Karupoja unenägu

Oli rõõmu nii mõmmikutest kui kiiremat liikumist takistavatest pohladest. Linnarahvastki viskas vastu õhtut marjakottidega metsast välja.

Väga vahva aare, aitäh!

Otsitavad leidusid üllatavalt ruttu ja peagi võisime logiraamatusse sissekande teha. Tänud peitjale.

Viimasel ajal on päris palju uudiseid, et meie metsades on liiga palju karusid ja mõmmikud tükivad inimestele liiga lähedalegi. Kuna siin metsas lubati erilist karude rohkust, siis tulin asja uudistama, tundus selline ohutum viis karueluga tutvuda. Mõned väiksemad ja suuremad tiirud nulli ümbruses tõid asjasse selgust ja andis suuna Karupoja juurde jalutamiseks. Suurimaks takistuseks sel teel olid hirmpirakad metsmaasikad, mida ikka mõnuga sõin. Aare oli lubatud kohas, kergelt leitav, kõik kuiv ja korras. Tänud!

No neid mõmmikuid andis ikka taga otsida. Üks ei tahtnud kuidagi näole anda. Lõpus läks ka aega enne kui taipasin silmad õiges suunas seada. Tänan.

Leitud.

Leitud. Mõnus jalutuskäik metsas

Tulime väikse eelarvamusega nagu ikka Nuffi aarete puhul, aga oli mõnus jalutuskäik ja leid. Tänud!

Siia metsatukka jõudes oli väljas juba paras pimedus.Eemalt siiski paistis linna valguskuma ja selle taustal suitsevad korstnad. Väga pikalt ringi müttama ei pidanud,leidsime vajaliku info ja suundusime kohta kus aaret pakutakse. Tore lahenduskäik ja karupojale head talveund.

Pimedas metsas otsida midagi.. Noh, õnneks arvasime teadvat mida ja kui palju me neid leidma peame. Ja kõik üles leidsimegi. Kusjuures nii õnnelikult, et ühegi juures ei käinud mitu korda. Veidi sättimist ja saimegi minna vaatama, ega ta veel ei maga.
Tänud

Oli jah asi pimeduses. Nii otseses kui geopimeduses. Pime + raie + makroflexi tükid + nullis kinni = piiratud vaate- ja mõtteväli. Täna valges mingit küsimust ei tekkinud. Asi on kaugelt paista.

Tänud Mihklile-Sookollile privas teatamast ja siiralt kahju, et ta Mõmmi üles ei leidnud.

Mingit imelikku raiet tehti seal juba tükk aega tagasi, miskipärast ja kuna minu hea puualune oli maha raiutud, siis viisin pesa üle kraavi, hästi nähtavale kohale. Arvasin, et mahub ju 10 meetri sisse nagu looduses võib aga pimedas kindlasti raskem sellega arvestada.

Täna käisin ise nullis ja no sama lugu: 7 on ilusti olemas ja 8-s läheb lappesse, no ise kah ei leia kuhu panin. Siiski oli kõik ilusti olemas ja nüüd parandasin nullis hästi nats numbreid ja viisin pojule uue pehme küljealuse. Mõmmipoju tudus, tulge vaikselt külla!

“Mõmm-mõmm, mõmm-mõmm,”

nutab karujõmm.

“Olen hirmus unine,

mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, mõmm!

Minu memm läks maasikale,

minu taat läks vaarikale.

Kes küll laulaks “Ää-äh, ää-äh,

magama nüüd jää-äh, jää-äh!”

Taat käis pimedas metsas uinuvat karumõmmi otsimas. See oli vahva. Vahepeal oli tunne, et mõmm oskab ainult seitsmeni lugeda, aga mingil hetkel tuli see kaheksa ka ikka kuidagi... arusaamatult, sest enam ei olnud aimu ka kus ma käinud olen, kus ei ole. Pimedas on tõesti seda vahva otsida. Lõpus enam nii hästi ei läinud: ainult oksapuru, ühtegi puud enam püsti ei olnud, täpselt koordinaatidel ainult makroflexi tükid (aardejäänused?). Aga võibolla oli asi ka pimeduses... otseses või ülekantud tähenduses.

Eks olen aru saanud, et kui on nuffi aare, siis peab midagi erilist olema. Nii oligi ka sel korral. Esimese huvitava asjana märkasime, et parkimiskoht oli märgitud keset metsa, aarde enda koordinaatidele. Kuna selleks pidi esiteks kraavi ületama ja teiseks puid maha sõitma siis loobusime sellest plaanist :) Jätsime auto tee äärde ning läksime märgitud punkti hoopiski jalgsi.

