10 aastat geopeitust Eestis

See oli ennemuistsel aal … kui meie Geopeituse juurde sattusime. Aasta siis oli 2003, kui ühel talvepäeval tuli minu elukaaslane Simmu (Geopeituses Samuel) jutuga, et tema oli kuskilt kuulnud/lugenud või keegi rääkinud sellisest asjast nagu Geopeitus. Et uurigu ma täpsemalt järgi ja tehku ma endale asi selgeks. GPS-seade oli meie majas juba mõnd aega olnud, sest Simmu tegeles purjetamisega. Talvel aga meie laiuskraadidel väga purjetada ei saa ja siis oligi vaja mingit muud põnevat tegevust, kus seda seadet kasutada saaks. Otsisin siis üles Geopeituse veebilehe, lugesin läbi ja üsna kiirelt sündis ka otsus, et võiksime seda proovida küll.

8. veebruaril 2003. aastal oma esimesele georetkele suundusimegi. Valisime välja mõned Tallinna lähedal olevad aarded ja esimene sihtmärk oli Harku Lubjakivimaardla. Geps suunas meid kuhugi metsa kivihunniku kõrvale ja meie käterammu abil sai see kuhilas tervenisti ümber laotud. Midagi aarde taolist meil leida ei õnnestunud. Ei tahtnud nii lihtsalt alla anda ja läksime järgmise aarde juurde, milleks oli Vääna kandis olev Rahapada. Seal saatis geps meid keset lagedat põldu. Kirjelduses oli aga selge vihje, et aare asub puu all. Siis jõudis meieni ka teadmine, et koordinaate saab esitada erinevates vormingutes. Kui olime oma seadmes korrektiivid teinud, tulid ka aardeleiud, esimesel päeval siis lausa 3. Sellest oli täiesti piisav nakkuse saamiseks ja sealt edaspidi hakkas meie vaba aega üsna märkimisväärselt sisustama Geopeitus.

Tol ajal polnud meil endal kodus arvutitki, rääkimata muudest kaasaegsetest nutiseadmetest. Töö juures sai tehtud kogu eeltöö, ehk huvipakkuvad aarded välja otsitud ja kirjeldused välja prinditud. Käsitsi sai kõik koordinaadid gepsu toksitud ja teel olles oli abivahendiks tavaline paberil Regio atlas. Peale nädalavahetusi kulus tavaliselt esmaspäeval tööl nii mõnigi tund leiuteateid kirjutades/lugedes ja neid peitjatele ja Geopeituse lehe adminnile (Ennule) meilile saates. Ega muidugi neid leide igal nädalal/päeval kümnetes arvestada ei saanud, sest aardeid oli niivõrd vähe. Täiesti tavaline oli, et vaid paari aarde otsimise jaoks sai ette võetud paarisaja kilomeetrine sõit. Niimoodi Eestimaal aardeid jahtides sõitsime ühel suvel maha 10 000 kilomeetrit.

Läbi sai tehtud ka päris huvitavaid seiklusi. Näiteks tuli meelde üks talvine seiklemine Kõrvemaal, kus oma linnamaasturiga sõitsime mööda lumiseid hooldamata teid mitukümmend kilomeetrit, lõpuks kõrvuti koos suusatajatega, kes meid nagu hulle vaatasid. Või siis Järvamaal kuskil metsaveoteel madalapõhjalise autoga ikka võimalikult lähedale aardele surudes lõpuks lootusetult kinni jäime. Sealt välja pääsemiseks tuligi lõpuks mõni kilomeeter esimese külani jalutada ja sealt kohalik mees koos traktoriga appi kutsuda. Aare sai ka muidugi nende kaevetööde vahel leitud. Ja eks oleme ka metsa eksinud, sest kaardimaterjal oli algeline ja üsna tavaline oli kuskil läbimatus puugi- ja parmuvõsas kilomeetreid ragistada, peaasi et aardeni jõuaks. Kuna aardeid oli vähe, siis ei tulnud kõne allagi mõnda neist otsimata jätta. Kõik, mis peidetud, tuli ka otsida olenemata aastaajast, varustusest ja ettevalmistusest. Aarete raskusastmete peale polnud ka veel keegi tulnud ja ega siis ei teadnudki ette aimata, mis teekond sind täpsemalt ees ootab.

