Tallinna tiigid - Boonus

Ammu unustatud, et siin selline sinine nägu ootab üle võõpamist. Kuna see nii mäda koht, siis tuli külma talve kasutada. Võtsime igasugu abivahendeid kaasa ja neist kolme koostööna sai aare ka lõpuks naeratama. Ega nendest tookidest enams uurt ei mäletagi. Aitäh ringi jooksutamast!

LAB sai suvel rattasõiduga läbi tehtud ja jäi ootele. Nüüd tegime luuret ja arvasin, et on kõik külmunud aga tegelikult vesi oli kõik lahtine. Sellele vaatamata läksime ja õngitsedes sai aare logitud. Aitäh aarde peitjale.

Läb sai kunagi ära tehtud aga lõpp oli väga ebameeldivas kohas ja on pikaks ajaks ootele jäänud. Seekord siis sai piiluma tuldud ja peale natukest vees plätserdamist olin puu all. Juba läks pimedaks ja lampi ka polnud aga enam tagasi küll siia tulla ei taha seega sai köis paika pandud ja ikkagi ära tehtud, väga ebameeldiv oli aga õnneks ei pea siia enam tagasi tulema, tänud xD

Tiikidega olin juba ammu tutvunud, lab just lemmikuks ei osutunud. Lõpp oli palju parem ja seikluslikum. Eirasin kõike, mida peitja soovitas ja marssisin tossudega kuiva jalaga kohale, käed taskus. Kenasti sain logitud ja midagi eluohtlikku endale ei korraldanud. Aitäh!

Kuna naabruses oleva aarde juures jäi mõistusest puudu, siis kõmpisin kohale, et äkki siin pole mõistust vaja ja kae imet, saigi kätte ja jalgade osavust kasutades aarde kätte. Aitäh.

Tiikide LABi tuur pakkus nii mõndagi uut avastamist.Ja siis ta jäi paremaid aegu ootama.Aga täiesti asjata,sest võimekama jalgrattaga on võimalik isegi aardele ligi parkida nagu ühe mehe logi siin pajatab.Järgmistele ründajatele soovitan siiski paar "punast pulli" ennem aarde järgi minekut sisse kulistada,saab vähe lihtsamalt aardele ligi :) Aitüma seda rabamassiivi vähe teise nurga alt tutvustamast.

Kalapüügi-aarded on täitsa ägedad. Tänud uute paikade tutvustamise eest!

Lahendus ootas juba paar nädalat :) Madis kutsus kaasa, kuna mul nii või naa oli vaja talle üks asi anda, siis tundus mõistlik plaan. Matkasaapaga sai täitsa kenasti kohale ning tagasi veel lihtsamalt. Tänud!

Laenasin Mari käest õnge ja käisime kalastamas. Täitsa edukalt läks, näkkas kiiresti. Logi kirjas, läksime tunduvalt kergemat teed pidi ära kui tuldud sai. Aitäh aarde eest!

Lääb sai kunagi möödunud aastal tehtud. Nüüd siis sulpsasime ka aardetopsi juurde.

Aitäh.

Muidugi oleks täna ka tossudes kohale saanud. Paljajalu oleks ka saanud. Kummikutega oli vist ikka mugavam.
Aitäh

Käisin kontrollimas aarde olemasolu. Tops on omal kohal ja kõik on aardega hästi. Lähenemine on praegu võrreldes peitmise ajaga muidugi keerulisem aga kummikuga saab turvaliselt kohale.

Leidsime, aga kätte ei saanud.

Küll nende tiikidega läks ikka aega. Vahepealne paus läks lausa nii pikaks, et unustasin ta olemasolu täiesti ära. Aga nüüd siiski meenud ja preemiaks sai logima suundusa. Läksin siis ka mööda rada ja vuliseva ojani jõudes saabus ikka ikka täielik nõutus. Ah et tossuga ja kuivalt ja jalutuskäik pargis ja puha. Ei saanud mina nüüd enam aru, kuhu ma sattusin. Võtsin aga telefoni välja ja oleks vaja nagu 30 meetrit teisele poole kogu seda vesist värki saada. Hakkasin siis seda kuiva lähenemist otsima, mille käigus tegin siiski oma jalad märjaks, aga tagasi sain aarde juurest juba leebelt. Vajaminev abivahend kippuski kodus juba ära tolmuma, nii et saigi teda kenasti tuulutatud. Tänud peitjale neid tiike tutvustamast ja aaret peitmast.

