Kulgu sadam

Väga nunnu sadamake ja kuigi algul tundusid need PPA masinad veidi hirmutavad, siis neist sai kenasti mööda. Lõppu jah kuiva jalaga ei saa, aga jalanõud olid juba eilsest vettinud, seega polnud väga probleemi. Tagasiteel märkasime, et meie piirivalvuritel olid parasjagu külas kolleegi Tšehhist. Õnneks meie tegevuse vastu keegi huvi ei tundnud. Aitäh peitmast!

Tegime kambaka Narva 🙂 ..ja noh, mis ma siin ikka enam targutama hakkan, kõik on eelnevalt juba ühe kambajõmmi poolt kirja pandud.
Aitäh aardemeistrile!

Kui see eelmise külastatud aarde nimi küll viitas saarele, aga koht eriti saare mõõtu välja ei andnud, siis siin tuli aarde leidmiseks tõepoolest saarele minna. Aga lume all olev jää oli korralik nig see nagu probleeme ei tekitanud. Rõhk sõnal Nagu, kuna tegelikkuses oli meile juba pilk peale pandud ja järgmise aarde juurde jõudes oli meil PPA discoauto sabas Kuna me niikuinii olime juba peatunud, siis mina küll aru ei saanud, miks ta seda värvusmuusikat ilma muusikata muudkui edasi lasi. Ju eeskirjad...Loeti sõnad peale, et jääle ei tohi minna enne kui selleks luba antakse. Me lubasime, et enam ei tee. Ihihiii, polnud ju vajagi, juba käidud. Hea, et nad enne aardeleidu meid kätte ei saanud. Oleks ikka paar meetrit enne saarele jõudmist kästud ots ringi keerata, oleks ikka nutu peale ajanud küll. Aga nüüd läks kõik hästi, logi kirjas ja taas üle jää kindlamale pinnasele tagasi. Kuigi ega see teekond nüüd ebakindel polnud kah.
Tänud peitjale siia Kulgu sadamasse kutsumast ja aaret peitmast

Täna oli siin vaikus, ei ühtki hingelist peale meie. Äge koht. Nagu jeesuke mööda vett aardeni. Kohale jõudmine ja aarde leidmine oli lihtne, aga logiraamatuni jäätunud oludes jõudmine oli paras ikaldus, külma tuult trotsides sulatasin pihus seda topsi ja murdsin paar küünt. Lõpuks õnnestus kork maha saada, konteineri põhjast logiraamatu kättesaamine võttis ka veel pisut pusimist, aga lõpp hea, kõik hea. Külmunud sõrmedega keksisin rõõmsalt mööda jääd tagasi.

Äge koht, aitäh!

Leitud. Aitäh!

Kuradisaarega võrreldes oli see nohu. Vesi madal ja kivid siledad. Väga huvitav koht. Aitäh!

JAILBREAK ´24

Jälgede segamiseks küsisime sadamas askeldanud piirivalvureilt, kas siin ujuda tohib. Saime vastuseks, et piiri tõttu Narva jões ega veehoidlas ei või, küll aga pole keelatud vette kastmine...peaasi, et ujumisliigutusi ei tee:)

Valisime minekus paljajalu ja kummikud. Paljajalu oli tõesti libe! Ja et kummikud paljaid varbaid toetasid, ega vaadanud, kuhu täpselt astusid, siis said samuti varbad kenasti leotatud. Esimese hooga panime aardest mööda, siis sai aga tagumine nägijaks. Kui meist pikim puu otsa jõudis, tabasime ehmatusega, et pliiatsiga kotikese viisime ju viimasel hetkel vee kartuses tagasi autosse. Ja aardes muidugi...ei olnud:( Verega ei hakanud kirjutama, valisime mulla, oksakese ja tati:)
Oli tore seiklus, aitäh peitjale!

