see on olnud väga meeldiv kokkutulek.
Praegu on minul leitud kokku 1174 aared nendest Eestis 279 ja peitetud 36 ja nendest Eestis 10.
Väike geoväsimus on minul peal aga võib olla et suvel aktiveerun jälle.
Minule kõige meeldivamad aarded on sellised et aarde teostus on hästi tehtud ja vaeva nähtud (Barrelitest, Kullapalavik, Kaks korda jne), mitte Salvesti glaaspurg pöösas. Samuti sellised mis on peitetud looduskaunisse kohtasse (Süvvahava ja teised sellised). Ja unusta ei pea kaa selliseid ajaloolillisi huvitavaid kohti kus kaa on aardeid peitus.



Toimetatud 2 kord(a). Viimati atrivsolap 14.02.2011 19.57.

Aitäh Sulle Esko selle vahva jutu eest! Ja Sinu eesti keel on suurepärane, võiks olla eeskujuks paljudele, kes siin elavad

Suur aitäh kõigile siiani oma arvamust avaldanutele!
Julgust ja ettevõtlikkust teistelegi! Suurima vale esiots võiks ka elavneda

Kadri

Minu esimene aare - 29.12.2007 ja Raamatukogu 2.
Paavo oli pikalt jahunud Tartusse tulekut seoses mingi asja otsimisega ja kaasas otsingutesse. Ehk esimese aarde puhul sai natuke selgemaks, millest tema on nii vaimustuses ja vaimustuses ja vaimustuses.
Ütleme nii, et see vaimustus nakkas. Sest järgnevad päeval käisime Essenite ja Veskitammi aaret otsimas ning ebasobivalt riides olnuna, sain ühtlasi ka kasutajanime. Mida kusjuures, olen ikka täielikult õigustanud kui aardeid otsides on seljas lumivalge kontoritibi kostüüm. (ja seda mitte linnas).

Kuni augustini 2009 oli minu otsimised põhiliselt Regio atlase, maanteeameti väljaprindi, mälu ja ..... põhised. Ja siis hakkas natuke asi ebamugavaks muutuma (lihtsamad olid leitud ja keerulised olid kaardi põhjal liialt keerulised) ja kaaslaseks sai väike puutetundliku ekraaniga gps. Seega minu puhul ei olnud nii, et avastasin gpsu ja avastasin geopeituse Edasi on ajalugu läinud, et otsimises ja peitmises on olnud tõusud ja mõõnad. Ja pigem liigun trendis, et less is more. Lihtsalt ajaline ressurss on piiratud ja aarded on muutunud minu jaoks keerulisemaks.

Muideks, väga loodan, et kui esimene leid oli Raamatukogu 2, siis leid nr 1000 on Raamatukogu ja ...

13.05.2008 komistasin Soomaa servas ringi uidates Vale saare aarde maiste jäänuste otsa. Ei teadnud ma siis geopeitusest ööd ega mütsi. Tõttöelda ei osanud arvatagi, et tegemist võiks olla üleüldse mingi mängu või "aardega". Noppisin piibelehtede vahelt "prügi" ja kiitsin lagastajaid, et nad mulle ka ühe õõnsuse selle kõige kogumiseks olid jätnud. Teel rohelise prügikastini jäi mulle ette vaatetorn mille trepiastmel ma kogutut lähemalt uurima asusin. Autovõtmed, mingid märkmelehed, tutipael,...paar senti... Tundus justkui mitte päris prügi vaid kellegi autost välja kukkunud isiklikud asjad. Kuskil vettinud paberites vilksatas veebiaadress "geopeitus.ee".

Nii ma siis otsustasin oma leiukraami prügi hulka mitte arvata vaid jätsin samasse torni juurde maha. Minetea, kelle oma, võibolla tuleb otsima... Ja nii see tolkorral jäi.

Mõne päevapärast kaarutasin mööda veebiavarusi ja jõudsin meeldejäetud lehele. Minu nokitsemist sattus kõrvalt nägema geopeituses tuntud apa, kelle "ohoo" ja "mis-ma-leidsin-ja-ega-ometi-kaasa-võtnud" mul siiamaani meeles. Kuna apa arvates oli selline leid äärmiselt olulise tähendusega, vaata,et sundkorras vaja teatada kuhu vaja, sai minust üleöö geopeituse ametlikult registreeritud kodanik kes avastas ühtäkki enda jaoks kabineti riiulil hallitanud gepsu, kes järgnevatel päevadel ja aastatel oma sõbrad-tuttavad geousku pööras ja kes siiamaani fännab oma teekondi (kus iganes ja mis põhjustel need ka ei kulgeks) koos geopeitusega. Lihtsalt lahe on ...ja nii leids geopeitus minu (mitte vastupidi )



Toimetatud 1 kord(a). Viimati kajaliis 14.02.2011 23.25.

