Alfred Kukk sündis 4. veebruaril 1906. aastal Otepää vallas toonases Saare (Sepa) talus. Pärast Otepää gümnaasiumi lõpetamist läks ta õppima Tallinna Tondi sõjakooli.
Tegevus jätkus armeeteenistuses Valgas, soomusrongi üksuses. Alfred Kukk oli spordihuviline noormees ning sõjaväeosas suunati tema huvi laskespordi radadele. Ta kuulus aastatel 1931–1939 Eesti koondisse. Ta võitis 1937. aasta maailmameistrivõistlustel meeskondlikult 5 kulda: vabapüssist 3×40 lasku (Argentina karikas, MR 5526 silma), 40 lasku põlvelt, püsti (MR 1752 silma) ja lamades ning väikepüssist 40 lasku püsti (MR 1852 silma).
Ta osales ka 1931 ja 1939 MMil ning 1934–1936, 1938 (1. koht individuaalarvestuses) ja 1939 Eesti-Soome maavõistlusel. Aastatel 1936–1939 tuli ta 13 korda individuaalarvestuses ja viis korda meeskondlikus arvestuses Eesti meistriks.
Ta oli suurmeister väikepüssi (1936), täiskaliibrilise püssi (1937) ja sõjapüstolilaskmises (1938). Oli 1932–1935 soomusrongirügemendi laskespordiühingu asutajaid ja juhatuse liige. 1936 täitis teenistuskohustusi sõjakoolis, auastmelt kapten (1939).
Teise maailmasõja aastatel tuli Alfred Kukel teenida Nõukogude armees. Sõjaväeteenistuses tõusis ta kindral Lembit Pärna adjutandi kohale. Ta sai aga tunda usaldamatust ja salakaebuste tagajärgi, mis viis ta vangina kümneks aastaks NSV Liidu põhjapiirkonna söekaevandustesse, kust tal õnnestus vabaneda alles 1956. aastal. Vabanedes taastati ka tema poolt väljateenitud majori auaste.
Aarde leidmiseks on vaja leida üles pildil olev mälestuskivi. Aare asub kivist mõne meetri kaugusel.
Alfred Kukk sündis 4. veebruaril 1906. aastal Otepää vallas toonases Saare (Sepa) talus. Pärast Otepää gümnaasiumi lõpetamist läks ta õppima Tallinna Tondi sõjakooli.
Tegevus jätkus armeeteenistuses Valgas, soomusrongi üksuses. Alfred Kukk oli spordihuviline noormees ning sõjaväeosas suunati tema huvi laskespordi radadele. Ta kuulus aastatel 1931–1939 Eesti koondisse. Ta võitis 1937. aasta maailmameistrivõistlustel meeskondlikult 5 kulda: vabapüssist 3×40 lasku (Argentina karikas, MR 5526 silma), 40 lasku põlvelt, püsti (MR 1752 silma) ja lamades ning väikepüssist 40 lasku püsti (MR 1852 silma).
Ta osales ka 1931 ja 1939 MMil ning 1934–1936, 1938 (1. koht individuaalarvestuses) ja 1939 Eesti-Soome maavõistlusel. Aastatel 1936–1939 tuli ta 13 korda individuaalarvestuses ja viis korda meeskondlikus arvestuses Eesti meistriks.
Ta oli suurmeister väikepüssi (1936), täiskaliibrilise püssi (1937) ja sõjapüstolilaskmises (1938). Oli 1932–1935 soomusrongirügemendi laskespordiühingu asutajaid ja juhatuse liige. 1936 täitis teenistuskohustusi sõjakoolis, auastmelt kapten (1939).
Teise maailmasõja aastatel tuli Alfred Kukel teenida Nõukogude armees. Sõjaväeteenistuses tõusis ta kindral Lembit Pärna adjutandi kohale. Ta sai aga tunda usaldamatust ja salakaebuste tagajärgi, mis viis ta vangina kümneks aastaks NSV Liidu põhjapiirkonna söekaevandustesse, kust tal õnnestus vabaneda alles 1956. aastal. Vabanedes taastati ka tema poolt väljateenitud majori auaste.
Aarde leidmiseks on vaja leida üles pildil olev mälestuskivi. Aare asub kivist mõne meetri kaugusel.
Kui sageli on tulnud neid tähtsaid kive lausa luubiga taga otsida, siis siin seda probleemi õnneks ei tekkinud. Ka aarde peidukas oli igati loogiline. Aitäh peitmast!
Kivi ja lugu tuttavad, sõidan pidevalt mööda. Nüüd avastasin, et siia aare tekkinud, kiire peatus naaberlinnast hambaarsti juurest tulles.
Oligi vaja korraks poes käia, seekord siis Otepää poole.. lähenesime väga õigelt poolt ja raske olnuks seda maha magada. Kohapeal lõõtsus tuul nii viludalt, et muidu külmalembene Silver kobis esimesel võimalusel autosoojusesse tagasi. Väga tore peidik ja pikk iga aardele! Alfred ise elas ju ka igasugu vintsutused üle - loodame, et seda teeb ka aare. Ftf 11.00
Hommikul kontoris märkasime Katriniga, et ohhoo - polegi ainult pärnakatele ftf-imise võimalusi loodud, täitsa kodulähedane on ka pakkumisel. Varsti algavaid kliendikoosolekuid me siiski pikalt saatma ei hakanud, tegime kenasti õhtuni tööd ja ma ütlesin, et ma tuleks meelsasti kaasa seiklema, kui enne saan lapsed tuttu panna. Nii me siis alles hilisõhtuses pimeduses Tartust liikusime.
Valitud aeg oli väga tore, sest me jõudsime aarde juurde parasjagu korralikuks planetaariumietenduseks - tähistaevas laius meie peade kohal ülimas selguses. Targo ja Katrin suutsid seal isegi erinevaid vahvaid täpikesi kokku grupeerida ja neile nimesid öelda. Ma ise üle Suure vankri ei küüni.
Logisime kolmandana, täpset kella polnud meeles vaadata ja tähtede seisust tuletada ma seda tagantjärgi mälupildi järgi ka kahjuks ei oska.
Aitäh peitmast! Vahva koht ja lahendus.
Lugesin Eesti Ajalugu IV osa ja Kristel hõikab, et uus aare. Kas ootame pesu ära või lendame? Lendame ja jõudsime kohale kell 10:58 ja kell 11:00 olid nimed kirjas. Siitkaudu olen ämmaga paar korda Rõngu sõitnud ja näinud kivi ja nüüd on ka aare, mis motiveeris ekstra sõitma. Aitäh aarde peitjale!
Aare avaldatud.