Trassipark

Ei saa hooldusvajadusest aru. AI pahn ei aita kaasa.

tftc

Vististi ca kuukene tagais käisin ka nillimas aga Selle kümne minuti jooksul mis ma seal tiirutasin istusid mugud täpselt nullis ees ja tundus et neil oli aega seal chillida või siis hängida. Üks on siis raha eest ja teine ilma rahata. Võta siis kinni kumb neil parasjagu käsil oli, aga kuna neil mingit lahkumisplaani ei paistnud olevat, siis andsin tookord loobumisvõidu. Täna olin töö tõttu taas siin kõrval asjatamas ja kui ikka kell 12 öösel tulla siis on mugu faktori tõenäosus oluliselt madalam kui mitte õelda olematu. Pisut otsimist ja saigi nimi raamatusse. Aitähhid

Ikka jupp aega sai veedetud kaardi järgi nulli poleerides, enne kui kaaslane paar sammu kõrvel tegi ja karbi mulle kätte tõi. Ei saa ikka koordinaatidesse nii kinni jääda. Vahel on hea, kui on avatud peaga abiline. Aitäh peitjale!

Tänase nigela aardepäeva ainus leid kolme mitteleiu kohta.

Päev oli olnud töörohke ja täis tavapäraseid kohustusi, kuid juba hommikul teadsin, et õhtul tuleb ette võtta kindel samm. See polnud juhuslik mõte ega spontaanne otsus, vaid osa suuremast plaanist – kalendriväljakutse, mis nõuab järjepidevust ja täpsust. Nimelt oli mul vaja just täna logida raskusastmega 1,5/1,5 aare, et sobitada see oma väljakutse tabelisse. Sellised hetked annavad otsingutele erilise tähenduse: iga leid ei ole pelgalt seiklus, vaid ka osa suuremast puslest, mis täitub samm‑sammult.

Kui tööpäev lõppes, suundusin jalutuskäigule. Päike oli ammu loojunud ja õhtune hämarus kattis ümbruse. Õhk oli niiske, täis udupiisku, mis tekitas erilise atmosfääri. Sammud kostsid vaikselt märjal pinnal ja iga hingetõmme tõi kaasa jaheda niiskuse. See polnud romantiline loojanguhetk, vaid pigem salapärane ja pisut raskepärane õhtu, kus valgus oli hajunud ja maailm tundus korraks teistsugune.

Peidupaiga juurde jõudes tundsin, kuidas niiskus ja udu mu ümber tihenesid. Otsimine ei olnud keeruline, kuid nõudis siiski tähelepanelikkust – hämaruses tuleb silmad rohkem pingutada, et märgata detaile, mis ei sobi ümbritseva mustriga. See hetk, kui silm lõpuks tabab midagi, mis reedab aarde asukoha, on alati eriline.

Karp osutus väikeseks, tagasihoidlikuks, kuid heas seisus. Avades selle, leidsin logiraamatu, mis oli täis. Iga leht oli tihedalt täidetud varasemate otsijate märkmetega. See tekitas korraks tunde, et olen hiljaks jäänud, kuid samas oli see ka eriline – logiraamat, mis on täis, on justkui tõend sellest, kui paljud inimesed on sama aarde leidnud. See on kollektiivne mälestus, mis on talletatud väikeste märkmete ja nimede kaudu.

Leidsin siiski ühe pisikese nurga, kuhu oma nime ja kuupäeva vaevu ära mahutada. Käekiri tuli pisut väiksem ja tihedam, kuid see tegi kogemuse veelgi erilisemaks. See tunne, et oled osa pikemast ahelast, kus iga logi on nagu väike kild suuremast loost, oli sel hetkel eriti tugev.

Vahetust ma seekord ei teinud – karp oli väike ja seal polnud midagi, mis vahetuseks sobinuks. See sobis olukorraga, sest niiske õhtu ja täis logiraamat tekitasid niigi tunde, et kõik vajalik on juba olemas. Minu panus oli logiraamatusse lisatud nimi ja kuupäev, väike jälg, mis kinnitab, et olin kohal.