Sellised juhtumid meil aarete otsimise tuhinat ära ei võtnud, „haigus“ aina süvenes. Õige pea tekkis ka ise peitmise soov. Tol ajal sellega palju vaeva nägema ei pidanud, sest väga paljud piirkonnad olid täiesti aardevabad, pähepeitmist polnud vaja üldse karta. Näiteks peitsime meie Muhu saare esimese aarde või viienda aarde Hiiumaale, kolmanda ja neljanda aarde Saaremaale jne. Mööda Eestimaad ringi sõites oli alati seljakotis valmis komplekteeritud aardekarp, et kui satume sobivasse/ilusasse kohta, siis kohe ka peidame. Peitmiseks oli peamiselt üks ja ainus viis – klaaspurk või toidukarp mässida musta prügikotti ja peita maha, kännu/kivi alla.

Geopeituse algusaegadel olid ka aardekarbid väga rikkaliku sisuga, sest üheks kindlas rituaaliks oli nänni vahetamine aardekarbis. Kuna aktiivsemaid peitureid oli veel üsna vähe, siis vahel jäeti lausa nimelisi kingitusi otsijatele. Samuti oli alguses kombeks logiraamatusse kirjutada oma leidmise emotsioone. Ülimalt tore on rohkem kui 15 aastat hiljem lehitseda mõnda vana logiraamatut ja leida sealt ka enda märkmed aardeleiu kohta.

Üsna aktiivselt ja järjekindlalt tallasime geopeituse radu 2006 aasta alguseni, kui sündis Sipsik (alates 2019 suvest geopeitur SalmeS). Kuna kõik kodulähedased aarded oli leitud ja peale esimest kevadist pikemat geoväljasõitu sai selgeks, et karjuva turvahälliga mööda metsa sumada pole mõnus, jäid mõneks ajaks ka geopeituse seiklused harvemaks. Kui mõni linna-aare juhtus tekkima, siis neid ikka sai otsitud. Eriti mugurohketes kohtades on geopeiturile hindamatuks maskeeringuks lapsevanker ja koer, kellega koos võib tavainimese jaoks üsna ebatavalisi manöövreid teha või imelikes kohtades tiirutada.

Selline oli siis meie Geopeituse juurde jõudmise ja juures olemise lugu, mis sai ootamatu lõpu 2008 aasta suvel, kui autoavariis hukkus Simmu ja meie truu kaaslane jäljekoer Juss. Alates sellest ei olnud minu elus Geopeitust rohkem kui 11 aastat. Kuni 2019. aasta augustis koos tütrega uuesti sellele minu jaoks juba sügavalt rohtunud teele sattusime. Aga siit saab alguse juba uus lugu, mis on rohkem teise põlve geopeituri SalmeS lugu.

Upitan taas postitust.
Nagu niuhti on kaks aastat viimasest postitusest aeg edasi kihutanud. Kaks aastat, mil koroona on hoolega vett seganud ja inimeste plaane korrigeerinud. Geopeituse algusest Eestis on praeguseks möödunud 2x10 aastat ja jupike pealegi.

Kes pole veel oma lugu jutustanud? Lisa oma killuke tulevastele põlvedele lugemiseks.

Kuidas minust sai geopeitur.

Olen mõnedele isikutele rääkinud kuidas on toimunud minu areng geopeiturina ja julgustati oma mõtted foorumis avaldama.