Seal sai metsas natukene ringi kondatud ja vajalik info kokku kogutud. Kuna saadud punkt tundus piisavalt tõenäoline, siis pikemalt ei mõelnud ja läksime vaatama. Olimegi kõigest õigesti aru saanud ja aare hakkas juba natukene eemalt silma. Panime nimed kirja ja jätsime karukesele teise seltsiks. Aitäh!

Siin oli juba kaugelt tunne, et leidsime.. no midagi tõesti leidsime, kuid peagi leidsime veel ja lõpuks enam ei saanudki aru, kes leitud ja mis veel leidmata. Märkmeid uurides joonistus aga kaardile üsna selge ja loogiline punkt ning nii me edasi läksimegi.

Lõpus karuke magas ja ei saanud arugi, et vahepeal mingi logimine toimus. Jätsime talle samasuguse karukese seltsiks.

Tänan peitmast.

Käisime järjest Anne siinseid aardeid läbi, jällegi nii lahe idee koordinaatide andmiseks ja lõpp nunnu, isegi natuke metsatööde käigus kannatada saanuna :). Minu poolt tulevad samuti preemiasildid karupojale, aitäh toreda teostusega aarde eest :).

Tegime täna esimese peatuse teel lõunasse. Aarde algus oli kohe väga paljut lubav. Aga kuna olime algul natuke tuulepead, siis jätsime mingid asjad korjamata ja ei saanud kohe teele asuda. Siis kui olime alguse uuesti üle vaadanud, siis isusime autosse ja liikusime edasi. Kuna mul tekkis kole kahtus, et olen midagi valesti sisestanud, siis võtsin ühendust omanikuga ja sain teada, et tõesti mu punkt on tänu ühe numbri valesti sisestamisele lausa 2 kilomeetrit kaugemal. Nüüd siis tagurpidi käik sisse ja tagasi, aga nüüd suutsin sõita mauhti ühte suurde auku. Kuna koht oli sobiv aarde otsimiseks, siis ei hakanud autot välja kangutama, vaid läksime aaret otsima. Eest leitsime korralikult pügatud kraavikaldad ja kahjuks korralikult kannatada saanud lõpu. Muidugi oli näha, et enne oli see väga ilus ja tore lõpp olnud. Perenaisele sai ilusti ka info edasi antud. Suured tänud perenaisel väga ägeda aarde eest. Meie muidugi ukerdasime veel natuke autot august välja. Mia tõukas ja mina ännasin, aga välja me saime.

Mitu tiiru ümber mõmmi, juba tahtsin tagasi minna, karuemmede juurde, aga siis nägin väikest magavat karbikest.

Ääretult armas aare. Lõpus tatsasime ise ka nagu mõmmid mitu tiiru erinevate puude ümber enne kui karukoopa leidsime. Suur tänu väga vahva ülesehitusega aarde eest!

Õhtusel ajal pimedas metsas karupoja unenägu otsida oli omaette kogemus. Ei löönd me verest välja midagi ning peale pisukest metsa all ringi jalutamist saimegi teada, mis see on, millest üks pisike karupoju unistab.

Võib öelda, et selle aardeleiuga siin metsas aasta viimasel päeval täitus ka meie pisi-pisike unistus ja just see aardeleid on meie 5000. leid GC arvestuses.

Täname peitjat aarde eest ning soovime kõigile head uut ning kindlasti paremat aastat. Võiks isegi öelda, et soovin, et oleks tagasi vanad head ajad, näiteks aasta 2019, mil kõik oli veel hästi. Aga ma olen täiesti kindel, et tulebki aeg, mil kõik ongi taas hästi ning saame elu ja geopeitust nautida kõige ehedamal moel. Head uut!

Aitäh!

Siia nulli soovitan minna öösel, kena õudusfilmi atmosfäär tekib. Lõpus harrastasin ümber aarde kõndimist lugematuid kordi. Aitäh!

Ilm oli läinud soojemaks ning kui hommikul oli metsa vahel veel jahe, siis nüüd oli vägagi mõnus. Võtsin juba sisse tallatud geomaantee ning jõudsingi ühe karupojani. Võtsin numbri, keerasin ümber ja olin paarist neist juba julmalt mööda tulnud. Õnneks olid nad vägagi kannatlikud ning ootasid kõik oma paid ära. Lõpus oli natuke kõhe tunne - kas tõesti peab sinna minema? Mõtlesin enda peas juba 10 stsenaariumit välja, mis kõik juhtuda võib, aga siis tuli meelde, et peitjaks on Anne ning saingi hirmutavast kohast, mis tegelikult polnudki hirmutav :D, mööda kõndida. Aarde lähistel sain natuke ringitada, enne kui õige asi silma jäi. AItäh!