Kui Triinu-Lys'il oli esimene tudu tehtud, oligi aeg end valmis panna. Panin selga lühemad riided ja jalga tõmbasin tossud. Jalast põgeneda tahtvad plätud ei tundunud üldse mõistliku valikuna eriti kui beebi ka kõhukotis kaasas on. Auto juures tahtis tuul ära puhuda, kuid veepeal oli asi juba mõistlikum. Algul jalutasin aardega kohakuti ning siis alles asusin saart vallutama. Oleks esimesel võimalusel saarele läinud, poleks veepritsmed isegi põlveni olnud. Mul oli tükk tegu, et logiraamat kätte saada. Õnneks siiski õnnestus. Aitäh seikluse eest!

Plädistasime kummikutes saarekesele,nimed kirja ja plädistades tagasi. Kellele vetikad ei meeldi soovitan kummikud jalga ajada. Lisaks kivid põhjas on libedad, oleks saanud peaaegu ujumas ka ära käia koos riietega. Igatahes tänan peitjat toreda aarde eest!

Tänud peitjale!

Ilusa vaatega kohake ja huvitav saareke jäänud millestki.

Väga mõnus ja ilus koht. Suvel oleks siin kindlasti hoopis teine vaade ja tunne. Aitäh!

Täna mõnus jalutamine aardeni.Aitäh!

Leitud tänan

Hull tuisk oli aga leitud, aitäh

Sõitsime kohale, kahlakad jalga ja käidud.
Tänud

Kohalikud kalamehed vist ei imesta juba ammu, et aegajalt tuleb keegi, võtab jalad paljaks ja hakkab mööda vett saarele kulgema. Nii ka mina. Sukelduja ma ei ole ja puude otsa naljalt ei roni aga pane mööda vett kõndima...Tehtud see retk. Imeline tunne kui suudad end üllatada. Tänud peitjale

Tänan aarde eest!

Soojal suvepäeval tundus õige aeg veetakistusega aarde külastamiseks. Koht paistis meeldivat ka mitmetele lindudele. Meie saabudes oli koha sisse võtnud luiged. Meie lähenedes nad siiski natuke eemaldusid ja saime jalgupidi vette ronida. Veealused kivid olid väga libedad ja kindlamat jalgealust otsides sai ka natuke sügavamasse vette astutud. Nii said lisaks jalgadele ka pükste sääreotsad pestud :) Nullis tiirutas meie pea kohal mingi närviline kajakas ja võib-olla eksitas see meie tähelepanu, sest aardest jalutasime algul mööda. Kui pilgu õiges suunas heitsime, siis ikka sai topsik märgatud. Tagasi kaldale liikudes oli meil risti teel üks pardike, kel pooleli pikad pesuprotseduurid ja tema silmist lugesin küll rahulolematust, et meie kõike seda segasime.

Väga vahva koht ja tore aare. Täname!

Mis mind siin ees ootamas on - olin kaudselt teadlik. Otsisin selle tarbeks kodust veesusse aga neil on minuga oma peitus mängida ja pidin hoopis sandaalid kaasa võtma. Eemalt seda vahemaad ja veetakistust vaadates hakkas mu sees korralikult pulbitsema, kuna tundus olema sügav, kõrge lainega ja oodatust kaugemal. Kuna aga hulk rõõmsaid leiulogisid oli ees ja maastik ka midagi väga erilist ei tõotanud, siis vahetasin jalanõud, kinnitasin oma rattast suksu puu külge ning asusin teele. No ega see tee muidugi mingi üüratult pikk ju ei olnud. Võibolla mingi 30 meetrit. Võtsin seda asja siis rahulikult üks samm korraga. Kivid olid tõtt öelda küll üksjagu libedad aga kui rahulikult ja hoolikalt astuda siis on kõik timmis. Ühel hetkel vaataski aardeke mulle vastu ja ajasin end siis tema kättesaamiseks veest välja. Isegi väike kena vaade oli seal olemas. Teel tagasi haarasin endale oksakese pihku, et seda peakohal hoida, kuna paar rahutut kajakat tiirles mu ümber. Igati lahe koht ja üldse mitte nii hirmus, kui alguses paistis. Aga eks need asjad paistavad tagantjärgi ikka kergemad. Aitäh!

