Postikilpkonn

No mina ei saa ka aru, et kes see idioot oli, kes ta sinna upitas?! Igatahes tõime oma toreda kambaga selle armsa kilpkonna korrakski maa peale tagasi.

Aitäh peitjale!

Täna kujunes välja korralik kõrguste vallutuspäev, seda küll tublide meesronijate poolt. Postikilpkonn sai juba paar aastat tagasi lahendatud ja Sillega oli plaan see millalgi ära teha, niisiis sai plaan täna teoks koos lisahuvilistega. Kohapeal sujus kõik muhedalt, oli ka möödujaid aga neid ei tundunud tegevus huviäratavat. Aare ise ka nunnu, aitäh peitmast! :)

7/365
Väljakutse seitsmenda päeva tipphetkeks oli, et Sille kutsus mind oma logis "seltskonna kõige kergemaks meheks", sellisesse olukorda ei satu ma just sageli :D
Et aga algusest alustada, tuleb minna umbes aasta tagusesse minevikku, kus ma praeguse kontoga jälle geopeituse üles võtsin üle pika aja. Kedagi teist ma sel hetkel veel ei tundnud, askeldasin niisama omaette. Kõike pidi ise proovima ja nii mõneski kohas jäin jänni ka, sest polnud aimugi, kuidas läheneda või mida teha.
Nüüd on aga tekkinud geosõbrad, kes vahel ikka kutsuvad: "Tahad läbi mere kõndida? Tahad kanalisatsioonitorusse pugeda? Tahad posti otsa ronida?"
Seda efekti ei oleks ma kuidagi osanud ette näha, aga praegu olen sajaga elevil, rõõmus ja tänulik, et nii on juhtunud.
Eile õhtul pakkus Sille seda viimast, posti otsa ronimise varianti ja muidugi olin ma kohe nõus.
Täna küsisin Sille käest iga poole tunni tagant, et noh, kas redel käes? Kui redel lõpuks olemas, siis saime teha harjutust "Isehakanud tuletõrjujad ehitavad omaenda tuletõrjeautot". Kui helkurvestid selga panna, siis võid teha mida iganes, keegi ei pööra mingit tähelepanu.
Ronimise osas ma kartsin enne kõige rohkem seda, et äkki ma hakkan kartma ja siis on teiste ees mage. Otsustasin siis lihtsalt, et ei hakka.
Kilpkonn oli ilusasti omal kohal, kinnitus oli just paraja tugevusega, et niisama lihtsalt lahti ei tule, aga hullult kangutama ka ei pea. Paistab, et seda aaret nopitakse parajasti iga pooleteist aasta tagant - eelmine ekspeditsioon oli 2025 märtsis ja enne seda 2023 septembris.
Aitäh peitjale!

////
Psühhiaatri kabinetti roomab sisse mees, omal midagi hambus.
Psühhiaater: "Oi, no kes see meil siia nüüd siis tuli? Kas kiisuke?"
Mees roomab nurka.
Arst kõnnib tal järel: "Ei ole vist kiisuke. Ehk on hoopis kutsu?"
Mees veab käega mööda põrandaliistu ja roomab teise nurka.
"Vist on hoopis siilike? Või kilpkonn?"
Mees võtab kaabli hammaste vahelt välja ja käratab: "Kurat, lase mul ometi rahulikult see internet siia sisse vedada!!"

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Postikilpkonna mõte on meil Annikaga juba mõnda aega mõtteis mõlkunud ja nüüd enne koledaid ilmu oli õige aeg selle püüdmiseks. Kui lugesin, et Targol uus challenge käsil, siis kutsusin tema ka kampa. Tuli välja, et õigesti tegin, kuna redeli autolt alla saamiseks oli vaja 2 meest. Lisaks polnud meil ka autol katuseraami. Selle probleemi lahendas Üllar rauast riiulipostidega need nipukatega katuse külge kinnitades. Cramost rentisime redeli, kuna meie oma oleks liiga lühikeseks jäänud. Kohale sõitsime otse autoga sleppi, helkurvestid seljas, et meie tegevus ei tekitaks küsimusi. Posti otsa ronis meie seltskonna kõige kergem mees, teised turvasid altpoolt. Tore kilpkonnake. Tänud peitjale meie õhtu meeleolukaks tegemise eest.

Kui päevas on algav kevad, naistepäev, ilusad ja targad naised, sõbrad ja aarded, mida leida siis on päev ju päris ilus.

Nüüd ka meie nimed kilpkonna sees. Loodetavasti see tegelane enam plehku ei pista nagu ta eelkäija.

Selliste aarete puhul mõtlen alati, kas siis maa peal ruumi vähe . Uhhhhh....

Tänud.