Väga huvitavalt Sina oled selle hobi juurde saama.

Meie geopeituse lugu algas sellest, et lapsed leidsid internetist mängu geopeitus. Neile tundus väga huvitav, ikkagi aarete otsimine. Meie ei saanud mõhkugi aru, millest jutt käib. Aasta oli siis 2005. Juulikuus puhkasime koos Hando perega Saaremaal ja tagasiteel mandrile jäi praami väljumiseni veel ilmatu hulk aega. Tuleb ka mainida, et Handol oli see gpsu-vidin juba olemas. Niisiis käiski Mariann ikka peale, et proovime selle mängu ära. Esimene katse oli Kerisekivi aare. See mätta alt purgi otsimine ei jätnud mitte mingit muljet. Aga tagasi mandril olles oli meil ikka soov veel midagi otsida. JA teele jäi Segasumma suvila . . oijee. Selle aarde koordinaadid olid sel ajal ligikaudu 100 m mööda ja näitasid kuskile keset põldu (olid ju sel ajal koordinaadid ebatäpsed ja see aare tundus üks hullemaid). Et aare põllul ei asu saime aru. Nii asusimegi otsima nii öelda kõhutunde järgi. Olime kaheksakesi, 4 suurt ja 4 last. Eemalt paistsid varemed, tundusid huvitavad, aga sinna viis kõrge kõrvenõgese padrik. Meil olid jalas plätud ja lühikesed püksid, tulime ju puhkamast. Nõgesed olid täiskasvanud mehele lõuani, meist kõige väiksem oli 5 aastane. Selles padrikus olles paistsid meist ilmselt ainult 2 pead ja üks pealagi, kuigi olime 8-kesi. Aarde vallutamiseks korraldasime 3 ekspeditsiooni. Vahepeal käisime Kasari sillal puhkamas ja sõjanõu pidamas, loobuda ju ei saanud ja põnev tundus ka. Iga korraga läks meil varustus (s.t pikemad püksid ja tossud) ja lähenemisesuund paremaks. Peale nõgeseid oli ju ka veetakistus. Viimasel katsel küll jäid juba väiksemad ja nõrgemad Kasari sillale ootama. Kusjuures sillalt oli maru vahva vaadata peanuppude liikumist nõgesemetsas. Ei mäletagi enam kaua see vallutus meil aega võttis, oli see kolme tunni kanti või saime lühemalt hakkama. Aga igastahes oli päikeseloojanguks purk käes. Ja oh seda laia võidukat naeratust laste näol, mäletan seda siiani. Pärast seda on need rohelised täpid kogunenud.
Et teised geopeiturid ka olemas on avastasime siis, kui olime peitnud oma esimese aarde – Päikesekella. Saime nahutada nii mis tolmas. Ootamatult tuli aardele esimene positiivne hinnang ja leidmine. See oli Miki. Õppisime selgeks, et Eesti esigeopeituri nimi on Miki. Ja iga nahutamise pärast ei tasu veel verest välja minna.