Kuidas Catiberg geopeituseni jõudis ma täpselt ei teagi (küsisin, selgus et Girlti kaudu). Reganud on ta ennast 2017 jaanuaris. Mingil hetkel hakkas ta mobiili vahtides mingeid imelikke asjandusi otsima. Saan aru, et enamus inimesi ei saagi olla ilma kiiksuta. Selline kiiks tema puhul mind ei härinud ja suhtusin tegevusse erapooletult. Meil kõigil oma kiiksud ja neid ei peagi kõik normaalseks pidama. Tihti on vaadatud imeliku näoga, kui on jutuks tulnud, et olen maratone joosknud (mis mõttes, kui pikk see on , miks ?) või siis ei saada aru, miks mulle meeldib arhiivides tuhnida ja vanu asju uurida seoses oma päritoluga. Igatahes mingil hetkel palus ta mul kaasa tulla, et ma aitaks otsida või midagi kätte saada. Kui ma lõpuks tavaaarde loogikale pihta sain, siis ma olin nõus aitama, et saaks kiiremini otsinguga ühele poole ja normaalsete asjadega edasi tegeleda. Muidugi esitasin ka ultimaatumeid. Aare ei tohtinud olla autost kaugemal kui 40 meetrit, sest pikema maa läbimine aarde nimel tundus ulme. Ja kui aaret ei leidnud 5 minutiga, siis minu entusiasm kustus. Mingil hetkel lubasin kauguse juba 70 meetri peale. Sattus teele ka huvitavaid aardeid ohhoo efektiga (nt mõttetult suur), seoses sellega huvi kogu aeg tõusis. 2018 võis olla see hetk kui avastasin kaardilt mingid sinised täpid (mõistatusaarded). Uurisin miks me neid ei otsi ja sõidame nende nulli ka. Mulle tehti selgeks, et ma ei saa midagi aru sellest mängust, nende aarete puhul ei ole mõtet nulli sõita. Nende leidmiseks on vaja mõistatusi lahendada ja pealegi osa nendest on väga rasked. Selline jutt tundus naljakas ja mõttetu. Vaatasin mõnda kirjeldust, midagi aru ei saanud ja ütlesin, et selliseid aardeid polegi siis mõtet vaadata. Natuke vihastasin ka – mis mõttes, täpp on kaardil ja leida polegi võimalik?

Siiamaani on meeles kuidas jälgisin Catibergi ja Girlti lahendamas aaret 2018 karbis. Naljakas oli. Mina ei saanud midagi aru ja soovitasin lihtsalt huupi valida ning muigasin kuidas nad äpist mingit „infot“ otsisid. Jõhkralt kaua läks, aga sain vähemalt süüa.

2019 mingil hetkel toimuski murrang. Sel aastal võis olla esimest korda selline juhtum, kui mina Catibergi välja mängima kupatasin, et no läheme teeme mingi ringi! Hakkasin avastama mängu kõiksugu nüansse ja need olid huvitavad! Tänu mängule jõudsin ilusatesse kohtadesse mida polnud kunagi näinud ja millest aimugi ei olnud (nt. Tõrva ja Rõuge kaunid kohad). Külastasin huvitavaid ajaloolisi kohti millega mind on eriti kerge võluda (nt. Rahumajake). Lisaks põnevad ülesanded - puu otsa ronimine, läbi truubi tee alt läbi roomamine (üle võlli), järsakul mägikitse mängimine (kiirestikuulja – elu esimene salto), imevidinaid kasutades ülesandeid lahendada (kalmistuvahi), vanalinna ajalooga tutvumine (Walls of Tallinn), rabamatkad, väga kõrge pulsiga logimine (Härra Grabby lapsuke, Liber Abaci) jpm. 2019 aasta lõpuks olin täiega mängus sees ja soovitasin juba ise kohti kuhu minna.

