Topeltpatarei

Karuonu ja Caro jälgedes. Lähenesime mootorsõidukiga Paljassaare poolt, T tüüris ja M ujus ning logis. Väga fun aare, suur tänu!

Kuna Janari südaöise pikniku sündmuseks sai kanuu juba auto peale tõstetud, siis otsustasime seda täiega ära kasutada. Ilm oli ilus ja tuulevaikne ning mõtlesime, et läheme piiluma. Kõige raskem osa oli läbi linna ehitustandri ennast Linnahalli kõrvale manööverdada, edasi läks juba libedalt ning 40 minutiga oli aare leitud ja logitud. Selle aasta esimene leid tal, aare kuiv ja korras. Aitäh!

Saime osa Lauri viimasest, 52. nädalast. Kutse osa saama tuli täpselt nii sobival ajal, et mul oli tööl mõned tunnid vaba aega ja Maire oli just linnas oma toimetusi tegemas. Linnahalli juurde jõudes oli näha, et Topeltpatarei juures supitajad juba toimetavad aga pigem olidki niisama kulgejad, mitte geopeiturid. Kõigepealt tervitas meid 10 vihmapiiska, siis terve ports supitajate plätusid ja sandaale rannaribal ning lõpetuseks veel maanduv helikopter. SUP-i peale minnes suutsin oma taguotsa nii osavalt märjaks saada, et pärast pool päeva käisin niiske tagumikuga tööl ringi. Kohalesõit möödus kuidagi väga lihtsasti ja kiiresti. Kuigi minu ja Maire jaoks oli tegemist esimese paaris-supiga. Nulli juures randusime ettevaatlikult ja ronisime kõik ilusti aarde juurde, et teha paar selfieklõpsu. Seejärel sama edukalt tagasi kaldale ja oligi üks päeva vürtsitav seiklus tehtud. Aitäh Madisele hoopis teistsuguse, ägeda aardepaiga eest! Nagu lihtsamat sorti Kuuli Muna. Aitäh ka Laurile ja Kristelile kaasa kutsumast!

Päeval saime kutsungi seda aaret logima minna. Meil mõlemal oli parasjagu vaba hetk ja nii me Linnahalli juures kõik kokku saimegi. Mina jõidsin sinna siis, kui kõik oli juba sõiduvalmis. Istusin aga supi peale ja nautisin sõitu. Mõned minutid hiljem olimegi kohal. Ukerdasime kaldale, panime nimed kirja ja suundusime väikese tuule saatel tagasi kaldale. Aitäh!

52*7 viimase nädala erilisemate leidude kolmas päev :D Täna siis see aare. Sup pole jõudnud vahepeal ära kuivada :D Päeva plaanid mängisid nii kätte, et õnnestus õhtu asemel päeval sinna minna. Ilm tundus olevat sobilik ja kutsusime Maire ja Karli ka kaasa. Õnneks mõlemal oli hetk võtta ja nii me linnahalli juures kokku saime. Meri oli üpris vaikne ja kogu tuul mis ka oli, oli õnneks õigest suunast ja oleks tagasi kaldale viinud. Niiet asjad valmis ja minekut :) See minek läks eriti kiirelt ja peagi olid nimed kirjas. Veel kiiremini olimegi tagasi kaldal. Väga tore, et sellises kohas päris aare on, mitte mingi virtuaalne asi :) Suured tänud!

Kutsusime Karli ja Maire kampa, et koos toredam merele minna. Parklasse jõudes tibutas paar tilka, kuid õnneks jäi kohe järgi. Laur ja Karl pumpasid supid täis ja viisid meid lõbusõidule. :) Millegi pärast oli arvamus, et see selline keerulisem aare, kuid tegelikult olime minutitega nullis ning aare karjus ka kohe silma. Panime nimed kirja, tegime paar selfit ning poisid sõudsid tagasi. Parkas ajasime veel paar sõna juttu, kuni korralik padukas sellele kiire lõpu tegi. :D Alustasime ja lõpetasime vihmaga. :)

Tänud kaaslastele ja peitjale!