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis asi sai alguse 2005 aasta kevadel kui avastasin puht juhuslikult geopeituse lehekülje ja muudkui lugesin ja lugesin ja sattusin üha enam vaimustusse. Mäletan, et lugesin järjest läbi kõik aarded ja kõik logid, ega neid 6 aastat tagasi nüüd nii hirmsasti palju kah polnud. Ja kui siis nägin, et üks aare asub Nabe saarel, siis ei suutnud enam vastu panna. See saar on mul lapsepõlvest viimse kivi ja põõsani peas, nagu kirjeldust lugesin, nii teadsin kus aare asub. Mai alguses otsustasime siis sõbranna ja kunagise matkakaaslasega võtta oma koerapeletised kaasa ja minna otsima. Emadepäeva hommikul küsis minu meestevägi, et mida sa siis sooviks ka ja emme soovis vaba päeva ja nii putkasimegi terveks päevaks kolama. Muidugi leidsin aarde hoobilt ja see tekitas tohutu eufooria. Siiski otsustasin gepsu ka muretseda, sest mitte kõik kohad ei ole ju nii tuttavad. Esimene gepsutamine oli Tartus, noorim poeg õppis seal parasjagu ja elas vanatädi korteris, istusin siis seal rõdul ja püüdsin aru saada kuidas asi töötab. Lõpuks sain pildi ette, Asta tuli ka korraks töölt lõunale ja suundusime Esseni aardesse. Tookord oli ikka jube vähe aardeid, see oli kõige lähem!
Esimesed kaks aastat ma ühtegi linna-aaret ei otsinud ja tegelikult siiamaani väga ei taha seda teha. No pargid või üksikumad kohad veel aga kesklinn ja rahvarohkus ei meeldi mulle. Tänu sellele on lõpuni vormistamata nii mõnigi vahva mõistatus (näiteks N täht) . Teine asi mida ma ei tee on tubased aarded. Siiski sai erand tehtud Mänguri esmaabile, selle lahendusega sai nii palju nalja ja kogu suguselts oli kaasatud, piinlik oli öelda, et näe lõpetamata. Ja ei kahetse, vahva koht oli.
Ülejäänud perekond suhtub minu hobisse ka enam-vähem soosivalt. Eero käib ikka kaasas kui vähegi õnnestub, aga vahel kutsub mind sõltlaseks. See on siis kui tuleb mingeid ekstreemsemaid liigutusi teha või olen ma valmis äärmiselt nadi ilmaga välja minema. Lapsed alguses viskasid ikka nalja, umbes nii, et sünnipäeval ei saa ju emale kinki kätte anda vaid see tuleb ära peita ja siis mingi mõistatus peale aretada jne ja küll ta siis on õnnelik kui lõpuks üles leiab. Nüüd on lisaks kolmele pojale meile tekkinud ka neiud ja üks nendest aitab mul ikka vahel mõistatusi lahendada ja on muidu ka huviline. Ja olen suutnud geopeitusesse kaasata ka Tiina, tema tütre Linda ja nüüd on meil tiimis veel Linda poeg Paul. Küll ta kasvab ja varsti saab ka metsa-aaretele teda kaasa võtta.
Geopeitus on selle ajaga tohutult arenenud, nii otseselt peitmisviiside kui ka mõistatuste poolest. Kui kuus aastat tagasi ma ei mäleta isegi ühtegi magneti kasutamist (vast ikka oli, ma ju linnas eriti ei käinud) ja põhiline oli ikkagi „klaaspurk kännu all“, siis praegu on tohutu ägedaid peitmisviise, konteinereid, tehnilisi nippe ligi pääsemiseks, jne. Ausalt öelda, ma ei jõua ära imestada kuidas inimesed on mõnikord vaeva näinud - au ja kiitus! Latt on nii kõrgele seatud, et ma ei ole julgenudki rohkem peita. On küll ideid aga muudkui lükkan edasi. Eks seda vaba aega peab ka vahel lausa jõuga võtma, mis tähendab et millegi arvelt.
Ma ei käi üldiselt kokkutulekutel ja sündmusaaretel, kuid sellegipoolest on kogu see aktiivselt mängiv osa peituritest nagu vanad sõbrad. Eks osasid olen ka juhtunud siin-seal nägema, teisi tead piltidelt ja isegi kui ei tea, ikkagi on täiesti tunne et oled „omade“ seas. Ka siis kui oled kirjutanud ja igasugu geo-asju arutanud, on niisugune küünarnuki tunne olemas. Seda enam, et rahvas on väga sõbralik ja abivalmis. Kui ma olen oma mitteleiu logi juures midagi kurtnud, siis olen alati saanud sõbraliku-julgustava kirja või telefonikõne.

Nii vahvad lood kõigil! Jätkake aga kirjapanemist, kes veel pole kirjutanud!

