Kabina

Seda aaret olen ma oma 10 aastat kaardi pealt uurinud. Korra üritasime siia tulla ka, mingil kevadisel ajal, kui aardeni kulgev rada tundus olevat sopaoja ja suure logu taga. Miskipärast tundus mulle seepärast, et siin on üsna keeruline aardeni jõuda ja tasub ikkagi paar korda mõelda, kas üldse üritada.

Rääkisin seda juttu Katrinile juba mõnda aega. Et Kabina aare. Et äkki on praegu piisavalt kuiv. Et ma üksi küll ei taha sinna rügama minna.
No ja nüüd ütles Katrin, et lähme käime siis ära, enne kui sügis tuleb.

Ja me siis läksime. Algus tundus üsna konarlik. Sissesõidutee, mida ma ise mäletasin, oli kena tõkkepuuga kinni pandud. Kasutasime teist teed, aga see kippus koosnevat peamiselt aukudest. Ja loikudest. Suurtest ja sügavatest. Aga no me ju juba tulime, mõned isegi kummikutega. Seega - pole midagi teha, tuleb vähemat vaadata, kui lähedale me saame.

Pärast auto parkimist läks edasi kõik täiesti libedalt. Tee oli kuiv ja kenasti astutav. Kui jõudsime rajani, siis see möödus ühest veidi märjemast laigukesest, aga oli üsna kõva ja kenasti astutav. Rajal olid küll mõned üleastumist nõudvad augud ja peenikesed puutüved. Aga ... ei midagi kontimurdvat. Peaaegu võiks öelda, et jalutuskäik pargis.

Lõppu jõudes olin valmistunud pikaks otsimiseks, eriti värske mitteleiu valguses. Aga ... otsida polnudki vaja. Aare naeratas meile rõõmsasti vastu ja enne kui me hanerivis selleni jõudsime, oli Oskar-kavalpea juba logiraamatu välja võtnud. Minu emotsionn - kas see oligi kogu rügamine? Kas ma sellepärast ei suutnud 10a siia kohale tulla? Misasja? Täielik hämming!

Tagasiteel tegelesid teised peale Anetti ka prügikoristusega. Kõige suurem prügiühik, mille ma leidsin, oli üks punane dressipluus, mis jões ulpis. Sellest sai kena prügikoti, väiksevõitu, aga ajas asja ära. Katrin ja Anett kaalusid tagasiteel hoopis ujuda, aga ujujate ja kõndijate kiiruste hindamine jäi meie jaoks keeruliseks ja võimalus, et ujujad peaks paljalt teisel pool laguuni tuule käes pikalt kõndijaid ootama, ei tundunud just parim. Seega leidsime ühe helesinise laguuni ja tegime lihtsalt väikese ühise ujumis-sulpsu.

Aitäh peitmast! Ja tänud kaaslastele, et ma seda aaret leidmata kujul järgmised 10a ei pea kaardil enam vaatama :)

Leitud

20/365
Väljakutse kahekümnes päev tõi veel suurema planeerimisväljakutse kui eelmine, sest kambas olid sellised võimsad veteranid nagu roosinupp ja anettlee17. Ainus aare, mis kõigil võtmata, aga ei vajanud samas erivarustust, oli Kabina, seega nii saanudki.
Kuna hiljuti oli ohtralt sadanud, muretsesime natuke ligipääsu pärast. Seetõttu olid vaprad seiklejad pannud ennetavalt jalga kas kõvad kummikud või siis just maksimaalselt kerged sandaalid. Tegelikult peale paari poriloigu midagi hullu ei olnud ja saime ilusti aarde juurde.
Aitäh peitjale!
Jõe äärde olid kalamehed üksjagu prahti jätnud, mida meie kollektiivset keskkonnasüdametunnistust kehastav Anett kohe koristama asus. Anu leidis võsast ka kellegi mahajäetud dressipluusi ning konstrueeris sellest kiirelt prügikoti, nii et lõpuks saime lisaks aardele ka pisikese CITO.
Ilm oli tuuline, kuid võimaldas lõpuks ka väikest ujumaskäiku. Olin pärast seda juba valmis end kihutusjooksuga kuivatama, kui selgus, et geokotis oli ka rätik olemas. Imelugu, kuidas ma nii ettevalmistajaks olen muutunud.