Krissu kutsu logima. See aare veidi pinnuks silmas ja soov oli ära logida. Jätsin oma kummipaadi tühjaks ja istusin Krissu suppile lisa raskuseks :D Raskust mul on, õnneks mitte nii palju, et me põhja oleks läinud. Saime ilusti logitud. Aitäh!

Käisime ühe supiga. Lühike ots. Poolele maale jõudes tuli politsei kaater miskipärast meie juurde tiire tegema. Segama meid ei tulnud.
Tänud

Leitud, logitud, tänan!

Mõnus retk SUP-lauaga, aitäh!

Kuna Kuuli Munale ujumine jäi sama päeva hommikul ebasoodsate ilmaolude tõttu õnneks järele proovimata, siis oli Topeltpatarei justkui lohutusauhinnaks. Pumpasime pandakrahvinnale SUP-laua täis ning ujusime geoloogiga eelnevate logiteadete põhjal planeeritud võimalikke veealuseid teravikke vältiva kaarega veest väljaulatuvatele kividele. Panime nimed kirja ja ujusime-aerutasime sama trajektoori mööda tagasi. Seedeelundkond jäi kõhtu oma kohale ja SUP-laud õhutõukest lendu ei tõusnud ehk mingit veealust gangsterite kampa me õnneks ei kohanud. Aitäh peitjale!

Siin realiseerus plaan, mis pidi kehtima paar tundi varem logitud Kuuli munale. Panda SUP laual ning meie Pantograafiga ujudes, kulgesime kolmekesti nulli. Kartes mainitud vees luuravaid ogasid, valisime lähenemiseks kaarega rajatise läänekülje, kus tervitasid meid orade asemel oluliselt sõbralikumad kivid. Lõdisesin tuule käes ja ootasin, kuni Pantograaf logi ära vormistab - minu sõrmed olid selliseks peenmotoorikaks liialt külmunud. Tagasi õhust paar kraadi soojemasse vette andis viimaks veidike sooja.

Meri lainevaba, tiir kondimootoril liikuvate vesisõidukitega tehtud ja nimed kirjas. Tänks peitjale, ega muidu poleks ehk kippund kivisele saarele :)

Leitud.
Õhtune jalutuskäik SUPide ja Kajakidega, Algusega Lennusadamast.
Ilm oli hea, meri rahulik ja vesi soe.
Aare ok.

Juta käis hommikul välja idee, et võiks kas täna või homme minna Topeltpatareid vallutama, kuna tuul paistab olevat just selline, millega on hea merele minna. Muidugi lähme täna, mine tea mis ilm homme veel tuleb. Kahjuks tuleb elus vahele asju, mis tõmbavad headele plaanidele kriipsu peale. Nii ka täna. Andsin Jutsile teada, et minge te pealegi, küll ma kunagi käin siis üksi seda aaret otsimas. Aga õnneks on olukordadel tavaks laheneda just nii nagu sina tahad ja nii ka läks. Võtsin kiirelt Jutsiga ühedust, et kas olete käinud ja muidugi olid nad juba aarde loginud, aga sain vastuseks tule ikka, me tsillime siin niisama. Kohale jõudes olid Mart ja Juts mõnusalt kai ääres end sisse seadnud ja mul jäi ainult kiirelt SUP täis pumbata ja minekut. See mu esimene meresõit. Ega püsti ei tihanudki väga tõusta. Sõit läks ikka väga kiirelt aardeni. Kohapeal läks kiirelt logimisega. Nüüd veel väike fotosessioon ja uuesti sõudma. Tagasi jõudes, tuli välja tõsiasi, et tuleb uuesti minna patarei juurde ja nii me siis Jutsiga kahekesi tagasi sõudsime. Aga kiil jäi kahjuks leidmata ja oligi aeg uuesti tagasi pöörduda. Peab Madis sind tänama, kui poleks sina neid vee aardeid peitnud, ei oleks mul ka SUPi veel olemas. Tänud aarde eest.

Seda Topeltpatarei asja ajab Jansi siin maa ja ilm aega juba peale. Minule üldiselt SUPiga merel käia ei meeldi, seega teatasin, et peab olema tuulevaikne ja üleüldse mitmekesi, et oleks turvalisem. Isegi Windy äpi tõmbasin endale, et tuule seisu kontrollida enne minekut.