Perekondlik väljasõit. Narva. Peatus nr üheksa.

Meie kahene on tõeline kummikute fänn. Ikka selline fänn, et elab alati kaasa, kui keegi veel kummikud jalga tõmbab. Tutvustasin talle järgmist levelit: kahlamispükse. Kuna sadama alal suured kaevetööd, siis väga lähedale parkida ei saanud ning sättisin auto selliselt, et kahesele päike silma ei paistaks ja ta näeks, kuidas tädi Maret mööda kaiserva läheb ja kogu saarele sumamine oli neil vaateväljas. Tegelikult oli veetase selline, et kummikuga oleks saanud vabalt ära käia, aga siis oleks pidanud veidi rahulikuma sammuga astuma. Kiire turnimine ja nimi vihikus. Topsikaas oli veidi irvakile jäetud, seega raamat hästi tibakene niiske. Tänan peitjat.

Läksin kohale kuivülikonna jalatsitega, kuigi vist oleks napilt ka kummikutega saanud. Aitäh!

Vinged laevastiku-kooperatiivid nähtud jõudsin rattaga sadamasse. Sikutasin kummikud rattakotist välja ja asusin proovima. Nimme oli muidugi tuuleke ja lainekesed tekkinud mis kippusid üle kummiku äärte tulema. Võtsin siis kivi kaasa ja ootasin vahepeal selle otsas lainetsükli vahepausi. Aarde logiraamat oli lahedalt krussi topitud nagu ussike, kes valmistub talveks. Kõige toredam oli aga see, et pastakas oli maha jäänud ja pidin koos logiraamatuga tagasi minema. Pärast selgus muidugi, et pliiats aardepõhjas täitsa olemas. Õngitsesin selle välja ja panin logiraamatuga ilusti kõrvuti. Aitäh väga laheda koha ja seikluse eest!

Väga äge vaade. Tänud!

Vähemalt üks aare, kus veetakistus nii madal oli, et aardeni pääsemisega probleeme ei olnud. Rohkem probleeme oli aarde kõrval asuva teravaokkalise põõsaga, aga sain temastki jagu. Aarde juurest avanes mõnus vaade. Pardid ujusid ja vesi oli mõnusalt jahutav, üksik kalamees leotas ka ussi. Sadamas samuti elu kees, peeti piknikku ja ujuti. Meie jätsime siiski mõlemad tegevused siin vahele ja suundusime järgmistele jahimaadele. Aitäh kohta näitamast!

Kui juba siin olime siis ega ei saa ju asja pooleli jätta. Kaugelt tundus asi hullem aga oli täitsa tore jalutus, vett oli ainult põlvini. Aitäh.

leitud :)

Täitsa böööö. Läksin nulli ja meeles mõlkusid varemleidja juhised. Need aga aja jooksul enam ei pädenud. Läks ikka tükk aega, kui aare lõpuks ometi leitud sai. Jalad said ka korraliku karastuse. Muidu lahe koht, mis aaret väärib

Kohalikud kalamehed tegid kiirelt selgeks, et meil ei ole piisavalt head varustust, meie tervislik seisund ei ole piisavalt hea ja meie maskeerumisvõimed olematud, jäi ootama paremaid aegu.

Ajasin kummikud jalga, mõõtsin hoolega samme ja loendasin laineid, et vesi üle ääre sisse ei viskaks. Pääsesin kuiva jalaga nulli, miskipärast aaret ei näinud, tungisin paar meetrit edasi ja siis kastsin end kohe korralikult sisse kui üks oks ootamatult murdus, mille külge end riputanud olin :D Märja kassina vaatasin vähe hoolikamalt ringi, logisin ära ning võisin rahulikult suure sulinaga läbi sügava vee tagasi kooserdada, et auto juures korralik kallamine-väänamine ning täisvahetus ette võtta. Karge vesi lõi kohe pää selgeks, aitüma :o)