Tee eikuhugi/ Road to nowhere

Mõistatuse osa lahendasin arvuti abil ja kui algul tundus, et koordinaate kuidagi ei ole näha, siis lõpuks sain need üsna selgelt nähtavaks. Õhtul hilja teel Tallinna poole tegin kõrvalepõike, et oma silmaga uudistada seda mitte kuhugile viivat teed. Päike oli küll juba praktiliselt loojunud aga valgust oli väljas veel piisavalt. Kohale jõudes selgus, et kuhugile see tee siiski viis kuigi esmapilgus tundus tõesti, et tegemist on täiesti kõrvalise kohaga. Praegu sisi täpsemalt aardeni. Mis siis, et algselt eesmärgil seda teed veel ei kasutata aga mugude hulgas näib see olevat populaarne koht. Üks auto parkis seal ees otse aarde kõrval kui mina nulli veeresin. Õnneks autos olijad minu vastu märgatavat huvi ei näinud tundvat ja sain võimaluse tegutseda logimiseks nii märkamatult kui see vähegi võimalik oli. Peidukohas kahtlust ei olnud kuna seal ainult üks võimalik koht selleks oligi.

Meili peale tuli teavitus ja kuna olin just korra arvuti taha tulnud, siis võtsin aarde lahti. Ahah, ma tean täpselt, mismoodi lahendub aga kuidas seda saavutada nii nagu ma tahan, seda veel ei teadnud. Nii andsin ühele nurgas seisvale asjapulgale ühe käskluse. Pärast seda tegin veidi näputööd, panin tule põlema aga tulemus oli null. Hakkasin edasi genereerima ja omaarust olin ülihea mõtte saanud aga materjal oli niru, nii et ma suutsin peale nurgas seisvat asjapulka uuesti tarbides tolle täitsa lühisesse ajada. Vajasin nüüd kapitaalremondi oskusi, sest nii vussi ja keerdu polnud ma seda veel kunagi suutnud ajada. Veidi pusimist ja hirmu, et kohe astub ülemus uksest sisse ja näeb, millise lollusega ma hakkama olen saanud... ei, ei, seda ma ei saanud endale lubada. Sain hambust oma nikerdise välja sikutatud õnneks, Siis palusin asjapulgal kõik plöga välja sülitada ja katsetasin puhaste vahenditega, kas õnnestus masin töökorda saada ja rõõm oli suur, kui selgus, et töötas jälle. See aga viis mu lahendusele alles poole lähemale. Nüüd algas veel peenem näputöö. Peenikese otsaga marker kätte ja joonistama. Vahetasin asendeid , vedasin jooni, ja hakkasingi nägema, mida tarvis. Kusagil poole peal proovisin koordinaate välja võluda ka ühes teises kohas aga ka sellega läks aega. Nii et näputöö sai enne valmis ja kontroll roheliseks. Ja siis tegin endale selgeks ka teise variandi. Ma ütleks, et näputöö meeldis mulle rohkem.
Pusisin mis ma pusisin aga vahepeal läks aare kättesaamatuks. Õhtul hilja jälle saadavaks. Täna pidin varem tööle minema ja otsustasin, et kui tõusen enne kella ja mul on pool tunnikest varu, siis tulen logima.
Nüüd ma siin olen siis, nimi kirjas.
Tänud aarde eest.

Aare avaldatud.