Nüüd siis tunduski, et nii täna kui ka kolmapäeva õhtu peaks olema enam-vähem kerge tuulega. Leppisime aja kokku ning korjasin Martti kodust peale. Vahepeal oli Janari linnaluba tühistatud, mistõttu pidime algselt Marttiga kahekesi katsetama.

Kohapeal ei olnud nõrgast tuulest haisugi, puhus päris uhkelt, nii et pisut nagu mõtlemagi pani. Siis aga otsustasime, et kuna tuul on ranna poole, siis tagasi saame kindlasti ja katsetame ikka ära. Egas miskit, SUPid vette ja minekut. Ausalt öeldes, polnud midagi hullu. Okei, püsti oleks olnud pisut keeruline, aga põlvili surasime kohale max 7 minutiga. Martti leidis aarde, ma panin nimed kirja. Mõned fotoshoodid ja tagasikäik. No ja siis jäi mu SUP kivide vahele kinni oma uimega. Jõnksutasin siis edasi-tagasi, kuniks lahti sain. Loomulikult avastasin ma seda, et uime alt minema sõitsin alles hiljem.

Tagasi liikudes helises telefon ja Janar teatas, et ta ikka tuleb. No tule siis, mõtlesime, sõit oligi liiga lihtne. Läheme ühe korra veel. Nii see Jansi jõudsiki ning kolmekesi panime juba teist korda Topeltpatareid vaatama. Kuniks Jansi otsis ja logis, me chillisime merel. Ja siis täiskäik tagasi.

SUPi välja tõstes avastasin, et olen uime ära kaotanud. Mingi lootus oli, et kivide vahel jõnksutades äkki jäi sinna, mistõttu panin koos Janariga siis kolmandat korda Topeltpatarei juurde. Uime ma muidugi ei leidnud, seega tulin ikka ilma tagasi. Nüüd ei ole muud, kui kiirelt uut uime soetama.

Kokkuvõttes, väga tore retk. Mulle sel aastal just lauaga võetavad aarded eriti sobivad, see on selline chill tegevus. Aitäh aarde eest peitjale ja seikluse eest kaaslastele.

Kuna veepeal liikumiseks varustus on nüüd olemas sai ka aarde vallutamine kokku lepitud. Ilm oli ilus, puhus väike tuul, mis kai juures enam nii väike ei tundunudki aga SUP lauad sai vette lükatud. Aarde juures sai lõpuks käidud mitu korda, algul Jutaga kahekesi, siis Janari ja Jutaga kolmekesi ning Juta tegi ka kolmanda korra kadunud uime otsima. Oli mõnus õhtu veemõnude nautimiseks ja selle eest tuleb tänada peitjat ning loomulikult seltskonda.

Kiired ajad on olnud ja mitte ei jõua karpide otsimiseni. Seda enam olin rõõmus, et Miki mul natist kinni võttis ja välja vedas. Päeval andis juba teada, et õhtul ujutame paati, aga kohe aardest ei rääkinud. Samas oleks see ilma aardeta olnud ka super kvaliteetaeg! Kõik läks nii sujuvalt nagu teeksime seda koguaeg. Kohale jõudes oli tööjaotus lihtne, aarde logisin kuiva jalaga, hetke nautisime täiega! Lihtsalt nii mõnus oli päikese käes mõnuleda ja lainetega koos loksuda, rohkem ei osanudki midagi tahta. Äkki püüdis neiu kaldal meie tähelepanu, soovis pilti teha. Vaatasime korra otsiva pilguga ringi, meist ta ometi ei räägi ju? Tuli välja, et rääkis ja järgmine hetk käskis paigal seista, sest saab kauni pildi ja isegi valge purjekas jääb pildile. Olime siis natuke veel ilusad ja loksusime lainetes ning siis korjasime ennast kokku. Aitäh!

Võrreldes Kuuli munaga, oli see ikka üpris leebe. Randusime nagu ristiinimesed ja läksime objekti poole. Ma oleks arvanud mingit täiesti teistsugust lähenemist ning hetk, mil aaret märkasin, pani küll natuke enda osas ohkama. Kui meie jõudsime, oli suuuuuuuuuur seltskond juba ära käinud. Aga et rohkem on uhkem, saime sama kuupäevaga enda nimed ka sappa märkida.