2020 toimus veel üks murrang. Kevadeni arvasin, et ei vaja oma kontot, piisab olla Catibergi Wingmän. Mingil hetkel ei suutnud sellega leppida, tahtsin oma mõtteid ja läbielamisi ise logida. Olin avastanud ka challengid ja tahtsin neid ise täitma asuda. Sellega seoses tekkiski 02.06.2020 uus mängija nimega Wingmän, kes oli veel kaks aatat tagasi mängu mõttetuks pidanud. Asusin hooga asja kallale ja oli kindel plaan täita seeria 365 päeva jutti aardeid. Sain kohe aru, et seda on alguses kõige kergem teha. Esialgu oli väga raske ennast tagasi hoida, et mitte aardeid raisata. See viis omakorda selleni, et venitasin seeria kahe aasta peale ja nüüd loodetavasti 1000nde peale. Kuidas ma selleni jõudnud olen, ei tea. Alguses oleks seda tähist utoopiliseks pidanud. Esimese aasta jooksul õnnestus ise peita ka neli aaret – kõik mõistatused. Rohkem pole mahti olnud, otsimise peale kulub juba piisavalt aega. Lisaks kadestan neid, kes oskavad hullult ägedaid konteinereid välja mõelda. Selles osas ma olen täiesti lootusetu (õnneks Catiberg on vastupidine juhtum). Mõistatused on minu vaieldamatu lemmik geomängus. Isegi hullult raskega on põnev maadelda. Äkki paari aasta pärast viienda korraga suudan ära lahendada? Pärast raske pähkli lahendamist tekib alati super äge tunne. Ka huvitavaid multikaid on saadaval. Äkki kolme-nelja aasta pärast jõuan Mitte ainult Rohuneeme tee lõppu?

Selline on lühikokkuvõte minust Geopeituse mängijana. Ootan põnevusega päeva aastal 2023 kui ma ei logi ühtegi aaret. Mitte tüdimuse pärast vaid huvi pärast, et mis tunne mind tol hetkel valdab. Pole kunagi nii pikka projekti ellu viinud. Arenemisruumi on veel küllaga. Kitsastest koobastest pole veel hakanud lugu pidama ja ilma abita ei suudaks 5,0 ronimisaardeid logida. Väikese koolituse olen saanud ja esimesed edukad katsed tehtud. Slinge pole ka õppinud kasutama.

P.S. aarde ja auto vaheline lubatav distants on nihkunud ca 10 km peale.

See paistab olevat mingi imelik teema, kus siis räägitakse, kuidas kellestki sai geopeitur.

Eks räägin siis ka oma loo.

Reklaami tegi vist Peeter Marvet oma "Tehnokratt" saates, peites aarde "Miltoni kohvipurk". Tundus huvitav.
Otsima muidugi minna ei saanud, kuna õpilasena mingeid sissetulekuid ei olnud, autot ei omanud- kõik jäi vaid mõtteisse ning tulevikku.

Alles aastal 2007 ostsin oma esimese Bluetooth GPS (1400 krooni oli vist- no omal ajal oli arvestatav summa), edasi oli veel veidi häkkimist, et see oma Motorola telefoniga suhtlema saada.. No et telefonis koordinaate näeks.

Ning oma esimese aarde leidsimegi (venna võtsin kaasa) 10.07.2007: [www.geopeitus.ee]

Edasi sai juba PDA (pihuarvuti) muretsetud, sinna siis OziExploreri kaardid... Mis olid üldiselt mingite veneaegsete kaartide skännid.

Tore aeg oli

Leidsin ometigi üles selle osa foorumist, kuhu mul soovitati see lugu üles kirjutada, et ei peaks igal sündmusel kordama:

Olles kooli matkapäeval ja suremas igavusest kuni pean võtma 5 km matka ette jälle Aegviidu jaama, et rongile minna. Sõber ütles mulle, et siin läheduses on aare ning mängu nimi kõlas tuttavalt. Tuleb välja, et mul oli äpp alla tõmmatud ja isegi kasutajakonto olemas. Ilmselt, miks ma siis ei hakanud seda tegema oli, et pime päev, halb ilm ning lähim aare, mis kodule näitas oli kaugel. Ega ta mul ka algselt ei tahtnud näidata, kuid sõber ütles, et tuleb uuendada äppi ning siis näitas seda aaret. Jalad said märjaks ja (sellel ajal) pidi võssa ronima. Lõpuks sai tiire tehtud ning kahtlane asi leitud, mis oligi aare. Sellesse logiraamatusse ei läinud nimi kirja küll kuni aasta hiljem, sest esimesel korral, ei teadnud ma, et see kohustuslik on. Selle asemel läks hoopis üks väga reetev foto GC-sse, mis sai hiljem kustutatud. Koju jõudes tahtsin leida veel kõik kodulähedased (tavalised, mitte-premium, <2.0 raskusastmetega) aarded üles. Üllatavalt, mitte ühtegi DNF-i, välja arvatud, leidsin GC veebilehe kaarti vaatades huvitava aarde nagu Saku sild, kuid ei leidnud kasulikku infot, kus silla all võiks ta olla. Ikka muidugi kõige raskemas, aga ega ma seda sel ajal ei teadnud. Sinna kõige raskemasse nurka ei läinud ning tänaseni (26.9.24) pole veel sinna jõudnud. Kuna käisin linnas koolis, sain ka Kesklinna/Vanalinna/Männiku aardeid logimas ilma erilise vaevata, mis kasvatas geopisikut edasi, kui sai leida aardeid nagu Vana Toomas, Kaitseliidu Harju Maleva vol. 2, Võllamägi (mille hiljem adopteerisin) ning Stadtluft macht Frei. Selle viimasega on veel eriline lugu, et ma ei osanud üldse otsida seda ning läks kohe mitu külastust, et see leida, kokku vist 3-4. Lõpuks küsisin sõbralt abi ning ta reetis kogu loo ära. Sel ajal ei isegi osanud oodata, et nii saab aaret peita. Edasi läks juba Haanjas, Keilas, jne, kus see geopisik kasvas. Lõpuks suutsin ka isa rohkem
veenda, et lähme geopeituma ning kuna talle alati ka meeldinud selline seiklemine, sobis see talle. Siis kui Saku valda pidi tulema jõuluseeria aare, otsustasime kiirreageerida ning üllatavalt maja eest startides, teades mitte midagi peitjatest ega ühe nende töökoha asukohast. See lõpuks tuli kasuks, kui aare pandi täiesti teise Saku valla otsa, kust kõik infoga geopeiturid istusid. Kuid irooniliselt, suutis mu isa selle aja kõik ära raisata, sest ta otsustas auto ringi keerata mina autos sees. Raisates kriitilisi minuteid, suutsin ma küll kampa ronida, kuhu kuulusid Esko [tunk], Herki [wingman] ja Märten [martenmandla]. Algselt isegi arvasin, et Esko on wingman ja Herki on tunk, kuid kes on kes, sain aru päris kiiresti. Liigselt geoloba seal ei ajatud, kuid esimene FTF käes. Siis sai ka järgnevatele aaretele kiirreageeritud ning ka väljaspool jõuluseeriat FTFe noppama hakatud.

Pikaks see keris, aga lõpus sooviks ka öelda tänusõnad ka:

isale - vedamast mind ringi igalepoole ja soovi aidata mul sellega tegeleda

Christine [catiberg] ja Herki [wingman] - pakkumast küüti igasugustele sündmustele, kutsumast kaasa aarete juurde ning aidates nõuga, kus enda aju hakkama enam saanud

Krissu ja Dauno [yksk6ik] - detsembriseeria eest, mis tõi mind palju lähemale geopeitusele

Esko [tunk] ja Erko [erko] - pakkumast konkurentsi FTF-idele, sest ilma konkurentsita hakkaks igav ning ei oleks huvitav niimoodi jahtida neid FTFe

kõikidele sündmusel osalejatele ning eriti Raivole [raivo] TB kinkimise eest, veel pole plaani, kuhu ta reisima saata, kuid varsti võib teda näha olla reisimas

kõikidele teistele geopeituritele, kes on kuidagi aidanud nõu, jõu või mingil muul moel