Mind veeti poolvabatahtlikult esimese aardeni 2008. juulis kui suvepuhkuse ajal sai Saaremaa poole sõidetud. Inga (a.k.a. kingu) oli tolleks ajaks juba ilmselt sõltuvusse jäänud, sest mäletan, et ta otsis ikka palju hoolikamalt Lihula linnuse aaret kui mina, kes ma rohkem niisama ringi vaatasin ja ümbrust nautisin.
Veidi maad sihtmärgile (loe: Saaremaale) lähemal tuli juba teine peatus Kurevere dolomiidi juures ja seal ma hakkasin esimest korda oma reisikaaslase terves mõistuses kahtlema. Normaalne inimene ju ometi ei tõsta kuskil tee ääres kive ringi, eriti kui läheduses viibib veel inimesi?!
Esimesi aardeid saigi otsitud koos kingu ja leenu'ga, mina suhtusin alguses sellesse mängu üsna leigelt kuid ajapikku too "haigus" aiva süvenes ja pool aastat hiljem jõlkusin juba üksi ringi väljaprinditud aarete kirjeldused näppus. Möödunud suvest alates loobusin paberist ja hakkasin "roheliseks" ehk siis peamiselt kasutan GPS-iga telefoni kuid vahest harva ka väljaprinti või otsin ainult mälu järgi. Enamasti olen aardeid otsinud üksi või kaksi, harva kolmi Teisi geopeitureid olen kohanud umbes viiel-kuuel korral, nii et nägupidi eriti kedagi ei tunne kuigi (kasutaja)nimepidi tean küll
Üks meeldejäävamaid üritusi minu geopeituri ajaloos oli esimene ja seni ainus geotripp Tallinnast Narva 2009. jaanuaris, mille jooksul jõudsime Ingaga otsida 15. aaret, millest leidsime 12.
Aaretest meeldivad eelkõige ilusatesse ja/või huvitavatesse kohtadesse peidetud aarded ja ebatavalised ning andekad konteinerid, mida olen päris palju kohanud Viljandi kandis Enamus mõistatusaardeid olen aga kõrvale jätnud kuna nende tase on läinud liiga ulmeliseks.
Praegu tegelen selle hobiga umbes nii, et kui kuskile liikumistrajektoorile mõni aare jääb, siis üritan ära vormistada või kui igav hakkab siis valin mõne lähima leidmata aarde välja. Aga eks suvepoole lööb see sõltuvus jälle rohkem välja ja näpud hakkavad aarete järgi sügelema.
Ahjaa, pekadrip'i mainitud "geograafiliste punktide määratlus GP aarete kaudu" on mul ka ammu juba tavaks saanud



Toimetatud 1 kord(a). Viimati vx 15.02.2011 14.26.

Kui max mulle esimest korda rääkis, et nemad käisid aardeid otsimas, siis mõtlesin, et noh ei ole inimestel midagi targemat teha kui maa alt varandust otsida .Aasta siis oli 2005. Kuid jutud jätkusid ja ükskord kutsuti mind ka kaasa. Päeva esimesed kaks aaret suurt sõltuvust veel ei tekitanud, ei saanud õieti arugi mis toimub. See-eest kolmanda aardega hakkas asi huvitavaks muutuma. Seisime nagu reaalses kohas kuid aare ei näidanud end lihtsalt. Mõeldi juba loobumismõtteid kuid siin lõi minus mingi jonn sisse , lugesime veelkord auto juures logisid ja koostööna tuli aare ka peidikust välja. Ja seda jonni jätkub siiani. Kes minuga koos otsimas on käinud teavad, et naljalt ma leiuta minema minna ei taha, ikka prooviks veel mitu korda ja mitme erineva nurga alt vaadata, mõnikord tuleb mind lausa minema vedada . Ja nende aastatega on aareded ka märksa loodussõbralikumaks muutunud, pole enam purgid kännu all vaid peris nutikad lahendused, mis mugudele täitsa märkamatuks jäävad. Imetlen aardepeitjate leidlikkust, et ikka jõutakse välja mõelda aina uusi lahendusi. Hea meel on ka selle üle, et olen endaga suutnud kaasa meelitada ja veidikese sõltlaseks muuta ka oma sõpru, kes küll veebis logimiseni pole jõudnud, kuid kes ootavad, millal taas vabamalt( ilma lumeta) seigelda saaks. Samuti olen tänu mängule saanud endale tohutult palju uusi sõpru, kellega on koos vahva seigelda .Ootan põnevusega uusi nutikaid mõistatusi, mis sest et nende ilmudes muutuvad ööd lühikeseks Tänu geopeitusele olen ma avastanud endas omadusi, millest ma teadlik polnud ja hakkama saanud oma foobiatega - kõrgusekartus, hirm laudteeta rabade ees (seda just sellel aastal)



Toimetatud 2 kord(a). Viimati mooritz 15.02.2011 16.52.