Kui hakkasid levima kuuldused, et „Viljandi paadimees“ on täna Linnahalli juures, siis loomulikult ei saanud ma seda võimalust kasutamata jätta. Ilm oli ju ka igati soodne selleks ettevõtmiseks ja seltskond tore. Suured tänud Kajaliisile ja Brunole ning loomulikult Madisele ka. :)

Loomulikult oli plaan siia selle aarde juurde tulla juba eelmine aasta kui aarde avaldus. Loomulikult siis see ei õnnestunud ning talv (no mis talv see nüüd ikka oli, pigem selline jahedam sügis!) tuli peale. Ausaltöeldes olime ka sel aastal umbes samas seisus. Suvi oli juba läbi saanud ja sügis pressib peale, meil ikka siin veel käimata. Õnneks tehti selle külaskäigu plaan meie eest ära ja nii õnnestuski meil üheskoos teistega need mõnusad päikeselised paar tundi siin mere ääres ja mere peal veeta.

Kuna SUPpamine on täitsa mõnus edasiliikumisviis, siis valisin endale sõiduriistaks just ühe sellise laua. Kui kalda ääres oli meri rahulik ja täitsa sile, siis kaugemale sõites tuli kerge lainetus ning vahetult enne kohale jõudmist jõudsid siia lahesoppi kohale ka äsja Vanasadamasse saabunud Viking Line'i Viking XPRS'i tekitatud suured lained. Need võtsid mu laua küll ähvardavalt kõikuma, kuid rütmi sassi ei löönud ja sisse ma ka ei kukkunud. Jõudsin natuke enne paatkonda kohale ning sain aidata neid randumisel. Kõik said korraks jala kindlale pinnale panna, enne kui asuti tagasiteele.

Ei tea, milles asi, aga täna olid siin SUPilauad kiiremad kui paat. Eks oma tõde on ka selles, et lauad said liikuda otsejoones, aga paat pidi tegema väikse tiiru, et randuda tagant küljest.

Igatahes kõik, kes käisid need rahule jäid. Rahul olid need, kes olid merel kui ka need, kes said kaldal tähistada kajaliisi 5000 täitumist. Täname aarde eest!

„Viiiiiiii! Viiiiiiii! Viiiiiii! Jippppii-jippppiii-jippppiiii!“ :D. Umbes sellise kisa ja mööda tuba ringihüppamise peale pidi Indy esmaspäeva õhtul silmad järsku oma chillist powernapist lahti lööma ja püüdma unesegasena aru saada, mis ta perenaisega nüüd juhtus. Ja mida see talle jälle kaasa võib tuua... :D. Tegelikult oli kõik väga-väga hästi (ja Indyle seekord midagi kaasa ei toonudki :D), tegemist oli lihtsalt selle hetkega, kui avasin oma GP-postkasti ning mulle jõudis päriselt kohale Bruno ja Kaja saadetud toreda kutse sisu – pakkumine osaleda laupäeval plaanitava Topeltpatarei vallutamises :). Iiiiiiiiiiihhhhh, no niiiii äge, ma olen seda kiuslikult narrivat mummu juba mitu kuud erinevate plaanidega lahti ja kinni klõpsinud ja nüüd siis ootamatult selline supervõimalus… Aga! Kokkulepped nägid ette minu jõudmise sama päeva õhtuks ka Vangole ning althüppamine poleks ju kõne allagi tulnud. Kribisin kaptenile ja kapteniabile siis tänamise kirja ning ühtlasi uurisin, kas oleks mõeldav, et patareihuvilistena liituks koos minuga ka ronimiskoosseis + Salme ja Helen, kellega olime samuti arutanud alles napp nädal varem sellesama kivikriipsu äralogimise võimalusi. Ja saanud lahketelt kutsujatelt vastuseks et „Ikka võivad liituda!“ meid natuke rohkem sinna Linnahalli juurde laupäeval siis koguneski…

Topeltpatarei juures käisime erinevalt, kes paadiga, kes SUP-iga, Salme koguni mõlemaga. Mina ise käisin koos Kajaga laudadega (uus kalipso ja Levialt saadud tutikad saapad pidi ju saama vähemalt võimaluse vette lennata, eks :D) ja väga mõnus oli, aga näha oli, et vähemalt sama palju nauditi ka Bruno kureeritavat paadisõitu. Pillasin küll viimase segapaatkonna tagasitulekul, et kas viimasena näeme nüüd veel ka meeste-eri ja päeva parimat aega patareini ja tagasi aga Bruno arvas, et ei ikka ja üleüldse allveelaeva võime ühte lähedalasuvasse muuseumisse vaatama minna… :D.

