Hansumäe Keldrirahn

Lisan ajaloo jaoks pildid eelmisest läbivettinud logiraamatust.

Vahetasin aardel välja vettinud logiraamatu veekindla vastu. Alguses oli info pandud valele kõrgusele, tõstsin selle tagasi õigele kohale.

Tegelikult oli mõte lihtsalt asi üle vaadata, et mis abivahendit vaja. Teel aardeni oleks napilt mitu korda käna käinud. Üllatuslikult õnnestus kohalike looduslike abivahendite abil asi ilusti ära vormistada. Aitäh peitjale.

Selle võsaga on mul väga ere mälestus, mida üldse mäletada ei tahaks. Nüüd on siis üks selline seiklus veel juures. Aitäh!

Üle tüki aja vajas multi-kalender jälle täitmist. See aare oli ammust ajast silma jäänud, kuid lapsega kohe üldse siia ei kutsunud. Tatist ilma vaadates valisime esimeseks stardikohaks lähima parkla. See aga maksis kätte kuna teele jäi sügav kraav. Hingasime aga sisse välja ja jalutasime autosse tagasi, vähemalt nägime kohalikud rikkalikud astelpajupuud ära. Järgmise parkla valikuga läks hästi, peaaegu, et oleks rajaalguse ainult maha maganud, nii peidus oli teine. Kui oli piisavalt sinka-vonkatatud sai ka otse läbi metsa mindud, ragistatud ja kraave ületatud. Vahepunkti leidsime kiirelt ning abivahendit siin küll vaja polnud. Lõppu jalutades õnnestus kuskilt rägastikust ilus koheva sabaga rebane välja ehmatada. Ei teagi kes rohkem ehmus - meie või tema! Kui vahepunktis läks kiirelt, siis sama lõpu kohta küll öelda ei saanud. Oma tund aega läks siin ära enne kui järjekordselt kõrgusesse tõustes aare ka silma jäi. Kui abivahend püstitatud, sai ka konteineri kerge vaevaga kätte. Kahjuks on logiraamat jätkuvalt ligumärg ning lagunemas. Aitäh! Tehtud!

Leidsin, kuid logiraamat oli läbimärg. Sain nime sisse kantud. Kahjuks polnud mul kaasas vahendeid olukorra parandmiseks. Omanikule olukord edasi antud. Aitäh aarde eest! Ma ei teadnud, et siinkandis nii palju kive langenud on. Aitäh!

Tegime mõnusa pühapäevase jalutuskäigu. Aitäh!

Vettpidavad rehvid alla, kondimootor käima ja kahejalalisega Kabelikivi juurest ajama. Vahepunkt oli nii, nagu vx logis kirjeldatud. Lõpus imetlesin kõigepealt ümbrust, siis jälitasin hüplevat gepsu, kuni õigesse kohta sattusin. Natuke õngitsemist ja nimi sai kirja. Logiraamat oli üsna märg. Kuivatasin topsi, aga midagi enamat teha ei saanud. Huvitav rada ja mõnus tiirutamine. Kummikud kulusid vägagi ära. Aitäh peitjale seiklust pakkumast!

Singlil sain juba ühe soki kergelt niiskeks aga kui nullpunktini näitas veel ca 25m rajalt kõrvale kus vesi kattis praktiliselt kogu metsaalust, siis esimene mõte oli loomulikult edasi kõndida. Samas, kes teab millal või kas üldse ma siia tagasi satun... Hakkasin vaikselt proovima, meeter-haaval. Vahepeal korjasin kuivanud puid omale jalge alla ning sain jälle paar sammu edasi (ja tennised märjaks). Nullis vedeles tops lihtsalt maas - panin selle nulli lähedale oksa külge rippuma. Tagasitee rajale läks oluliselt kiiremini ja esialgu arvasin, et lähen vaatan lihtsalt kui lähedale ma lõpule pääsen. Väikse ringiga sain täitsa kohale, tuhlasin seal erinevaid kohti läbi kuni lõpuks taipasin ka raskusastet vaadata. Selge siis miks ma seda maapinnalt ei leidnud! Kahjuks ei hakanud isegi kättesaamatutest kõrgustest midagi kahtlast silma ja lugesin sellega oma tänase ülesande sooritatuks. Võib-olla kunagi teinekord jätkan.

Üks sinine nägu ka vahelduseks. Päris märg metsaalune oli, mis ei olnud üllatuseks. Veidi sai ringi vaadatud, kuid midagi silma ei jäänud. Eks külmemal ajal tagasi.