////
Kalmistule suundub matuserongkäik.
Rivi ees sõidab must maastur, järelkärus paat, paadis kirst.
Mööduja kõnetab üht leinajat: "Kadunuke oli vist kirglik kalamees?"
"Mispärast oli?!" imestab leinaja. "Kohe, kui oleme ta naise maha matnud, põrutame otse jõe äärde!"

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Tulin kontrollima: üllatuseks on aare ilusti kohal ja ootab leidjaid. Tuhnida pole vaja. Mööda kalameeste rada saab praegu ilusti kuiva jalaga ligi. Häid leide!

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Viimase logi valguses kahtlustan, et aare vajab kontrolli - peidukoht peaks nullis ilmselge olema.

Tuhnisin ringi, aga näppu ei jäänud. Väga kahju, sest nullini jõudmine võttis päris ohkama. Peab talvel tagasi tulema

Andsin poolel teel alla. Kaelani nõgesed, lühikesed püksid ja augud maa sees ei soosinud edasi liikumist. Võibolla lumeta ja roheliseta ajal tagasi 🥲🥲

Üpris viisakas rada, saab täitsa ilma kummikuteta hetkel hakkama. Lühikesed püksid on juba kaheldav valik, paar korda õnnestus nõgestelt ikka kõrvetada saada. Kena kohake!
Materjali valik aarde ümber küll vale - see seal kaua vastu ei pea.

Nii kui nägin, et aare sai taastatud, tekkis kihk seda otsima minna. Samuti sobis see kenasti meie esimese matka aardeks Rasmusega. Tibu magas terve tee ja oli väga rahulolev. Tore oli uude logiraamatusse kirjutada. Aare kenasti kuiv ja korras. Tänud peitjale.

Aarde omanik märkis aarde uuesti kättesaadavaks.

Aarde omanik märkis aarde ajutiselt kättesaamatuks.

Ilmselt on nii peidukoht kui aare kadunud. Läheb taastamisplaani.

Siit pimedas nime küll kirja ei saanud. Pole enam mainitud mätast, ega ka karpi ennast. Küll oli aga mõnus müttamine üle põllu siia tulles ja tagasi sai mindud läbi väga õrna raja, täpselt paras matk, tänud!

Isegi kändu ei olnud

Aitäh aarde eest!

Nõgesed on oma suvise teravuse juba kaotanud. Koht ise ja teekond olid tegelikult täitsa lahedad.

Tänan peitmast.

Aprillis käisin olukorda hindamas. Kummik tundus sõber, ei viitsinud kummikute järgi minna ja auto juurest tagasi tulla. Täna oli küll kuivem, aga loodus oli juba võimust võtnud. Õnneks väga kõrvetada ei saanud. Lõpp oli ju täitsa mugav. Aitäh!

Sai siin mõeldud, et aastaaeg ja ilm ehk soosivad meid.... :) no võibolla soosisidki, aga ega meie sellest küll aru ei saanud :D Mida edasi, seda hullemaks kõik läks :D
Aga leitud ja aitäh

Tänud aarde eest 💞

Leitud. Aitäh!

Seda aaret algselt plaanis polnud, kuid kuna täpp jäi kaardil silma ning ka hiljutised logid olid ees, otsustasime pilgu peale visata. Oli pori, oli lund, oli jääd, oli päike. Nagu mitu aastaaega korraga oleks olnud. Lõpus oli veidi segadust, kuid logisi lugedes saime aru, et tegemist on endise mõistatusega ning peatselt tuli ka vanakooli vibe'iga aarde peidukohast välja. Aitäh! EVEJ

See aare tuli täiesti plaaniväliselt, aga mul on hea meel, et ära sai käidud. Üle jää ei julgenud enam minna. Tagasiteel küll mõtlesime natuke lõigata, aga nähes suurt pragu, kust kohati tahtis vett jää peale tulla ning üldse oli vesiseid kohti juba näha, siis suundusime üsna kiirelt kindlale pinnale tagasi. Auto poole tagasi jõudes oli juba ka teisi inimesi rohkem liikumas ning üks seltskond asus grillima. Mõnus paik. Aitäh!