Täna vaatame kodulähedasi aardeid. Võiks neile mõmmidele tere öelda. Ilm oli ilus ja mõmmid olid täitsa mänguhimulised. Ühele meeldis kohe eriti ürituse äng. Tema leidmisega läks tsipa aega. Peale seda jõudsime kenasti ka koopa juurde. Kohendasime pisimõmmi tekki, tegime talle pai ja nii see logi kirja ka sai. Tänud vahva aarde eest!

Ainuke teadlikult ettevõetud challenge on minul reeded. Tegin oma elu natuke keerulisemaks, kui võib-olla vajalik kuna asusin uuesti õppima ja aeg on järgmised kaks aastat väga kaalutletud ressurss. Aga küll ma jõuan.
Täna siis karupojale külla. Nuffi aarded on alati läbimõeldud ja huvitavad. Mõned käivad mulle üle jõu. Täna olid kummikud vajalikud. Ega tänane ilm ei ole metsas kondamiseks parim :D Nullis oli natuke pusimist. Asusin teele, küsisin igaks juhuks üle kas sain õige lõpu, sest suutsin suure ringiga kohale minna, oleks saanud tunduvalt kergemini. Vastuse ajaks juba leidsin. Mina jälle tänan

Ka mul oli lapsena selline karu kodus, ju meist väga paljudel on olnud. Lapsepõlve lemmikutega on ikka vahva kohtuda. Soe ja kodune aare, ei miskit liiga peadmurdvat. Silita vaid mõmmide pead, laula unelaulu ja nad sosistavadki sulle kõrva sisse salajuttu mingist koopast, kus nad oma aardeid peidavad. Ja nii oligi, nii kõrget geokuhja pole ammu näinudki. Võid ju arvata, et kobraste töö, kuid ei, ei. Ikka mõmm :) aitäh vahva aarde eest :)

Käisime metsas karuperel külas. Peale karudega metsa all tiirutamist kutsuti meid lahkelt külla ka karukoopasse. Täname toreda teostusega aarde eest!

Alguses ei näinud peaaegu üldse, siis sain aga nägijaks. Tegin mitu ringi enne kui kõik vajaliku kirja sain ning siis salvestasin endale kaks varianti. Poolel teel esimese variandini lugesin ka kirjeldust ja vaatasin vihjet ja mõtlesin, et Nuffi ju midagi väga võpsikut meile ei tee. Püksid oleksid võinud veidi pikemad olla ja jalanõud veekindlamad aga muidu oli täitsa mõnus. Murakad ja mustikad veel valmivad. Mida aga nullist ei leia, oli aare. Vaatasin siis uuesti ja see, kus ma lõpetasin, oli risti vastupidi kirja pandule ning kirjeldusele/vihjele. Selge pilt, siin ei ole. Kirusin ja läksin tagasi sinna, kus vaja ning võtsin aarde peidukohast välja. Jube lühikeseks oleks see seiklus jäänud kui kohe õigesse kohta oleksime läinud. Sirgel kohtasime veel mugusid, kes hoolimata hoovihmasabinast tempot ei tõstnud. Kõndivaid puuke sain Exe pealt kohvitopsi visata umbes Koseni kuigi esmapilgul ühtegi ei tuvastanud. (458) Aitäh! EVEJ

Leitud!

Sihi nulli seadnud avastasime, et sellest teeotsast oleme sadu kordi mööda sõitnud. Kel jalad ei kanna, saab kuival ajal autoga lähemale sõita. Nullis veetsime üle tunni kindlasti. Jürgenid jõudsid selle ajaga kohtuda rästikuga.
Mõmmikud olid meie eksitamiseks oma kaelaehted endast eemale poetanud, need seadsime ilusti tagsi.
Lõpppunkti kätte saanud leidsime karupoja mõnusasti pesas puhkamas.

Plaan oli võtta lihtsamaid tavalisi aardeid. Miki va ässitaja suutis meid siiski saata metsa multit jahtima. Kui kohtasime esimest karuema, oli selge, et see asi tasub vaeva. Tegelikult vaeva polnudki, oli mõnus karu jälgedel tatsumine ja kevadise ilma nautimine. Lõpppunkti rehkendamine ka õnneks lihtsaks vihjatud. Tänud karuelu näitamast.