Tegelikult plaanisin täna geopeitusevaba päeva teha, st kodus istuda ja lihtsalt oleskleda. Aga taas ei kukkunud välja. Pealelõunal tekkis motoorne rahutus ning ka akna taga särav päike oli seda meelt, et vaja ikka loodusesse minna, kasvõi natukeseks. Lasin mõttes kohad, kuhu tahaks veel enne maa püdelaks muutumist jõuda, silme eest läbi ja sõelale jäi Keldrirahn. Natuke küll tekistas kahtlusi asjaolu, et tagasi koju saamiseks pean tipptunnil läbi linna sõitma, aga siis lõin käega, kah asja, aega mul ju on. Esimeses punktis pimesikutasin jupi aega, ja kuna minu poolt sihikule võetud puud ei sisaldanud midagi, saatsin appikarje teele. Põhimõtteliselt sain ma vastusest aru, et Ovel pole ronimiseks mingit puud vaja, talle piisab palju vähemast. Ühesõnaga vaatasin siis need kõrred ka üle, mis siin turritasid, ja kae kurja, seal ta end varjaski. Edasi polnud enam mingeid probleeme. Tegelikult tundsin siiralt kaasa kõigile neile, kes neist praegu jääkaane all olevatest mülgastest mingil muul ajal on sunnitud läbi ronima. Ideaalselt valitud külastusaeg. Aardega mõlemas punktis kõik kõige paremas korras. Ah jah, tagasi tulles oli nulli lähedal üksik naisterahvas tiirutamas. Nooh, rääkis mu kutsaga ja siis minuga mu kutsast. Ei avaldanud imestust asjaolu üle, et ma metsas õngega kulgen. Edasi rääkis siis enda kunagisest koerast, aga ma ju läksin,. Hõikasin veel, et ma nüüd minekut, muidu jään puhta pimeda peale, mis oli muide jumala tõsi. Tänud siia kutsumast ja aaret peitmast. Täiesti mõnus kulgemine, isegi sääski ei olnud.

No leitud see sai.

Tore aare keerulises kohas. Algul sõitsin elektrirattaga suure ringi ja otsisin muid radu. Siis sõitsin mööda soovitatud rada pidi. No ei soovita sealt minna ei jala ega rattaga, otse läbi metsa on ka lihtsam liikuda kui sellel kunagisel sinkul. Mõned sillakesed on jah abiks. Kui olin naaberaardeni jõudnud sai sinkust täielik kopp ette ja ukerdasin kuidagi üle kraavi tee peale. Mulle meeldis see aarde õngitsemise tehnika ja lõpu asukoht koos sealsete ehitistega. Täitsa tondimets. Tänud kutsumast ja peitmast.

Aarde avaldumisel mõtlesin, et prooviks pigem talvisel ajal, aga noh, täna juhtus siis niimoodi.
Alguses uurisin tükk aega valet puud, aga siis leidsin selle õige. Rada täitsa olemas. Mingeid pöördeid ta soovis juurde lisada, siis jäi natuke rajatähistest puudu. Aga lõpus oli ikka korralikum võsa, igasuguseid putukaid ja asju lendas. Siis pidin ka mina mingi hetk korraks üles lendama. Nimi sai kirja ning võsa ja rahnud olid vallutatud. Ega kõige mõnusam ei olnud :D Aitäh!

Leitud, tänud!

Lugesin Allani logi ja leidsin lõpus omamoodi väljakutse. Ma ise signeerisin mõned aastad tagasi kõik oma leiud üsna sarnase lausega. Mina kasutasin küll varianti "jälle targem ja parem inimene". Sõnade järjekord oli ja on tegelikult oluline.

Sellel lausel on ka oma eellugu ja ajalugu. Minul sai see alguse umbes 10 aasta tagasi Itaaliast, Ravenna linnas õhtusöögiarutelust. Olime kolleegidega ultraheli endoskoopiat õppimas ja vesteldes, et mida see pidev õppimine meile siis annab, jõudsime järeldusele ,et kõik, mida me elus teeme, teeb see meid targemaks ja seega ka paremaks inimeseks. Nii, et alati kui satun uude kohta, uude olukorda, siis ma ju ikka miskit õpin sellest ja järelikult olen peale iga geopeituse aardeleidu ikka nii targem ja sellest tulenevalt ka parem inimene. Kõik, kelle aaretele kunagi nii logisid kirjutasin - see polnud ülbus, see oli tänulikkus pakutud võimaluse eest. Järelikult olen ma ka nüüd, peale selle aarde otsimist jällegi targem ja parem inimene.

Mõtlesime, et teeme peale tööpäeva lõppu mõnusa jalutuskäigu. Ei hakanud "tööriideidki" selga panema, arvates, et tuleb selline "jalutuskäik pargis". No ja panime ikka täiega puusse. Sattusime sääskede ja puukide paradiisi, peale mida sai ka pesupäeva teha nii riietele kui jalanõudele...

Sääserohkus on siin muljetavaldav,tõsine paradiis nende tiivuliste fännidele.Aitüma juhatamast,jälle parem ja targem inimene :)

Üldse ei mäletanud, et ma varasemalt seda kabelikivi olin külastanud. Tuleb aga välja, et tõenäoliselt siiski olin, kuna sellega seotud aare on varasemalt leitud. Nüüd aga keldrirahnu multit läbides olin miskipärast kuni lõpuni veendunud, et see aare on just (ja ainult) selle sama kabelikiviga seotud. Seetõttu teine kohatud hiiglane täitsa üllatas.
Singli läbimine oli päris huvitav, ainult tiibadega pinisejad segasid rahulikult tegutsemist. Mingist hetkest pidi ka sobivat lähenemisteed otsima, aga õnneks sai ilma suuremate probleemidega aardeni ja tagasi.