Hetkel sai aardeni veel mööda siledat pinda. Jää praksumist oli kuulda ja ka mõrad olid näha. Mõned kalamehed veel nautisid jääaugu kõrval istumise võlusid ja mingid väga väikesed kalakesed oli rivistatud jääle. Juttu me rääkima kalameestega ei jäänud ja ega meid imelikult ei vaadatud ka. Marssisime edasi. Päike soojendas mõnuga. Teele asudes näitas termomeeter 10 soojakraadi. Auto juurde tagasi jõudes oli tunne, et kevad on täiega kohale jõudnud. Nii soe oli päikese käes, et tuli riideid kohe vähemaks võtta. Igatahes on selle koha ja aardega nüüd rahu majas. Minu jaoks väga õige aeg ja päev aarde külastamiseks.
Oli mõnus käik lõunapausi ajal.

Aitäh!

Tänud aarde eest.

Leitud, logitud, tänan

Leitud tänan

Karjäär oli tänagi üsna populaarne ajaveetmise koht. Parkla oli autosid täis ja kalamugusid kükitas jääl päris palju. Jää oli mõnusalt sile ja liuglesime nulli. Aardeleid oli kiire. Pärast uurisime kalameeste jääaukude abil ka jää paksust ja tundus, et oma 30 cm on seda küll seal. Aitäh aarde eest!

Lihtne maastik praeguses oludes. Jääpaksuseks mõõtsime 17 cm.
Tänud aarde eest.

Eks need kalamehed meid natuke imelikult vaatasid, kuid me ei lasknud sellest ennast häirida. Tänud peitjale!

Käisin vaatasin, et mis need kalurid siin siis teevad keset talve. Tuleb välja, et lihtsalt kelgutavad ja puurivad auke. Tänapäeva kaluritel vist mingi uus eesmärk - kes kõige rohkem auke suudab päeva jooksul puurida :)

Samal ajal kui ma aardega tegelesin, lähenes üks mugu mulle vaikselt külje alla ja hakkas seal ka auke puurima. Ma tegin nägu, et mind sa oma aukudega ei võlu ning toimetasin vaikselt aardega edasi.

Tänud!

Aja jooksul oleme selgeks saanud, et aardekirjeldust tasub lugeda. Korralikult. Veel on üsna kasulik aardekirjeldust lugeda enne otsima asumist, korralikult!

Mida aga meie siis tegime selle aarde leidmiseks? Parkisime auto ära, viskasime telefonis kiirelt pilgu kirjeldusele ja saime teada, et vaja leida mänd, võtta suund ja kaugus ning tuld! Tehtud, mõeldud. Sealjuures veel mõtlesin, et oi ma kirjutan krõbeda logiteate, sest mismoodi see krt tavaline aare on, kui peame siin lugema ja arvutama?!

Vaatasime, kuidas mehed jää peal kaladele õhuauke puurivad, leidsime õige männi, panime sihiku paika ja minek. Tee peal sai veel loetud, et kohapealt leiame huvitava ehitise. Asi kiskus kahtlaseks siis, kui nullile lähenedes nägime, et seal on maja ja selle ees auto... Sisetunne ütles, et see ei ole ikka päris õige. Lugesin nüüd uuesti kirjeldust, korralikult: Algselt oli tegu mõistatusaardega... alljärgnev kirjeldus on ajaloo säilitamise huvides.. (siia võib igaüks nüüd ette kujutada emoticoni, kus pea peksab end vastu seina)!

Kuidas vanad eestlased selle kohta ütlesidki: loll pea on kere nuhtlus. Või siis: kui pea ei jaga, jagavad jalad! Nojah, saime kilomeetri jagu täiesti asjatult kaloreid kulutatud enne, kui läksime ja võtsime karbi õigest kohsat välja ja panime nimed kirja! :o)

Meie täname, oleme jälle targemad!