Järjekordne kambaüritus tõestas sellise koostöövormi tulemuslikkust

Lahendatud mõistatus ootas kaardil ikka väga pikalt, korra sai ebapiisava abivahendiga lähenemist ka üritatud, aga edutult ja paar korda sai niisama posti ümber tammutud lootuses, et ehk on kilpkonn ise posti otsas istumisest ära väsinud, aga ei. Täna jõudis siis kätte päev, mil suurema kamba ja kaalukama tehnikaga aardele lähenetud sai. Niimoodi kambakesi peale lennates läks kilpkonnaga tutvumine täitsa ludinal, isegi ühtki mugu ei sattunud mööda minema. Väga äge kilpkonn - ega hea toon just ole aardekonteinerist pilti teha, aga natuke kahju ju, kui inimesed maastiku raskusastme tõttu seda toredat isendit ei näe. Pärast kollektiivset kilpkonnasilitamist läks tegelane oma troonile uusi külastajaid ootama. Suur tänu laheda aarde eest ning kõigile geokolleegidele, kes nõu ja jõuga leidmisel abiks olid!

Aarde otsimine meenutas mõistatust, kus neli tegid aset, kaks näitasid tuld ja üks heitis magama. Meil siis kolm tassisid abivahendit, üks sõitis abivahenditassija abivahendiga, kolm võistlesid ronimisõiguse üle, kaks ronisid, mitmed julgestasid, kõik imetlesid konteinerit, said nime kirja ja elasid kaasa. Oli väga meeleolukas ennelõuna, aitäh kõigile!

Geoaasta on mürinal käima läinud ja käes esimene kevadkuu. Taimed-linnud-loomad valmistuvad vaikselt aktiivsemaks perioodiks ja loodushuvilistel on muidugi väga kiired vaatluspäevad. Tartus leidus grupp kilpkonnahuvilisi, kes otsustasid, et just täna on õige aeg vaadata, kas mõni neist loomakestest on oma tüüpilises elupaigas ka vaadeldav. Vaatlus sai edukalt läbi viidud ja vastvad dokumendid täiendatud.

Aitäh kõigile vahva hommikupooliku eest! Ja peitjale linnaloomastiku liigirikkust suurendamast!

Poolteist aastat peale viimast logi sai nüüd suurem hulk nimesid jälle kirja - aitäh osalistele, tänu kellele sain ka selle punkti kaardilt pühitud. Konteiner ise väga vahva ja näha on, et selle aardega on vaeva nähtud. Loodame, et koht ise linnale ette lähiajal ei jää...

Aitäh aarde eest!

See sai lahendatud kohe peale avaldumist, sest ajas ju kõik muutub.

Kohapeal ikka pisut võimlemist oli, kuid lõppes see ju eduka logimisega.

Tänan peitmast.

Valimispäeval sattus eriti kohane postikilpkonna visiteerima tulla :).

Salmel on tänaseks ronimistehnika ja tegelikult kogu see varustusega opereerimine nii heaks / kiireks timmitud, et vabalt kannataks võrdsena rivis olla ka meie parimatega. So pole vist seega vaja täpsustada, kes põhisoorituse siin aarde juures tegi ning kes asjale tänuliku publikuna kaasa elasid :).

Konteiner näis nunnu, aitäh Phantomile meie (ja mööduvate kohalike ;)) elu jälle väikese jupi võrra värvilisemaks muutmast.

Vajalike persoonidega sai tutvust tehtud juba aarde avaldumisel ja õige lahendus ootas aardeleidu pikalt. Täna oli varustust piisavalt ja tundus just kõige õigem päev see kilpkonn üle vaadata. Sest meie kõigi tänase tegevuse tulemusena on varsti postil jälle uued tegelinskid. Kohapeal jaotusid rollid sujuvalt varustuse tassijate, köie ülespanijate, ronijate, kaasaelajate ja möödujate nuusutajate vahel. Võite ise mõistatada, kes mida tegi :)

See täpp ootas siin juba pikemat aega enda korda ning täna kui õiged riistad olid kaasas, sai kilpkonnatädile külla mindud, teda tervitatud ning nimed külalisteraamatusse sisse kantud. Aitäh.

Lootsime, et pühapäev on rahva poolest rahulik, aga võta näpust. Seadsime abivahendi töövalmis, kui Kallo sai omale sõbra kohe. Sellel mehel juttu jätkus. Saime nimed kirja, kui tulime järgmine "noorpaar". Neil aga oli meie tegemistest täiesti ükskõik.

Kui esmaversiooni juurde jõudsin kogemata koos Erkoga esimesena, siis uusversiooni külastus jäi oma aega ootama. No ja kui juba kambagi siin tiirutasime, oligi sobiv aeg käes. Kui esmaversiooni kallal oli mõnus rahulik toimetada, siis siin oli juba peitja endale kohaselt õelust juurde kruvinud. Eks me siis tegutsesime seal suht süüdimatult, samas tehes nägu, nagu kõik peabki nii olema. Konnake sai oma musu seekordki kätte.