Väga-väga tore laupäev oli, suur tänu Kajale ja Brunole meid oma seiklustesse kaasamast / kõiki lahkesti sõitma võtmast ja palju õnne veelkord 5000 leiu täitumise puhul :). Ning kõigile osalejatele samuti veelkord tervitused-lehvitused, oli väga tore teie kõigiga kohtuda :). Ja muidugi Madisele tänud aarde eest, mu isiklik geopeitumine oleks selle tänase käiguta kohe kindlasti suure tüki vaesemaks jäänud (ning hunnikut põnevat guugeldamist poleks samuti olnud põhjust ette võtta;)).

Ronimisel olin kuulnud, et täna tuleb siin laulupidu, aga täpsemad andmed puudusid. Ka meil oli plaanis merele tulla ning kui muud kohustused tehtud, siis alustasime oma matka Rohuneeme sadamast läbi Kuuli muna siia. Kaldalt tundus meri sile, aga sõitma hakates pritsis päris hästi vett näkku. Aega läks, aga kohale saime. Siin oli ka rahulikum vesi ja parem randuda kui Kuuli munal. Ei teagi, kas ootusärevusest või pikast sõidust, jalad värisesid kivide vahel kõndides. Õnneks oli teekond aardeni lühike ning saime vahelduseks seista soojal siledal pinnal. Nautisime kohta kuni aeg oli võtta suund Aegna peale. Vesised aarded on mu jaoks lahedad, nii kaua kui nende jaoks meister mullitaja ei pea olema.

Kui tekib võimalus sellist häirivat punkti lahes leidma minna, tuleb seda ikka kasutada. Laupäeval osutus ilm ka veel selleks ettevõtmiseks ideaalseks, eriti septembri lõpu kohta.
Kui mina kohale jõudsin, siis ühed pumpasid ja teised sõid kringlit (oli muidugi ka põhjust - ega 5000 Eesti leidu pole naljaasi:)).
Varsti olid kõik ujukvahendid õhku täis ja saigi esimene seltskond teele asuda. Meri oli nii ideaalne, et supitajad jõudsid enne paati kohale ja tagasi ka :)
Niimoodi said siis kõik soovijats soovitud viisil logimised tehtud, kes rohkem lainete loksudes, kes vähem.
Sain ka ise oma käega oma nime kirja. Suured tänud peitjale ja seltskonnale! :)

Mis suvel tegemata, see sügisel tehtud! Tegelikult oli see viimane aeg seal ära käia, enne kui sügistormid oma tõelist palet hakkavad näitama. "Avamerel" oli jahutav tuul, kuid lahesopis lausa lämmatav palavus. Paar liinilaeva tekitasid ka vahelduseks laineid, et asi ikka põnevam oleks. Samas supilauaga aerutajad tundsid end väga mugavalt ja käisid aarde juures vaat et kiiremini kui paadiga. Aga muidu täitsa muhe laupäevak. Sellal kui Sun Line aarde vahet pendeldas, pidasid teised rahulikult GP#5000 aarde afterpartyt ja nautisid ilmselt lihtsalt mõnusat geopeituri jõudeelu. Nagu ikka sellisel ekspromt sündmusel tehti uusi plaane, mis peagi ka täituvad.