Istusin hetkeks maha, et nautida vaikust ja mõelda sellele, kui palju lugusid see logiraamat endas kannab. Iga nimi, iga kuupäev on väike peatükk, mis räägib oma loo. Mõni on tulnud siia hommikul, mõni keset päeva, mõni öösel taskulambi valguses. Ja nüüd olin mina siin, õhtul peale tööpäeva, lisamas oma väikest peatükki – mitte juhuslikult, vaid teadlikult, sest just täna oli vaja täita konkreetne väljakutse.

Tagasitee kulges rahulikult. Niiske õhk ja udupiisad tegid sammud raskemaks, kuid samas oli tunne kerge. Päeva jooksul kogunenud väsimus taandus ja asemele tuli rahulolu. See polnud lihtsalt leid, vaid kogemus, mis jääb meelde.

Sellised õhtused otsingud annavad energiat ja loovad mälestusi, mis jäävad kauaks. Tänan peitjat, kes on loonud võimaluse kogeda seda väikest seiklust. See leid jääb minu aarde‑teekonna eriliseks peatükiks. Ja kuigi logiraamat oli täis, leidsin siiski viisi, kuidas oma jälg sinna jätta – väike, kuid tähendusrikas märk sellest, et olin kohal. Ning mis kõige olulisem: kalendriväljakutse tabelis täitus täna just see lahter, mida olin pikalt oodanud.

Leidsin koos rootslastega. Nemad leidsid. Saabusime eri suundadest samal ajal ühise eesmärgiga ja lahkusime eri suundades, et õhtul raekoja platsil taas kohtuda :). Ei teagi mitmes aare see juba samas kandis leida on.

Tegusa päeva lõpuks tuli ikka koduse Tallinna aardega piirduda. Vähemasti polnud keeruline. Aitäh!

Pargi mõte on jube hea, aga no see Liivalaia tänav on vist keset ööd ka üks müratunnel. Pimeduses oli siin hea toimetada. Aitäh!

Ajutise pargi loomiseks täitsa huvitav idee. Siin sai istutud, kõnnitud, kükitatud ja muidu piilutud-uuritud, enne kui aare loogilises kohas lõpuks kätte jäi. Aitäh!

Tänud aarde eest!

Väike tiir Tallinnas. Ah selline huvitav park, pole enne märganudki. Aitäh!

Peale siseorienteerumist vanas pangahoones astusime pargikesest läbi ja panime nimed kirja. Tänud peitjale!

Leitud

Rattatiir ja sai nimi kirja. Aitäh.

Täna siis siin ja preemiaks aardeleid.

Aitäh!

Noored olid pargi vallutanud. Harjutasid rulaga trikke, hoolimata sellest, et ühel juba käsi kipsis ja küünarnukk verine. Õnneks suundusid nad varsti uutele radadele ja saime asjatoimetuste kallale asuda. Ingale jäi silma. Tänud kutsumast.

Korduvkülastus oli edukas. Seekord sain rahulikult ringi vaadata ning aarde tuvastada loogilisest kohast. Aitäh!

Nägin ära ka kuulsa trassipargi. Tuleb tunnistada, et ülemäära palju see mulle ei meeldi. Aga tavalisest parklast on see ilusam. :) Tänan!

Oo, pole sellist parki varem kohanud. Põnev näha maa-alust inimreostust. Ei tahaks kopajuht olla. Aitäh aarde eest!

Leitud.

Leitud.

tänud! :)

Leitud.

18288.

Mul ka see ringmäng lihtsustas. Muidu keegi oleks kindlasti sihtotstarbeliselt kasutanud. Suur tänu!

Aitäh aarde eest!

Pisut pusimist oli aga õnneks oli laupäevahommikune linn veel nii tühi, et keegi mu akrobaatikanumbreid pealt ei näinud. Leitud, logitud. Tänud peitjale!

Sellest pargist olin varem nii mõndagi kuulnud, aga ise näinud veel ei olnud. Nojah, siis kui mina külastasin, kedagi teist ei olnud, aga õhtul mööda sõites mingi perekond tegutses seal - ju siis ikka kasutuses. Miskipärast oli aardepeidik jah ümber piiratud, aga leidmist see ei seganud, pigem hetkel lihtsustas - et ahaa, seal ta siis ongi. Aitäh peitjale!

Leitud.