Tänud.

Tartus meenuvad tahtmatult mõned tsitaadid filmiklassikast, näiteks "Jälle see sama sara..", "Professor, siin te olete juba olnud..." vms :D
Vana klassika kkas meeldib või ei meeldi, ikka vaatad mitu korda.

Kambaga keset Tartu linna on veidrusi palju mõnusam teha, nii läks selle aardega üsna hõlpsalt, hämmingus pilke heitvad mööduvad tädikesed üldse ei häirinud ;).

Aitäh. Konteiner on ikka endiselt sama nunnu nagu eelmist versiooni leides ;)

Eelkäijaga sai asi selgeks et mis, miks ja kuidas. Ka seekord oli stsenaarium tuttav ja tuli vaid õiget aega oodata. See tegelinski oli ikka tükk maad tummisema pesa endale valinud. Eks aeg näitab kauaks kuniks tulevad järgmised KOV ;) Peitjale tänud

Käisime kohal ja saime teada et meid Vooremäel aidanud vahendid siin ei sobi.

Maret näitas oma osavust ja meie elasime tema "kilpkonnastiilile" kaasa :) Aitüma eelkõige meie tiimi ronijale.

Üles sai kindlasti mõistlikuma ajaga ,kui kilpkonnal sinna minekuks kulus
Mõistatus ise ei olnud õnneks raske.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Küll on hea, kui sellistele mõistatustele saab jaole üsna varsti pärast nende komponeerimist! Aastaid hiljem on õigete vastuste tuvastamine juba tükk maad töömahukam ettevõtmine. See on ka põhjus, miks ma olen seniajani näiteks Maksu aarde mõistatuse lahendamist edasi lükanud. Siin läks aga üsna ludinal.

Koordinaatidele jõudes oli sihtmärk selge ja kuigi proovisime ära kasutada ka Ihaste silla vallutamiseks auto peale võetud redelit, tõi edu vana hea köisredeli lahendus, mis meile ennegi nii mõnegi aarde käeulatusse toonud on. Kilpkonnale tere ja nimed kirja, misjärel oligi aeg juba hommikusse veninud öine Tartu geotuur selleks korraks võrdlemisi edukalt lõppenuks lugeda.

Aitäh peitjale!

Öö viimane aare ja viimane leid. Päike hakkas juba tõusma, kui me köisredeli posti otsa vinnasime. Proovisime alguses ka igati loomingulist tehnikat lühikese redeli ja köiega, aga pigem ei.
Kohal ilus teostus.
Puhas rõõm lahendada öö läbi Phantomi kvaliteetseid aardeid.
Tänud!

Olin just töölt koju jõudnud, kui Liis mulle Devoni aarde osas helistas. Ega ma midagi aarde kohta öelda ei osanud, aga see-eest pressisin end sujuvalt paariks aardeks teistega kampa.

Kui Varese aare sai kinnitatud "seekord kättesaamatuks", siis tegin pakkumise tulla siia. Mõistatus oli juba ammu läbi puretud, kuigi jätkuvalt on meeles Reino ja minu arutelu teemal, kes on kes ja kus :D Ikka natuke õelust on sisse visatud!

Seekordne post vähemalt püsis ilusti püsti ning ei löönud kõikuma. Kaupo ja Kristjan andsid oma osa varustusega ning ronimine jäi mulle ja Liisile. Natuke roostes tunne oli küll pärast mitut-mitut kuud pausi, aga see-eest ka erilisem. Aitäh peitjale ja kaaslastele toreda sutsaka eest!

Eelmist versiooni ei jõudnud otsida, aga logide järgi tundus kahtlaselt kõikuv post. Seekord oli väga stabiilne, vähemalt pealt vaadates teiste ronimist. Mu panus oli liini üle viskamine esimese katsega. Polnud varem postikilpkonnadest kuulnud ega ka näinud, nüüd jälle targem ja parem inimene.

Esimest versiooni ei jõudnudki otsima, nüüd oli aga mõistatus lahendatud ja kui juba ronimisproff kaasas, siis oli täpselt paras täpp, mida ära noppida. Vaatasime posti üle ja otsustasime ohverdada meist kõige vigasema ehk siis minu. Hakkasin ülespoole liikuma ning enne, kui arugi sain, olingi juba kohal. Kilpkonna musitama ei hakanud - kunagi proovisin konna, aga see ei muutunud printsiks. No ja ega ma väga printsessipreilna ei tahaks ka olla - kuidas sa ikka tähtsal riigivisiidil ütled, et lugupeetud proua mugu, palun tulge selle tooli pealt ära, sest ma tahaks selle alt üht nanosuuruses aaret leida. Aitäh!

Leidsin.Tänud peitjale.