Lääbi läbimist alustasin pimedas õhtul ja esimene asi, mis nende poriaukude külastades meelde tuli,
oli Peppa Pig ja Muddy puddles:

"Whoa!

What's it like out there, Daddy Pig? Is there any mud?

Um, a little bit of mud, yes.
Oh my goodness, wow, so much mud.
Yes, well it does say, it can get a tiny bit muddy here sometimes.
A tiny bit muddy? I've never seen so much mud in all my life..."

Täna valgel ajal kolme viimast tiiki külastades oli pilt juba palju rõõmsam.

Pärast Advendiseeria väljakutsete logimist tulime siia ja juba harjutatud moel saime nimed kirja.

Üks geosõber sai kraavi ületades varbad märjaks, kuid lõpuks polnud hullu midagi - väljas on plusskraadid ja vihm lakkas selleks ajaks ka sadamast.

Aitäh aarde peitjale ja geosõpradele, kes kaasa tulid!

Saab jah tossuga ligi. Ma kujutasin ette, et see on mingi räme rapik, kuid tegelikult oli selline mõnus jalutuskäik pargis. Aitäh!

Täna oleks tossuga kohale saanud,rada viis otse aardeni.Aitäh!

Otsustasin siis täna selle retke ette võtta, kummikud kotti ja kohal ma olin. Otsisin tükk aega kohta, kust veest läbi saada, aga igalpool oli üle põlve. Ringiga minnes tuli üks looduslik sild ette ja viis täitsa hästi "saarekesele". Aga topsikest ei olnud ma ikka veel märkanud. Oot, aga ma seisangi ju selle kõrval. Tegin eluohtliku ning ronisin üles. Edaspidi läks juba kiirelt ja lihtsalt. Nimi sai kirja ning tiigid olid vallutatud.
Labidega läks aega, lõppu jõudmisega läks aega, veetakistusega läks aega, märkamisega läks aega, üles saamisega läks aega.
Tasus ära :D
Aitäh!

Kohale minnes selgus, et ega kuiva jalaga siin hakkama ei saa. Käärisin teksad üles ja tatsasin vette. Mingil hetkel läks vesi sügavamaks ja taandusin. Proovisin teiselt poolt läheneda , jällegi igal pool vesi.
Läksin panin kahlakad jalga. Nüüd oli palju kindlam minna, nii et kahlasin ühe puu juurest teise juurde. Mitte ei jäänud silma. Vahepeal oli vesi juba üle põlve. Lõpuks hakkas tops ka silma, ei osanud nii madalalt otsidagi. Aardesse oli tikk jäetud, ei tea, kas see oli vihje peitjale..????
Tänud

Huvitav teema seikluslaboriks. Ma mõtlen, eriti just seda lesser-known osa. Kõik kohad olid enne käidud-nähtud, ehkki Hipodroomi kõrval olevat lompi ei teadnud päris tiigiks pidada :D Lõpp maandus kaardil kohta, mida teadsin lapsepõlvest hästi mäletavat. Kuigi konkreetselt seal käisin viimati vist 15-aastasena, oli kõik hästi meeles ning lähenesin sama rada pidi. Jeerum küll - praktiliselt mitte midagi ei tulnud enam tuttav ette. Rada hajus lihtsalt ära, maastikul ei tundnud ära ainsamatki kunagist "salakohta", sisuliselt läksin kohale ikkagi ekraanilt punkti vahtides. Ja pärast tagasi tulin hoopis paremat rada pidi, mida eelmisel sajandil päris kindlasti ei eksisteerinud. Vihje oli varem loetud ning see päästis paljugi, tuleb tunnistada. Aitüma!

Millalgi sa võetud paar tiiki, täna ka mõned ja sai logima minna. Tõesti, kummik on parim sõber.

Osade tiikide külastus oli täitsa tore, aarde endani jõudmine aga... mitte nii väga. Kummikuid kaasas polnud, aga tundub, et neist poleks sel korral ka kasu olnud. Seega tuli jalad ikkagi märjaks teha.

Aega läks nende tiikide uurimisega omajagu, sest nad ju nii laiali, et ei olnud mingit tahtmist neid korraga ära teha. Täna olid jäänud veel 2 viimast tiiki külastada ja oligi aeg sammud boonuse poole seada. Lõpus oli aare kenasti näha, kuid kättesaamiseks oli omajagu võimelda vaja. Lõpuks said ikka varbad märjaks ja nimed kirja.