Aitäh aarde eest!

Rada ja sinku ju tore, kuid see kohutav sääserohkus tegi vahepunktis ja lõpus toimetamise põrguks.

Tänan peitmast.

Täna otsustasime natuke rahnude ja sinkuga tutvuda. Rada oli tore ja huvitav välja arvatud need tüütud sääsed. Kõik sujus ja nimi sai kirja. Tänan.

Aastaajale kohaselt puud lehtes ja suht võsastunud. Segavaks faktoriks oli ka arvukas lennuvägi. Hakates lootusetusest alla andma, mõtlesin, et vaatan korra veel ja õigesti tegin, sealt lehtede varjust Ta vastu vaatas. Tänan

Egoni salasinku rattaga täitsa läbitav, mis sellest et ratas käekõrval. Punktid võetud ronides.

See aare oli kogu tänase tiiru põhiprojekt :). Sättisime muidugi multipäevaga ka oma käigu sobima aga senist tempot arvestades saab see paralleelülesanne küll alles siis vist täis, kui ma juba pensionär olen :D. Nu igatahes kivid olid vägevad, sinkudele saime ka lõpuks saba peale. Ja lõpus läks samuti üle ootuste kiiresti, Helenil on selliste aarete näppusaamiseks geokotis osade kaupa valmis pandud juba spetsiaalne tootekomplekt :D. Aitäh peitmast, ilma aardeta poleks ilmselt sattunud.

Tundus ideaalne õhtu väikseks õngitsemisretkeks ja nii me neid rahne üle vaatama läksimegi. Muuga Kabelikivi on juba tuttav koht ja siin mitmeid kordi käidud. Aga sellest teisest rahnust ei teadnud midagi ja natuke läks ikka aega, et ühe rahnu juurest tee teiseni leida. Kahjuks salasinkule viitavat silti ei leidnudki, kuid täitsa raja moodi teekese leidsime küll. Esimesse punkti jõudmine polnudki väga keeruline. Seal tammusime natuke ringi, algul ühe üsna potentsiaalika vale puu all ja siis märkasime ka otsitavat. Kui info käes, siis pidasime hetke arutelu, kuidas edasi. Valisime tee, mis tundus hetkel mugavam ;) Kui järgmise punkti lähedusse jõudsime, siis enam mingit rada ei leidnud, vahepeal pidime mingisse mülkasse uppuma ja muidugi see lõputu võitlus sääskedega, kes silmi ja suhu lendasid. Kogu selle ellujäämiskatse tulemusena õnneks leidsime ka aardetopsi. Vilunud liigutusega kalastasime selle käeulatusse, nimi kirja ja siis juba otsemat teed eemalt paistvate tsivilisatsioonimärkide suunas. Kuigi päike oli juba loojunud, siis higi voolas ojadena aga olime rahul, et tehtud saime. Õnneks nägime selle rahnu ka ära, mida aare avastama kutsus. Aitäh seiklema kutsumast!

Alguses sai tükk aega vahitud üht väga sobilikku puud, nii kiskus sinna. Tegelt oli nulli veel mõned sammud vaja teha ja saigi edasi suunduda. Lõpust ära minema hakates tuli kraav ette ja üle ei saa, maa igal pool pehme, astuda pole võimalik. Ringiga minnes sai ikka teele. Sääski oli meeletult.
Tänud

Jalutasime mööda rada nulli ,kui info käes siis lõpus natuke ka niiskemat maastikku aga kõik tossuga tehtav.Carole meeldisid eriti kraavid.Aitäh!

Nende radadega siin rajal oli nii, et neid pigem ei olnud. See-eest rahnud olid kõik kenasti olemas nagu lubatud ja aare niisamuti, seega saime, mis tahtsime. Aitäh.

Tänase omapärase geopäeva lõpetuseks mõtlesime, et vaatame taaskord neid rahne. Rahnud olid täitsa alles ja ikka sama suured ja muljetavaldavad. Rahnu otsas toimus piknik, seega fotosessiooni ei hakanud seekord tegema.

Liikusime edasi ja nägime ikka päris huvitavat maastikku. Pidin ennast mõttes tänama õnnestunud jalavarjude valiku puhul. Tagasi tulin ikkagi tõsiste mudapapudega, aga jalad jäid kuivaks ja tuju hea. Kuigi lõpus tabas meid silmaikaldus, siis ahastav ringi tuiamine ikkagi aitas ning lõpuks nägime, mida näha oli vaja.
Aitäh peitmast!

Kui sõidad multist mööda ja kalendris laiutab sellel kuupäeval tühjus, siis peab uurima minema. Õnneks polnud väga keeruline. Lasteaialapsed võiks sellele rajale viia, neil oleks seal põnev mütata. Aitäh!