No kui Kaja otse sõnumiga torkis, et miks ma ta kutse kummipaadiga merele, kirjale ei reageeri, siis mul polnud muud teha kui pead sügada. Et jah... no meri on märg ja kummipaat... ma teadupärast sooviksin siiski kindlamat põhja - a la puit, kui minu ja mere vahel on ainult õhk.
Aga siiski - Kaja teadis öelda, et Kingu pidavat kah tulema ja no seda ilmaimet, kes oskab autoga igale poole (liialdan) kinni jääda ja neist eeposelaadse jutu kokku rääkida, ma tahtsin isiklikult näha. Aga võta näpust - Kinku (või Kingut?) polnud, see eest oli terve kamp toredaid geopeitureid, kes elavalt ja elevil seiklsut ootasid, Et siis suur vesi ja pisike kummipaat? Mnjaa. Olin tagasihoidlik ja suunasin merekutse sulnilt ja enda arust osavalt ka, teise suunda. Ent, kui kapteniks on Viljandi paadi mees (ta ise toonitas, et kõik sõnad on eraldi, kuigi tegelikult ju pole) ja kõik teised oli väga vaprad olnud - isegi SUPi laudadega käidi, siis ma pidin selle jänese püksist ju välja saama ja nii sain endale selga hoopis erkoranži päästevesti ning siis ei jäänudki muud üle kui kergejalgselt raskel meelel kummipaati minna. Ent...Minu argus kadus nagu aegamisi kaugenev kallas. Täitsa hepaka Sipsiku tunne oli, ainult kuskilt polnud paadis kinni hoida. Nii sain ma endale Bruno käest aeru ja sellest kinni hoidmine andis täitsa toeka tunde. Muide, paadil oli mootor ka, aga see töötas vaikselt. Ühesaõnga, ei mitemga siiski - aitäha Kaja, torkimast ja kutsumast ja innustamast; Bruno - su kummipaat on täitsa äge asi! (Eriti tasastel vetel). Ja kõik teised ka - oli tore teid kohata ja see aare ühise seiklusena logitud saada. Ja milline suurepärane ilm!

Selle aarde leidsime koos suurema seltskonna geopeituritega.

Sellest aardest ei ole õnnestunud mööda vaadata üsna mitu aega, sest iga kord kui aarete kaardi lahti võtan, särab ta sealt vastu. Juba ammu on ta ainus kodulähedane leidmata tavaline aare. Ja ilmselt oleks veel nii kaua-kaua olnud, kui Maris poleks nädala algul saatnud sõnumit, et laupäeval võimalik paadiga aarde juurde saada. Kuigi meil oli juba selle nädalavahetuse plaan paigas, siis selline ahvatlev pakkumine sundis kiiresti plaane muutma ja laupäevaseks peamiseks eesmärgiks saigi Topeltpatarei külastamine.

Kui Linnahalli juurde jõudsime, siis käis juba vilgas tegevus paadi ja SUP-laudade ettevalmistamisega. Omalt poolt saime panustada vaid kahe päästevestiga, rohkem meresõidu varustust meil endil polnud.
Kui kõik merele minekuks valmis, siis hakkas Bruno kaptenina vägesid juhtima ja moodustusidki väikesed paadiseltskonnad, kes kõik aarde juures ära käia said. Ilm oli ilus, puhus väike tuuleke ja kaasreisija seisukohalt oli paadiga aardeni jõudmine väga lihtne. Randumiseks oli kaptenil juba hea ettevalmistus ja üle libedate kivide ukerdades õnnestus mööduka vaevaga aarde juurde jõuda. Peale logimist taas ankur paati, ise paati ja tagasisõit võiski alata.

See oli väga vinge kogemus. Palju-palju tänu Brunole kaptenitöö eest ja Marisele, kes meid kaasa kutsus.

Kui nädala sees Ergo mainis, et on küpsemas plaan seda aaret logima minna, siis möllisin ennast ka kohe paati. Kuna Mikil oli kõik juba kenasti planeeritud, et kust vette, milliste poognatega patarei juurde ja kustmaalt jala edasi, siis mul polnud seal muud teha, kui paati kobida, meresõitu nautida ja oodata, kuniks vette kupatatakse. Õnneks sai viimaseks etapiks ettenägelikult kahlamispüksid jalga aetud, nii sai see käik täitsa kuiva jalaga sooritatud. Tänud peitjale aarde ja Mikile veetranspordi eest!

Aitäh hooldajatele. Nüüd vast püsib kogu kupatus kuivana.

Juba eelmine päev sai kokku lepitud, et kui täna meri sile, siis tuleme seda logima. Kajakiga kiire suts siia, nimi kirja ning tagasi. Mõnus seljasirutus, tänud.