Tänan peitmast.

Eks seda labi osa jätkus ikka üsna mitmeks päevaks ja kui lõpp teada, siis sai seegi oma päeva mõned nädalad oodata. Nüüd, tundus sobiv hetk minna kirjatöid tegema, viskasin siis kummikud kotti, vaatasin kaardi pealt potentsiaalse lähenemistee välja ja hakkasin astuma. Kummikud jäidki kotti, topsi kättesaamiseks polnud ka vaja muud teha, kui see puu alt üles korjata, seega läks märksa lihtsamalt, kui eeldasin. Nimi kirjas, udjasin topsi loogilisele tasandile tagasi ja lugesin selle asja lõpetatuks. Tänud aarde eest!

Viimast tiiki polnud varem külastanud. Lõpus oli kalapüük tõesti sõber. Kummikuid polnud vaja. Lai georada oli ees ja see oli kuivem kui kesklinna tänavad vihmaga. Aitäh!

Njah, mul oli silma jäänud, et ronima ei pea. Oleks ma peitjat või maastikuastet vaadanud, siis oleks ju tegelt kohe teadnud, et mis ees ootab. Jõudsin peaaegu kuiva tossuga lõppu, lehvitasin aardele ja sammusin autosse tagasi. Võib olla on kunagi tähtede seis õige, et siia tagasi tulla, aga mitte lähitulevikus.

Labile sai isegi esmaleid vormistatud, aga tookord veel boonust polnud. Ja arvestades et jäin tookord nagunii pimeda peale, siis vbl poleks lõppu jõudnudki. Selle eest oli nüüd põhjust naasta. Lõpu asukoht oli jah omamoodi huvitav valitud. Ja arvestades et tulin linnakäimades siis kõige raskem osa oli kuiva jalaga kohale jõuda. Mingi nurga alt jõudsin isegi paarikümne meetri kaugusele ja tuvastasin ka otsitava, aga sealt otse oleks küll vist kahlakaid vaja olnud. Sain siis veel nagu kass ümber tulise pudru seal ringitada. Teise nurga alt oli nagu juba paljulubavam, aga ei suutnud enam aaret tuvastada. K6ik puud tundusid siin nyyd yhesugused olevat. Kuna siiski mingid jäljed olid eest siis otsustasin ka viimast purret katsetada ja iseendalegi üllatuslikult sain isegi kuivalt kohale. Äraminnes veel muigasin et näe jälle miskit uut geokotti vaja, või siis mitte ;) Aitähhid

Lab sai nädal tagasi tehtud. Esimeses polnud käinud aga ei sümpatiseerinud ka, teine aga oli täitsa huvitav leid mu jaoks. Järgmised olid juba tuttavad kohad ning ka lõpus olen lapsena käinud. Kunagi kevadel sai sõpradega ühelt rabasaarelt teisele joostud ja nalja kui palju kui keegi läbi jää/soo põlveni sisse käis. Nüüd ühel õhtul oli isu jalutada ja tulin vaatama, mis siin ees ootab. Lähenesin läänesta ja sain kuiva saapaga kohale, aare nähtud kuid kätte ei saanud. Tagasi läksin põhja suunas, mis palju parem variant. Täna tulime Liisiga jala kohale, jõusaalis tegime soojenduse ära ja siis saime Mariga kokku. Kolmekesi polnud probleemi aarde kätte saamisega. Aitäh, oli tore õhtu.

Kui Kaupo küsis, millal mul on plaanis tiike logima minna, siis ei olnud mul veel Lab tehtud. Mis siis ikka, tuli jalutuskäik ette võtta ja kiirelt ära teha. Kuna kõigil on ajagraafik nagu ta on, siis saigi kokku lepitud pühapäeva õhtuks. Aarde asukoht on muidugi Ovele iseloomulikult parajas mülkas, õnneks Kaupo teadis kõige õigemat teed. Nii et kohale saime probleemideta. Mõnus õhtune jalutuskäik geoloba saatel. Tänan.

Mingi õhtu tutvusime teada ja seniteadmata tiikidega. Seejärel jäi täpp õiget aega ootama. Täna, kui 6h oli makatööd vormistatud, tundus paras hetk kiire jalutus teha. Üksi oleksime hätta jäänud ja võtsime Mari kampa. Õige otsus - kolmekesi oli väga mõnus jalutus. Aitäh!